4-26-505/22

(244024004802)Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu Tõlk Valentina Michelson Väärteoasi K. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 29.01.2026 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 244024004802, millega K. S. tunnistati süüdi KarS § 262 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot Menetlusalune isik K. S., isikukood XXX, XXX kodakondsusega, elukoht XXX, e-post XXX , töökoht XXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri esindaja T. P. Kohtuistungi toimumise aeg 06.05.2026 Jõhvis RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 1, § 134, § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Jätta K. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 29.01.2026 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 244024004802 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Rahatrahv 200 eurot tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates kohtulahendi väljakuulutamisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole: Swedbank – EE932200221023778606; SEB Pank – EE891010220034796011; Luminor Pank – EE701700017001577198; LHV Pank - EE

1. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. 1 Kohtuotsus rahatrahvi kohta pööratakse täitmisele, kui menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tähtaegselt tasunud, välja arvatud juhul, kui menetlusalune isik või tema kaitsja on otsuse peale tähtaegselt kaebuse esitanud. Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest ehk hiljemalt 16.06.2026 Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav´09.06.2026 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 10.07.2026) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna Jõhvi piirkonnagrupi uurija T. P. koostas 31.12.2025 väärteoprotokolli väärteoasjas nr 244024004802, mille kohaselt 23.08.2024 kella 20.52 paiku aadressil XXX asuvas X, ehk avalikus kohas, K. S. käitus R. A.t häirival viisil, keda ta oma tegevusega solvas ja hirmutas, nimelt väljendas ta ennast R. A. suhtes korduvalt ebasündsaid väljendeid kasutades. Samuti häiris ja hirmutas K. S. selline käitumine teisi X olnud isikuid. Antud tegevusega pani K. S. toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, kus avalikus kohas on keelatud käituda teisi isikuid häirival viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata või hirmutada. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 29.01.2026 otsusest nähtuvalt pani K. S. väärteoprotokollis kirjeldatud tegevusega toime avalikus kohas käitumise nõuete rikkumise, millega rikkus korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud keeldu ja pani toime karistusseadustiku (KarS) § 262 lg 1 järgi ettenähtud väärteo. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati K. S. KarS § 262 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Kohtuväline menetleja märgib, et ei nõustu menetlusaluse isiku poolt 04.01.2026 ja 11.01.2026 esitatud vastulausete väidetega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu, mis on kvalifitseeritud karistusseadustiku § 262 lg 1 tunnustel on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja tõendatud. Väärtegu on tõendatud tunnistajate R. A., V. V.i ja A. N. I. ütlustega. Lisaks kuulati 06.08.2025 tunnistaja V. V. täiendavalt kaugülekuulamise teel üle. Samuti on rikkumine tõendatud 07.08.2025 teostatud asitõendi vaatlusprotokolliga ning eelnevalt 16.07.2025 teostatud asitõendi vaatlusprotokolliga. Karistuse määramisel on arvestatud kergendavate asjaolude puudumist, ja et rikkumine on toime pandud avalikus kohas ning menetlusalune isik oma süüd ei tunnista. 2 15.02.2026 registreeriti Viru Maakohtus K. S. kaebus kohtuvälise menetleja 29.01.2026 otsuse peale väärteoasjas nr
3. Kaebaja seisukohad on alljärgnevad. Kaebuse esitaja on tõstatanud küsimuse tõendi (heli- ja videosalvestiste) lubatavuse kohta. Kaebaja leiab, et X heli- ja videosalvestised on kogutud õigusvastaselt. Helisalvestamine kujutab endast isikuandmete töötlemist ja andmetöötlus peab vastama andmekaitsenõuetele, kuid antud salvestiste seaduslikkus on vaidlustatud ja seda menetleb Andmekaitse Inspektsioon. Otsusest ei ole tuvastatav kellele väljend „cын животного“ suunatud oli. Kuna antud väljendi adressaat ei ole tuvastatav ei ole ka objektiivne külg nõuetekohaselt tõendatud. Menetleja möönis, et R. A. kasutas avalikus ruumis ebatsensuurset väljendit, mis on tuvastatav ka heli- ja videosalvestiselt, kuid järeldas, et antud väljend ei olnud suunatud menetlusaluse isiku vastu. Samas ei ole kohtuväline menetleja selgitanud miks ühe isiku sõnakasutust on käsitletud avaliku korra rikkumisena ja teise isiku sõnakasutust mitte ning millistel konkreetsetel asjaoludel tuvastati või välistati väljendite adressaat. Seega on sama tõendit hinnatud vastuoluliselt. Menetleja on jätnud välja selgitamata tunnistaja V. V.i ja R. A. vahelise suhte staatuse, tuues selgituseks eraelu puutumatuse. Samas on sekkutud eraelu puutumatusesse seadusevastaselt kui on heli- ja videosalvestatud inimesi, sh alaealisi lapsi neid hoiatamata ja nende loata. Taoline tõendite valikuline ja ebajärjekindel hindamine seab kaebuse esitaja hinnangul kahtluse alla otsuse põhjendatuse ning rikub tõendite objektiivse hindamise põhimõtet. R. A. menetluslikku staatust on käsitletud kohtuvälises menetluses ebajärjekindlalt (algselt kannatanuna, seejärel tunnistajana) ning menetleja ei ole selgitanud milline on R. A. menetluslik staatus käesolevas asjas. Puuduvad sõltumatud tunnistajad. Ükski X külastajatest ei teatanud avaliku korra rikkumisest. Oluliseks tunnistajaks on antud pubi töötaja V. V., keda ei saa kaebuse esitaja hinnangul pidada täielikult sõltumatuks kolmandaks isikuks ja teine tunnistaja A.-N. I. on samuti pubi töötaja. Seega on kahtluse all väide, et tegemist oleks avaliku korra rikkumisega laiemas mõttes. Käsitletud ei ole kõiki olulisi tõendeid ning tõendeid on kajastatud valikuliselt. Ostutšekilt nähtub pubi töötaja nimega D., keda ei küsitletud. Tunnistajana kuulati üle lisaks kaebuse esitaja abikaasa, kuid tema ütlusi otsuses sisuliselt ei hinnatud ning arvesse ei võetud. Kuna väärteokoosseis ei ole nõuetekohaselt tõendatud ning menetluses esinevad olulised menetluslikud puudused, palubki kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja saata sama asi uueks arutamiseks. 26.03.2026 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse kutsuda kohtuistungile tunnistaja D. (X töötaja, kelle nimi on kajastatud 23.08.2024 F OÜ arvel nr 1032919) ning X omanik, kes edastas kohtuvälisele menetlejale video- ja helisalvestised. Ühes taotlusega edastati kohtule ka Andmekaitse Inspektsiooni 04.11.2025 nr 2.2-9/25/3431-2 vastus selgitustaotlusele, Andmekaitse Inspektsiooni 09.03.2026 nr 2.1-1/26/11-18-6 menetluse lõpetamine isikuandmete kaitse asjas ja K. S. taotlus X esindajale, milles K. S. taotles pubi omanikult oma andmete (sh 23.08.2024 heli- ja videosalvestiste) kustutamist. Kohtuliku arutamise käigus on tunnistaja A. N. I. tuvastatud, et D. nimi seisab tšekil ekslikult, see ilmneb tšekile, kui sama isik on kassa mingil põhjusel avanud esimesena, tegelik teenindaja oli 23.08.2024 just tunnistaja ise, mitte D.. Kohtuliku arutamise käigus loobus kaebuse esitaja F OÜ omaniku ülekuulamisest ja ka kohus ei näinud selleks vajadust. Muud kaebuse esitaja mainitud dokumendid on kas väärteotoimikus juba olemas või ei oma asja arutamise seisukohalt tähtsust ( nt kaebuse esitaja avaldus(ed) OÜ Fle kustutada temaga seotud isikuandmed) 3 06.05.2026 kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kars § 262 lg 1 näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest. Koosseisutüübilt on tegemist viitelise (RKKK 4-16-6493/) formaalse väärteokoosseisuga. Objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine. Väärteoprotokollist nähtuvalt on K. S. oma käitumisega rikkunud KorS § 55 lg 1 p 2 nõudeid, mille kohaselt on keelatud avalikus kohas käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Seega, viitelisele kooseisule esitatavad nõuded on selles mõttes menetleja poolt täidetud, rikutud norm on selgelt näidatud. Avalikuks kohaks loetakse KorS § 54 mõttes määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Väärteomaterjalidest nähtub, et juhtum leidis aset X aadressil XXX. Seega, tegemist on koha ja ruumiga, kus osutatakse toitlustusteenust. Selles osas vaidlust ei ole. Teise isiku all ( KorS § 55 lg 1 p 2 mõttes) mõeldakse isikut, kes ei ole õigusrikkumisega seotud. Alles selliste isikute juuresolek ja nende häirimine või ohtu seadmine võib tuua kaasa vastutuse antud väärteo järgi. Seetõttu pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise hinnangut avaliku korra rikkumisena (RKKK 3-1-1-93-14 p 8; 3-1-115-17 p 23) ning tuleb lisaks tuvastada, et sellega häiriti piisavalt intensiivselt (RKKK 3-1-1-60-10 p 14) juhuslike, asjasse puutumata isikute rahu (RKKK 3-1-1-24-07 p 6.1). Selle kindlakstegemine sõltub igal üksikjuhul teo asjaoludest ja eripärast ning tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades mh silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi (RKKK 3-1-1-78-05 p 7.3; 3-1-1-33-11). Süüdistuses on näidatud, et isik mitte ainult solvas ja tekitas hirmu R. A.le, kelle poole ta pöördus sõnavõtuga isiklikul põhjusel, vaid lisaks „ K. S. käitus R. A.t häirival viisil, keda ta oma tegevusega solvas ja hirmutas, nimelt väljendas ta ennast R. A. suhtes korduvalt ebasündsaid väljendeid kasutades. Samuti häiris ja hirmutas K. S. selline käitumine teisi X olnud isikuid“. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et isikule väärteoprotokollis esitatud süüdistus avaliku korra rikkumises on nö kohtukõlblik ehk selles on näidatud kõik vajalikud faktilised asjaolud selleks, et kohus saaks anda teole oma õigusliku hinnangu. Nüüd näitab kohus, millised tõendid olid kohtuliku arutamise käigus uuritud ja millised faktilised asjaolud on kohtu poolt tuvastatud. Vaidlust ei ole faktilises asjaolus, et 23.08.2024 viibis menetlusalune isik avalikus kohas baarrestoranis F AS. 4 Vaidlust ei ole asjaolus, et ettevõttes töötas nõudepesijana tol ajal R. A., kes on menetlusaluse isiku endise abikaasa tütar. 23.08.2024 seisuga oli R. A. alaealine. Vaidlust ei ole, et ühel hetkel viibis R. A. müügisaali ruumis leti taga ja kõrval olid leti taga teenindaja A. N. I. ja kliendina baarileti juures klienditoolil istunud V. V. (kes on ka AS F teenindaja ametis, kuid sel päeval viibis seal kliendina). Vaidlust ei ole, et menetlusalune isik tuli leti juurde ja pöördus R. A. poole sõnavõtuga. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja R. A. selgitas, et menetlusalune isiku ja tema suhted olid „kohutavad“. Ta oli isikule kasutütar. Ajast, mil ema ja menetlusalune isik koos enam ei elanud, ei olnud tal suhtlemist menetlusaluse isikuga. Ema ja menetlusaluse isiku vahel on kohtuasju olnud. 23.08.2024 oli ta tööl köögis ja tuli leti taga, töö oli tehtud ja ta tahtis laadida telefoni ja rääkida töökaaslastega. Ta nägi, et müügisaalis on menetlusalune isik. Menetlusalune isik tuli leti juurde ja pöördus tema poole sellise väljendiga, et ta on „tvar“ (venekeelne sõna, arvestades konteksti eesti keeles „elukas“/ „elajas“) ja „looma tütar“, sõimates ja rääkides ebameeldivusi, et tunnistaja müüs ennast raha eest. Menetlusalune isik rääkis kõva häälega, peaaegu karjus, seistes rahulikult leti juures, aga sõnad rahulikud ei olnud, ta rääkis kõrgendatud toonil. Tunnistaja oli tunnistajaks teistes asjades ja kriminaalasjades ehk isik võib olla seoses sellega hakkas teda sõimama. Tal tekkis häbitunne, et tööl nüüd taas seda kõike teada mis peres juhtus. Samuti tekkis hirmutunne. Ta ei tahtnud kuulata isikut ja läks kööki. V. V. ja A. N. I. olid kõrval selle juures ja neile oli ka kuulda kõike, aga ta ei mäleta, kas nad reageerisid olukorrale. Võis olla nii, et V. ja I. ei oodanudki sellist käitumist ja neil tekkis hirmutunne, sest tema ka ei oleks jõudnud midagi öelda õigel ajal. Ta mäletab, et köögis teda rahustati, ta nuttis. Pärast juhtumit ta jäi tööle ja töötas veel kas 1 või 2 tundi. Kodus ta rääkis juhtunust emale. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja A. N. I. kinnitas, et baaris toimus juhtum seoses menetlusaluse isikuga ja ta mäletab järgmist. Ta oli teenindaja. Menetlusalune isik oli müügisaalis, lõpuks ta tuli leti juurde ja palus arvet, tunnistaja hakkas arvet korrastama. Teatud momendil tuli R. A. köögist leti juurde. Sel hetkel ütles isik midagi sellist, et tunnistaja ei saanudki kohe aru, kelle poole pöörduti ja miks. Ta vaatas isiku suunas ja nägi, et isik nagu pöördub R. A. poole. Edasi ta nägi, et R. A. oli hirmus või üllatanud, võttis oma telefoni ja läks kööki. Tunnistaja ei saanud aru, mis toimus. Lõpuks ta läks laua juurde arvega, isik hakkas talle rääkima asju, millest oli võimalik aru saada, et perekondlikud probleemid, et elasid koos, ta kasvatas R. A.t ja R. käitus tema puhul nagu alatult, midagi sellist. Tunnistaja läks R. juurde kööki, küsis mis juhtus, R. selgitas olukorda. R. A. nuttis. Tunnistaja selgitas, et täna ta ei mäleta sõnu, millega isik pöördus, möödus 2 aastat, aga ta kuidagi pöördus R. poole. Ta ei mäleta, et oleks mingi halvustav tähendus, aga tunnistajal tekkis korraks ebameeldiv tunne. Kuna R. nuttis, küsis tunnistaja, kas kõik siiski korras, R. vastas, et jah. Võimalik et R. ei osanud, ei teadnud kuidas olukorras käituda ja nuttis. Tunnistaja sai jätkata oma tööga, kuigi lihtsalt murettekitav tunne oli. Tunnistaja kinnitas küsimustele vastates, et tõepoolest ta mäletab, et R. oli ehmunud näoga ja isik veel ütles mine siis siit ära. Kohus esitas tunnistajale küsimusi seoses videovalvega baaris. Tunnistaja kinnitas, et videovalve olemas, töötajad on sellest teadlikud, tema arvates kaameraid on mitu, üks on leti juures ja teine müügisaalis. Videosalvestamisest seega ta teadlik, kuid ta ei tea, kas ka heli salvestatakse. Tunnistaja selgitas, et kaamerate kasutamine on tema arvates loogiline baaris, et hiljem tuvastata, mis tegelik olukord. Baaris eraldi turvameest ei ole. Konflikti tekkimisel on korraldatud nii, et vajadusel helistada omanikule ja edasi otsustatakse, kas kutsuda politsei vms. Baari omanik, M. L., kuidagi ise sai teada, et juhtus selline intsident ja küsis, mis ja kuidas juhtus. 5 Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja V. V. kinnitas, et mäletab järgmisi asjaolusid. Õhtul tuli ta F baari, ta istus baarileti juures kliendina, võttis ühe joogi. Ta töötab selles baaris teenindajana, kui sel päeval ei olnud tema tööaeg. Leti juurde tuli menetlusalune isik, vist arve maksmiseks. Ta märkas, et R. istub ka sel ja hakkas tema kallal lõugama. Ta kasutas solvavaid sõnu nagu vene keeles životnoje, tvar ( loom, elajas) ja mida siin teed. R. läks ära ja hakkas köögis nutma. Tunnistaja mäletab, et läks R.t rahustama. Pärast seda ta tuli köögist välja ja menetlusalune isik oli veel baaris ja ikka ei olnud rahul. Tunnistaja oli seisundis, mida ise nimetab šokiks, ta vaatas, kuhu olukord edasi areneb. R. ei teinud ju midagi, aga menetlusalune isik suhteliselt kõva häälega karjus. Tunnistaja ei osanud reageerida. Öelda aga selliseid sõnu noorele neiule, seda kuulda oli väga ebameeldiv. Tal tekkis nagu tegutsemise paus, ta arvas, et kui ütleb midagi saab vastu ka. Tema arvates kogu sündmus oli 5-7 minutit. R. ka ei osanud reageerida ja läks kööki ja kohe hakkas nutma. Kuna tunnistaja ka töötab teenindajana, siis tema esimene reaktsioon oli, äkki tekib kaklus. Oli tekkinud rõve tunne, tunnistaja mõtles, et kui midagi siin toimub, kas ta läheb vahele või mida ta ütleb. Tunnistaja kinnitab, et ta ei lahkuks baarist ja kui olukord eskaleeruks, siis ta sekkuks. Vastates menetlusaluse isiku küsimusele kinnitas tunnistaja, et , kuna ta oli klient tol õhtul, mitte teenindaja tööajal, siis ta ei saanud isiku välja viia. Samuti vastas tunnistaja menetlusaluse isiku küsimusele, kas tegu häiris teda, jaatavalt – jah teda häiris, isik karjus alaealise tüdruku peale, see häiris baari teenindajat tema arvates. Samuti selgitas tunnistaja, et ta on teadlik, et baaris ka videovalve, heli- ja videosalvestamine ja ukse peal ühes kohas on vastav silt paigaldatud ja tol ajal oli ka vastav silt. Tunnistajana ülekuulatud A. S. kinnitas et koos abikaasaga olid baaris F, tähistasid pulmapäeva, oli õhtusöök ja selle juurde vein. Kõik oli korras. Abikaasa käis leti juures arvet küsimas, tuli tagasi. Kõik oli rahulik. Kui tuli teenindaja arvega, hakkas abikaasa rääkima teenindajale oma endise pere asjadest. Tunnistaja kinnitas, et kui läksid välja, küsis ta abikaasalt, miks oli vaja seda kõike võõrale inimesele rääkida. Tunnistaja ei olnud baaris millegagi häiritud. Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik selgitas ütlustes, et tõepoolest, ta lähenes leti juurde ja nägin R. A. Ta ütles R.le, et isegi loom ei hammusta kätt, mis toidab ja veel ütles, mine siit ära. Ta tahtiski küsida R.lt lihtsalt ( edasi isik selgitas ja püüdis selgitada kohtus oma eraelulisi ja perekondlikke asju). Ta ise ei leia, et ta oleks millegagi avalikku korda rikkunud, ta ei kakelnud, ei väljendanud ennast valjusti ebatsensuurselt, keegi ei kutsunud politseid. Menetlusalune isik selgitas kohtule, et aastate jooksul on tal raske leppida sellega, et pere oli lõhutud, lapsed on isata ja endine abikaasa ja tema tütar valetasid kogu aeg tema peale. Kohtuistungil olid uuritud salvestised. Kaebuses ja kohtuistungil on menetlusalune isik seadnud kahtluse alla salvestise kui tõendi lubatavuse ja leidnud, et salvestis on saadud põhiõiguse rikkumisega, tema ei olnud salvestamisest teadlik ja temalt ei ole keegi tema isikuandmete töötlemiseks nõusolekut küsinud. Kohus peatub selles küsimuses. Kohus isikule selgitab, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks muuhulgas videosalvestis, ning foto või film või muu teabetalletus ( seega ka helisalvestis). Lisaks võib tõendina kasutada KrMS § 63 lg 2 alusel ka muid lg 1 loetlemata tõendeid, välja arvatud kui need on saadud kuriteo kaudu või põhiõiguse rikkumisega. 6 Väärteomenetluses on norm VTMS § 31 lg 1, mille kohaselt tõendite kogumisel ja tõendamisel järgitakse kriminaalmenetluse sätteid, kui VTMS ei sätesta teisiti. VTMS § 31 lg 2 näeb ette, et menetleja võib nõuda füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt dokumendi, eseme või muu objekti esitamist. Seega video- ja/või helisalvestise kasutamine tõendina väärteomenetluses on iseenesest lubatav ja salvestise nõudmisel ja saamisel on süüteomenetluses selgelt saamist lubav õiguslik alus. Kohus märgib sedagi, et kohtupraktikas on turvakaamerate salvestiste tõendina kasutamine on ühtlasi aktsepteeritav, kuna salvestised annavad võimaluse kontrollida ja tuvastada faktilisi asjaolusid, vt Riigikohtu lahend 1-18-7276/80 p 17, ja kohtud senini ei näinud turvakaamerate salvestiste tõendina kasutamises süüteomenetluses sisse programmeeritud ebaproportsionaalsust, võrreldes isiku andmete kaitse huvidega. Sisuliselt taganeb menetlusaluse isiku argument salvestise kui lubamatu tõendi kohta sellele, et salvestamisel on tegemist reeglina isikuandmete töötlemisega, mis allub oma normistikule ega peaks olema süüteomenetluses lubatud mingi muu reegli alusel kui seda isikuandmete töötlemist puudutav õigusliku regulatsiooni alusel. Isiku argument on arusaadav ja väärib kaalumist. Vaidlust ei olegi, et käesolevas asjas on kõneallolevad salvestised tehtud turvakaamerate abil, turvalisuse eesmärgil. Seda kinnitasid kohtuistungil mõlemad tunnistajad, I. ja V.. Ei ole alust arvata, et turbasalvestamine toimus mingil muul eesmärgil, välja arvatud turvalisus, ja et see oleks korraldatud ilmselt ebaproportsionaalsel viisil, riivates isikute õigusi turvalisuse eesmärke silmas pidades kuidagi intensiivsemalt, kui seda oleks eesmärgi saavutamiseks vajalik. Selliseid asjaolusid ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud. Menetlusaluse isikuga tuleb kindlasti nõustuda osas, et isikut tuvastada võimaldav toiming ja selle talletamine tähendab isikuandmete töötlemist 2016/679 isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) mõttes. Samas ei ole õiguslikult põhjendatud isiku seisukoht, et ilma isiku nõusolekuta pole lubatud üldse isiku andmeid töödelda mis tahes vormis ja viisil. Selles osas on isikuandmete töötlemise küsimuses välja kujunemas kohtupraktika, lahend 3-23-1409/38 punktid 17.2, 17.3., 17.4,. 18., 19.2., 19.3, mis osutab kontrollmehhanismile, mille järgi kontrollida ja tuvastada, et 1) andmete töötlemisele peab olema õigustatud huvi, 2) töötlemine on eesmärgi elluviimiseks vajalik ja 3) andmekaitsesubjekti huvid ei kaalu üle huve andmeid töödelda. Väärteoasja raames, kus isikule on esitatud suhteliselt selge ja kergema laadi süüdistus, ei hakka kohus laiemat hindama menetlusaluse isiku andmete töötlemise kõiki nüansse ja kas töötlemise käigus olid mis konkreetsed reeglid rikutud ( see ei ole süüteomenetluse eesmärk ja ülesanne), kuid tõdeb, et kindlasti toitlustamis- ja meelelahutusettevõttel ( milleks on ka baar-restoran F) on põhjendatud huvi kasutada turvakaameraid nii ettevõtte, töötajate kui ka klientide turvalisuse huvides. Turvalisuse tagamine on kohtu arvates eeldab teatud määral ka turvakaamerate kasutamist, sest see annabki võimaluse tuvastada konfliktolukordi. Andmesubjekti ehk isiku huvid antud juhul ei kaalunud üle üldturvalisuse tagamise huve - kaameraid ei olnud üleliigselt palju ( tunnistajate ütlustel vähemalt 2 – leti juures ja teine müügisaali suunatuna. Kuigi salvestised annavad võimaluse tuvastada andmesubjekti nö isiklikke eelistusi õhtusöögi menüü valimisel, käitumist õhtusöögi käigus, pere koosseisu ( laste arv) ja mõned muud andmed, ei ületa antud juhul isiku andmete kaitse huvid üldturvalisuse eesmärgil teostatud isikuandmete töötlemise huve. Menetlusalune isik esitas kohtuistungil ka küsimusi, mis puudutasid müügisaalis toimunud mitte ainult video- vaid ka helisalvestamist. Kohus ei leia, et helisalvestise kasutamine süüteomenetluses oleks aprioorselt keelatud või just helisalvestistele oleks seatud eraldi võetuna menetluslikud nõuded. Sõnumite talletamist kajastavate tõendite kasutamist on kohtupraktikas aktsepteeritud ( muuhulgas ka sõnumeid sisalduvad e-kirjad), Riigikohtu lahend 1-17-2359/122 p
4. 7 Ühtlasi selgitab kohus, et süüteomenetluses on lubatud kasutada tõendeid, mis on saadud ka õiguse rikkumisega ja igal konkreetsel juhul tuleb hinnata rikkumise olulisust ( Riigikohtu lahend 1-16-6179/111 p 58 ja 69). Senini sedastati oluline rikkumine siis, kui tõendit poleks üldse saadud kui rikkumist ei esinenuks. „ Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (viimati Riigikohtu üldkogu
5. märtsi
6. a otsus nr 1-17-2359/122, p 48). Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. jaanuari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-114-04, p 12). Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit (vt osutatud otsus nr 1-17-2359/122, p 49).“ Käesolevas kohtuasjas sai menetleja enda päringu alusel menetlusse juriidiliselt isikult turvalisuse eesmärgil tehtud heli- ja videosalvestise. Väärteotoimiku materjalides on menetleja 13.11.2024 ekiri, milles ta küsib OÜ F üldmeilile saadetud päringu, kellega ta peab kontakteeruda, et saada salvestised, mis võivad olla seotud uurimise all oleva juhtumiga 23.08.2024 kl 20:15 paiku. OÜ F vastas 27.11.2024, et soovitud salvestis on uurijale üles laaditud. Kohus ei näe, tõendamise või tõendi kogumise millise normi oleks rikutud, et tõend oleks tunnistatud lubamatuks. Kohus soovib selgitada, et menetlusaluse isiku poolt kohtule edastatud kirjavahetus andmekaitseinspektsiooniga ei anna alust arvata, et baar-restoran F kasutatud salvestamise kohta oleks tuvastatud või võimaldab tuvastama sellise põhiõiguse rikkumisi, mis välistaksid selle tõendi kasutamist süüteomenetluses. Salvestistelt on tuvastatav järgmine: Nr 123126432, kl 20:52:27 menetlusalune isik pöördub vaadates R. A. poole ja selgelt kuulda on vene keeles slõš tõ životnoje („ kuula sa elajas)“, edasi on kuulda isiku väljendeid, mille hulgas ka vene keeles vulgaarne väljend „vali otsjuda nahren“ ( „korja ennast siit ära“) Nr 122820149 salvestisest nähtub, et menetlusalune isik läheneb leti juurde, mille taga on tunnistaja teenindaja A. N. I. ja R. A., menetlusalune isik toetub letile, kl 20:52.30 on näha kuidas teenindaja pöörab järsult pea R. A. poole, leti juures istuv V. V. pöörab pea menetlusaluse isiku suunas, kl 20:52:45 R. A. lahkub köögi uste suunas. Muud salvestised puudutavad isiku käitumist juba peale tegu, kui ta selgitab teenindajale 2 minuti kestel, milline R. A. valetaja. 8 Kohus leiab, et tunnistajate R. A. ja V. V.i ütlustega on tõendatud, et menetlusalune isik pöördus R. A. poole, kes oli tööl avalikus kohas baaris, kasutas vulgaarseid ja inimese väärikust solvavaid sõnu ja väljendeid nagu elajas, ütles, et R. A. korjaks ennast siit ära. Tunnistajate ütlused on kinnitatud kohtuistungil uuritud salvestistega. Menetlusaluse isiku ütlused, et tema ütles R. A.le ainult seda, et isegi loom ei hammusta kätt mis toidab, ja selles ei olnud midagi solvavat ega häirivat kellelegi, on veenvalt ümber lükatud tunnistajate A. N. I., V. V.i ja R. A. ütlustega ning kohtuistungil uuritud salvestistega. Tunnistaja A. N. I. kinnitas, et tal tekkis ebameeldivuse tunne menetlusaluse isiku pöördumise peale, algul ta ei saanud aru, kellele isik pöördub, siis nägi, et ta vaatab R. suunas. See moment on jäädvustatud salvestisele - kl 20:52:27 ütleb isik vene keeles slõš tõ zivotnoje ( kuula sa elajas) ja veel midagi R. A. suunas ja kl 20:52:30 tunnistaja I. pöörab pea järsult R. suunas, tunnistaja V. V. pöörab pea isiku suunas. Tunnistaja I. kinnitas, et ta pidi küsima R. A.lt, kas kõik siiski korras, sest viimane nuttis. Töö baaris jätkus. Tunnistaja V. V. kinnitas, et menetlusalune isik kasutas selliseid väljendeid nagu elajas alaealise R. A. suunas ja tunnistajat see häiris tegelikult niivõrd, et ta oli valmis vajadusel sekkuma kui olukord eskaleeruks, näiteks keegi läheks kallale teisele. R. A. hakkas nutma ja ka temagi püüdis teda rahustada. Kohus märgib, et tunnistajate ütlustes esinenud ebaolulised vastuolud või ebatäpsused ei sea kuidagi kahtluse alla tunnistajate ütluste usaldusväärsust tervikuna. Tõepoolest, V. V. ja R. A. andsid ütlused, et menetlusalune isik karjus. Kontrollides ütlusi salvestisega, on võimalik siiski kohtu arvates väita, et tegemist ei ole karjumisega tavainimese seisukohalt. Menetlusalune isik räägib väliselt rahulikult, teatud määral kõrgendatud ja pealesuruva tooniga. Sellised tunnistaja hinnangud võivad olla tingitud üle elatud sündmuse iseloomust, mis neid riivas ja häiris. Riigikohtu lahendis 1-18-7276/80 p 14 märgitakse, et isiku tegu peab rikkuma avalikku korda just teo toimepanemise ajal, mitte et kõrvaline isik näeb teo tagajärgi. Käesoleval juhul häiriski isiku verbaalne rünnak teenindajat ja klienti just teo kestel, mitte selle järgselt. Sama lahendi p 15 on märgitud, et reeglina ei ole need häiritud kõrvalised isikud politseinikud ega turvamehed ( välja arvatud kui nende avalik õigusrahu piisaval määral eraldi häiritud), tööülesande täitmisel olukordade lahendamine turvatöötaja poolt ei riku tema avalikku rahu. Käesolevas kohtuasjas ei olnud ükski häiritud kõrvaline isik turvatöötaja ega politseinik tööülesannete täitmisel. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku teo toimepanemise ajal ( verbaalse rünnaku kestel) oli häiritud mitte ainult õiguserikkumisega seotud isik alaealine R. A., keda menetlusalune isik ründas verbaalselt tema töökohas avalikus ruumis, vaid ka klient V. V., kes kindlasti ei tulnud baari kuulama menetlusaluse isiku vulgaarseid väljendeid teise isiku aadressil, ja teatud määral ka tunnistaja teenindaja A. N. I., kes kuulis menetlusaluse isiku pöördumist ja tal tekkis ebameeldiv ebamugav tunne. Tunnistaja I. kinnitas kohtuistungil, et 2 aasta möödumisel ta ei oska öelda, mis sõnad olid isiku poolt R. A.le adresseeritud, kuid nende peale hakkas R. A. nutma ja tunnistaja pidi rahustama A.t. Kohus leiab, et isiku tegu oleks ka kõrvaltvaataja seisukohalt teisi isikuid vähemalt häiriv juhul, kui seda on teistele isikutele kuulda. Ühegi kõrvaltvaatajast inimese seisukohalt ei saa pidada 9 aktsepteerivaks isiku käitumist avalikus kohas, kui olles ise klient, tuleb ta baarileti juurde ja teiste isikute juuresolekul ( üks on klient ja teine on teenindaja) väljendab ennast alaealise baari töötaja aadressil üleolevalt, vulgaarselt, solvavalt sellise intensiivsusega, et väljendite adressaat puhkeb nutma ja juuresolijad on riivatud ja häiritud. Kohtu arvates, ei oma siin tähtsust, kas seda tehakse valju häälega, kas selle käigus isik karjub või vehib kätega või isiku ohjeldamiseks tuleb kutsuda politsei – haavata ja häirida võib ka rahulikult väljendatud ülbe ja/või vulgaarne sõna. Avalik kord on rikutud juba sellega, et tunnistaja I. tavapärase töö kõrval peab kannatama menetlusaluse isiku väljendeid ja tunnistaja klient V. ajaveetmise kõrval peab menetlusaluse isiku ülbitsemist kuulama ja, nagu ta ise selgitas, kaaluma, kas tal tuleb alaealise töötaja kaitseks astuda. Näidatud tõenditega loeb kohus tuvastatuks, et: 23.08.2024 kella 20.52 paiku aadressil XXX asuvas X, ehk avalikus kohas, K. S. käitus R. A.t häirival viisil, keda ta oma tegevusega solvas ja hirmutas, nimelt väljendas ta ennast R. A. suhtes korduvalt ebasündsaid väljendeid kasutades. Samuti häiris ja hirmutas K. S. selline käitumine teisi X olnud isikuid. Antud tegevusega pani K. S. toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise KorS § 55 lg 1 p 2 mõttes, kus avalikus kohas on keelatud käituda teisi isikuid häirival viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata või hirmutada. Kohus leiab, et menetlusalune isik tegutses teo toimepanemisel otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes – ta teadis et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ehk ta rikub avalikus kohas käitumise üldreegleid, käitudes verbaalselt häirivalt teiste isikute suhtes, ja väljendades ennast ülbelt, vulgaarselt ühe isiku aadressil, mööniski, et see häirib teisi kõrval käeulatuses viibivaid isikuid ( V. V. ja A. N. I.). Menetlusalune isik osutab kohtu tähelepanu asjaolule, et mis tahes ebameeldivat vestlust ei saa pidada väärteoks KarS § 262 mõttes, peab olema tuvastatud teatud intensiivsus. Kohus on menetlusaluse isiku argumendiga täielikult nõus. Samas ei ole alust arvata, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas pidas isik ainult nö kahe silma vahel ebameeldivat vestlust oma endise perekonna liikmega. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kõrvaliste isikute avalikku õigusrahu peab olema rikutud piisavalt intensiivselt, et pidada tegu väärteoks, vt Riigikohtu lahend 4-24-3137/14 p
9. Ei piisa, et kõrvalised isiku ainult näevad õiguserikkumist, vt Riigikohtu lahend 1-18-7276/80 p
10. Viimases lahendis on rõhutatud järgmist. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. septembri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 15.3, lisaks
13. septembri
14. a otsus asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.3 ja
15. mai
16. a otsus asjas nr 31-1-33-11, p 14.) Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev sõltuvalt konflikti asetleidmise kohast. Näiteks ööklubis peab kõrvaliste isikute avaliku rahu rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades (vt otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 15.3). Kohus leiab, et tuvastatud tegu oli piisavalt intensiivne sündmuse kontekstis selleks, et olla väärtegu. Vastab tõele, et tervikuna ei olnud töö baar-restoranis katkenud või muul viisil häiritud. Ükski töötaja ei pidanud katkestama sisuliselt oma tööd ega kliendid baarist oleks lahkunud. Teine restoranis viibiv seltskond ( mis on nähtav esitatud salvestisel) ka jätkas oma ajaveetmist ja ilmselt ei olnudki teadlik, et leti juures toimus verbaalne rünne baari töötaja aadressil. Ei olnud isiku tegu pikaajaline, sõnade väljendamiseks läks isikul sekundites mõõdetavat aega. Kohus 10 leiab, et eeltoodud asjaolud pigem olulised isiku süü suuruse hindamisel ja võimaliku karistuse liigi ja määra valimisel. Tegemist antud kohtuasjas ei ole klassikalise ööklubi või alkohoolsete jookide tarvitamiseks ette nähtud avaliku kohaga, kus oleks intensiivsuse tasemele seatud keskmisest kõrgemad nõuded. Konkreetse sündmustiku kontekstist on tuvastatav, et häiritud isikud teenindaja I. ja klient V. viibisid baaris, arvestades, et keegi teine ei riku söögisaalis ega baarileti juures, mis on avalik müügiala, käitumise üldreegleid – ei solva, hirmuta ega häiri kedagi avalikus kohas verbaalselt ega teoga või muul viisil. Õiguserikkumine, verbaalne häiriv ja solvav rünnak, oli suunatud alaealisele töötajale, mis seab ka kõrvalise isiku tähelepanu valmidusse, et vajadusel tuleb alaealist hakata kaitsma. Olukorras, kui tunnistaja V. kuulates menetlusaluse isiku verbaalset rünnakut alaealisele, pidi tavalise puhkamise asemel kaaluma, kas ja millal ta peab olema valmis sekkuma, ei saa rääkida kahe inimese vahel toimunust ebameeldivast vestlusest, seda enam, et tunnistaja R. A. ei pidanudki mingit vestlust menetlusaluse isikuga, vaid pidi kannatama verbaalset rünnakut. Isiku teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS-u
17. peatüki
18. jao mõttes kohus ei tuvastanud. Samuti ei tuvastanud kohus ka isiku süüd välistavaid asjaolusid KarS-u
19. peatüki
20. jao mõttes. KARISTUS KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 1-19-4150, p 26). Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. Menetlejale on seejuures antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse leidmiseks (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 4-24-2633, p 7). KarS § 262 järgi ettenähtud sanktsioon näeb ette karistusena rahatrahv kuni 100 ühikut või arest. Kohus leiab, et isikut võimalik karistada rahatrahviga. Selles kasuks on fakt, et isikul on töökoht ja majandusliku laadi karistuse kohaldamine on reeglina mõjuv isikute suhtes, kellel on sissetulek, kuna see kitsendab ajutiselt isiku majanduslikku heaolu. Samuti on just kergemat liiki karistuse 11 valimine on põhjendatud, arvestades, et isiku süü ei ole suur ega oluline, mis võib teha aktuaalseks isikule aresti mõistmist. Keskmine määr on 50 ühikut so 200 eurot. Selles määras ongi menetleja poolt isik karistatud. Isiku karistust kergendavaid asjaolusid ega raskendavaid ei ole kohus tuvastanud. Kohus leiab, et isiku süü suurus on alla keskmise. Isik häiris lühiajaliselt kahe kõrvalise isiku avalikku rahu. Verbaalse rünnaku adressaadiks oli alaealine, millele kohus on juba tähelepanu pööranud. See seadis häiritud kõrvalistele isikutele täiendavaks kohustuseks vajadusel kaitsta alaealist, mis tähendab võimalikku vajadust sekkuda olukorda kuni verbaalne oht alaealisele langeb. Seega ei pea kohus isiku süü suurust minimaalseks ega sellele lähedaseks. Karistuse mõistmisel ei tohi seada eripreventiivseid kaalutlusi esikohale. Eripreventsioon ei saa olla tähtsamaks karistuse mõistmisel kui süü suurus, vt Riigikohtu lahendid 1-23-2872/116 p 36, 119-4150/132 p
21. Teisisõnu, süütegude puhul ei tule ilmselt esikohale isiku omadused, hoiakud, tõekspidamised vms. Samas eripreventiivseid kaalutlusi ei saa jätta täielikult kõrvale, arvestades karistuse eesmärke, et isik edaspidi ei paneks toime uusi süütegusid. Oluline on, maakohtu arvates, asjaolude tasakaal. Kohus arvestab, et tegu on toime pandud ühiskonnas tunnistatud madalal motiivil. Menetlusalune isik solvas, häiris ja hirmutas endist alaealist pereliiget teiste kõrvaliste täiskasvanute isikute juuresolekul, alaealise töökohal. Siit on nähtav isiku soov alandada tunnistajat R. A.t. Kohtu arvates kindlasti ei ole väärikas avalikus kohas esitada alaealisele tunnistajale pretensioone ja uhkustada teiste täiskasvanute isikute juures sellega, et menetlusalune isik on tunnistajat kunagi mitme aasta kestel ülal pidanud - toitnud. Tegu näitab menetlusaluse isiku ebaküpset moraali ja tema korrigeerimist vajavaid hoiakuid. Kohtu poolt on selleks karistuse mõistmine, et anda isikule taas signaali, et süütegude toimepanemine ei ole aktsepteeritav. Isikul on 2 kehtivat kriminaalkaristust, isikuvastase teo toimepanemise eest ja valekaebuse esitamise eest, isikul on hetkel kehtiv katseaeg viimase Viru Maakohtu 03.07.2025 kohtuotsuse alusel. Ka teo toimepanemise ajal 23.08.2024 kehtis isikul katseaeg käitumiskontrolliga Viru Maakohtu 26.10.2022 kohtuotsuse alusel, kuid see ei mõjutanud tol ajal isikut piisavalt, et ta hoiduks süütegude toimepanemisest. Ka kaebuse arutamise ajal ei näinud isiku oma käitumises viga ja leidis, et õigus on hoopis temal. Üld- ja eripreventsiooni vajadused peavad olema karistuse määramisel-mõistmisel õiges proportsioonis. Igal juhul ei saa karistus ületada süü suurust ja preventsioonist tulenevate aspektide tähendust. Kohus leiab, et arvestades üld- ja eripreventsiooni vajadusi, isiku süü suurust, K. S. isikut, karistuse eesmärki, et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest, on kohtuvälise menetleja määratud rahatrahv keskmises määras õige ja põhjendatud ja selle vähendamiseks alust kohus ei näe. 12 KOHTU MEETMED Menetlusaluse isiku esitatud kaebus kohtuvälise menetleja 21.01.2026 tehtud otsuse peale tuleb jätta rahuldamata. Kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 13