) § 3 ja § 21.1 lg 1 . Kaebuse motiivid ja taotlus
.1 lg 1 näeb politseiametniku pensioni tekkimise eeldusena ette kaks nõuet: vähemalt 20 aastat staaži ja 50-aastaseks saamine, millised nõuded olid kaebajal täidetud. 50-aastaseks saamisel politseiteenistuses töötamise nõue ei tulene õigusaktidest ja sel põhjendusel pensioni määramisest keeldumine on põhjendamatu. Politseiametniku mõistet kasutab
ebaühtlaselt ja ei tähista sellega üksnes käesoleval hetkel politseiteenistuses olevat isikut ( näit.§ 21.1 lg 2, lg 10 ja lg 11; § 21 lg 3 p 2 ja p 3, § 52 lg 5). Sellisele seisukohale jõudis ka kohus haldusasjas nr 3-349/04. 08.01.2002.a. siseministri määrusega kinnitatud „Politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise, määramise , ümberarvutamise ja maksmise korra“ esimese redaktsiooni järgi ei tekkinud politseiametniku pensionile õigust isikul, kes on vabastatud enne politseiteenistuse seaduse § 21.1 lg 1 sätestatud politseiametniku pensionile õigust andvasse vanusesse jõudmist. Osundatud redaktsiooniga seoses esitas õiguskantsler siseministeeriumile märgukirja, milles asus seisukohale, et
.1 lg 1 ei näe politseiametniku pensioni eeldusena ette 1 teenistuses olemist 50-aastaseks saamisel. Siseministri 13.05.2002.a. määrusega nr 71 tunnistati „Politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise, määramise , ümberarvutamise ja maksmise korra“ § 2 lg 6 tagasiulatuvalt 01.01.2002 kehtetuks. Kehtetuks tunnistamise põhjus lähtuvalt õiguskantsleri märgukirjas toodud seisukohtadest ja Siseministri 13.05.2002.a. määruse nr 71 seletuskirjast on ühene –
.1 lg 1 ei nõua politseiametniku pensioni õiguse tekkimise eeldusena politseiteenistuses töötamist 50-aastaseks saamise hetkel. Eripension on olemuselt tasuks teatud ajaperioodi vastavas asutuses või ametis isikule tehtud töö eest, mitte tasuks vastavas ametis teatud vanusesse jõudmise eest. Kui
mõte oleks hoida isikut teenistuses 50 eluaastani ja pensioni õiguse tekkimine seatud sõltuvusse kindla vanusepiiri ületamisest, on selgelt ebaproportsionaalne olukord, kus enne 50 aastaseks saamist 30-aastase staažiga isik ei saa pensioni, samas isik, kes lahkub kaks päeva hiljem ja kellel on staaži 20 aastat, saab pensioni. Ka juhul, kui nõustuda vastustaja tõlgendusega
.1 lg 1, oleks vastav säte selgelt ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes ja tuleks jätta vastava piirangu osas kohaldamata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.03.1999.a. otsuses on asutud seisukohale, et piirangute tegemisel tuleb järgida, et need oleksid demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning kasutatud vahendid oleksid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Politseiametniku pensioni saamise õiguse sõltuvusse seadmine 50-aasta vanusepiiri ületamisest politseiteenistuses olles võib küll tagada soovitud eesmärgi, kuid selle võimalikult vähe piirav iseloom ja proportsionaalsus on küsitav. Vastustaja esitatud
.1 lg 1 tõlgendusest tuleneb, et politseipensioni ei saa tegelikult taotleda ka isik, kes pärast 50-aastaseks saamist lõpetas politseiteenistuse ja esitas seejärel taotluse pensioni määramiseks – ta ei ole taotluse esitamise ajal enam politseiametnik. Arvestades
.1 lg 7, mille järgi ei maksta politseipensioni politseis töötamise ajal, tekib vastustaja tõlgendusest tulenevalt olukord, kus politseiametnik peab esitama avalduse teenistuses olles, kuigi teenistuses olemise ajal ta pensioni ei saa. Eespooltoodu viiks olukorrani, kus politseiametniku pensioni ei oleks võimalik kellelgi saada, sest mõiste politseiametniku pension ise nõuaks vastustaja tõlgenduse järgi politseiametnikuna töötamist, kuid samas välistab
Vastustaja tõlgendus on vastuolus seaduse mõtte ja teiste sätetega, mistõttu kaebaja esitatud taotluse rahuldamata jätmine oli õigusvastane. Kaebaja taotleb Tallinna Pensioniameti II pensioniosakonna pensionikomisjoni 15.04.2004.a. otsuse nr 6TL16-5/5 tühistamist ja Tallinna Pensioniameti kohustamist kaebuse esitajale politseiametniku pensioni määramiseks kahe nädala jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest , samuti kantud kohtukulu väljamõistmist Tallinna Pensioniametilt. Vastustaja vastuväited Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja kooskõlas seadusesätetega.
.1 lg 1 kohaselt tekib politseiametnikul, kellel on vähemalt 20 aastane politseiteenistuse staaž, 50-aastaselt õigus politseiametniku pensionile. 2 Sama seaduse § 3 kohaselt on politseiametnik politseiteenistuses olev isik. Seega ei saa politseiametnik olla isik, kes ei ole politseiteenistuses ja õigus pensioni taotleda on üksnes isikutel, kes töötavad politseiametnikena ja saavad politseiametnikena 50aastaseks. Kui isik enne 50-aastaseks saamist politseiteenistusest lahkub, ei teki tal vastavalt
-le õigust taotleda politseiniku pensioni. Kaebuse esitaja vabastati politseiteenistusest enne 50-aastaseks saamist, mistõttu tal puudub õigus politseiametniku pensioni taotlemiseks. Asja arutamisel jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja väitel kinnitavad kaebuse motiivide põhjendatust muu hulgas õiguskantsleri seisukoht, mille järgi
.1 lg 1 ei eelda 3-dat asjaolu- teenistuses olemist 50-aastaseks saamisel , samuti siseministri 08.01.2002 määruse nr 6 § 2 lg 6 tühistamine. Vastustaja vastuväidete kohaselt puudutas õiguskantsleri kiri ainult ümberarvutust politseipensioniks. Pensioniamet on
tõlgendamisel lähtunud ka Riigikogu stenogrammidest ja seaduseelnõude seletuskirjadest, millest järeldus, et politseipensioni määramiseks ei arvestatud sihtgrupi hulka kuuluvateks politseiteenistusest enne 50aastaseks saamist lahkunud isikuid. 50-aasta vanusepiiri kehtestamine on kriteeriumiks, millise ajani on seadusandja arvates ametnikud võimelised andma politseitöös oma parimat. Kohtu seisukoht ja otsus Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leidis, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Pensioniameti II pensioniosakonna pensionikomisjoni 15.04.2004.a. otsus nr 6TL16-5/5 millega otsustati U.Kle politseiametniku pensioni mitte määrata, on seaduslik ja kooskõlas
Oma seisukoha põhjenduseks tugineb kohus alljärgnevale: 1.Politseiteenistuse seaduse § 3 lg 1 kohaselt on politseiametnik politseiteenistuses olev isik. Politseiteenistuse seaduse §-d 211 , 212, 21³ ja § 214 jõustusid 01.01.2002 aastal ( koos § 51 lõigetega 6,7 ja 8) ning nende sätetega nähti uue riikliku pensioni eriliigina ette politseiametniku pension.
politseiametniku mõistet ebaühtlaselt ja ei tähista sellega üksnes käesoleval hetkel politseiteenistuses olevat isikut.
lg 10 ja lg 11 täpsustavad politseiametniku teenistusest vabastamise aluse seotust pensionile õiguse tekkimisega . Politseiametniku pensioni taotlemiseks õigustatud isikute ring määratakse kindlaks
Alles seejärel, kui on 3 tuvastatud politseiametniku pensioni taotleva isiku kuulumine
lg 1 sätestatud isikute hulka, tuleb teha kindlaks, kas ei esine politseiametniku pensionile õiguse tekkimist välistavaid asjaolusid. Seetõttu viidatud sätetes isikute, kes on politseiteenistusest vabastatud, tähistamine politseiametniku mõistega ei tähenda pensioniameti seisukohtade ekslikkust.
lg 2 , kasutades politseiametniku mõistet teenistusest vabastatud isikute kohta, sätestab samas ka vanuse, millisesse nad pidid olema jõudnud teenistusest vabastamise päevaks; § 21 lg 3 p 2 ja p 3 puhul tuleb arvestada kogu lõigu ülesehitusega ( käsitletakse ka teenistust jätkavaid politseiametnikke), samuti sellega, et osundatud sättes on põhirõhk politseiametnikuna töövõime osalisel või täielikul kaotamisel; § 52 lg 5 sätestab Siseministeeriumi kõrgema ametniku ametikohale nimetatud politseiametnike tagatised, seega räägitakse isikutest, kes küll käesoleval ajal politseis ei tööta, kuid olid politseiametnikud nimetamise ajal. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et politseiametniku mõiste kasutamine ülalviidatud sätetes kinnitab kaebaja väidet politseiametniku mõiste kasutamisest
-s ka isikute suhtes, kes ei ole käesoleval hetkel politseiteenistuses, kuid ainuüksi osundatud sätetele tuginevalt ei saa järeldada, et
lg 1 ei tulene nõuet isikul politseiametnikuna 50-aasta vanusepiiri täitumisest . Lisaks eespooltoodule märgib kohus, et kaebaja viidatud sätetest tulenevalt on võimalik asuda seisukohale, et juhtudel, kui seaduses räägitakse teenistusest vabastatud isikutest kui politseiametnikest, on alati toodud ka vastav täpsustus. Sellise täpsustuse puudumine lubab teha järelduse, et tegemist on politseiteenistuses oleva isikuga. 3. Kuigi Riigikogu stenogrammid ja seaduseelnõude seletuskirjad ei ole kohtumenetluses tõenditeks, ei saa eitada, et seaduseelnõu seletuskiri ja Riigikogu kui seadusandliku kogu istungi stenogramm on kasutatavad ja kohtupraktikas aktsepteeritud abistavate vahenditena , millele tuginevalt saab kohus selgitada välja seadusandja tahet normi kehtestamisel, et mõista paremini seaduse eesmärki ning seadust õigesti tõlgendada. Politseiteenistuse seaduse ja politseiseaduse muutmise seaduse eelnõu ( 476 SE ) seletuskirja kohaselt koostati eelnõu muuhulgas eesmärgiga sätestada seaduses politseiametniku väljateenitud aastate pension ja politseiametniku töövõimetuspension, sest 2001.a. oli kavandatud käivitada senikehtinud sooduspensionide ja väljateenitud aastate pensionide reform nende pensioniliikide järkjärguliseks kaotamiseks. Politseiametniku pensioni sätestav
.1 oligi esialgu pealkirjastatud „Politseiametniku väljateenitud aastate pension“. Eesti Vabariigi väljateenitud aastate pensionide seaduse paragrahv 1 sätestab, et väljateenitud aastate pension määratakse nende kutsealade töötajatele ja spetsialistidele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioni ikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal töötamise jätkamist. Politseiametniku pensioni puhul on sisuliselt tegemist väljateenitud aastate pensioniga. Eespoolviidatud seletuskirja III peatüki kohaselt „ Eelnõu § 1 punktides 5 ( mis täiendab seadust paragrahviga 211) ja 6 ( mis täiendab seadust paragrahviga212): sätestatakse politseiteenistuse seaduses politseiametniku väljateenitud aastate pension ja kuna politseiteenistus on seotud riskiga elule ja tervisele, siis ka politseiametniku töövõimetuspension. Mõlemad pensioniliigid on kehtestatud ka kohtunikele, prokuröridele ja kaitseväelastele. Käesoleval ajal on politseiametnikul, kellel on politseiteenistuse staaži vähemalt 25 aastat, õigus saada väljateenitud aastate pensioni 4 väljateenitud aastate pensionide seaduse alusel. Kui kehtiv seadus ei sätesta pensioni saamiseks vanusega seotud piirangut, siis eelnõu kohaselt tekib politseiametnikul õigus politseiametniku väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt vähemalt 20-aastase politseiametniku staaži olemasolu korral.“ Toodust järelduvalt oli
seadusemuudatuse eesmärgiks väljateenitud aastate pensionide seaduses politseiametnike suhtes sätestatu piiramine
§-ga 211 selliselt, et siduda ka politseiteenistuses olevate isikute puhul pensioniõigus teatud vanusesse jõudmisega ja sellega täpsustada väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 politseiametnike suhtes sätestatut. Koos
seadusemuudatusega tehti muudatused ka Väljateenitud aastate pensionide seadusesse, kusjuures seletuskirja kohaselt „ muudatused seisnevad nende sätete kehtetuks tunnistamises, mis laienevad politseiametnikele.“. Käesoleval ajal kehtiv Väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 redaktsioon sätestab isikute õiguse pensionile, kes on politseiteenistusest vabastatud. Siinjuures kohus märgib, et väljateenitud aastate pensionide seaduse paragrahvist 1 järelduvalt ei lähtuta väljateenitud aastate pensioni määramisel ainuüksi asjaolust, et isik on teatud aja töötanud asutuses või ametis, vaid oluliseks on ka teised lähtekriteeriumid- kutsealase töövõime vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal töötamise jätkamist. Seadusest ei järeldu, et kutsealane töövõime väheneks teatud ajaperioodi töötamise järel, vaid seadusandja on arvestanud tegurite -töötamise aeg ja vanusepiir koosmõjuga . Eespooltoodud seaduseelnõu seletuskirjas märgitu ja võrdlus väljateenitud aastate pensionide seadusega kinnitab vastustaja seisukohta, mille kohaselt õigus taotleda lg 1 alusel on isikutel, kes töötavad politseiametniku pensioni
211 politseiametnikena ja saavad politseiametnikena 50-aastaseks. Kaebuse esitaja on ekslikult samastanud pensioni määramise ja maksmise, väites, et kuna politseiametniku pensioni politseiametniku ametikohal töötamise korral ei maksta, ei saaks pensioniameti tõlgenduse korral keegi pensioni. 4.Lisaks ülalmärgitule kinnitab kohtu seisukohta vaidlustatud otsuse õiguspärasusest
ja politseiseaduse muutmise seaduse eelnõu ( 476 SE) seletuskirja punktis 7, mis käsitleb seaduse rakendamiseks vajalikke kulutusi, märgitu: “Käesoleval ajal töötab ja saab samaaegselt väljateenitud aastate pensioni 303 politseiametnikku. Seaduse jõustumisel 01.01.2002.a. tekib 349 töötaval politseiametnikul õigus politseiametniku väljateenitud aastate pensionile ja selleks kuluks 1 580 210, 78 krooni kuus.“ Stenogrammist nähtuvalt jäädi selliste arvutuste juurde ka eelnõu arutamisel Riigikogus. Eelarveliste vahendite planeerimine näitab, et politseiametniku pensioni kavatseti maksta üksnes seaduse jõustumise ajal teenistuses olevatele politseiametnikele. Kaebuse esitaja tõlgendus, mille kohaselt pensioni saaksid kõik 20-aastase staažiga endised politseiametnikud eelnõu menetlemisel arvestatud 350 politseiametniku asemel, muudaks kordi nende pensionide maksmiseks tehtavaid kulutusi. Siinjuures tuleb arvestada, et seaduse kohaselt arvatakse staaži hulka ka teenistusaeg teiste riikide siseasjade rea- ja juhtivkoosseisu ametikohtadel, samuti arvatakse staaži hulka kolmekordselt töötamise aeg ajavahemikus 01.03.199101.09.1994.a. Riigikogu stenogrammidest järelduvalt oli seadusemuudatuse üheks eesmärgiks politseiametnikele lisastiimuli andmine käituda distsiplineeritult ja siduda suurem osa oma elust politseiteenistusega. Samuti toodi ühe põhjusena välja asjaolu, et vanemate politseiametnike 50-aastaselt pensionile lubamine annab karjäärivõimaluse noorematele politseiametnikele. Enne käsitletavate normide jõustumist 5 politseiteenistusest lahkunud isikutele politseiametniku pensioni määramine neid eesmärke ei täidaks. 5.
.4 reguleerib politseiametniku pensioni ja politseiametniku töövõimetuspensioni taotlemist, määramist ja maksmist ning näeb ette ( lg 5), et käesolevas seaduses sätestatud politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamiseks, määramiseks, ümberarvutamiseks ja maksmiseks on Vabariigi Valitsusel või tema määratud pädeval ministril õigus anda määrusi. Siseministri 08.01.2002.a. määrusega nr 6 kinnitati „Politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise, määramise , ümberarvutamise ja maksmise kord“. Osundatud korra esimese redaktsiooni järgi isikul, kes on politseiteenistusest vabastatud pärast 1991.a. 1.märtsi ja kellele makstakse riiklikku pensioni „Riikliku pensionikindlustuse seaduse“ või „Väljateenitud aastate pensionide seaduse“ alusel, on õigus esitada taotlus pensioni ümberarvutamiseks kuni 2003.a. 1.jaanuarini, kui ta vastab Politseiteenistuse seaduse §-s 21.1 sätestatud tingimustele. Antud õigus ei laiene käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud isikule. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt ei teki politseiametniku pensionile õigust isikul, kes on vabastatud politseiteenistusest enne Politseiteenistuse seaduse §-2 21.1 sätestatud politseiametniku pensionile õigust andvasse vanusesse jõudmist. Siseministri 13.05.2002.a. määrusega nr 71, mis jõustus 01.01.2002.a. tehti muudatusi eespoolnimetatud määrusesse nr 6 , muu hulgas muudeti § 2 lg 5 sõnastust ja tunnistati kehtetuks sama paragrahvi lg 6. Korra § 2 lg 6 kehtetuks tunnistamisest ega ka kaebuse esitaja poolt viidatud õiguskantsleri kirjast ei saa järeldada, et pensioniamet on tõlgendanud
Määrusega nr 71 tehtud muudatuste järgi näeb Korra § 2 lg 5 ette, et isikul, kes on politseiteenistusest vabastatud pärast 1991.a. 1.märtsi ja kes saab riiklikku pensioni, on õigus esitada taotlus pensioni ümberarvutamiseks kuni 2003.a. 1.jaanuarini, kui ta vastab „Politseiteenistuse seaduse“ §-s 21.1 sätestatud tingimustele. Siseministri 08.01.2002.a.määruse seletuskirjast nähtuvalt tingis Korra § 2 lg 6 kehtetuks tunnistamise asjaolu, et lg 6 sõnastus tekitas arusaamatusi Korra rakendajate ja endiste politseiametnike hulgas. Et ennetada ja hoiduda pensioniõigust omavate isikute võimalike subjektiivsete õiguste rikkumisest ning et edaspidi vältida erimeelsusi siseministri määruse tõlgendamisel, peeti otstarbekaks määruse § 2 lg 5 muuta ja lg 6 tunnistada kehtetuks. Seega ei tinginud määruse muutmist mitte asjaolu, et § 2 lg 6 oleks kitsendanud
.1 lg 1 märgitud isikute ringi, vaid sätte sõnastus, mis tõlgendamisel võis osutuda vastuolus olevaks politseiametnike pensionide ümberarvutamist sätestava
Õiguskantsleri 16.12.2002.a. kirjas advokaat N.Lausmaale ( tl 19) on õiguskantsler selgitanud, et
lg 6 on seadusandja kehtestanud erinormi nende isikute suhtes, kes on olnud politseiteenistuses kuid käesolevaks ajaks on teenistusest vabastatud ja ei saa taotleda politseiametniku pensioni üldistel alustel (
Eespooltoodust ja õiguskantsleri viidatud kirjas antud täiendavast selgitusest tuleneb üheselt, et kaebuse esitaja poolne tõlgendus õiguskantsleri 26.02.2002.a. kirjas 1-15/30 ( tl 13-14) sisalduvale ja siseministri määruse muutmist tinginule on olnud ekslik. Politseiametniku pensioni taotlemiseks õigustatud isikute ringi kindlaks tegemisel saab aluseks võtta üksnes
Ülalnimetatud siseministri 08.01.2002.a. määrus nr 6 ja siseministri 13.05.2002.a. määrus nr 71, millega osaliselt muudeti esimesena nimetatud määrust, omavad tähtsust pensioni ümberarvutamisel tekkinud vaidlustes. Kaebuse esitajale ei ole riiklikku pensioni määratud, mida oleks võimalik ümber arvutada. 6 6.Kohus ei leia, et politseiametniku pensioni määramisel
.1 sätestatud tingimustel rikutakse võrdse kohtlemise printsiipi või oleks tegemist ebaproportsionaalse piiranguga. Võrdse kohtlemise põhimõtet on Riigikohus tõlgendanud järgmiselt:”Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt”. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 05.10.1999.a. otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-88-99 asunud seisukohale:”Mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine.Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust”. Kohus leiab, et ebavõrdse kohtlemisega oleks tegemist siis, kui asjas oleks tuvastatud, et kaebuse esitajat on koheldud erinevalt võrreldes teiste samasse gruppi kuuluvate isikutega. Samuti on normis sisalduvad piirangud sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed taotletava eesmärgi suhtes.Seadusandja on nähtuvalt politseiteenistuse seaduse ja politseiseaduse muutmise seaduse seletuskirjast ( Eelnõu 476 SE)ja Riigikogu stenogrammidest eelnõu arutamisel pidanud seadusemuudatusega silmas politseiametnikele lisastiimuli andmist siduda suurem osa oma eluaja teenistusest politseiteenistusega. Samuti nähtub stenogrammidest, et vanemate politseiametnike 50aastaselt pensionile lubamine ja samas
.1 lg 4 kohaselt ajavahemikul 01.03.1991-01.-09.1994 politseis töötatud aja kolmekordselt staaži hulka arvamine annab politseisse tulnud noorematele politseiametnikele karjäärivõimaluse ja seega teenistusalase perspektiivi , mis samuti on suunatud isikute huvitatuse tõstmisele pikemaks seotuseks politseiteenistusega. Eespoolviidatud seletuskirjast märgitakse:“Eesti Reformierakonna, Isamaaliidu ja Mõõdukate koalitsioonilepingu alajaotuses "Tugev õiguskord, turvaline Eesti" on sätestatud, et õiguskorra tugevdamiseks ... tõstetakse politseitöö kvaliteeti väljaõppe ja politseisüsteemi parandamisega, keskmisest pikema puhkuse ja madalama pensionieaga ning täiendavate sotsiaalsete tagatistega..." Seega on antud poliitiline lubadus reguleerida politseiametnike pensioniküsimused.“ Politseipensioni kehtestamise eemärgiks ei olnud endises siseministeeriumi süsteemis ja olenemata põhjustest politseis teenistust mitte jätkanud isikute pensionide suurendamine, vaid sotsiaalsete garantiide ettenägemine politseiametnikele. Politseiteenistuse seadus, nähes ette sotsiaalsed garantiid politseiametnikele, näeb tagasiulatuva jõuga ette pärast 1991.a. 1.märtsi politseiteenistusest vabastatud riiklikku pensioni saavate isikute õiguse kuni 2003.a. 1.jaanuarini taotleda pensioni ümberarvutamist politseiametniku pensioniks, kui nad vastavad
(
Kohus peab vajalikuks märkida, et reeglina ei oma seadus, sealhulgas mingite hüvede ja sotsiaalsete garantiide ettenägemist sätestavas osas, tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud, kui seda ei ole eraldi märgitud rakendussätetes. Siinjuures võib näiteks viidata sarnast pensioniliiki sätestavale kohtute seadusele, mille rakendussättes on otsesõnu ette nähtud sotsiaalse tagatise tagasiulatuv mõju .
lg 6 kaudu on antud ametihüve sätestavale normile 7 tagasiulatuv mõju isikute suhtes, kes normi jõustumise ajal enam politseis ei töötanud, kuid vastasid rakendussättes märgitud tingimustele. Kaebuse esitaja suhtes saanuks
pensioni määramist käsitlev põhisäte (
.1) kuuluda rakendamisele rakendussätte kaudu, viimases toodud tingimustele kaebuse esitaja aga ei vasta. Kohus, eeltoodust tulenevalt ja kooskõlas HKMS § 26 lg 1 p 6 ,§ 92 lg 1, § 31 lg 4 ja 5 s Otsustas: Jätta U K kaebus rahuldamata ja kohtukulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates kohtuotsuse teinud halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse võib esitada teate esitanud isik. Lea Kuuse kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.