Obsah (6)

§ 121§ 207§ 187§ 181§ 71§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 20. mai 2026, Tartu Haldusasja number 3-26-480 Haldusasi Y.Y., B.B., A.A. ja X.X.

) § 252 lg 7, 235 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Vallavalitsuse
2. juuni
3. a korraldusega nr 453 (dtl 9-10) algatati peremehetu ehitise väljaselgitamine eesmärgiga võtta arvele peremehetu ehitisena kontor-garaaž-töökoda (lõunapoolne osa) (ehitisregistri kood xxx), asukohaga Viljandi vald, Suislepa küla, Xxx.
4. Viljandi Vallavolikogu
5. detsembri
6. a otsusega nr 119 (dtl 6-7) otsustati, et Xxx katastriüksusel asuv kontor-garaaž-töökoda on peremehetu ehitis ja tuvastati ehitise peremehetus ning otsustati võtta eelnimetatud ehitis oma valdusesse ja kanda ehitisregistrisse omanikuna Viljandi vald.
7. Maa-ameti
8. jaanuari
9. a korralduse nr 1-17/23/190 (dtl 75-76) punkti 3.1.2 alusel anti Viljandi valla munitsipaalomandisse Suislepa külas asuv Xxx katastriüksus xxx pindalaga 6663 m², sihtotstarbega tootmismaa.
10. Viljandi Vallavolikogu
11. veebruari
12. a otsuse nr 276 punktiga 1 otsustati võõrandada Viljandi vallale kuuluva kinnistu aadressiga Xxx, Suislepa küla, Viljandi vald, Viljandi maakond (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, pindala 6663,0 m 2, sihtotstarve 100% tootmismaa) otsustuskorras kaasomandisse kuuele ostjale sh kaebajate Y.Y., B.B., A.A. ja X.X.. Samas määrati kinnistu müügihind, selle jaotumise ostjate vahel ja tasumise kord. Otsuse punktis 3 märgiti, et notariaalne võõrandamise tehing peab olema tehtud hiljemalt
13. mail
14. Nimetatud kuupäeva möödudes kaotavad otsuse punktis 1 nimetatud ja mitte tehingut teinud isikud õiguse vastavat osa omandada ja nende osas tunnistatakse otsus kehtetuks. Viljandi Vallavolikogu muutis
15. mai
16. a otsusega nr 305 Viljandi Vallavolikogu
17. veebruari
18. a otsuse nr 276 punkti 3 ja sõnastas selle järgmiselt: „
19. Notariaalne võõrandamise tehing peab olema tehtud hiljemalt
20. augustil
21. Nimetatud kuupäeva möödudes kaotavad punktis 1 nimetatud ja mitte tehingut teinud isikud õiguse vastavat osa omandada ja nende osas tunnistatakse otsus kehtetuks.“ Otsuses märgitud tähtajaks tehingut ei tehtud.
22. Maa- ja Ruumiamet saatis
23. oktoobril 2025 Viljandi Vallavalitsusele ja Viljandi Volikogule kirja nr 6-1/25/12583-9 (dtl 105-108). Maa- ja Ruumiamet selgitas, et nende poole pöördus
24. augustil 2025 isik, kes palus arvamust tekkinud olukorra kohta, kus hoolimata olemasolevatest omanikest on ehitis tunnistatud peremehetuks. Maa- ja Ruumiamet pöördus
25. augustil 2025 kirjaga nr 6-1/25/12583-2 Viljandi Vallavolikogu ja Viljandi Vallavalitsuse poole. Maa- ja Ruumiamet oli seisukohal, et Viljandi Vallavalitsus on jätnud kontor-garaaž-töökoda kaasomanikud välja selgitamata ning ennatlikult algatanud
26. juuni
27. a korraldusega nr 453 ehitise reaalosa peremehetuks tunnistamise menetluse, mis on kehtivate õigusaktide vastuolus ning on tinginud ka õigusaktidega vastuolus oleva vallavolikogu
28. detsembri
29. a otsuse nr 119 vastu võtmise. Maa- ja Ruumiamet tegi ettepaneku need haldusaktid kehtetuks tunnistada. Maa- ja Ruumiamet märkis, et maareformi õiguspäraseks läbiviimiseks kavandab Maa- ja Ruumiamet tunnistada kehtetuks ka Maa-ameti korralduse nr 1-17/23/190 punkti 3.1.
31. Kaebajad esitasid
32. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi Viljandi valla kohustamine sõlmida kaebajatega Suislepa külas Xxx katastriüksusel asuva kontor-garaaž-töökoja notariaalne võõrandamise leping. Kaebajad esitasid kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebajad selgitasid, et notar teatas neile ekirjaga tehingu edasi lükkamisest, kuid notaril puudus selleks õiguslik alus. Kaebajad olid
33. septembril 2025 notaribüroos, kuid notar ja valla esindaja olid seisukohal, et tehingut ei saa teha, kuna kõik osapooled ei ole kohal. Vastustaja on tehingust loobunud põhjendustel, mis ei olnud õiguslikult piisavad ega asjakohased. Kehtivate haldusaktide ja poolelioleva notariaalse tehinguga on tekkinud õiguspärane ootus tehingu lõpuleviimiseks.
34. Viljandi vald oli
35. märtsil 2026 esitatud vastusesseisukohal, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna hetkel ei ole plaanis kõnealuseid õigusakte kehtetuks tunnistada. 2
36. Tartu Halduskohus tagastas
37. märtsi
38. a määrusega kaebuse

§ 121

lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus jättis kaebajate taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. 8.

1. Kaebajad esitasid kaebuse Viljandi valla kohustamiseks sõlmida kaebajatega Suislepa külas Xxx katastriüksusel asuva kontor-garaaž-töökoja (ehitisregistri kood xxx) notariaalne võõrandamise leping. Tegemist on kohustamiskaebusega. 8.
2. Viljandi Vallavolikogu
3. mai
4. a otsusest nr 305 nähtuvalt pidi notariaalne võõrandamise tehing olema tehtud hiljemalt
5. augustil 2025 või isikud kaotavad õiguse vastavat osa omandada ja nende osas tunnistatakse otsus kehtetuks. Kuna võõrandamise tehingut ei tehtud hiljemalt
6. augustil 2025, siis kaotasid kaebajad mainitud kuupäeva möödudes õiguse vastavat osa omandada. Seega puudub kehtivate haldusaktide alusel Viljandi vallal ka kohustus kaebajatega sõlmida vaidlusalust lepingut ehk riigivastutuse seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud kohustamisnõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. 8.
7. Halduskohus selgitas, et ära jäänud notari tehingud võisid kaebajatele tekitada ebamugavust, kuivõrd need põhjustasid kaebajatele põhjendamatut ajakulu, kaebajad tasusid ära nõutud müügisumma ning neil oli ootus saada kontor-garaaž-töökoja kaasomanikeks, kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebajate õigusi intensiivselt riivavaks. Asja materjalidest ilmneb, et kaebajad on olnud üksnes kontor-garaažtöökoja kasutajad, mitte kontor-garaaž-töökoja omanikud. Ka on kaebajatel õigus nõuda vastustajalt tasutud müügisumma tagastamist. 8.
8. Kaebajad on esitanud esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid keelata Viljandi vallal teha vaidlusaluse vara suhtes toiminguid, mis takistaksid või muudaksid võimatuks notariaalse võõrandamislepingu sõlmimise. Halduskohus nentis, et kaebajatel võib esineda esialgse õiguskaitse vajadus, kuid see ei tähenda veel seda, et taotlus tuleks rahuldada. Kaebuse vähene perspektiiv ning avalik huvi ja puudutatud isikute õigused ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebajatel puudub käesoleval hetkel õigus nõuda, et vastustaja sõlmiks nendega notariaalse võõrandamislepingu, kuivõrd selleks ettenähtud tähtaeg on möödunud ja kaebajad on kaotanud õiguse vastavat osa omandada. Arvestades, et Maa- ja Ruumiamet on
9. oktoobri
10. a kirjas seadnud kahtluse alla Viljandi Vallavalitsuse
11. juuni
12. a korralduse nr 453 ja Viljandi Vallavolikogu
13. detsembri
14. a otsuse nr 119 õiguspärasuse ja leidnud, et vastustaja on ennatlikult algatanud ehitise reaalosa peremehetuks tunnistamise menetluse, siis on avalik huvi, et haldusmenetlus viidaks läbi ja omanikud selgitatakse välja kooskõlas õigusaktides sätestatuga. Kuna Maa- ja Ruumiameti hinnangul on kaasomanikud jäetud välja selgitamata, siis kaaluvad tegelike kontor-garaaž-töökoja omanike õigused üles kaebajate huvi saada müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise järgselt kontorgaraaž-töökoja omanikeks. Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
15. Kaebajad esitasid halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad halduskohtu määrus tühistada, saata asi halduskohtule sisuliseks läbivaatamiseks ja lahendada uuesti kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse põhjendused on järgmised. 9.
16. Kaebajad on tasunud müügihinna ning neil on õigustatud ootus saada kontor garaažtöökoja kaasomanikeks. Suislepa töökoja seadustamisel tehtud otsused on kõik kehtivad ja seetõttu ei saa järeldada, et kaebuse rahuldamine oleks ilmselgelt ebatõenäoline. 9.
17. Kaebajate õiguste riive ei ole väheintensiivne. Kaebajad tegutsesid heauskselt eesmärgiga sõlmida notariaalne võõrandamisleping. Halduskohus ei ole hinnanud kaebajate omandiõigust õiglaselt. Kaebajad on kõnealused ruumid omandanud erinevatel alustel, sealhulgas ostu teel, pärimise teel ja kolhoosiaegse tööosaku alusel. 3 9.
18. Kaebuse perspektiivikust ei ole võimalik hinnata sisulise menetluseta. Asjas on vaja lahendada küsimused, kas tehingu mittetoimumine oli kaebajate kontrolli all ja kas vallal lasus kohustus luua eeldused tehingu sõlmimiseks. 9.
19. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. Esialgse õiguskaitseta võib Viljandi vald teha vaidlusaluse vara suhtes toiminguid, mis võivad muuta kaebuse võimaliku rahuldamise hiljem võimatuks. 9.
20. Maa-ameti peadirektori
21. jaanuari
22. a korraldusega anti Viljandi valla munitsipaalomandisse Xxx katastriüksus. Maa- ja Ruumiamet oleks pidanud võimalikud probleemid tuvastama juba nimetatud otsuse tegemise ajal. 9.
23. Kaebajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et asjas tuleks läbi viia täiendav menetlus võimalike omanike väljaselgitamiseks. Viljandi vald on juba varasemalt läbi viinud peremehetu ehitise menetluse vastavalt kehtivatele seadustele ning avaldanud vastavad kuulutused avalikes väljaannetes. Kõigil võimalikel omanikel oli võimalus end menetluses üles anda.
24. Tartu Ringkonnakohus andis
25. aprilli
26. a määrusega kaebajatele B.B.-le ja A.A.-le määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhistatud taotluse esitamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
27. Määruskaebuse esitajad vaidlustavad halduskohtu
28. märtsi
29. a määrust, millega halduskohus tagastas kaebuse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Esmalt lahendab ringkonnakohus kaebajate B.B. ja A.A. tähtaja ennistamise taotluse (I) ja seejärel kaebajate Y.Y. ja X.X. määruskaebuse (II). I
30. Kaebajate B.B. ja A.A. tähtaja ennistamise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. 13.

§ 207

lg 1 lause 3 kohaselt määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 187

lg 3 p 2 kohaselt tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile, kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist ja ringkonnakohus ei ennista apellatsioonitähtaega. Tulenevalt

§ 181

lg-st 3 otsustab ringkonnakohus juhul, kui apellatsioonkaebus esitatakse pärast apellatsioonitähtaja möödumist, apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise sama seadustiku §-s 71 sätestatut arvestades.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Näitlik loetelu võimalikest mõjuvatest põhjustest on toodud

§-s

2. Tartu Ringkonnakohus andis
3. aprilli
4. a määrusega B.B.-le ja A.A.-le tähtaja määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhistatud taotluse esitamiseks. Ringkonnakohus selgitas, et nende määruskaebus on esitatud hilinemisega. Määruskaebus tuli neil esitada hiljemalt
5. märtsil 2026, kuid nad esitasid määruskaebuse
6. märtsil
7. B.B. ja A.A. esitasid
8. aprillil 2026 ringkonnakohtule tähtaja ennistamise taotluse (dtl 150), milles selgitasid, et tähtaja möödalaskmine ei olnud tahtlik ega tingitud hooletusest ning ühepäevane hilinemine ei mõjuta menetluslikku käiku. B.B. ja A.A. lisasid, et käesolevas asjas osaleb neli kaebajat ning menetlus toimub ühe haldusasja raames või haldusasja numbriga, mis põhjustas suurt segadust. Sellest tulenevalt lähtusid nad heas usus arusaamast, et menetlustähtaega tuleb arvestada viimase menetlusosalise poolt kohtudokumendi kättesaamise ajast. 4
9. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul saavad tähtaja ennistamist õigustada objektiivsed takistused, kuid erandina on kohtupraktikas peetud võimalikuks hinnata kaebetähtaja ületamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks mh kogenematusest põhjustatud eksimust, kuid seda tingimusel, et kaebaja on olnud piisavalt hoolikas (RKHKm nr 3-3-1-18-16, p 13 ja RKHKm 3-3-1-75-08, p 17). Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajad B.B. ja A.A. oleksid tähtaja järgmisel olud piisavalt hoolikad. Tartu Halduskohus selgitas vaidlustatud määruses edasikaebamise võimalust ja tähtaega. Kui kaebajatele jäi arusaamatuks, et määruse kättesaamisel hakkab kulgema kaebetähtaeg iga kaebaja kohta eraldi, oleksid kaebajad saanud selle kohta teha päringu kohtule. Ringkonnakohus nõustub B.B. ja A.A.-ga, et tähtaja ennistamine ei tooks kaasa menetluse venimist ega täiendavat koormust kohtule, kuid kohus ei saa mööda vaadata seaduses sätestatud määruskaebuse esitamise tähtajast.
10. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus B.B. ja A.A. taotluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja tagastab nende määruskaebuse Tartu Halduskohtu
11. märtsi
12. a määruse peale (

§ 187lg 3 p 2).

Ringkonnakohus selgitab, et

§ 187lg 2 teise lause alusel loetakse, et määruskaebust ei ole esitatud.

II

1. Järgmisena lahendab ringkonnakohus Y.Y. ja X.X. määruskaebuse.
2. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse Viljandi valla kohustamiseks sõlmida kaebajatega Suislepa külas Xxx katastriüksusel asuva kontor-garaaž-töökoja notariaalne võõrandamise leping. Halduskohus tagastas
3. märtsi
4. a määrusega kaebuse, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (

§ 121lg 2 p-le 21).

Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajad Y.Y. ja X.X. halduskohtuga ei nõustu. 19.

§ 121

lg 2 p 2¹ on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus.

§ 121

lg 2 p 2¹ kohaldamiseks peavad kaebuse tagastamiseks esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (RKHKm 3-21-1411/16). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebuse tagastamise eeldused praegusel juhul täidetud, kuna kaebusega kaitstava õiguse riivet ei saa pidada väheintensiivseks.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga osas, mis puudutab kaebuse rahuldamise vähest tõenäosust. Viljandi Vallavolikogu
2. veebruari
3. a otsusega nr 276 otsustas võõrandada Viljandi vallale kuuluva kinnistu aadressiga Xxx, Suislepa küla, Viljandi vald, Viljandi maakond otsustuskorras kaasomandisse kuuele ostjale sh kaebajatele. Sama otsuse punktiga 3 (muudetud
4. mai
5. a otsusega nr 305) otsustati, et notariaalne võõrandamise tehing peab olema tehtud hiljemalt
6. augustil
7. Samas märgiti, et nimetatud kuupäeva möödudes kaotavad korralduses nimetatud ja tehingut mitteteinud isikud õiguse vastavat osa omandada ja nende osas tunnistatakse otsus kehtetuks (dtl 11-14). Vaidlust ei ole selles, et tehing jäi
8. augustiks 2025 tegemata. Kaebusest saab aru, et kaebajad avaldasid soovi tehing sõlmida ning tehingu ärajäämine ei olnud põhjustatud nende tegevusest ega tegevusetusest. Vastustaja on halduskohtule esitatud vastuses kinnitanud, et Xxx katastriüksusega seotud Viljandi Vallavolikogu ja Viljandi Vallavalitsuse vastavad õigusaktid on kehtivad (dtl 63). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna võõrandamise tehingut ei tehtud hiljemalt
9. augustiks 2025, siis kaotasid kaebajad õiguse vastavat osa omandada ja kehtivate haldusaktide alusel ei ole Viljandi vallal kohustust kaebajatega sõlmida vaidlusalust lepingut. 5
10. Sõltumata sellest, kas esitatud asjaolude pinnalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline, pole ringkonnakohtu hinnangul asjas täidetud kaebuse tagastamise eeldusena riive vähene intensiivsus. Riigikohus on selgitanud, et kui kaebust on alust pidada perspektiivituks, saaks sellise kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kui kaebusega kaitstava õiguse riive on intensiivne, tuleb kaebuse rahuldamise võimalust hinnata asja sisulisel lahendamisel (RKHKm 3-19-1837, p 12). Kaebaja õiguste riive ei piirdu ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas ainuüksi mõningate ebamugavustega notariaalse tehingu lõpuni viimata jätmise tõttu, nagu on leidnud halduskohus. Kuna kaebajate eesmärk kohtumenetluses on suunatud kinnistu omanikeks saamisele, on tegemist hoopiski omandiõiguse riivega, täpsemalt kinnisasja omandiõiguse riivega. Seda ei saa pidada väheintensiivseks riiveks. Ilmselgelt on reaalselt olemas olnud kinnisasja omandamise õigusest ilmajäämine intensiivne õiguste riive. Kuna kaebajate õiguste riivet ei saa pidada väheintensiivseks, ei ole täidetud kaebuse tagastamise mõlemad eeldused. Seetõttu ei saa ringkonnakohus nõustuda Y.Y. ja X.X. kaebuse tagastamisega

§ 121lg 2 p 2¹ alusel.

Kehtivast

-i regulatsioonist tulenevalt on paratamatu, et niisugust kaebust

§ 121lg 2 p 21 alusel tagastada ei saa.

1. Y.Y. ja X.X. vaidlustavad halduskohtu määrust ka osas, millega jäeti esialgse õiguskatise taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas ja ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohus märgib, et asjaolude muutumisel on isikul võimalik esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus.
2. Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus Y.Y. ja X.X. määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse Y.Y. ja X.X. kaebuse tagastamist puudutavas osas ja saadab kaebuse vastavas osas tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud määruskaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu määrus vastavas osas muutmata.
3. Kaebaja Y.Y. on tasunud määruskaebuse esitamisel kaebajate riigilõivu 80 eurot. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest. Kohus tagastab riigilõivu

§ 104lg 5 p 1 alusel Y.Y.-le maksekorralduses märgitud arvelduskontole.

(allkirjastatud digitaalselt) 6