lg 1 järgi Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Kaitsja Harju Maakohtu
lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse kandmise alguseks
MS § 126 lg 3 p 4 alusel see hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist. Mõisteti Igor Siyanovichilt menetluskuludena riigi kasuks välja esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 2215 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi teostamise kulu 1295,37 eurot, DNA ekspertiiside teostamise kulu 5180 eurot, jäljeekspertiisi teostamise kulu 502 eurot, s.o kokku 9192,37 eurot. Määrati, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igas kuus vähemalt 766 eurot ning viimase kuu osamakse suurus on 766,37 eurot. KrMS § 126 kohaselt lahendati asitõendite suhtes võetavad meetmed. ESITATUD APELLATSIOONID 3. Apellatsiooni Harju Maakohtu 02.02.2026 otsusele esitas süüdistatava kaitsja Sven Sillar, kes palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning kvalifitseerida Igor Siyanovichi tegevus
Samuti tühistada Harju Maakohtu 02.02.2026 otsus osas, millega Igor Siyanovichilt mõisteti A.S kasuks välja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks. 2
lg 1 p 7 või
Tegemist ei olnud ka hädakaitsega
Kaitsja sellise järeldusega ei nõustu. Kohtuotsuse punktis 21 tuvastas kohus faktilised asjaolud paljuski tunnistaja X.J ütluste põhjal, mis on aga vastuolus Igor Siyanovichi versiooniga juhtunust. Seega sisuliselt on toimunust 2 määrava tähendusega isikulist tõendiallikat – tunnistaja X.J versioon ning süüdistava I. Siyanovichi oma. I. Siyanovichi ütluste kohaselt läks ta trepist üles, koputas uksele ning A.S avas selle. Esikusse astudes tundis ta, et astus millegi peale. Kummardudes märkas ta põrandal nuga, mille võttis üles ja ütles, et tegemist on noaga. Enne kui ta jõudis püsti tõusta, sai ta kuklasse löögi. Süüdistatava sõnul muutus nägemine uduseks ning ta tundis, et A.S haaras tal õlast, hoidis tugevasti kinni ja tõmbas enda poole. Reageeris sellele instinktiivselt enesekaitseks, hakates käega vehkima – selles käes oli nuga (otsuse p. 20). Kaitsja järeldab, et süüdistatava ütlusest nähtuvalt puudus tema teos
Kohtualune üksnes reageeris kannatanu ründele, seda küll noaga vehkides. Selline faktiline koosseis vastab
§-s 118 lg 1 p 7 kirjeldatule. Ehk siis süüdistatav ei tahtnud kannatanut tappa, kuid ta põhjusta siiski talle sellised eluohtlikud vigastused (
Kuna kannatanu aga sellist abi ei saanud, siis mõni aeg pärast konfliktsituatsiooni, ta suri. Rasked kehavigastused põhjustati kannatanule kaudse tahtlusega (möönmine), sellele järgnenud surm, aga ettevaatamatusest. Süüdistava ütlustega võrreldes teistsuguse käsitluse juhtunust, tuvastas maakohus tunnistaja X.J ütlustele tuginevalt. Kohtuotsuse punkti 34 kohaselt süüdistatava ütlusi teo toimepanemise asjaolude kohta ei kinnita ka tunnistaja X.J kohtuistungil antud ütlused. X.J oli isikuks, kes viibis kõrvaltoas rünnaku aset leidmise ajal. Uks oli suletud, seega vahetut rünnakut ta pealt ei näinud. Tunnistaja selgitas, et viibis ühes toas pikali, tunnistaja heitis teises toas välivoodile. Uks oli vahelt kinni. Seejärel kuulis tunnistaja koputust uksele ning läks ust avama. Umbes 15 sekundi pärast paiskus väikese toa uks lahti ja kukkus. Tunnistaja nägi tugevat verejooksu kaelast, lausa purskas. Tunnistaja püüdis abi osutada, kuid verejooks oli liiga tugev, ei suutnud ka t külili keerata. ütles koriseva häälega, et ründajaks oli naaber. Tunnistajal puudus telefon ning teadmatuses, kuidas abi kutsuda, mistõttu lahkus ta korterist. Ta ei pöördunud tagasi, kartes, et teda peetakse juhtunus süüdlaseks. Tunnistaja hinnangul kaotas väga lühikese aja jooksul nii palju verd, et tema elu ei olnud enam võimalik päästa – tal ninast ja suust purskas verd. Kaitsja juhib tähelepanu, et ilmselgelt jättis X.J eluohtlikult vigastatud kannatanu ilma igasuguse abita. Kuriteo (
- Teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmine) objektiivne külg on absoluutselt tuvastatud. X.J õigustused, miks ta nii tegi, on naiivsed – kartsin, et mind peetakse juhtunus süüdlaseks. KrMS § 6 kohaselt on prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. Praegusel juhul on selle nõude vastu eksitud. Kuna X.J on ilmselgelt pannud toime kuriteotunnustega teo, siis selle võtmes tuleb ka tema ütlustesse suhtuda. Tema huvi on oma õigusvastase tegevuse pisendamine. Tema huviks on näidata, et kannatanu surma ei põhjustanud mitte see, et ta ei osutanud abi, vaid kohtualuse sihipärane tegevus. Tegelikult on aga inimliku kogemuse pinnalt mõistetav, et juhul, kui tunnistaja poleks jätnud kannatanut abita, vaid oleks pöördunud esimese korterinaabri poole ja kohale oleks kutsutud kiirabi, jäänuks kannatanu surm tõenäoliselt saabumata. Kaitsja järeldab, et kõike seda arvesse võttes, tuleks X.J ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Tegelikult ei ole asjas kogutud ühtegi tõendit, millega oleks ümberlükatud kohtualuse ütlus, et kannatanu teda ründas ning enesekaitseks vehkis ta maast leitud noaga. Ümber ei ole lükatud ka Siyanovichi jutt tapmistahtluse puudumisest. Maakohtu kvalifikatsioon ei vasta seega tuvastatud asjaoludele. 3.2. Kohtuotsusega mõisteti Igor Siyanovichilt A.S kasuks välja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks. Igor Siyanovich ise ei pidanud sellise summa väljamõistmist põhjendatuks. Maakohtu otsusega selles osas ei nõustu ka kaitsja. 3
Süüdistatava hinnangul on jäetud kogumata tema kaitseversiooni kinnitavad tõendid. Nii on jäetud põhjendamatult tuvastamata karkudel olnud meesterahvas, kes saab kinnitada tema kavatsusi lahendada A.S-i öörahu häirimisega seotud olukord rahumeelselt; samuti ei ole kohtus ristküsitletud öörahu rikkumise väljakutsele reageerinud politseiametnikke ning Igor Siyanovichi valduses olnud nuga on jäetud äratundmiseks esitamata. Esmalt on oluline märkida, et nimetatud taotlused on esitatud alles süüdistatava apellatsioonis. Sellise sisuga taotluseid ei leia kaitseaktist ning ka 24.11.2025.a kohtuistungi protokollist nähtuvalt puudusid süüdistataval ja tema kaitsjal täiendavate tõendite kogumise osas taotlused. Millel põhineb väide, et karkudega meesterahvas oli korterisse sisse kirjutatud, apellatsioonist ei selgu. Lisaks on kohtueelses menetluses kontrollitud palju laiemalt A.S-i tapmisele eelnenud sündmuseid. Kuivõrd aga mitmete eelneval õhtul korteris viibinud isikute ütlused riikliku süüdistuse vaatest täiendavat tõendusteavet ei andnud, siis neid isikuid ka kohtusse ei kutsutud ning seda võimalust ei kasutanud ka Igor Siyanovich. Puutuvalt noa äratundmiseks esitamisesse on esmalt oluline märkida, et Igor Siyanovich esitas selle versiooni esimest korda alles kohtus. Süüdistatav märkis ristküsitlusel, et ta „ei rääkinud sellest ajavahemikust (ehk kuriteo vahetust toimepanemisest) uurimise käigus, mina kuidagi pelgasin, kartsin sellest rääkida. Mina rääkisin, et seda vahemikku ei ole minu teadvuses.“ Seega puudusid kohtueelses menetluses Igor Siyanovichi enda selgitused noa päritolu kohta. Samuti puuduvad läbiotsimise protokolli lisaks olevast fototabelist nähtuvalt noal sellised eritunnused, mis annaks mingi kindluse, et selgelt märkimisväärses koguses alkoholi tarvitanud isikud suudaks seda veenvalt teistest sarnastest nugadest peaaegu aasta hiljem eristada. 5.2. Kaitsja leiab apellatsioonis, et Harju Maakohtu otsuses tuvastatu ei lükka ümber Igor Siyanovichi ütluseid selle kohta, et tal puudus tahtlus tappa A.S ja kuritegu tuleks kvalifitseerida
Seda tulenevalt asjaolust, et Igor Siyanovichi tekitatud tervisekahjustused olid sellised, et õigeaegse meditsiinilise abi saamise korral oleks võimalik olnud ohvri elu päästa. Harju Maakohus on otsuse punktis 48 ammendavalt käsitlenud Igor Siyanovichi teo subjektiivset külge. Kohus on märkinud, et tugevate löökide järel ei kontrollinud süüdistatav enam sündmuste käiku ega saanud ka mõjutada tagajärje saabumist. Samuti ei nähtu apellatsioonist, millised kaalutlused said mõistlikult välistada tõenäosuse, et kolme löögi tagajärjel kaela piirkonda, kus üldteada olevalt asuvad suured veresooned, ei kaasne kontrollimatut verejooksu. Ka sündmuste edasine käik just seda kinnitas. 5.
7. Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus süüdistuses toodud kuriteosündmuse faktiliste asjaolude üle. Vaidlus sisuliselt taandub süüdistatava tegevusele juriidilise hinnangu andmisele. Kaitsja põhiargumendiks on väide, et süüdistatava tegevus on kvalifitseeritav
lg 1 p 7 järgi, kuna süüdistatava lahkumisel oli kannatanu veel elus ning lisaks viibis korteris tunnistaja X.J, kes oleks pidanud kannatanule abi osutama, kuid ei teinud seda ning põgenes sündmuskohalt. Süüdistatava kaitseversioon taandub sellele, et tema tegutses hädakaitses, kuna A.S lõi teda tugevalt kuklasse. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on sellistele süüdistatava ja tema kaitsja argumentidele oma otsuses ammendavalt vastanud, nimelt miks on välistatud süüdistatava tegevuse kvalifitseerimine
Siyanovich hädakaitses
Ringkonnakohtul puuduvad alused maakohtu uuritud tõendikogumile antud õigusliku hinnangu muutmiseks. Kohtukolleegium märgib, et mõlema apellandi kaebustes puuduvad mistahes faktilised või õiguslikud argumendid, mis viitavad tõendikogumi hindamisel või süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel maakohtu tehtud vigadele. Mõlemad apellandid sisuliselt kordavad vaid süüdistatava kaitseversiooni toimunust. 7.1. Lisaks maakohtu otsuses toodud põhjendustele, peab kohtukolleegium vajalikuks esmajärjekorras vastata süüdistatava kaitseversioonile, miks ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga 6
lg 1, 2 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kriminaalasjas uuritud tõendikogumi igakülgse hindamise järgselt asus maakohus õigele seisukohale, et praeguses asjas ei ole tuvastatud A.S-i poolset õigusvastast rünnet, mis tingiks hädakaitse vajaduse. Kogutud tõendid ei kinnita I. Siyanovichi versiooni sellest, et A.S oleks kuidagi konflikti alustanud või süüdistatavat löönud või teda õlast kinni hoidnud. Ei olnud mingeid vigastusi, mis viitaks kummagi isiku mingilegi kaitsetegevusele – ei tuvastatud selliseid vigastusi ei A.S-il ega ka I. Siyanovichil. Kohtukolleegium märgib, et sellist maakohtu järeldust apellandid ei vaidlustagi. Kuriteosündmusest järgmisel päeval ehk 15.04.2025 toimunud kahtlustatava isiku läbivaatamisel ei ole I. Siyanovich ühelegi vägivallale viitavale jäljele oma kehal viidanud ning selliseid jälgi pole tuvastatud tema läbivaatuse käigus ka menetleja (Kd I lk 90-100). Maakohus on märkinud, et kuigi I. Siyanovichi kirjelduse kohaselt võis ta ehk paar sammu korterisse sisse astuda, kui korjas põrandal olnud nuga ja seejärel end kaitsma pidi, kuid edasi korterisse ta ei liikunud, ütleb sündmuskoht ja verejälgede paiknemine ning asukoht sootuks midagi muud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatava kaitseversioon oli mõnevõrra erinev maakohtu tuvastatust. Nimelt selgitas süüdistatav, et noa käepidemele astus ta koridoris olles, tehes kaks sammu peale ukse avanemist korteri poole. See tähendab, et süüdistatava kaitseversiooni kohaselt ei asunud nuga üldse korteris. Selline kaitseversioon ei ole aga eluliselt usutav. Nähtuvalt sündmuskohavaatluse ja täiendava vaatluse protokollide lisadena olevatelt fotodelt (fototabel nr KJ-27701, foto nr 3, fototabel nr KJ-27696, fotod nr 9-11, 13-16) on sündmuskoha ühiskoridor terves ulatuses väga hästi valgustatud, mistõttu on sellel olevad esemed objektiivselt väga hästi näha juba ühiskoridori välisukse juurest ehk mitme meetri kauguselt. Kuritegu on toime pandud 14.04.2025 veidi enne kella 09:18 hommikul, kui ka loomulik valgus jõuab ühiskoridori selle välisukse trellitatud akna kaudu. See lükkab ümber süüdistatava versiooni, et koridoris ei olnud piisavalt valgust, et näha põrandal vedelevat nuga ning et ta sisuliselt komistas korteri ees oleva noa vastu. Kohtukolleegium märgib, et nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist ning selle fototabelist tuvastati A.S-i korteri välisukse ees koridori põrandal veretilgad (fotod 60-62). Välisukse sisekülje pinnal on verepritsmed (fotod 56-57, 59) (Kd I lk 12, 17). Väärib eraldi märkimist, et sündmuskoha vaatlusprotokollis on menetleja eraldi selgitanud sündmuskoha vaatlusprotokollides kasutatud terminoloogiat ehk vere- tilga/tilkumisplekki, pritsme, ülekandmisjälje jne mõisted (Kd I lk 20), mis võimaldab neid selgelt eristada ja mõista nende tekkimismehhanismi. Selliselt veretilkade asukoht korteri väisukse ees koridori põrandal ning verepritsmed välisukse siseküljel, lubavad kindlalt järeldada, et esimene noalöök A.S-ile oli süüdistatava tekitatud olukorras, kus süüdistatav ise ei viibinud korteris, kannatanu oli aga uksel nagu süüdistuses toodud. Vastasel juhul ei saaks tekkida verepritsmeid välisukse sisepinnale, mis avaneb korterist väljapoole koridori suunas, veretilkasid koridori põrandale ning vere tilkumisplekke välisukse lävepakule. Ülaltoodu lubab üheselt järeldada, et I. Siyanovich lõi esmakordselt A.S-i endaga kaasa toodud noaga otse ühiskoridoris kohe ukse avamise järgselt ning jätkates noaga löömist juba korteri esikus, mis üheselt välistab süüdistatava kaitseversiooni hädakaitses viibimisest. A.S-i surnukehal ekspertiisiga tuvastatud kaks torke-lõikehaava seljal vasakul pool (Kd I lk 32-33, 44, 47) lubavad kindlalt järeldada, et A.S vähemalt üritas I. Siyanovichi eest korterisse ära põgeneda. 7.2. Süüdistatava kaitsja eksib oma apellatsioonis, kui väidab, et maakohus tuvastas faktilised asjaolud paljuski tunnistaja X.J ütluste põhjal, mis on aga vastuolus Igor Siyanovichi versiooniga juhtunust. Kaitsja järeldab, et seega on toimunust sisuliselt 2 määrava tähendusega isikulist tõendiallikat – tunnistaja X.J versioon ning süüdistava I. Siyanovichi oma. Kohtukolleegium sellise 7
Asjaolu, et tunnistaja põgenes sündmuskohalt, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Vastupidi – tunnistaja X.J selgitas 20.11.2025 kohtuistungil veenvalt, kuidas ta üritas vannitoast toodud rätikuga A.S-il ägedat verejooksu peatada1, kuid ei saanud kannatanut tema korpulentsuse tõttu isegi keerata, oli sellest verega koos. Tunnistaja lisas, et tal polnud telefoni, ta oli ehmunud, sest ta nägi t viimasena, lisaks oli tal väga tugev pohmell ning tema arvas, et tema peale mõeldakse (tapmise toimepanemist) (Kd III lk 68-72). Uuritud tõendikogumi põhjal kohtukolleegiumil tekkinud tugeva siseveendumuse kohaselt ka süüdistatav I. Siyanovich mõtles ilmselt tunnistaja X.Jga sarnaselt – et A.S-i tapmist mõeldakse korteris viibinud kannatanu joomakaaslase peale. Süüdistatav selgitas endale sobivas kontekstis nii oma ütlustes, kui ka apellatsioonis ise, et vahetult enne A.S-i korterisse minemist vestles ta sealt väljunud karkudel mehega (mis on objektiivselt tõendatud asjas uuritud xxx turvakaamera videosalvestusega) ning tuvastas, kes on veel korteris ja millises olekus. Samas märkis süüdistatav nii oma ütlustes, kui ka apellatsioonis ise, et tema arvates 14.04.2025 hommik oli õige hetk A.S-iga rääkimiseks, kuna A.S ja tema korteris viibijad olid pohmellis. Erinevalt süüdistatava kaitseversioonist, et korteris viibijad pidid A.S-ile kutsuma kiirabi ja teda päästma, teadis I. Siyanovich kohtukolleegiumi veendumusel kindlalt, et tapab purjus A.S-i kaasa toodud noaga otse korteri esikus, lahkub seejärel koheselt korterist, politsei aga jääb kahtlustama toime pandud kuriteos korterisse jäänud joomakaaslast. 7.3. X.J kahtlustamiseks A.S-i tapmises olid politseil kaalukad alused. Nimelt 15.04.2025 vormisatanud X.J isiku läbivaatuse protokolliga tuvastati tema kehal ja riietel järgmised kuriteojäljed: isiku ninal marrastus, otsmikul marrastus ja arm, sinistel teksapükstel vasakul jalal välisküljel verekahtlane määrdumine, sinistel teksapükstel tuhara piirkonnas verekahtlane määrdumine, sinise-kollase-oranži triibuline kampsun, millel vaskakul pool rinnaku piirkonnas verekahtlane määrdumine (Kd I lk 177). Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja X.J ütlustes esinevatele väidetavatele vastuoludele pole keegi menetlusosalistest tähelepanu juhtinud. See tähendab, et tema ütlused on olnud ajas muutumatud ning üheselt riimuvad objektiivse pildiga sündmuskohal. Selliselt tuleb asuda seisukohale, et tunnistaja X.J ütlused on usaldusväärsed. Kohtukolleegiumi veendumusel on X.J ütluses iseäranis oluline asjaolu, et alates uksele koputamisest kuni üleni verise A.S-i vajumiseni põrandale tuppa, milles tema viibis, kulus kõigest 15 sekundit. Kuigi tunnistaja süüdistatavat üldse ei näinud, selgitas X.J, et põrandal lamav A.S jõudis koriseva häälega öelda – „naaber“ (Kd III lk 70 pöördel). Ka X.J ütlused kinnitavad süüdistusversiooni sellest, et I. Siyanovich ei viibinud hädakaitses. Tunnistaja ütluste kohaselt oli joomakaaslaste plaaniks enne alkoholi müügi algust (kell 10.00) veidi tukkuda, mis tähendab, et 1 Mis üheselt riimub objektiivse pildiga sündmuskohal: A. Malinini surnukeha pea juures on verega tugevalt määrdunud rätik (Kd I lk 17, digitaalse fototabeli fotod nr 41-43) . 8
8. Mõlemad apellandid vaidlustavad maakohtus kannatanu A.S tsiviilhagi osalist rahuldamist ja tema kasuks mittevaralise kahju väljamõistmist summas 5000 eurot. Kaitsja leiab kokkuvõttes, et kannatanu ei osanud kohtule selgitada, milles seisneb temale tekitatud mittevaraline kahju ning sellise kahju väljamõistmise eelduseks olevad erandlikud asjaolud. Kohtukolleegium apellantide argumentidega mittevaralise kahju väljamõistmise osas ei nõustu ning märgib järgmist. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 134 lg-t 3, mille kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et tapetu ema A.S tuli 14.04.2025 poja korterisse, kus avastas verise A.S-i lamamas verelombis. Nähtuvalt asitõendina uuritud A.S 14.04.2025 kõnest Häirekeskuse hädaabinumbrile palub ta kutsuda kiirabi ja vestleb meedikuga, kes palub tal mitu korda tuvastada, kas poeg hingab, kas ta silmad on lahti, kas ta reageerib valule. A.S ei oska vastata, kas poeg hingab, kirjeldab, et poja silmad on lahti, kuid ta vaatab eemale, ei saa aru, kas ta reageerib valule. Helisalvestisest on kuulda, et A.S nutab ja korduvalt kutsub poega nimepidi, lootes tema reaktsioonile (Kd I lk 1-8). Maakohus on märkinud asjakohaselt, et kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa olla „erandlikuks asjaoluks“ surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga täielikult, et praeguses kriminaalasjas on erandlikuna käsitatav see, et ema avastas oma poja eelkirjeldatud brutaalsetel asjaoludel, talle abi kutsumine ning kustuv lootus, et poeg võib olla elus. 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.