KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 02.07.2026, Tallinn Haldusasja number 3-26-113 Haldusasi B.D kaebu

) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (

§ 119lg 1 kolmas lause).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B.D esitas 13.01.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tagada toetuste arvestamine ja maksmine. Nõmme Linnaosa Valitsus ei ole arvestanud kaebaja sissekirjutust Xxx aadressile. Linn pole maksnud kaebajale toimetulekutoetust alates augustikuust. Sarnane juhtum oli Viimsis. Inimesel oli sinna sissekirjutus ja kohus kohustas kohalikku omavalitsust 3-26-113 selle alusel toetusi arvestama. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse (EÕK) korras kohustada kohe Nõmme Linnaosa Valitsust vähemalt selle alusel toetusi arvestama. Lisaks taotles kaebaja menetlusabi (sh riigi õigusabi).
2. B.D esitas 15.01.2026 halduskohtule avalduse, milles palus tunnistada pahatahtlikuks valeks kohtuistungil asjas nr 3-25-3150 Tallinna linna esindajate esitatud väide, et Xxx ei ole elamiskõlbulik. Vale on ka väide, et ahi on katki. Linn ei järgi seaduses ettenähtud kohustust arvestada inimese elukohta sissekirjutuse järgi. Kaebaja palub tunnistada linna tegevus pahatahtlikuks kiusuks ning kuriteoks. Lisaks taotles kaebaja menetlusabi (sh riigi õigusabi).
3. B.D esitas 20.01.2026 halduskohtule avaldused, milles avaldab rahulolematust Nõmme Linnaosa Valitsuse tegevuse üle. Lisaks taotles kaebaja menetlusabi (sh riigi õigusabi).
4. Tallinna Halduskohus tagastas 20.01.2026 määrusega kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu

§ 121lg 2 p 1 alusel ja jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

Toimetulekutoetuse saamiseks tuleb esitada igal kuul, mil inimene toetust vajab, kohalikule omavalitsusele nõuetekohane taotlus. Toetus pole nähtud ette pikaajaliseks lisasissetulekuks. Kohalik omavalitsus ei saa inimese õigust toimetulekutoetusele kindlaks teha ilma nõuetekohase taotluse ja selles esitatud väiteid kinnitavate dokumentideta. Samuti ei saa inimese õigust toimetulekutoetusele tuvastada ega tunnustada üldiselt ja ettevaatavalt. Kohus ei saa linna selleks ka kohustada. Kohtule etteulatuvalt esitatud kaebus on ennatlik. Et oma õigusi kaitsta, tuleb kaebajal esitada igal kuul, mil ta toimetulekutoetust vajab, nõuetekohane taotlus. Kaebaja peab esitama taotluse juurde vajalikud dokumendid ja tegema linnaga heauskselt koostööd (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 5 lg 22). Seda, kas toimetulekutoetuse saamiseks piisab sissekirjutusest Xxx eluruumi, või on vaja ka, et oleks tõendatud, et kaebaja seal alaliselt elab, saab kohus selgitada üksnes konkreetse taotluse kohta tehtud otsuse õiguspärasust kontrollides. Kaebaja nõue, et kohus tuvastaks linna esindajate kohtuistungil antud ütluste ekslikkuse või pahatahtlikkuse, ei ole samuti lubatav. Kaebaja saab linna väiteid ja kohtu otsust asjas nr 325-3150 soovi korral vaidlustada, esitades apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Kohtuasjas nr 3-25-1383 leidis kohus, et linna seisukoht, et kaebaja Xxx elamus ei ela, oli 2025. aasta kevade seisuga põhjendatud (14.11.2025 otsus). Kui asjaolud on praeguseks muutunud, saab kaebaja seda linnale toimetulekutoetuse menetluses selgitada. Kaebeõiguse puudumise tõttu ei ole kaebusel eduväljavaateid. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata kaebaja taotlus määrata talle riigi õigusabi korras advokaat (

§ 111lg 1).

1. B.D palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 20.01.2026 määrus ja saata asi läbivaatamiseks halduskohtule. Kaebaja taotleb ka siinse asja liitmist oma sarnaste kaebustega asjades nr 3-25-2311, 3-25-4351, 3-25-4678 ja 3-26-
2. Kõikides kaebaja kohtuvaidlustes (haldusasjad nr 3-24-2294, 3-25-85, 3-25-537, 3-25-1383 (liidetud haldusasjaga 3-25-1913), 3-25-2311, 3-25-3150, 3-25-3589, 3-25-4351, 3-25-4678, 3-26-113, 3-26-202) on põhiküsimuseks olnud toimetulekutoetuse maksmata jätmine või siis osaline maksmine, millisel juhul on toimetulekutoetuse määramisel jäetud arvestamata kaebaja elamiskuludega (üldjuhul üür ja elekter) või siis on kaebaja taotlus tagastatud. Siinses asjas on kaebaja vaidlustanud vastustaja 03.12.2025 toimetulekutoetuse taotluse tagastamise nr 5.-2.4/7568-
3. Kaebaja esitas vastustajale 20.11.2025 toimetulekutoetuse taotluse novembri eest. Kaebajal puudub arusaamisvõime ja teadmine, kuidas mõista vastustaja 03.12.2025 nr 5.-2.4/7568-203 toimetulekutoetuse taotluse tagastamist: kas tegemist on haldusaktiga või haldustoiminguga ning milline on sellise kirja vaidlustamise kord. Kaebajale on teada vaid, et ta soovib toimetulekutoetust, et hakkama saada oma elukorraldusega, ning kaebaja on abivajaja. Selliselt on kaebaja ka 13.01.2026 kaebuses oma tahet avaldanud. 2

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

7. Halduskohus tagastas kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Selle sätte alusel võib kaebuse tagastada ainult juhul, kui isikul puudub kaebeõigus ilmselgelt. Kaebeõiguse määrab halduskohtus üldjuhul

§ 44

lg 1, mille kohaselt võib kaebuse esitada isik oma õiguste kaitseks (vt nt RKHKm 3-25-511/11, p 13). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu seisukoht kaebeõiguse ilmselge puudumise kohta ei ole põhjendatud. Halduskohus on enne kaebuse tagastamist jätnud täitmata uurimis- ja selgitamiskohustuse (vt

§ 2lg-d 4 ja 5, samuti § 120 lg-d 1 ja 3).

Iseäranis kõrge on uurimis- ja selgitamiskohustus toimetulekutoetuse saamise vaidluses, kus kaebaja soovib kaitsta oma väidetavalt rikutud õigust elatusmiinimumile. Seejuures avaldas kaebaja praeguses asjas korduvalt soovi, et talle antaks riigi õigusabi, sest ta ei ole enda sõnul võimeline ise kohtus oma õigusi kaitsma. Samas selgitas kaebaja kaebuses muu hulgas, et linn pole maksnud talle toimetulekutoetust alates augustikuust. Seda arvestades ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, nagu oleks kaebaja esitanud kaebuse etteulatuvalt. Samuti ei ole halduskohtu määruse ega kohtutoimiku põhjal arusaadav, millele rajaneb kohtu seisukoht, et puuduvad konkreetsed kaebaja esitatud toimetulekutoetuse taotlused, mille põhjal saaks toetuse andmata jätmise õiguspärasuse üle otsustada. Kui kaebuses ei olnud selle kohta piisavalt andmeid, oleks halduskohus saanud küsida kaebajalt täiendavaid selgitusi, jättes kaebuse käiguta, või küsida tõendeid ja teavet vastustajalt (

§ 120lg-d 3 ja 4, § 58).

Nagu hiljem on selgunud, oli kaebaja esitanud Nõmme Linnaosa Valitsusele taotlused toimetulekutoetuse saamiseks vähemalt 2025. a oktoobris, novembris ja detsembris ning Nõmme Linnaosa Valitsus tagastas need vastavalt 04.11.2025, 03.12.2025 ja 16.12.2022 kirjadega (vt Tallinna linna 29.01.2026 vastus koos lisadega haldusasjas nr 3-26-202). Kaebajale määruskaebemenetluses määratud advokaat on nüüdseks selgitanud, et kaebaja eesmärgiks oligi siinses asjas vaidlustada vastustaja 03.12.2025 kirja nr 5.-2.4/7568-203 toimetulekutoetuse taotluse tagastamise kohta. On ilmselge, et kohaliku omavalitsuse otsustus, millega tagastatakse kaebaja toimetulekutoetuse taotlus ja mille tulemusel ei ole tal võimalik ka toetust saada, puudutab kaebaja subjektiivseid õigusi. Eelnevast tulenevalt ei olnud kaebuse tagastamine

§ 121lg 2 p 1 alusel õiguspärane.

8. Õige on halduskohtu seisukoht, et lubatav pole kaebaja nõue, et kohus tuvastaks linna esindajate kohtuistungil antud ütluste ekslikkuse või pahatahtlikkuse. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja saab linna väiteid ja kohtu otsust asjas nr 3-25-3150 soovi korral 3

§ 121

lg 2 p 1 alusel tagastada, jättis halduskohus ka ebaõigesti kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata kaebuse eduväljavaadete puudumise tõttu

§ 111lg 1 alusel.

Ringkonnakohus hindas 10.06.2026 määruses kaebaja avalduste ja käitumise järgi, et ta ei saa tulenevalt oma tervislikust seisundist omal käel hakkama oma huvide eest seismisega ja vajab asjatundlikku abi. Kaebajal on vaimupuue ja Sotsiaalkindlustusamet on tal tuvastanud raske puude. Eksperthinnangu kohaselt on B.D töövõimetu ning vajab tugiisikut; välistatud, takistatud või piiratud on järgmised tegevused: probleemide lahendamine; igapäevaste rutiinsete tegevuste sooritamine; stressi ning muu vaimse koormusega toimetulek; ametlikud suhted; mitteametlikud sotsiaalsed suhted. Seetõttu määras ringkonnakohus kaebajale riigi õigusabi. Ringkonnakohus leiab, et kaebajale tuleb samadel põhjustel anda riigi õigusabi ka siinse asja põhimenetluses. Arvestades kaebaja püsivat vajadust toimetulekutoetuse järele ning vaidluste asjaolusid, on ringkonnakohtul endiselt piisav veendumus, et kaebaja ei suuda oma majanduslikust seisundist tulenevalt ise tasuda asjatundliku õigusabi eest. Ringkonnakohus ei näe praeguses menetlusstaadiumis, et kaebusel puuduks täielikult edulootused (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5), arvestades mh kaebajale määratud advokaadi 29.06.2026 menetlusdokumendis esitatud seisukohti. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale (

§ 111lg 2).

Vaidluse all olev küsimus, kas kaebajal on võimalik saada toimetulekutoetust elatusmiinimumi tagamiseks, on kaebajale tähtis.

1. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu 20.01.2026 määruse ja saadab asja tagasi halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Halduskohtul tuleb muu hulgas võtta seisukoht kaebuses sisalduva EÕK taotluse kohta, kui kaebaja tahte väljaselgitamise käigus peaks ilmnema, et ta on soovinud sellist taotlust esitada. Ühtlasi rahuldab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse ning annab kaebajale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (RÕS § 8 p 1).
2. Ringkonnakohus selgitab veel järgmist. Tulenevalt põhiseaduse §-st 15 ja

§ 2

lg-test 1 ja 2 tuleb haldusasjade menetlemisel tagada maksimaalselt tõhus ja inimsõbralik õiguskaitse, seda iseäranis toimetulekutoetuse kui avaliku võimu poolt elatusmiinimumi ehk inimväärikuse tagamise üle käivates vaidlustes. Toimetulekutoetust taotletakse ja määratakse ühe kuu kaupa. Seejuures on toetusetaotlused ning nende kohta tehtud haldusorgani otsused sageli paljuski või täies ulatuses kattuva sisuga. Sisuliselt on erinevate otsuste puhul tegemist inimese toimetuleku ühe ja sama probleemiga. Menetlusökonoomia põhimõte nõuab, et kõikide asjaosaliste ressursse ja huve arvestades leitaks elulise probleemi lahendamiseks ökonoomseim lahendusviis (s.o mõistliku aja jooksul ning võimalikult väikeste kuludega,

§ 2lg 2).

Kohtumenetlusega seondub aja- ja ressursikulu nii menetlusosalistele kui ka asja lahendavatele kohtukoosseisudele, sealhulgas kõrgema astme kohtutele. Arvukate menetluste paralleelne menetlemine võib olla inimese jaoks arusaamatu ja kurnav, rikkudes tema põhiõigusi. Seetõttu on reeglina mõistlik ja otstarbekas, et olukorras, kus kaebus on esitatud toimetulekutoetuse andmata jätmise otsuse peale, võimaldataks kaebajal varaseimas menetluses olevas haldusasjas kaebust muuta, täiendades kaebust nõuetega kohtumenetluse ajal järgmiste kuude kohta tehtud vastustaja otsuste suhtes. Halduskohtumenetluses nimelt loetakse kaebuse muutmiseks ka kaebuse täiendamist uue nõudega, asendamata seni menetluses olevaid nõudeid. Seda on võimalik teha kuni kirjalikus menetluses lõplike 4

§ 49lg 1).

Ringkonnakohus ei välista, arvestades kaebaja erinevates haldusasjades väljendatud ja iseenesest mõistetavat muret selle üle, et tal on raskusi ülevaate omamisega tema algatatud kohtuasjade üle, et kaebaja tegelik tahe ongi algusest peale olnud lahendada vaidlused kõikide kuude kohta käivate vastustaja otsustuste üle ühes menetluses. See on ka põhjendatud, sest selguse ning kaebaja probleemi (sotsiaalabi vajadus) tervikliku käsitlemise huvides oleks menetleda kõiki asju ühes menetluses. Ka siinne kohtuasi on halduskohtusse tagasi saatmise tõttu otstarbekas liita varaseima halduskohtu menetluses oleva sarnase asjaga, seejuures selgitades kaebajale, et tal on selle asja raames võimalik koos vaidlustada kõikide hilisemate kuude kohta tehtud vastustaja otsustused. Kaebetähtaja probleemi seejuures tekkida ei saa (vt

§ 49lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 5