← Eesti

2-25-19103/11

Obsah (6)§ 369§ 163§ 174§ 138§ 175§ 177

2-25-19103 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 9.juuni 2026, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-19103 Tsiviilasi Aktiva Finance G

§ 369

kohaselt võib hageja nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist, kui on alust eeldada, et kostja ei täida kohustusi nõuetekohaselt ka edaspidi. Arvestades, et kostja ei ole lepingu alusel teinud ühtegi makset ning ei ole menetluses osalenud ega hageja nõudele vastu vaielnud, on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi vabatahtlikult. Seetõttu kuuluvad

§ 369

alusel väljamõistmisele ka pärast kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed. Maksegraafiku kohaselt on ajavahemikul 06.07.2026 kuni 06.02.2030 sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete kogusumma 6931,22 eurot. Intressinõue alates

  1. aasta juulist jääb samuti rahuldamata. Kohus on leidnud, et VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt tuleb lepingus kokkulepitud intressimäära asemel kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Hageja ei ole aga esitanud nõuet ega arvutuskäiku, mis lähtuks VÕS § 94 kohasest intressimäärast, vaid on arvutanud tulevikus sissenõutavaks muutuva intressi lepingujärgse intressimäära alusel. Lisaks on VÕS § 94 kohane intressimäär muutuv ning ette ei ole võimalik kindlaks teha, milline intressimäär kuulub kohaldamisele alates
  2. aasta juulist. Seetõttu ei ole kohtul võimalik tulevikus tekkivat intressinõuet kindla summana välja mõista ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Lepingu põhitingimuste kohaselt leppisid pooled viivisemääraks kokku 16,90% aastas. Kohus leiab, et VÕS § 403⁴ lg 7 teises lauses sätestatud keeld nõuda muid tasusid ei hõlma viivist, mis kujutab endast õiguskaitsevahendit rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhuks. Seetõttu ei välista vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kokkulepitud viivise nõudmist. 8

(10)Kuna kostja ei ole sissenõutavaks muutunud põhivõlga tasunud, on hagejal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla osalt määraga 16,90% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni vastava põhivõla osa tasumiseni. 23. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud põhivõla summas 2443,78 eurot ning

§ 369

alusel tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed summas 6931,22 eurot, kokku 9375 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele viivisenõue. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata, sealhulgas intressinõude summas 3127,86 eurot, lepingutasu nõude summas 187,50 eurot ja haldustasu nõude summas 105,30 eurot. Seega jääb hagi rahuldamata kokku 3420,66 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus 24.

§ 163

lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud

§ 163

lõike 1 alusel jätta 75% ulatuses kostja kanda ning 25% ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja menetluskulud on kokku 1628,25 eurot, millest riigilõiv on 910 eurot ja lepingulise esindaja kulu 718,25 eurot (käibemaksu ei lisandu).

§ 138lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu.

Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 13 998,78 eurot tasuda riigilõivu 910 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist kuulub hageja tasutud riigilõiv vastavalt menetluskulude jaotusele kostja poolt hüvitamisele. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu 718,25 eurot on põhjendatud üksnes osaliselt.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on õigusabi osutanud 4 tundi 45 minutit tundi (nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, nende analüüs, hagi ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule ning 17.04, 22.05 ja 27.05.2026 menetlusdokumentide koostamine) tunnitasuga 169 eurot/tund (ilma käibemaksuta). Kohus hindab, et arvestades hageja esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Kohus ei pea hageja esindaja menetluskulusid taotletud ulatuses põhjendatuks. Tegemist on tavapärase võlanõudega, mis ei olnud faktiliselt ega õiguslikult eriliselt keerukas. Nõudeid samaliigilise õigussuhte alusel on hageja poolt kohtus esindatud hulgaliselt. Samas nähtub 9

(10)menetlusmaterjalidest, et oluline osa menetluse käigus tehtud tööst oli tingitud hageja esitatud nõude puudustest ja vajadusest nõuet menetluse kestel korduvalt täpsustada. Hagi oli esitatud eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud ning hagejal on õigus nõuda kogu võlgnevuse tasumist. Menetluse käigus ilmnes aga, et hageja ei olnud andnud kostjale VÕS § 416 lg 1 kohast vähemalt kahenädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks, mistõttu ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv. Samuti tuli menetluse käigus hinnata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning VÕS § 403⁴ lg 7 kohaldamise tagajärgi. Hageja esitatud nõue ei arvestanud nimetatud sätte õiguslike tagajärgedega ning hageja esitas intressiarvestuse lepingujärgse intressimäära alusel olukorras, kus kohaldamisele kuulus VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohus on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega seonduvat selgitanud paljudes menetlustes osalevale hagejale korduvalt, kuid samad puudujäägid ja vead korduvad jätkuvalt. Kohus leiab, et kui hageja oleks juba hagi esitamisel nõuetekohaselt hinnanud lepingu ülesütlemise kehtivust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise võimalikke õiguslikke tagajärgi, oleks olnud võimalik vältida osa menetluse käigus esitatud täiendavatest seisukohtadest ja nõude ümberkujundamisest. Menetluskulude hüvitamise eesmärk ei ole panna vastaspoolele kohustust kanda kulusid, mis on tekkinud menetlusosalise enda õiguslikult puudulikult ettevalmistatud nõude tõttu. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja taotletud menetluskulud ei ole täies ulatuses vajalikud ega põhjendatud ning kuuluvad vähendamisele mõistliku suuruseni. Kohus loeb põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku summas 1270 eurot (910+3x120). Arvestades menetluskulude jaotust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 952,50 eurot (1270 eurost 75%). Hageja taotlusel mõistab kohus

§ 177

lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.