Obsah (9)

§ 407§ 468§ 59§ 173§ 174§ 162§ 138§ 144§ 139

Tsiviilasi nr 2-25-7541 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anastassia Stalmeister Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 9. juuni 2026 Tsiviilasja nr 2-25-7541 T

) § 407 lg 1). 4.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kättetoimetamisportaali vahendusel kätte toimetatud

1. mail
2. Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama, hoiatades, et kirjaliku vastuse tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole hagile vastanud.
3. Kohus leiab, et sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2 21-13098/50, p 13). Hageja ja kostja sõlmisid
4. oktoobril 2021 väikelaenu lepingu nr 2021018205 ja selle sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68%. Lepingus märgitud krediidi kulukuse määr 10,72% aastas 14 000 suuruse laenu puhul on väiksem, kui lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud kolmekordne krediidikulukuse määr, s.o 56,04%, ning seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg-ga 1 kooskõlas.
5. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtted. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on 3 Tsiviilasi nr 2-25-7541 võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. VÕS § 4034 lg 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 pdes 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.
6. a, nr 2-21-13098, p 18). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva 4 Tsiviilasi nr 2-25-7541 sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.
7. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.
8. a, nr 2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.
9. a, nr 2-21-13098, p 19–22).
10. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja selgituste kohaselt kasutas hageja kostja krediidivõimelisuse hindamiseks kostja esitatud andmeid laenutaotluses, kostja arvelduskonto väljavõtet ning Maksu-ja Tolliametilt päringu tulemusel saadud andmeid. Hageja tuvastas, et kostja netosissetulek oli 890 eurot, kostjal puudusid maksuvõlad ning aktiivsed maksehäired. Kostja kohustuseks oli võlgnevus TF Bank AB ees igakuise maksega summas 70 eurot ning hagejaga sõlmitud varasem leping, tagasimaksega 105 eurot kuus. Koos varasemate krediidikohustustega olid pärast lepingu sõlmimist kostja igakuised laenukohustused kokku 404 eurot. Kostja majapidamiskuludeks arvestas hageja 483 eurot kuus. Kohus leiab, et hageja on kostja krediidivõimelisust hinnanud piisava hoolsusega, hageja on konto väljavõtete alusel nii lepingu sõlmimisel teinud kindlaks kostja viimase kuue kuu keskmise sissetuleku ja finantskohustused. Kohtule esitatud pangakontolt ei nähtu muid kohustusi, mida hageja poleks tuvastanud ning ka hageja tuvastatud sissetulek ühtib pangakontolt nähtuvaga. Hageja tegi konto väljavõtte alusel kindlaks kostja majapidamiskulud 483 eurot kuus. Hageja poolt tuvastatud sissetulekud ja kohustused on kooskõlas kostja pangakontolt nähtuva infoga. Kohus leiab, et hagis esitatud asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus on piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Seetõttu rahuldab kohus hagi.
11. Hageja nõuab põhivõlgnevuselt 11 001 eurot 78 senti ka viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates
12. maist 2025 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus mõistab viivise kooskõlas

§-ga 367 kohtuotsuse tegemise seisuga. Alates

1. maist 2025 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o
2. juunini 2026 (k.a) on lisanduv viivis kokku 1207 eurot 3 senti. Kokku on käesolevaotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seega 2780 eurot 39 senti. Eelpoolöeldust tulenevalt on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 11 001 eurot 78 senti, intressi 416 eurot 96 senti,
3. juuni
4. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2780 eurot 39 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates
5. juunist 2026 kuni põhinõude täitmiseni.
6. Kohus tunnistab

§ 468lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

10. Hageja on esitanud taotluse kostja arvelduskonto väljavõtte kinniseks kuulutamiseks. Hageja hinnangul sisaldab konto väljavõte pangasaladust, mille hoidmise kohustus on hagejal 5 Tsiviilasi nr 2-25-7541 krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 järgi. Konto väljavõte ei kajasta ainult kostja poolt tehtud tehinguid, vaid teavet ka kolmandate isikute kohta.

§ 59

lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus toimikuga tutvuda ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju ning hagimenetluse poolte vastavat õigust piirata ei või (

§ 59lg 1¹).

Muul isikul on

§ 59

lg 2 kohaselt hagimenetluses õigus toimikuga tutvuda ja saada toimikus olevast menetlusdokumendist ärakirja üksnes poolte nõusolekul. Kui asjas on menetlus jõustunud lahendiga lõppenud, võib muu isik toimikuga tutvuda ja saada menetlusdokumendi ärakirja asja menetlenud maakohtu loal ka poolte nõusolekuta, kui ta põhistab oma õigustatud huvi dokumentidega tutvumise ja ärakirja saamise vastu (

§ 59lg 3).

KAS § 88 lg 7 sätestab selgesõnaliselt, et isikud, kellele on avaldatud pangasaladus, võivad seda kasutada ainult õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks ja järelepärimises nimetatud eesmärgil ning neile laieneb pangasaladuse tähtajatu hoidmise kohustus ja vastutus, kui seadusest ei tulene teisiti. Arvestades eeltoodud sätteid on kohtul seadusest tulenev kohustus tähtajatult hoida pangasaladust ehk keeld avaldada kostja konto väljavõtet menetlusvälistele isikutele ning alus konto väljavõtte täiendavalt kinniseks kuulutamiseks puudub. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 11.

§ 173

lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 162lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.

12. Hageja taotles riigilõivu 910 eurot väljamõistmist.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib

§ 144

ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud. Kohtu hinnangul on riigilõiv 910 eurot menetluskuluna põhjendatud ja vajalik (

§ 139lg-d 1 ja 2, riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik 6