KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2005, Tallinn Haldusa

) § 6 lg- te 1 ja 2, § 11 lg 2 ja § 23 lg 2 põhjal võib järeldada, et saastetasu maksmiseks kohustatud isikuks on AS Eesti Raudtee, kelle valduses oli keskkonnasaastumise põhjustanud transpordivahend keskkonnasaastumise hetkel. Kaebaja pidi juba enne ohtlike saasteainete vedamist olema teadlik selle tegevusega kaasnevatest riskidest ja temalt oodati keskkonnaohtlike omadustega aine vedamisel hoolsuskohustuse täitmist. Kaebaja väited jääosakestest põhjustatud tühjendusklapi lekke kohta on paljasõnalised, mistõttu ei ole ka tõendatud vääramatu jõu tunnuste esinemine.

1. c)Saastetasul on ennetav iseloom ja see on kehtestatud ettevaatusprintsiibist lähtudes. Seega ei oma saastetasu määramisel mingit tähtsust saastaja süü olemasolu või puudumine. Saastetasu peab maksma nii kinnisasja omanik, kelle tahte kohaselt viiakse tema kinnisasjalt keskkonda saasteaineid kui ka transpordivahendi omanik või valdaja, kui ta viib keskkonda saasteaineid lubatust suuremas koguses või loata.
2. d)Rongi liikumise ajal raudteetammile välja voolanud gaasbensiini kogust ei olnud võimalik mõõta. Kogus tõendati dokumentaalselt. Vagunis olnud kogusest 50 579 kg arvati maha kokku kogutud õli sisaldanud jäätmed 10 262 kg ja pinnases sisaldunud naftaproduktid 235 kg (= 40 082). ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. AS Eesti Raudtee apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada AS Eesti Raudtee kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 2

§ 6

, mille kohaselt on saastetasu maksmise kohustus üksnes kinnisasja omanikul, kelle tahte kohaselt viiakse tema kinnisasja keskkonda saasteaineid või jäätmeid. Seadusandja eesmärgiks ei ole olnud absoluutse vastutuse printsiibi kehtestamine. Seega kuulub kindlaks määramisele vastutuse aluseks olev süü või selle puudumine.

1. c)Kauba vastuvõtul oli klapp suletud, klapi täiendav manuaalne fikseerimine ei olnud võimalik ning ohtu kauba lekkimiseks ei olnud. Nimetatud asjaoludel puudus kaebaja õigusvastane käitumine, mis võinuks endaga kaasa tuua ka hilisema kahju hüvitamise kohustuse. Õnnetusjuhtumit saab ja tuleb vaadelda kui vääramatu jõu mõjul toimunud sündmust, mida kaebajal ei olnud võimalik mõjutada ja temalt ei saanud ka oodata, et ta oleks eelnimetatud asjaoluga arvestanud. Sellistel asjaoludel välistab saastetasu seadus saastetasu maksmise kohustuse. Kohus on jätnud alusetult tähelepanuta apellandi väited nii koguse kindlaksmääramatuse kui ka looduskeskkonna mittereostamise kohta tulenevalt pinnase koristamisest ja ka kütusekoguse mittevastavusest deklareeritud kogusele.
2. d)Isiku tahtele allutatud ja teadlikku tegevust ei saa sanktsioneerida samas ulatuses tema käitumise eesmärgiks mitteolnud ja tema tahtest mittesõltunud negatiivse tulemiga.

§ 24

lg 1 p-s 2 kehtestatud saastetasu kõrgendatud, s.o kümnekordne määr keskkonna reostamisel isiku tahte puudumisel on ebaproportsionaalselt suur ega vasta nimetatud põhiseadusliku printsiibi nõuetele. Seega tuleb eeldada, et saastetasu nõutakse üksnes isiku süülise käitumise korral. e)

§ 6

lg-st 1 tulenevalt on seadusega kehtestatud üldprintsiibi kohaselt seaduse ees kohustatud isikuks saastamisega seotud kinnisasja või hoonestusõiguse või ehitise omanik, mitte konkreetne reostuse tekitaja. Seega peaks kohustatud isik olema transpordivahendi omanik.

§ 25

lg 1 kohaselt võib väita, et transpordivahendi valdaja vastutus tekib üksnes juhul, kui kemikaalide keskkonda sattumine on tema poolt põhjustatud. Saastetasu seadus ei vasta õigusselguse nõudele. Vastustaja ei ole motiveerinud, miks antud juhul on otsustatud tasu nõuda mitte vaguni omanikult, vaid kaebajalt. 6. Keskkonnainspektsiooni vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastustaja nõustub kohtuotsuse põhjendustega ja lisab järgmist:

1. a)Arutelu saastetasu nõude kui reaalkoormatise üle on asjassepuutumatu. Vastustaja ei näe vastuolu saastetasu nõude ja põhiseaduse vahel. Keskkonnaõiguse spetsiifikast tulenevalt on võimalikud olukorrad, kus kahju reaalset ulatust ei ole võimalik kindlaks määrata. Ka antud juhul ei ole teada kahju täielik ulatus, mis ei tähenda, et kahju ei oleks tekkinud. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et tsisternis olnud toorbensiin on keskkonda viidud. Õhku aurustunud toorbensiini mõju keskkonnale ei ole võimalik objektiivselt mõõta. Eeltoodud põhjusel on võimalik saastetasu käsitada kui tasu, mis makstakse saasteainete keskkonda viimisega tekitatava võimaliku kahju ennetamiseks ja vähendamiseks.
2. b)Kaebaja ei ole tõendanud oma väiteid vääramatu jõu esinemise kohta. Vastustaja ei avastanud sündmuskohal jääosakesi ega teisi väidet tõendavaid asjaolusid. Samuti ei ole kaebaja esitanud väidetava tsisternvaguni ekspertiisi tulemusi ei keskkonnainspektsioonile ega ka kohtule. 3

§ 25lg 2 näol erinormi.

Seega pidi kaebaja olema teadlik tema tegevusega kaasnevast kõrgendatud riskist.

§ 23

lg-st 2 tuleneb selgelt, et vastutajaks on isik, kes on saasteaineid suures koguses või loata keskkonda viinud. Omaniku ja valdaja vastutuse puhul on seadusandja näinud ette võimaluse karistada tegelikku saastajat, samal ajal, kui keskkonna saastumise põhjustanud transpordivahend oli keskkonna saastamise hetkel teise isiku valduses. Asjaolu, et üks säte viitab nii omaniku kui valdaja vastutusele ja teine ainult valdaja vastutusele, näitab veelkord, et seadusandja on pidanud olulisemaks saastaja vastutust.

§ 25

lg-s 1 sätestatud valdaja vastutus võimaldab karistada transpordivahendi omanikku juhul, kui ta on transpordivahendi valdaja.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaebaja väite juurde, et õnnetus toimus vääramatu jõu tõttu ning leidis jätkuvalt, et mahavoolanud kütusekogus on arvutatud valesti. Ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetest kaebaja loobus. Keskkonnainspektsioon vaidles kaebajale vastu, mööndes, et saasteaine kogust tuleb täpsustada rongi peatumise kohast äraveetud tahkete jäätmete kogust arvestades. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
2. Ringkonnakohus annab hinnangu esmalt kaebaja väitele, et õnnetus toimus vääramatu jõu mõjul.

§ 2

lg lg 3 p 2 kohaselt ei võeta saastetasu, kui saasteaineid viiakse keskkonda vääramatu jõu toimel. Kaebaja loeb vääramatuks jõuks vaguni sulguri riket, mida ei olnud võimalik laaditud vagunit üle võttes avastada ja mis hakkas mõju avaldama jää sulades.

1. Vääramatu jõuna saab käsitada erakordset ja objektiivselt vältimatut sündmust, eelkõige loodusjõudu. Ainuüksi süü puudumine ei tähenda, et tegu oleks vääramatu jõuga. Vääramatuks jõuks ei ole suurema ohu allika väljumine valdaja kontrolli alt. Suurema ohu allika valdaja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast läht uva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valdaja arvestama (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-2-1-11103, p 12 ja 23 ning
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-2-1-111-05, p 28). Vaguni tehniline rike või selle lohakas laadimine ei ole vääramatu jõud. Vagun koos sulguri ja muu varustusega on tehniline seade ja kütusega laaditult kujutab endast keskkonna suhtes suurema ohu allikat. Selle riket ei muuda loodusnähtuseks õhutemperatuuri kõikumise mõju sulgurile. Õnnetuspäeval esinenud õhutemperatuur ei olnud Eesti oludes erakordne. Isegi kui ei ole võimalik konstrueerida keskkonnale täiesti ohutut kütusevagunit, tuleb selle kasutamisel tekkinud keskkonnasaaste eest maksta saastetasu. Kaebaja peab kalkuleerima, kas tal tasub tegeleda keskkonnaohtliku tegevusega, s.t kas tegevusest saadav kasu on suurem kui tekitatav keskkonnakahju. Kaebajal puuduks stiimul sääraseks arvestuseks, kui keskkonnakahju ei kajastuks saastetasu näol kaebaja ettevõtluskuludes. Kaebaja nõuab sisuliselt, et ta saaks kasutada oma ettevõtluses kasumi teenimiseks tasuta loodusressurssi. See ei oleks kooskõlas ettevaatusprintsiibiga ega printsiibiga „saastaja maksab“ (PS §-ga 53) ning võib anda kaebajale lubamatu konkurentsieelise. Eeltoodu ei välista kaebaja tsiviilõiguslikku nõuet isiku vastu, kes andis talle üle nõuetele mittevastava vaguni. 4

§ 23lg 1 p- ga 2.

Kaebaja oli kohustatud pärast lekke avastamist tegutsema, kuid korrektne tegutsemine lekke järel ei vabasta ohuallika valdajat vastutusest lekke nende tagajärgede eest, mida ei õnnestunud vaatamata kiirele tegutsemisele likvideerida. II 11. Järgnevalt tuleb selgitada, millise kütusekoguse väljavoolamine vagunist on tõendatud. Keskkonnainspektsiooni väitel on saastekogus tõendatud dokumentaalselt

§ 27lg 1 tähenduses.

Kaebaja leiab, et tõendid ei ole piisavad.

1. SMGS saatelehe kohaselt pidi vagunis
2. aprillil 2003 kl 13.27 Tartu jaamast väljudes olema 50 579 kg toorbensiini. Kaebaja leiab, et sellest ei saa lähtuda, sest Venemaal on tavapärane, et kütust võidakse laadida vagunisse saatelehest erinevas koguses. Kolleegium leiab, et kaebaja tehingupartneri võimalik ebakorrektsus ei anna alust igal juhul eeldada, et kütust laaditi vagunisse dokumenteeritust vähem. Väiksemat kogust peab kaebaja tõendama ja kui see ei õnnestu, tuleb lähtuda saatelehest. See, et mõnel juhtul on vagunis olnud vähem kütust, ei tõenda, et ka käesoleval juhul oli kütust vähem.
3. Rong peatati kl 14.27 pärast Kaarepere jaama. Kl 15.10, mil avati vaguni kaas, oli vagun juba tühi. Puudub vaidlus, et pinnasesse ega põhjavette kütust ei valgunud. Seega on välisõhku lendunud kütusekogus võimalik arvutada, lahutades dokumenteeritud algkogusest sündmuskohalt kokku kogutud ja äraveetud kütuse koguse. Saastenõudes kasutatud arvestusmetoodika on seetõttu põhimõtteliselt korrektne. Puudub vaidlus selle üle, et vedelaid jäätmeid koguti õnnetuspaigas kokku 10 262 kg. Inspektsioon möönab, et tahketes jäätmetes sisaldunud kütuse kogus on määratud puudulike andmete alusel. Saastekogusest on maha arvatud vaid 235 kg. See oli jääk, mis sisaldus õnnetuspaigalt äraveetud ja käitlejale üle antud tahketes jäätmetes kuus päeva pärast õnnetust (halduskohtu tl 61). Jäätmed seisid käitleja valduses vabas õhus kompostiväljakul, seega toimus vahepeal kütuse täiendav lendumine. Inspektsioon nõustus kohtuistungil, et seda lendumist ei saa omistada kaebajale, vaid jäätmekäitlejale. Kuna hilisema proovivõtu tulemused ei saanud kajastada tegelikult äraveetud kütusekogust, oleks vastustaja pidanud uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid. Kohtuistungil nõustus vastustaja AS Masp õiendiga (halduskohtu tl 20), mille kohaselt äraveetud 17 490 kg jäätmetes sisaldus umbes 12 500 kg kergkütet. Inspektsioon on saastetasu nõudes seega eksinud kogusega 12 265 kg. Välisõhku ei lendunud mitte 40 082 kg, vaid 27 817 kg toorbensiini.
4. Kaebaja väitel on nii suure koguse lendumine paari tunni jooksul võimatu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Rongi peatumise kohast äraveetud vedelate ja tahkete jäätmete kujul on tõendatud 22 762 kg (= 10 262 +12 500) väljavoolamine pärast rongi peatumist kl 14.
5. Lisaks kokkukogutud kütusele pidi toimuma ka selle aurumine nii vagunist väljapihustumisel kui ka tekkinud loigult. Kohtuistungil nõustusid pooled, et loigult võis lenduda umbes 7-10 tonni kütust. Aurumine pidi aga toimuma ka väljavoolamise käigus. Seega pidi sündmuskohal vähem 5