MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tan

§ 124

lg 2 alusel ning jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused: 1) Materjalidest ei nähtu, et vaidlustatud korraldust oleks proovitud kaebajale kätte toimetada mingil muul viisil kui korralduse resolutiivosa ajalehes avaldamisega. Ei nähtu, et täidetud olnuks korralduse ajalehes avaldamise eeldused – korraldust ei tulnud kätte toimetada enam kui 100 isikule, vallal ei puudunud andmed menetlusosalise aadressi kohta ning vallale ei saanud kindlalt teada olla, et menetlusosaline vallale teadaoleval aadressil ei ela. Korralduses tugineti varasemas menetluses saadetud tähtkirjade sihtpunktist tagastamisele adressaati leidmata, kuid see ei õigustanud korralduse kohest avaldamist ajalehes. Kuigi vallal puudus õigus korralduse koheseks avaldamiseks ajalehes ja puuduvad muud tõendid korralduse kaebajale kättetoimetamise kohta, ei saa lugeda kaebust tähtaegselt esitatuks. 2) Eluliselt ei ole usutav, et kui kaebaja esitas

1. a novembris avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, uskus ta kuni
2. a suveni, et Puhja Vallavalitsus viib jätkuvalt läbi omandireformi Xxx talu osas. Kaebaja pidanuks 2 oluliselt varem astuma samme, et saada teada, millises etapis on maa tagastamise menetlus ning kas kaebaja avaldusega on arvestatud. Kaebaja ei teinud midagi ja oli teadlikult passiivne. Pelgalt kaebaja väited teises riigis elamisest, Eesti riigi õiguskorraga mitte kursis olemisest ja õigusteadmiste puudumisest ei anna alust asuda seisukohale, et kaebajale ei pidanud olema arusaadav, et välja võib olla antud tema õigusi rikkuv haldusakt. Arvestades, et kaebus on esitatud 19.06.2025, s.o enam kui 33 aastat pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks taotluse esitamist, on kaebetähtaeg tühistamiskaebuse esitamiseks möödunud. 3) Kaebetähtaega on ületatud sedavõrd pikalt, et tähtaja ennistamiseks ei ole ilmselgelt alust. Kaebuse esitamise ajaks oli möödunud vaidlustatud haldusakti andmisest rohkem kui 16 aastat ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisest rohkem kui 33 aastat. Ka teises riigis elav ja õiguslikult kogenematu kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et tal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse sisuliselt tähtajatult. Kuna kaebaja teadis või pidi teadma, et tema
3. a esitatud taotluse alusel pidi algatatama haldusmenetlus ja see pidi lõppema mingisuguse tulemusega, siis on ta ebamõistlikult viivitanud vaidlustatud haldusakti väljanõudmisega ega ole astunud selleks samme mõistliku aja jooksul. Asjaolu, et kaebaja heaolu ega elujärg ei sõltunud tema avalduse lahendamisest, ei õigusta aastatepikkust passiivsust. Kaebaja väited viitavad, et ta oli teadlik Eestis käimasolevast haldusmenetlusest, kuid ta ei pidanud selle tulemust ja talu tagastamist endale sisuliselt vajalikuks. Haldusmenetluse jätkamine rohkem kui 33 aastat pärast selle algatamist ja rohkem kui 16 aastat pärast selle lõpetamist ei ole ennistamise taotlust arvestades põhjendatud. Sedavõrd oluliselt ületatud kaebetähtaja ennistamine riivaks ilmselgelt ülemääraselt ka vastustaja õigusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kaebaja esitas 22.04.2026 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.04.
5. a määrus. Määruskaebuse põhjendused: 1) Aluseks ei saa võtta ühtegi muud kuupäeva kui 06.06.
6. Kaebaja ei pidanud välja nõudma vaidlustatud haldusakti, vaid vastustaja pidi selle talle kätte toimetama. Seaduses ette nähtud korras (HMS § 32 lg 1 alusel diplomaatiliste kanalite kaudu) kaebajale ühtegi dokumenti ei saadetud. Asjas kehtib Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-60-01 p-s 6 viidatud järeldus. Kaebajal ei olnud kohustust teha vastustajale perioodilisi järelepärimisi oma taotluse menetlemise käigu kohta. Määrusest ei selgu, kui pikalt kaebaja kaebetähtaega ületas. Kohus ei võtnud seisukohta, millal kaebaja korraldusest millalgi varem teada sai. Maa tagastamine ei toimu vajaduspõhiselt. Oluline on küsimus, kas kaebajal on maale õigus. 2) Kohus ei selgitanud, kuidas talu tagastamine kaebajale võiks vastustaja õigusi riivata. Vastustaja õigusi ei saa riivata see, et ta peab korralduse tühistamise korral lõpuni viima haldusmenetluse.
7. XXX palub 05.05.
8. a vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Õigusvastaselt võõrandatud vara registreerimise kaart (vastustaja 20.10.
9. a vastuse lisa 2) tõendab, et kaebajale on korduvalt proovitud tähitud kirjaga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni otsust kätte toimetada. Selle kohta saadetud tähitud kirjad ei ole säilinud, sest vallal puudub kohustus nimetatud kirju tähtajatult säilitada. Ei ole eluliselt usutav, et määruskaebuse esitaja sai 19.01.
10. a korraldusest teada 16 aastat pärast korralduse jõustumist. Kaebaja väited Eesti riigi õiguskorraga mitte kursis olemisest ja õigusteadmiste puudumisest ei ole veenvad ega kaalu üles valla ja õigusvastaselt võõrandatud vara praeguse omaniku õigust õiguskindlusele ja - 3 rahule. Vallal ei ole õiguskindluse ja -rahu huvidest tulenevalt mõistlik asuda uuesti läbi viima menetlust, milles on asjakohane korraldus välja antud 16 aastat tagasi.
11. Kaebaja teatas 18.05.
12. a vastuses kohtunõudele, et tema õige aadress oli xxx, mis oli pärast vaidlusaluse korralduse tegemist Ai aadress, mille viimane müüs
13. a. Kaebaja ei ole valda sellest teavitanud. Kaebaja hinnangul ei ole aadressidel olulist tähtsust, sest puuduvad tõendid, et vastustaja oleks üritanud kaebajale ühtegi dokumenti xxx sellel (või mõnel teisel) aadressil kätte toimetada. Diplomaatiliste kanalite kaudu dokumendi kättetoimetamine oleks tõenäoliselt osutunud edukaks.
14. XXX teatas 18.05.
15. a vastuses kohtunõudele, et Xxx endise kinnistu piiridesse jääb 3 kinnistut, milles kahe omanik on Eesti Vabariik ja üks on eraomandis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
17. Määruskaebemenetluses vaidlustab kaebaja Tartu Halduskohtu 09.04.
18. a määrust, millega halduskohus jättis kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse HKMS §

§ 124lg 2 alusel.

Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Puhja Vallavalitsuse 19.01.

1. a korralduse nr 14 (dtl 15-16) tühistamise nõudes, millega lõpetati Xxx kinnistu nr xxx tagastamise menetlus kompenseerimise menetlust alustamata. Halduskohus sedastas 09.04.
2. a määruses, et vaidlustatud korralduses on tuginetud varasemas menetluses saadetud tähtkirjade sihtpunktist tagastamisele adressaati leidmata, mis ei õigustanud halduskohtu hinnangul vastustaja poolt korralduse kohest avaldamist ajalehes. Halduskohtule ei nähtunud, et täidetud olnuks vaidlusaluse korralduse ajalehes avaldamise eeldused, s.h vallavalitsusel ei puudunud andmed menetlusosalise aadressi kohta ning vallale ei saanud kindlalt teada olla, et menetlusosaline vallale teadaoleval aadressil ei ela. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei olnud korralduse ajalehes avaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohus täpsustab siiski mõnevõrra halduskohtu määrust, lisades järgmist.
3. Ringkonnakohus palus 06.05.
4. a kohtunõudes (dtl 120) kaebajal teatada, millal toimus kaebaja aadressi (s.o 27.11.
5. a avaldusel (dtl 9-10) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta märgitud aadress, mis oli Aiga sama aadress (dtl 11-12)) muutus ja kas kaebaja teavitas valda aadressi muutusest. Kaebaja 18.05.
6. a vastusest (dtl 126-127) ei ilmne teavet, millal kaebaja poolt 27.11.
7. a avaldusel märgitud aadress muutus ega ole märgitud ka kinnitust kaebaja poolsest valla teavitamisest aadressi muutumisest. 18.05.
8. a vastuses andis kaebaja siiski teabe Ai aadressi muutumise aja kohta, s.o
9. a. Sellest järeldab ringkonnakohus, et avalduses esitatud aadress oli kuni
10. aastani ka kaebaja elukoha-aadressiks. Samas ilmneb kaebaja vastusest, et ÕVVTK Tartu maakonna komisjoni 12.05.
11. a otsuses nr 83/1-50 märgitud aadressil on täheviga (xxx asemel on aadressideks märgitud xxx). Täheviga aadressil on ka õigusvastaselt võõrandatud vara registreerimise kaardi vormil 2 (dtl 39). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski tegemist sellise veaga, mis saanuks tuua kaasa kirjade tagasisaatmise ebatäpse aadressi tõttu, sest aadress on muus osas piisavalt üksikasjalik. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et vaidlusaluse korralduse andmise ajal sai vastustaja tugineda kaebaja ja tema õe poolt
12. a avalduses märgitud elukohaaadressile, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et vastustajal puudusid andmed kaebaja 4 aadressi kohta ega ka seisukohale, et kaebaja ei elanud teadaoleval aadressil või tema tegelik viibimiskoht ei olnud teada.
13. Kaebaja arvates pidanuks talle kirjad kätte toimetama vaid diplomaatilisi kanaleid kaudu. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud korralduse andmise aja redaktsioonis kehtinud ORAS, Vabariigi Valitsuse poolt 05.02.
14. a määrusega nr 36 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (Kord) ega Vabariigi Valitsuse poolt 28.08.
15. a määrusega nr 161 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ ei näinud ette, et vara tagastamise ja kompenseerimise menetluses avalduse esitanud isikutele tuleks dokumente saata nimelt diplomaatiliste kanalite kaudu. Samas sätestas Korra p 22, et õigusvastaselt võõrandatud vara osas otsuste tegemisel tuleb otsuse ärakiri 10 päeva jooksul otsuse vastuvõtmise päevast arvates õigustatud subjektidele saata ning teha neile teatavaks vara tagastamise kord. HMS § 25 lg 1 nägi paralleelselt ette, et haldusakt, teade või muu dokument toimetatakse menetlusosalisele kätte vastavalt seaduses või määruses ettenähtud korrale või taotluses tehtud valikule kas postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Korra p-st 22 koosmõjus HMS §-ga 25 saab järeldada, et piiratud ei olnud dokumentide saatmine posti teel.
16. Ringkonnakohus möönab, et HMS § 32 lg 1 nägi ette dokumendi kättetoimetamise välisriigis välislepingus sätestatud korras. Lg 2 sätestab, et kui lepingut sõlmitud ei ole, toimub dokumendi kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu. Pädev asutus edastab dokumendi vastava taotlusega Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi välisesindusele. Lg 3 täpsustas, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingut ei ole sõlmitud ja seadus või määrus näeb ette dokumendi kättetoimetamise posti teel või elektrooniliselt, toimetatakse dokument kätte vastavalt käesoleva seaduse §-s 26 või 27 sätestatud korras.
17. Eesti Vabariigil Ameerika Ühendriikidega dokumentide kättetoimetamist puudutavat lepingut sõlmitud ei ole. Riigikohus on leidnud, et HMS § 32 sätestab põhimõtte, et juhul kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib selle välisriiki saata postiga, kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel (RKHKo 3-3-1-12-05, p 14). Käesoleval juhul võimaldas Kord ringkonnakohtu hinnangul dokumente kätte toimetada ka posti teel. Eelviidatud lahendis leidis Riigikohus ka seda, et iseenesest ei välista ka haldusakti kättetoimetamine selleks mitte ettenähtud viisil kaebetähtaja kulgema hakkamist (RKHKo 3-3-1-12-05, p 15). Seega ei saa järeldada, et vastustaja käitus õigusvastaselt, kui proovis kaebajale dokumente kätte toimetada tähtkirjaga. Samas ei ole vaidlust selle üle, et dokumentide postiga kättetoimetamine kaebajale ebaõnnestus. HMS § 26 lg 3 järgi loetakse dokument menetlusosalisele kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud menetlusosalise elu- või asukoha aadressil või kui see on menetlusosalisele postiasutuses allkirja vastu üle antud. Kaebajale dokumente sellisel viisil kätte toimetada ei õnnestunud. Kuna kaebaja elukohaandmed olid vastustajale teada, ei olnud vastustajal HMS § 31 alusel alust korralduse avaldamiseks ajalehes.
18. Olenemata eeltoodust on ringkonnakohus seisukohal, et hiljemalt
19. aastal pidi kaebajal tekkima arusaam, et vallal ei ole teda enam võimalik 27.11.
20. a avaldusel märgitud aadressilt kätte saada, kuna samal aadressil elanud õde A müüs 5 nimetatud aadressil asuva kodu
21. aastal. Seega tulnuks kaebajal vähemalt
22. aastal teatada vallale enda uue elukoha aadress. Eeltoodust tingituna leiab ringkonnakohus, et pärast
23. a ei elanud kaebaja enam vastustajale teadaoleval aadressil ja tema viibimiskoht ei olnud sellest ajast vastustajale teada. Samas nägi HMS § 14 lg 3 p 4 ette, et haldusmenetluse taotluses tuleb märkida haldusakti või muu dokumendi kättetoimetamise soovitav viis ja selleks vajalikud kontaktandmed. Ka olid andmed isiku kohta, kellele maa tagastatakse, sh isiku elukoht, vajalikud maa tagastamise korralduse andmisel (Korra p 57 alapunkt 10 alates 09.01.2014 jõustunud redaktsioonis). Kui kaebaja oleks vastustaja poole enda andmete täpsustamiseks pöördunud, saanuks ta teada ka vaidlustatud korralduse andmisest. Seega leiab ringkonnakohus, et õiguspärase tegutsemise korral pidanuks kaebaja hiljemalt
24. aastal saama teada nii vaidlustatud korralduse andmisest kui ka selle sisust. Ringkonnakohus loeb eeltoodust tulenevalt, et kaebaja kaebetähtaeg korralduse vaidlustamiseks algas hiljemalt
25. aasta jaanuaris.
26. Halduskohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et kaebetähtaega on ületatud sedavõrd pikalt, et tähtaja ennistamiseks ei ole ilmselgelt alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Kaebuse esitamise ajaks 19.06.2025 oli möödunud vaidlustatud haldusakti andmisest rohkem kui 16 aastat, kaebaja poolt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisest rohkem kui 33 aastat ning kaebaja õiguspärase tegutsemise korral vaidlustatud haldusaktist võimaliku teadasaamise ajast enam kui 7 aastat. Kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et tal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse sisuliselt tähtajatult. Kaebaja ei täitnud enda kohustust teavitada haldusorganit hiljemalt 2017 enda elukoha-andmete muutumisest. Asjaolu, et kaebaja heaolu ega elujärg ei sõltunud tema avalduse lahendamisest, ei õigusta aastatepikkust passiivsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses väidetu alust asuda halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.
27. Kohtupraktika kohaselt ei ole ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (RKHKm 3-3-1-57-02, p 19). Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust ning mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (RKHKm 3-3-1-57-02, p 20). Seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus.
28. Kaebaja väitel ei olnud tal kohustust teha vastustajale perioodilisi järelepärimisi oma taotluse menetlemise käigu kohta. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viidatud Riigikohtu seisukoht kohtuasjas 3-3-1-60-01 kaebaja järeldust ei kinnita. Nimetatud asjas leidis Riigikohus, et juhul, kui seadusandja toimingute teostamiseks tähtaegu ei kehtestanud, ei saa pidada mõistlikuks, et toimingute või haldusaktide adressaadid pöörduvad haldusorgani poole järelepärimistega haldusakti olemasolu või toimingu sooritatusse väljaselgitamiseks (p 6). Käesoleval juhul see nii ei olnud. ORAS § 12 lg 7 sätestas, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud tegema vara tagastamise menetluses Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Kui õigustatud subjekt pärast tagastamise otsustamist ei võta mõjuva põhjuseta talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vara vastu, tagastamismenetlus lõpetatakse ja tagastamise otsus tühistatakse. Nimetatud juhtudel 6 vara kompenseerimise menetlust ei alustata. Korra p 56 järgi oli enne 01.01.1995 vastuvõetud otsuse alusel õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima hiljemalt 01.01.
29. Kohalik omavalitsus pidi teatama tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui tähtaegselt ei olnud võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võis kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võis taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Kui kohalik omavalitsus leidis, et toimingute tegemata või lõpetamata jätmine ei olenenud õigustatud subjekti tahtest, pikendas ta maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega. Kui näidatud takistavad põhjused ei olnud mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotlenud tähtaja pikendamist, luges kohalik omavalitsus isiku ORAS § 12 lõike 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetas korraldusega tagastamismenetluse. Seega pidi kaebaja tagastamismenetluse käigu vastu huvi tundma ka enda ORASest ja Korrast tulenevatest kohustuste tõttu.
30. Kaebaja määruskaebuses väidetu ei lükka kokkuvõtlikult ümber halduskohtu sedastust, et kaebaja oli tagastamismenetluses teadlikult passiivne. Ka ringkonnakohtule ei nähtu selliseid põhjuseid, mille esinemisel oleks alust kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmisel lõpetas halduskohus haldusasja menetluse õigesti HKMS §

§ 124lg 2 alusel.

1. Kaebaja leiab, et halduskohus ei selgitanud, kuidas talu tagastamine kaebajale võiks vastustaja õigus riivata. Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada, et isikuteks, kelle õigusi võib kaebetähtaja ennistamine ja sellele järgnevalt kaebaja kaebuse menetlusse võtmine riivata, saab pidada endise kinnistu Xxx uusi omanikke, kelleks Elva valla 18.05.
2. a vastuse (dtl 124) kohaselt on kahe kinnistu puhul Eesti Vabariik ja kolmanda kinnistu puhul eraomanik. Kaebaja väite, et tal on maale õigus, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna selles osas saanuks kohus anda hinnangu alles kaebuse sisulise lahendamise käigus, kuid käesoleval juhul ei ole kohus kaebaja kaebust menetlusse võtnud.
3. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.04.
4. a määruse muutmata. Ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 7