Obsah (4)

§ 407§ 444§ 369§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2026 Tsiviilasja number 2-25-15070 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

) § 407 lg 6 alusel rahuldamata. 6. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud, seega loeb kohus

§ 407

lg 1 teise lause alusel hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja ei ole teatanud, et ei soovi tagaseljaotsuse tegemist.

§ 407

lg 4 ei välista tagaseljaotsuse tegemist tarbijakrediidilepingust tulenevas vaidluses.

§ 407

lg 5 p-des 1-3 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. Eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks on seega täidetud. 7. Kohus märgib

§ 444lg-st 3 juhindudes järgmist.

1. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ja muid tühisuse aluseid ka omal algatusel (vt RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-17-17, p 20, RKTKo 25.09.2013, 32-1-83-13, p 12, RKTKo 21.11.2008, 3-2-1-111-08, p 23; RKTKo 17.12.2009, 3-2-1137-09, p 12).
2. Hageja on kostja vastu esitanud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude. VÕS § 403 4 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi kuues lõige sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
3. Riigikohus on toonud esile, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh teave tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Kostjal on küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta kostjal neid täpsustada (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 21, RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3).
4. Kohus on seisukohal, et hageja esile toodud asjaolud ei võimalda tuvastada, et krediidiandja on krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse kohaselt tegi krediidiandja kindlaks, et kostja igakuised sissetulekud olid 987 eurot ja finantskohustused 268 eurot. Lepingu alusel lisanduks igakuine osamakse 125,04 eurot, pärast mida oleks kostja finantskohustused 393,04 eurot kuus, mis moodustaks 40% kostja sissetulekust. Krediidiandja leidis, et kostja on krediidivõimeline, kuna pärast finantskohustuste täitmist jääks kostjale majapidamiskulude ja muude kulude katteks 593,96 eurot kuus. Kohus sellega ei nõustu. Krediidiandja ei järginud KAVS § 49 lg 1 p-st 4 tulenevat kohustust teha kindlaks tarbija majapidamiskulud. Omamata teavet kostja majapidamiskulude ja seega kostja terviklike kohustuste osas, ei saanud krediidiandja kostja krediidivõimet sisuliselt hinnata. Kuigi krediidiandja on küsinud kostjalt konto väljavõtet, ei ole hageja esile toonud, milliseid andmeid peale kostja sissetuleku ja finantskohustuste on sellelt tuvastatud ja kuidas on neid krediidianalüüsis arvesse võetud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole kogunud piisavat teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ja on rikkunud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18).
5. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla, seadusjärgses määras intressi ja viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
6. Hageja on 29.09.2025 esitanud nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nõude ümberarvestuse järgi on kostja saanud 5311,20 eurot ja tasunud esialgsele võlausaldajale 2660,80 eurot. Pärast lepingu loovutamist on kostja tasunud hagejale 200 eurot. Arvestades intressimäära ja muude kulude vähenemisega, ei saa lugeda lepingut 27.11.2024 kehtivalt üles öelduks. Lepingu järgi oli viimase osamakse tähtpäev 15.09.2032, seega ei ole leping lõppenud ka tähtpäeva saabumisega. Ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud 15.10.2022-15.04.2029 osamaksed ning osaliselt 15.05.2029 osamakse. Hageja palub kohtul kostjalt

§ 369

alusel välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõla 3241,71 eurot ja seadusjärgne intressi 135,25 eurot osamaksetena vastavalt nende sissenõutavaks muutumise kuupäevale. 14.

§ 369

sätestab, et tulevase nõude täitmiseks võib hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

1. Hageja esitatust nähtub, et kostja ei ole lepingut käesolevaks ajaks täitnud pikema aja jooksul. Kostja tegi viimase osamakse esialgsele võlausaldajale 15.07.2024 ja on pärast seda tasunud hagejale vaid 200 eurot. Ümberarvestuse järgi ei ole kostja kohtuotsuse tegemise ajaks osamaksetega võlgnevuses. Kohus on tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja sellega seonduva kõrvalnõuete vähenemise ning lepingu ülesütlemise kehtetuse. Esimene tulevikus sissenõutav osamakse muutub sissenõutavaks alates juunist
3. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik, kuid kohustuse täitmine toimub kokkulepitud tähtpäevadel (VÕS § 82 lg 1). Sellest tulenevalt saab VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist nõuda üksnes juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumine VÕS § 100 tähenduses eeldab aga, et kohustus on muutunud sissenõutavaks ning seda ei ole täidetud või on täidetud mittekohaselt.
4. Käesolevas asjas on tuvastatav, et lepinguline täitmise tähtaeg saabub
5. aastal ning hageja ei ole esitanud tõendeid ega asjaolusid, millest nähtuks, et kohustus oleks muutunud enne tähtaega sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 alusel või et esineks muu õiguslik alus ennetähtaegseks täitmise nõudmiseks. Samuti ei ole hageja tõendanud

§ 369

kohaldamise eeldusi, st ei ole põhistanud reaalset ohtu, et kohustust ei täideta tulevikus.

1. Seetõttu ei ole kostja suhtes tuvastatav kohustuse rikkumine VÕS § 100 tähenduses, kuna puudub nii sissenõutavaks muutunud kohustus kui ka alus selle varasemaks täitmiseks. Kui rikkumist ei ole, ei saa tekkida ka VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel täitmisnõuet.
2. Sellises olukorras on hagi esitatud enneaegselt ning selle rahuldamiseks puudub materiaalõiguslik alus. Kohus ei käsitle seda mitte üksnes menetlusliku puudusena, vaid sisulise nõude puudumisena, kuna hageja ei ole tõendanud sissenõutavust ega kohustuse rikkumist.
3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata, kuna nõue ei ole sissenõutav ning kohustuse rikkumist VÕS § 100 tähenduses ei ole tuvastatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 21.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Arvestades, et hageja nõue jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole käesolevas seisukohti esitanud, seega puuduvad tal hüvitatavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Niinemets kohtunik