lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud
§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka
lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (
² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (
⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS 12.02.2021 laenulepingu nr L308269, mille alusel sai kostja laenu 15 000 eurot (dtl 3). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust (dtl 15) nähtub, et Coop Finants AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 8.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek.
lg 1 alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, 3
Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Samuti on hagi kohaselt kostja tasunud peale nõude loovutamist 4200 eurot hagejale. Seega leiab kohus, et kostja on nõude loovutamisest teadlik ning Coop Finants AS nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale. 9.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud
lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni
§-s 404 või § 405 sätestatud andmetest.
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud
Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (
Hageja on kohtule esitanud 12.02.2021 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh lepingueelse teabe, lepingu eri- ja üldtingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) 15.02.2021 digiallkirjastanud (dtl 14) ning laen on kostjale väljastatud maksekorralduse kohaselt 16.02.2021 (dtl 26). Seega tuleb lugeda pooltevaheline leping kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingu sõlmimist vaidlustanud. Asudes ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingu sõlmimist tunnistanud. 10.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr L308269 kohaselt 33,13% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma (15 000 eurot), intressimäär (27,9%), krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev (10.02.2027), osamaksete arv
Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad lepingu üldtingimustes (dtl 17). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes
⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 5). Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 6). Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel ning Maksuametist saadud info põhjal (dtl 6-7). Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 2416 eurot ning kohustused 763 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (431,35 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1221,65 eurot (dtl 7). Krediidiandja leidis, et kostja on krediidivõimeline. Hageja esitas kostja AS LHV Panga ja Swedbank AS konto väljavõtted perioodi 09.08.2020 kuni 10.02.2021 osas (dtl 46 – 77) ning krediidivõimelisuse hindamise dokumendi (dtl 29 – 45). Krediidiandja on kostja konto väljavõtte ja Maksu-ja Tolliameti andmete alusel tuvastanud, et kostja sissetulek oli 2416 eurot ja kohustused 763 eurot. Majapidamiskuludeks jäi kostjal 1221,65 eurot, kui arvestada maha ka laenu osamakse 431,35 eurot (dtl 7). Kohtule esitatud konto väljavõtetelt nähtuvad krediidiandja poolt tuvastatud laekumised (töötasu) ning kohustused. Kohus, analüüsinud esitatud tõendeid ning eelneva põhjal, asub seisukohale, et krediidiandja on kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus
lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. 12.
lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hagi kohaselt oli kostja võlgnevuses nelja järjestikuse osamaksega, s.o 10.10.2023, 10.11.2023, 10.12.2023, 10.01.2024 (dtl 5). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 29.12.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 21.01.2024 vastavalt
tähenduses, siis on võlausaldajal õigus
lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 14. Lepingu nr L308269 alusel on kostja saanud laenu 15 000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.03.2021 – 10.02.2027 (dtl 15). Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks 3717,18 eurot ning peale nõude loovutamist hagejale 4200 euro (dtl 8). Vastavalt
lg-le 2 on hageja arvestanud laekumise esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks (50 eurot) ja teises järjekorras põhisumma katteks (4150 eurot). Seega on tasumata põhiosa 7132,82 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. 15.
lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr L308269 on pooled kokku leppinud intressimääras 27,90% aastas ja 0,08 päevas(dtl 15). Kostjal on intressivõlgnevus alates 10.04.2023 kuni 30.01.2024 kokku 2638,78 eurot (dtl 8). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 2638,78 eurot. 16. Vastavalt 12.02.2023 sõlmitud laenulepingule ja maksegraafikule (dtl 15, 20-21) on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 1,50 eurot kuus. Laenulepingu ülesütlemise seisuga s.o 30.01.2024 oli kostjal tasumata 10.02.2023 – 10.01.2024 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 18 eurot (12 x 1,50). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenuhaldustasu võlgnevuse summas 18 eurot. 17.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist lepingus sätestatud määras, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja nõuab viivist tasumata põhiosalt 7132,82 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 31.01.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 27.11.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 27,9 % kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 2 ja
Hageja nõuab viivist summas 3631,62 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 7132,82 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 28.11.2025 lepingujärgse viivisemääras s.o 27,9% aastas (dtl 9). Lepingu kohaselt on viivise määraks 24% aastas ja 0,0667% päevas (dtl 15). Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivised lepingus sätestatud määras s.o 24% aastas perioodi 31.01.2024 kuni 27.11.2025 eest 3123,97 eurot. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, 6
lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.