) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 18.10.2023 krediidikonto lepingu nr 7764709365 krediidilimiidiga 2000 eurot intressiga 40,7% aastas, krediidi kulukuse määraga 49,22% aastas. Vastavalt lepingule kohustus kostja kasutusse võetud krediiti tagastama igakuiste
Lisaks taotleb hageja võla sissenõudmiskulusid summas 35 eurot.
§-st 4034 tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Kohus selgitas, et kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi, siis vastavalt
lg-le 7 loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus märkis, et annab hagejale võimaluse esitada
lg 7 järgi nõude ümberarvestus ja vajadusel oma hagiavalduses esitatud nõudeid vastavalt täpsustada. 2 2-25-17452 4. Hageja esitas 11.03.2026 kohtule seisukoha, milles teatab, et jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde. Hageja leiab, et kostjaga sõlmitud krediidilepingu ülesütlemine toimus seaduslikul alusel kostja kohustuste rikkumise tõttu. Hageja on seisukohal, et isegi, kui lepingu sõlmimisel ei järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis olukorras, kus leping on õiguspäraselt üles öeldud, ei tulene
lg-st 7 krediidiandjale kohustust sõlmida uus maksegraafik või tagasimaksed uuesti määrata, sest lepinguline suhe on ülesütlemisega lõppenud ning nõuded on muutunud sissenõutavaks. KOHTU SEISUKOHT
lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni ning lisaks võla sissenõudmiskulusid. Kohus leiab, et hagi aluseks oleva, kostja ja ESTO AS-i vahel 18.10.2023 sõlmitud krediidilepingu puhul on tegemist
lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga, s.o krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud
§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid.
näeb tarbijakrediidilepingu puhul krediidiandjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohustuse.
lg 1 kohaselt on kohustatud krediidiandja seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt
4 lg-le 3 küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt 3 2-25-17452 teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt
lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagi asjaolude kohaselt lähtus krediidiandja kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kostja enda avaldatud andmetest, mille kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 800 eurot, finantskohustused puudusid ja majapidamiskulud 150 eurot. Krediidiandja võttis aluseks ka pangakonto väljavõtte andmed, mille kohaselt oli kostja sissetulek 565,62 eurot ning krediidiandja teostas kostja kohta päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse. Kohus hindab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega selgitanud välja kostja maksevõimet. Hagile lisatud konto väljavõtte on koostatud 08.10.2025 ehk peale lepingu sõlmimist. Lisaks märgib kohus, et isegi juhul kui nimetatud konto väljavõte oleks koostatud enne lepingu sõlmimist, ei oleks krediidiandja saanud selles sisalduvaid andmeid nõuetekohase hoolsusega hinnates jõuda järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Vastavalt hagile lisatud konto väljavõttele oli kostja töötu ning tema ainsateks igakuisteks sissetulekuteks olid Töötukassa ja Tartu linna poolt makstavad toetused kokku summas ca 550 eurot, väljavõttest küll ei nähtu, et kostjal oleks olnud finantskohustusi, kuid võttes arvesse kostja igakuiste väljaminekute suurust ei olnud kostja kohtu hinnangul lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija 4 2-25-17452 krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud hageja nõuetele vastuväiteid. Samas võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 26), et see tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. Selleks saab kohus vajaduse korral anda krediidiandjale võimaluse esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt
§-s 94 sätestatud intressi ulatuses ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata. Selles asjas andis kohus hagejale tähtaja, et põhistada täiendavalt krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist või esitada
Hageja kohtu antud tähtaja jooksul hagi ei täiendanud, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt ei põhistanud ega esitanud ka
Hagi aluseks olevate asjaolude põhjal järeldab kohus, et krediidiandja rikkus hagi aluseks oleva 18.10.2023 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostjaga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Seega saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt
§-s 94 sätestatud intressi ulatuses. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule teavet
lg 7 kohaselt tagasimaksete uuesti määramise kohta, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, siis ei ole võimalik kohtul hinnata põhinõude sissenõutavaks muutumist ja seega ei saa kohus anda hinnangut ka hageja nõuete osaliselt põhjendatuse kohta. Kohus leiab, et seetõttu tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus 7. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. Ei ole teada, et kostjal oleks tekkinud menetluskulusid. Seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.