) § 87 lg 1 alusel politseiteenistusest tema enda algatusel. Käskkirja aluseks oli T.Q 27.09.2025 avaldus nr 1.9-3/2217-
lg 5 alusel loobuda 27.09.2025 taotlusest, sest oli avaldust koostades alkoholijoobes ja emotsionaalne, sest tal ei võimaldatud kontakteeruda lähedaste ega advokaadiga ning teda keelduti kainestusmajast vabastamast. T.Q 27.09.2025 avaldus ei kajastanud tema soovi ega vaba tahte väljendust, vaid on koostatud eksimuse tõttu ja otsusevõimetus seisundis. Seega on avaldus tühine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 13 lg 1) ning PPA-l tuleb nõustuda selle tagasivõtmisega (vt Riigikohtu 23.03.2023 otsus nr 3-21-1027, p 24). Avaldaja taotleb enda teenistusse ennistamist
lg 4 alusel, sest tal on kolm alaealist last (sh on ühel lapsel keskmine puue).
lg 4 tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, milles see piirab teenistusse ennistamise taotlemist. 3. PPA peadirektor jättis 08.12.2025 otsusega nr 1.2-3/279-3 T.Q 27.10.2025 taotluse rahuldamata. PPA ei anna
lg 5 alusel nõusolekut teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobumiseks. T.Q 27.09.2025 tahteavaldus oli kehtiv. Jaoskonna juht planeeris 27.09.2025 vestluse ajaks, mil T.Q oli kainenenud ning nii vestlusel osalenud jaoskonna juht kui ka T.Q vahetu juht on selgitanud, et T.Q oli sellel ajal väliste joobetunnusteta ja vastas küsimustele täiesti adekvaatselt. Ka arestimaja videosalvestise põhjal puudusid T.Q-l samuti välised joobetunnused. Seega ei ole leidnud kinnitust, et T.Q oleks avaldust esitades olnud joobeseisundi tõttu otsusevõimetu. Samuti ei leidnud kinnitust, et T.Q-le oleks loodud öistest sündmustest ebaõige ettekujutus või teda survestati lahkumisavaldust esitama. Kirjeldus kattus sündmusele reageerinud politseiametnike vormikaamera salvestistelt nähtuga. Jaoskonna juht selgitas, et avaldas pärast sündmuste kirjeldamist oma seisukoha, et tema 2
4. T.Q esitas Tallinna Halduskohtule 07.01.2026 kaebuse, milles palus tühistada PPA 29.09.2025 käskkiri nr 1.9-2.7/189p ja 08.12.2025 otsus nr 1.2-3/279-3 ning ennistada kaebaja teenistusse ja mõista tema kasuks välja teenistusest puudutud aja eest keskmine töötasu. Alternatiivselt teenistusse ennistamise nõudele taotleb kaebaja PPA-d kohustamist otsustada uuesti 27.09.2025 avalduse vastuvõtmine või teise alternatiivina tuvastada PPA 29.09.2025 käskkirja nr 1.9-2.7/189p õigusvastasus ja kohustada PPA-d muutma teenistusest vabastamise alust ning maksma kaebajale hüvitist tema 12 kuu keskmise palga ulatuses. PPA on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja jätnud olulised asjaolud välja selgitamata, mis on toonud kaasa õigusvastase otsuse tegemise. Kaebaja avaldus teenistusest vabastamiseks ei ole kehtiv selle allkirjastamise hetkel eksisteerinud emotsionaalse, vaimse ja ebakaine seisundi tõttu. Kaebaja taotleb enda teenistusse ennistamist
lg 4 alusel ning kui see ei peaks normi kohaldamise eelduste tõttu olema võimalik, tuleb tunnistada
lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see säte ei võimalda teenistusse ennistamist taotleda 10-aastast puudega last kasvataval ametnikul. 5. Tallinna Halduskohus võttis 27.01.2026 määrusega kaebuse menetlusse nõuetega tühistada PPA 08.12.2025 vaideotsus nr 1.2-3/279-3, tunnistada PPA 29.09.2025 käskkiri nr 1.9-2.7/189p õigusvastaseks, muuta teenistusest vabastamise alust ning mõista välja hüvitis 12 kuu keskmise palga ulatuses. Muus osas tagastas halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (resolutsiooni p 6). Kuna kaebaja ei kuulu
lg-s 4 loetletud isikute ringi, siis puudub tal õigus nõuda PPA 29.09.2025 käskkirja tühistamist, teenistusse ennistamist ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmist. Põhistamata on väide, et alla 7-aastase lapse kasvatamine ja üle 10-aastase puudega lapse kasvatamine on sarnased olukorrad. Kohtu hinnangul pole tegemist võrreldavate gruppidega. 6. T.Q palub 11.02.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 27.01.2026 määruse resolutsiooni p 6 ja uue määrusega võtta tema kaebus tervikuna menetlusse (sh taotlus tunnistada
lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks) või alternatiivselt saata kaebus halduskohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Halduskohus on kaebeõiguse ilmselget puudumist põhjendanud üksnes teenistusse ennistamise nõude osas, kuid mitte kaebuse p-s 1.4 toodud nõude osas kohustada PPA-d otsustama kaebaja teenistusest vabastamise avaldusest loobumise vastuvõtmine. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega. Halduskohus jättis 3
Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse peab kohus lahendama (Riigikohtu 08.03.2010 määrus nr 3-3-1-98-09, p 10), kuid seda ei saa teha menetlusse võtmise määruses. Kaebaja peab seetõttu oluliseks HKMS § 49 lg 1 alusel täiendada kaebuses esitatud nõudeid ning lisada kaebusele nõude tunnistada
Alla 7-aastase lapse ja kuni 10-aastase puudega lapse kasvatamine on võrreldavad olukorrad ning need mõlemad vajavad täiendavat õiguslikku kaitset.
lg 4 aluseks olnud direktiivi 92/85/EMÜ1 art 10 lg-st 3 tuleneb kohustus käsitada rasedaid, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvaid töötajaid omaette riskigrupina ning võtta meetmed nende ohutuse ja tervise suhtes. Direktiivist ei tulene, et erilist kaitset vajavad ka alla 7-aastast last kasvatavad ametnikud ning
-i eelnõu seletuskirjast ei nähtu samuti, miks on erilist kaitset vaja just alla 7-aastast last kasvatavatele vanematele. Samas on jäetud tähelepanuta puudega last kasvatavate vanemate õigused ja samaväärsesse riskigruppi kuulumine. Seevastu näiteks töölepinguseaduses (TLS) on seadusandja aktsepteerinud vajadust pakkuda puudega last kasvatavale vanemale täiendavat kaitset lapse kõrgema eani (vt TLS § 21 lg 3, § 63 1, § 64).
lg 4 toob kaasa ebavõrdse kohtlemise ja kaitset vajavate töötajate kaitseta jäämise. Sellises olukorras oleksid erahuvid märksa rohkem kahjustatud, kui võiksid avalikud huvid saada kahjustatud ametniku teenistusse ennistamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). 8.
lg-d 1 ja 2 näevad ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist.
lg 4 kohaselt on mh alla 7-aastast last kasvataval ametnikul õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral õigus hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
sätestab ammendavalt õiguskaitsevahendid, mida ametnik saab enda teenistusest vabastamise korral pärast asjaomase haldusakti andmist kasutada (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 12; 20.01.2011 otsus nr 3-3-1-7410, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2024 määrus nr 3-232674, p-d 10–11; 21.06.2021 määrus nr 3-21-1049, p 9; vt ka Riigikogu XII koosseisu 193 SE seletuskiri, lk 64; K. Lang, I. Pärnamägi, E. Sarapuu. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat. Tallinn, 2013, lk-d 305 ja 307). 9. Halduskohus tagastas kaebaja nõuded PPA 29.09.2025 käskkirja tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu, sest kaebaja ei kuulu
Viimati nimetatud asjaolu üle ei ole ka vaidlust. Kaebaja ei ole menetlusdokumentides laste vanuseid täpselt välja toonud, kuid rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja noorim laps saanud enne 29.09.2025 toimunud teenistusest vabastamist 7-aastaseks ja kaebaja vanim laps oli sellel ajal 10-aastane. Kaebusest ja määruskaebusest nähtuvalt ongi kaebaja mõistnud, et
lg-le 4 tuginevate nõuete rahuldamine eeldab kõnealuse sätte osaliselt põhiseadusvastaseks tunnistamist ja selle asja 1 Nõukogu 19.10.1992 direktiiv 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) 4
välistab tõepoolest üldjuhul teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti tühistamise ja teenistusse ennistamise nõuete esitamise, tuleb arvestada, et HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtluseta (nt Riigikohtu 13.10.2025 määrus nr 3-25-2024, p 9). Olukorras, kus kaebaja on mh taotlenud
§-st 105 tuleneva piirangu põhiseadusvastaseks tunnistamist ja tema sellekohaseid väiteid ei ole alust pidada ilmselgelt põhjendamatuks, ei saa kaebust tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu, vaid kaebeõigust tuleb põhjalikumalt kontrollida asja sisulise lahendamise käigus (vrd Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 13). Eeltoodust lähtudes ei saanud halduskohus kaebuse p-des 1.2 ja 1.3 märgitud nõudeid HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. 10. Eelnevaga seoses on kaebaja toonud määruskaebuses välja, et soovib HKMS § 49 lg 1 alusel täiendada kaebust taotlusega tunnistada
Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja esitanud kaebuse p-s 3.2.2 ja määruskaebuse p-des 2.3– 2.4.4 piisavalt arusaadava taotluse jätta
Tegemist on õiguse kohaldamist käsitleva menetlusliku taotlusega, mitte kaebuse nõude ega alusega, mis määraks vaidluse eseme piirid (vt HKMS § 37 lg-d 2–4, § 41 lg-d 1 ja 2). Sellise taotluse esitamine ei kujuta endast kaebuse muutmist (vt HKMS § 49 lg 3 p 1), mistõttu tuleb kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks jätta läbi vaatamata. 11. Kuigi kaebuse p-s 1.4 märgitud alternatiivne nõue on sõnastatud väga ebaselgelt, võib siiski aru saada, et kaebaja on soovinud PPA kohustamist lahendada uuesti tema 27.10.2025 taotlus, millega kaebaja soovis
Ringkonnakohtu hinnangul tagastas halduskohus kõnealuse nõude osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õiguspäraselt. Esiteks tuleb arvestada, et ametnik ei saa teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda pärast tema teenistusest lahkumist (vt
-i käsiraamat, lk 262). Praegusel juhul esitas kaebaja loobumisavalduse ca kuu aega pärast tema teenistussuhte lõppemist. Olukorras, kus kaebaja leiab, et varasem avaldus teenistusest lahkumiseks ei vastanud tema tegelikule tahtele ja see oli tühine, on tal võimalik esitada üksnes
§-s 105 ettenähtud nõudeid tema teenistusest vabastamise haldusakti suhtes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2021 määrus nr 3-21-1049, p 10). Kaebajale ei tulene laiemaid õigusi kohtusse pöördumisel asjaolust, et PPA lahendas 08.12.2025 otsuses nr 1.2-3/279-3 tema
PPA 08.12.2025 otsusest nähtuvalt on kaebaja 27.10.2025 taotlust olemuselt käsitatud PPA 29.09.2025 käskkirja peale esitatud vaidena. Ka sellisel juhul ei oleks asjakohane nõuda PPA kohustamist vaide uueks läbivaatamiseks, vaid sisuline vaidlus tuleks lõpuni lahendada kohtumenetluses. 12. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus T.Q määruskaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 27.01.2026 määruse resolutsiooni p 6 osas, millega halduskohus tagastas kaebuse nõuded PPA 29.09.2025 käskkirja tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus saadab need nõuded halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Muus osas jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.01.2026 määruse resolutsiooni p 6 muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.