Obsah (16)

§ 637§ 405§ 444§ 436§ 5§ 230§ 367§ 173§ 174§ 162§ 138§ 172§ 144§ 175§ 178§ 177

act OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn) hagi O. A. (isikukood XXX, elukoht XXX) vastu võla nõudes Hagihind 2736,05 eurot Lihtmenetlus Menetluse liik RESOLUTSIOON 1. Rahu

§ 637lg 21).

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja kohtu põhjendused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 405 lg 1 „menetleb kohus hagi oma õiglase 1 äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.“ Kuna käesolev hagi mahub eelpool sätestatud piirmäära, menetleb kohus antud asja lihtmenetluses. Hageja on taotlenud asja menetlemist ilma kohtuistungit pidamata kirjalikus menetluses. Kohus peab võimalikuks asja arutada ilma istungita.

§ 405

lg 1 p 9 võib kohus teha otsuse lihtsustatud korras.

§ 444

lg 1 ja 2 järgi „kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.“ Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid O. A. ja XXX OÜ 19.12.2023 laenulepingu nr XXX. Lisaks sõlmis kostja krediidiandjaga 27.12.2203 lisalaenu lepingu nr XXX, 29.12.2023 lisalaenu lepingu nr XXX, 29.12.2023 lisalaenu lepingu nr XXX, 02.01.2024 lisalaenu lepingu nr XXX ja 22.07.2024 refinantseerimislepingu nr XXX. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja XXX OÜ lisaks 06.01.2025 viimase, hageja nõude aluseks oleva refinantseerimislepingu nr XXX. Viidatud lepingust lähtubki hageja oma nõude põhjendamisel ja esitamisel. Hageja tõi hagiavalduses välja, et refinantseerimislepingut võimaldatakse ainult võlas olevale kliendile, see tähendab makseraskuste korral. Antud lepinguga uut laenusummat ei väljastata vaid vähendatakse osamakse suurust, pikendatakse tagasimakseperioodi ning lepingutasu ei kaasne. Hagiavalduse kohaselt on antud lepingu katteks tehtud kostja poolt tagasimakseid kokku summas 167,88 eurot, millest maksegraafikujärgse põhiosamakse katteks on arvestatud 39,98 eurot, intressi katteks 100,91 eurot, viivise katteks 0,10 eurot, refinantseeritud laenu intresside katteks 6,63 eurot, refinantseeritud laenu viivise katteks 0,26 eurot ning võlateatise tasu katteks 20,00 eurot. Hageja märkis, et kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, ei tasunud kokkuleppelisi osamakseid ning jäi viivitusse vähemalt kolme järjestikuse, st osaliselt 10.05.2025 (tasumata 35,64 eurot), täielikult 10.06.2025 (tasumata 45,82 eurot) ja 10.07.2025 (tasumata 45,82 eurot) osamakse tasumisega, andis krediidiandaja kostjale 24.07.2025 teatisega võimaluse täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimiseks või võla tasumise osas kokkuleppe saavutamiseks. Kuna kostja võlgnevust hiljemalt 09.08.2025 ei likvideerinud ega pöördunud võla tasumise osas kokkuleppe saavutamiseks krediidiandaja poole, ütles krediidiandja lepingu üldtingimuste punkti 17.1 alusel ja kooskõlas VÕS § 416 üles 10.08.2025. Tulenevalt eeltoodust palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 2660,58 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summas 75,47 eurot. Kostja on esitanud vastuse hagile. Kostja tõi vastuses välja, et kuna kostja kaotas 01.04.2025 töökoha ja sattus maksetega raskustesse, palus kostja XXX OÜ esindajalt telefoni teel mitte maksehäiret alustada. Kostja sõnul oli krediidiandja vastus eitav ning kostja lõpetas krediidiandjaga suhtluse. Kostja tunnistas vastuses, et kostja on krediidiandjalt raha saanud ja kostjal on tekkinud võlgnevus. Kostja palub kohtul arvestada võlgnevuseks põhiosa, mille kostja on saanud ning arvestada sellest maha tagasimaksed. Kostja tõi välja, et põhiosa oli 2902 eurot ning tagasimakseid on tehtud summas 1655,07 eurot. Seega on kostja võlgnevus krediidiandja ees kokku summas 1246,93 eurot.

§ 436lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

2 Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/

1. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu
2. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja XXX OÜ vahel 06.01.2025 sõlmitud refinantseerimislepingust nr XXX. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja XXX OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. XXX OÜ oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on esitanud kohtule nõude aluseks oleva refinantseerimislepingu ning kostjaga sõlmitud teised laenulepingud. Nõude aluseks oleva refinantseerimislepinguga uut laenusummat ei väljastatud vaid vähendati osamakse suurust, pikendati tagasimakseperioodi ning ei nõutud lepingutasu. Kostja tunnistas võlga ning avaldas, et ta on nõus tasuma üksnes põhiosa, millelt on maha arvestatud kostja poolt teostatud tagasimaksed. Seega leidis kostja, et ta võlgneb hagejale 1246,93 eurot (so 2902 – 1655,07). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. XXX OÜ ja kostja vahel sõlmitud refinantseerimislepingu nr XXX puhul oli krediidikulukuse määraks 17,60%. Hageja poolt väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 406² lõike 1 alusel. Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 403 4 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ

1. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll 3 aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiasutuse seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja infot muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete, konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Esitatud tõenditest nähtuvalt on krediidiandja, lisaks avalikest andmebaasidest ja kostjalt saadud infole, hinnanud kostja krediidivõimet kostja pangakonto ja Maksu- ja Tolliametist saadud info alusel. Kostja märkis enda igakuiseks sissetulekuks 1100 eurot töötasu näol, mis laekus OÜ-lt XXX. Kostjal kehtivaid maksehäireid ei tuvastatud. Krediidiandaja lähtus refinantseerimislepingus krediidiotsuse tegemisel kostja esitatud andmetest ja krediidiandja siseeeskirjas kehtestatud arvulistest näitajatest, tehes krediidiotsuse järgnevate arvuliste näitajate põhjal: kostja esitatud keskmisest netosissetulekust 1100,00 eurot; kostja esitatud olemasolevatest finantskohustustest 56,00 eurot; muudest kohustustest (majapidamiskulud) + ülalpeetava kulud kokku 651,00 eurot ning puhvrist 55,00 eurot. Kostja igakuise osamakse ehk maksevõime suuruseks hinnati 338,00 eurot ehk madalaim väärtus. Kohtuvälise võla ümberkujundamise eesmärk oli kostjale võimaldada jätkusuutlik kohustuste täitmine. Krediidiandaja, võttes aluseks kostja esitatud finantsilised andmed ning krediidiandaja sise-eeskirjas kehtestatud arvulised näitajad, mille alusel määras laenutaotlejale igakuise kuumakse summas 45,82 eurot ning maksimaalse laenuperioodi 120 kuud, mis krediidiandaja hinnangul tagas kostjale jätkusuutliku kohustuste täitmise. Krediidiandja jõudis järeldusele, et võetud kohustuse täitmine on kostjale jõukohane. Kostja ei ole hagivastuses tuginenud sellele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale andmed, millest saab järeldada, et 4 laenuandjale ei saa ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja on kontrollinud lisaks avalikele andmebaasidele ka kostja pangakonto väljavõtet, mille järgi kostja igakuine sissetulek oli selline, mille arvelt katta võetud laenukohustusi. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01 märkinud, et kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus), hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotama oma vara (sh eluaseme) ja muutuma maksejõuetuks (Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg-st 3 nähtub, et krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja on käesolevalt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teostanud kõik vajalikud toimingud kostja majandusliku seisundi hindamiseks. Vastavalt VÕS § 100 on kostja rikkunud kohustust kohustuse mittekohase täitmisega. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjale on võimaldatud krediidiandja poolt krediiti summas 2700,56 eurot. Hageja on edastanud kohtule eelnevat tõendava maksekorralduse väljatrüki. Viidatud summast on maha arvatud põhiosa maksed summas 39,98 eurot. Kostja on palunud arvestada kõik kostja tasumised põhivõla katteks, millest tulenevalt oleks kostja põhivõlg hageja ees summas 1246,93 eurot. Kohus selgitab, et kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, puudub kohtul seaduslik alus vähendada võlgnevuse summat ning lugeda kõik kostja tasumised põhivõla katteks. Kostja on sõlminud krediidiandajaga ridamisi erinevaid lepinguid ning nõude aluseks oleva refinantseerimislepinguga on võimaldatud kostjale väiksemaid osamakseid ning alandatud intressimäära. Seetõttu leiab kohus, et oleks ebaõige ja ebaõiglane lugeda kõik kostja poolt teostatud maksed põhivõla katteks. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on seega 2660,58 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 2660,58 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (11.08.2025) kuni hagi esitamiseni (20.11.2025) seadusjärgses määras. 20.11.2025 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise summa 75,47 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 75,47 eurot perioodi 11.08.2025 – 20.11.2025 eest.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab 5 menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 172

lg 9 alusel arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud asja edasisel lahendamisel hagimenetluses hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning maksekäsu kiirmenetluse kulud.

§ 175

lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja palub mõista välja kostjalt riigilõiv summas 385 eurot. Riigilõivukulu on põhjendatud kulu. Kohus jätab poolte menetluskulud

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 385 eurot (riigilõiv). Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (

§ 178lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178

lg 2).

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas vastava taotluse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 6