Obsah (5)

§ 24§ 93§ 84§ 26§ 92

TALLINNA HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: 3-190/2004 (endine 3-1168/2003) Otsuse kuupäev: 04.06.2004.a. Kohtunik: Kaire Pikamäe Haldusasi: V. B kaebus Maksuameti 07.04.2

§ 24lg 1 p 3).

Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebuse esitaja V. Bi kasuks välja kohtukulud summas 19 694 (üheksateist tuhat kuussada üheksakümmend neli) krooni (

§ 93lg 2).

Maksu- ja Tolliametil tagastada V. Bile riigilõiv summas 4250 (neli tuhat kakssada viiskümmend) krooni, mis on 27.05.2003.a. tasutud Vadim Filimonovi poolt (

§ 84lg 4 p 3).

Määrusele on õigus esitada erikaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse avalikult teatavakstegemise päevast arvates. II. Jätta kaebus rahuldamata (

§ 26lg 1 p 6).

Kohtukulud jätta kaebuse esitaja kanda (

§ 92lg 1).

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o. 04.06.2004.a. arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 04.06.2004.a. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik. 1 Asjaolud Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 13.12.2002.a. maksuotsusega nr 6.3-02/106.660 kohustati kaebuse esitajat tasuma tulumaksu 1999.a. eest summas 5 341 619 krooni ning tulumaksu intressi summas 528 820 krooni. Maksuameti 07.04.2003.a. vaideotsusega nr 144 tunnistati eelnimetatud maksuotsus kehtetuks intressinõude osas. Muus osas tehti uus otsus, millega muudeti maksuotsuse resolutiivosa ja motiive, määrates V. Bile 1999.a. maksustamisperioodi eest tasumisele kuuluvat tulumaksu 6 201 204 krooni. Maksu- ja Tolliameti 03.05.2004.a. otsusega nr 115 muudeti 07.04.2003.a. vaideotsuse nr 144 resolutiivosa punkti 2 ja sõnastati see järgmiselt: „Teha muus osas uus otsus, millega muudetakse Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 13.12.2002.a. maksuotsuse nr 6.302/106.660 resolutiivosa, määrates V. Bile

1. aasta maksustamisperioodi eest tasumisele tulumaksu 911 796 krooni. /---/“ Samuti muudeti 07.04.2003.a. vaideotsuse nr 144 põhjendavat osa, asendades selle 03.05.2004.a. otsuses nr 115 toodud maksusumma määramise aluseks olevate põhjendustega. Maksusumma määramise aluseks olevad põhjendused on alljärgnevad. Kaebuse esitaja võõrandas 15.10.1999.a. notariaalselt sõlmitud müügilepingu alusel I.M.le aadressil SuurKarja 10 asuva 5-korruselise elamu. Lepinguobjekti müügihinnaks oli 30 miljonit krooni, milline summa oli lepingu sõlmimise ajaks ostja poolt kaebuse esitajale tasutud, mida müüja esindaja kinnitas oma allkirjaga lepingul. Kaebuse esitaja (krediidisaaja) ja I.M. (krediidiandja) vahel on 04.02.1993.a. sõlmitud krediidiliini leping, mille punkti 2 kohaselt krediidiandja annab krediidisaajale krediiti summas 5 miljonit saksa marka. 02.09.1993.a. on sõlmitud lisa 1, mille punkti 2 kohaselt krediidiandja annab krediidisaajale täiendavalt krediiti 750 000 saksa marga ulatuses tähtajaga kuni 03.02.2000.a. 15.10.1999.a. on sõlmitud lisa 2, mille punkti 1 kohaselt kujunes krediidiliini lepingu tingimuste täitmise tulemusena krediidisaaja võlg krediidiandja ees 46 miljonit krooni, mida pole aastatel 1993-1999 krediidisaaja poolt tagastatud. Punktis 2 avaldas krediidiandja soovi omandada krediidisaajale kuuluv elumaja Tallinnas aadressil Suur-Karja 10, vastastikusel kokkuleppel hinnatakse maja 30 miljoni kroonini. Vastav osa pidi punkti 3 kohaselt krediidisaaja võlast maha kantama. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebuse esitaja tuluks lugeda ehitise müügist saadud tulu 30 miljonit krooni. Asjaolu, et müügisumma tasaarveldati lepingust tuleneva ostja, so I.M. nõudega, mille tulemusena vähenes selle summa ulatuses kaebuse esitaja võlg I.M. ees, ei tähenda, et tulu ei oleks saadud. Tulu on igasugune sissetulek, mis on tagastamatu, rahaliselt hinnatav ja realiseeritud. Käesoleval juhus sai kaebuse esitaja tulu vara võõrandamisest, mida ta kasutas enda võla kustutamiseks. Võttes arvesse kohtumenetluses kogutud tõendeid (tunnistajate ütlused), maksuamet leiab, et need lükkavad ümber vaideotsuses toodud järelduse, et kaebuse esitaja ei kasutanud ehitist aadressil Suur-Karja 10 enda peamise ja alalise elukohana. Kuni 01.01.2000.a. kehtinud TuMS § 9 lg 1 p 3 kohaselt residendist maksumaksja tulu on kasu vara, väärtpaberite ja õiguste võõrandamisest. Lõike 2 punkti 8 kohaselt ei arvata residendist maksumaksja tulu hulka kasu residendist füüsilise isiku kinnisasja, sh korteriomandi, ehitise või korteri kui vallasasja, mida ta kuni müümiseni kasutas alalise või peamise alukohana, müügist. 2 Kaebuse esitaja ei kasutanud ehitist asukohaga Suur-Karja 10 enda elukohana täies ulatuses, kuna ta andis 11.03.1999.a. OÜ Strongberg ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud rendilepingu alusel OÜ-le Strongberg kasutamiseks ehitise esimese korruse ruumid üldpinnaga 225 m2 ning sai selle eest renti. Ülejäänud korrused tuleb lugeda kaebuse esitaja elukohaks. Olukorras, kus isik võõrandab ehitise, mida ta on enda peamise ja alalise elukohana kasutanud üksnes osaliselt, siis sellisel juhul rakendatakse proportsionaalset arvestusmeetodit, st tulu hulka ei arvestata üksnes seda oa ehitisest, mida kasutati alalise või peamise elukohana. Selline põhimõte on selgesõnaliselt sätestatud 01.01.2000.a. jõustunud TuMS § 15 lõikes
2. Enne seda kehtinud TuMS tõlgendamisel tuleb lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi 04.10.1999.a. määrusest nr 33-1-31-99, mis võimaldab jõuda tõlgenduseni, et maksuvabastus ei laiene sellele osale võõrandatavast ehitisest, mida maksumaksja enda elukohana ei kasutanud. Ehitise käsitamisel ei saa lähtuda ehitisest kui vallasasjast tervikuna, vaid aluseks tuleb võtta ehitise tegelik elukohana kasutamine selle osade lõikes. Maksustamisele kuuluva tulu suuruse saamiseks tuleb ehitise müügist saadud kasu (30 miljonit krooni) jagada ehitise üldpinnaga (1653,2 m2) ja saadud jagatis korrutada rendile antud pinnaga (225 m2). Tulemuseks on 4 082 990 krooni. Suur-Karja 10 asuva ehitise korrigeeritud maksumuseks on 6 080 358 (5 435 840 + 17 020 + 514 998 + 112 500) krooni, millise summa on võimalik maha arvata ehitise müügist saadud tulust. 5 435 840 krooni on Suur-Karja 10 ehitise ostuhind 09.11.1993.a. ostu-müügilepingu järgi, 514 998 krooni eest on kaebuse esitaja elamus teostanud ehitusremonttöid. 17 020 krooni on 09.11.1993.a. lepingu sõlmimisel kaebuse esitaja poolt tasutud notaritasu ning 112 500 krooni on rendipinnal tehtud remonttööde maksumus ning rendimaksetega tehtud tasaarveldus. Kaebuse esitaja tasus lisaks eeltoodule ka 15.10.1999.a. sõlmitud lepingu eest notaritasu 68 440 krooni. Eeltoodust tuleneb, et SuurKarja 10 osa müügist saadud kasu on 3 246 125 krooni. Lisaks eeltoodule sai kaebuse esitaja 1999.a. tulu rendile andmisest summas 275 625 krooni, millelt tuleb tasuda TuMS § 7 lõikes 1 sätestatud tulumaks 26% määras. 1999.a. eest tasumisele kuuluv tulumaks on seega kokku 911 796 krooni. Kaebuse sisu ja taotlus Kaebuse esitaja palub tühistada vaideotsuse punkti 2 osas, millega määrati kaebuse esitaja poolt Suur-Karja 10 müügist saadud kasuks 3 246 125 krooni. Kaebuse esitaja tunnistab, et tema tulumaksukohustus oli 1999.a. 67 803,50 krooni ning seega kuulub vaideotsuse punkt 2 tühistamisele osas, millega kaebuse esitajale määrati tasumiseks 843 992 krooni ja 50 senti. Osas, milles kaebuse esitaja vaideotsusega nõustub (renditulu maksustamine tulumaksuga), ei nõustunud kaebuse esitaja kaebusest osalise loobumise taotlust esitama. Hoone aadressil Suur-Karja 10 võõrandati elamuna 1999.a. kehtinud TuMS § 9 lg 2 punkti 8 mõttes. Vastustaja ei saa tagasiulatuvalt kohaldada alles 01.01.2002.a. jõustunud seaduse sätet. Ka ei saa kasutada vastavat analoogiat kaebuse esitaja kahjuks. See tuleneb ka Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2000.a. otsusest nr 3-3-1-4-
3. Seega ei kuulu kogu elamu müügist saadud kasu arvestamisele kaebuse esitaja tulu hulka. Proportsionaalse arvestusmeetodi kasutamine ei ole põhjendatud. 3 Kaebuse esitaja ei saanud tulu võlakohustuse kustutamise näol. Kaebuse esitaja leiab, et tõendamist on leidnud 04.02.1993.a. sõlmitud krediidilepingu ja selle lisa 2 teeseldus. Lepingud on koostatud tagant järele pärast müügilepingu sõlmimist, novembris 1999.a. peale J.K.i tapmist. Lepingud on näilikud ning sõlmiti eesmärgiga varjata teist tehingut: Ficom ApS võla kustutamine I.M. ees. MKS § 83 lõike 4 kohaselt ei võeta teeseldud tehingut maksustamisel arvesse. Halduskohus on pädev tuvastama käesoleva haldusasja lahendamise raames ka tsiviilõiguslikke asjaolusid. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused on välja toodud Maksu- ja Tolliameti 03.05.2004.a. otsuses nr
4. Kohtu põhjendused I. Menetluse osaline lõpetamine Vaidlustatud Maksuameti 07.04.2003.a. vaideotsusega nr 144 määrati tasumisele kuuluva tulumaksu suuruseks 6 201 204 krooni. Maksu- ja Tolliameti 03.05.2004.a. otsusega nr 115 eelnimetatud vaideotsust muudeti ning tasumisele kuuluva tulumaksu suuruseks määrati 911 796 krooni. Seega on vastustaja poolt sissenõutava maksusumma suurus vähenenud 5 289 408 krooni võrra. Vastavas osas taotleb kaebuse esitaja menetluse lõpetamist

§ 24lg 1 punkti 3 alusel.

Vastustaja on menetluse lõpetamisega nõus. Vastavalt

§ 93

lõikele 2 mõistetakse kaebuse esitaja kasuks välja tema poolt kantud kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse § 24 lg 1 punkti 3 alusel. Kaebuse esitaja poolt on kantud järgmised kohtukulud: riigilõiv 5000 krooni ning õigusabikulud 23169 krooni ja 30 senti. Proportsionaalselt menetluse lõpetamisega (85%) tuleb seega kaebuse esitaja kasuks välja mõista riigilõiv summas 4250 krooni ning õigusabikulud summas 19694 krooni. Vastustaja on kohtuistungil esitanud vastuväite kohtukulude väljamõistmisele. Nimelt ei ole kaebuse esitaja ise olnud maksumenetluse käigus abivalmis ning esitanud asjakohaseid tõendeid. Riigilõivu väljamõistmine vastustajat vahetult ei puuduta, kuna vastavalt

§ 84lg 4 punktile 3 kuulub riigilõiv kaebuse esitajale tagastamisele.

Riigilõivu peab tagastama Maksu- ja Tolliamet kui haldusorgan, kelle arvele riigilõiv kantakse, mitte aga Maksu- ja Tolliamet kui vastustaja. Seega on vaidluse all üksnes õigusabikulude väljamõistmine. Kohus leiab, et vastavad kohtukulud võib siiski välja mõista täies mahus. Asjaolu, et suurem osa tõendeid esitati alles kohtumenetluse ajal, ei saa tõlgendada üksnes kaebuse esitaja poolse kaasaaitamiskohutuste täitmata jätmisena maksumenetluse ajal. Kohtumenetluse ajal esitati täiendavad tõendid kohtule alles pärast seda, kui kohus oli selgitanud, et olemasolevate tõenditega ei ole võimalik kõiki kaebuse väiteid tõendada. Seega võib järeldada, et kaebuse esitaja ei omanud täielikku arusaama selle üle, mida konkreetselt peab ta oma seisukohtade tõendamiseks kohtule ja/või maksuhaldurile esitama. Tulemuseks oligi ebapiisavate tõendite alusel kaebuse esitaja suhtes maksuotsuse tegemine. 4 II. Vaideotsuse õiguspärasus 2.

1. Vaidluse ulatus Kaebuse esitaja vaidlustab vaideotsust osas, millega määrati kaebuse esitaja poolt SuurKarja 10 müügist saadud kasuks 3 246 125 krooni, so osas, millega määrati tasumisele kuuluva tulumaksu suuruseks 843 992 krooni ja 50 senti. Tasumisele määratud tulumaksu summas 67 803 krooni ja 50 krooni kaebuse esitaja ei vaidlusta, samas on esialgse taotlusega ka see summa hõlmatud. Kaebusest osalise loobumise taotlust kaebuse esitaja esitanud ei ole. Kohus vaatab alljärgnevalt kaebuse sisuliselt läbi ainult osas, mida kaebuse esitaja tegelikult vaidlustab. Osas, millega kaebuse esitaja on vaideotsusega nõustunud, jääb kaebus rahuldamata. 2.
2. TuMS § 9 lg 2 punkti 8 kohaldamine Asjassepuutuvaks normiks on antud juhul müügilepingu sõlmimise ajal, so 1999.a. kehtinud TuMS § 9 lg 2 p 8, mis sätestas: „Residendist maksumaksja tulu hulka ei kuulu kasu residendist füüsilise isiku kinnisasja, sealhulgas korteriomandi, ehitise või korteri kui vallasasja, mida ta kuni müümiseni kasutas alalise või peamise elukohana või mis on läinud tema omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või ostueesõigusega erastamise teel, ning suvila või aiamaja müügist, mis on olnud tema omandis üle kahe aasta.“ Alates 01.01.2000.a. kehtib TuMS § 15 lg 6, mille kohaselt juhul, kui ehitist kasutati peale maksumaksja elukoha ka muul otstarbel, siis rakendatakse maksuvabastust proportsionaalselt elukoha ja muul otstarbel kasutatavate ruumide pindala suhtele. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas alates 01.01.2000.a. kehtima hakanud proportsionaalse arvestamise põhimõte kehtis ka 1999.a., mil vastavasisuline säte TuMSis puudus. Vastustaja on viidanud Riigikohtu lahendile, mille kohaselt tuleb maksustamisel lähtuda tegelikust majanduslikust sisust, kaebuse esitaja seevastu lahendile, mis keelab seaduse tõlgendamise maksumaksja kahjuks, so maksukoormust suurendavalt. Kohus on seisukohal, et toetada tuleb maksuameti tõlgendust ning seda alljärgnevatel põhjustel. Kaebuse esitaja oli osa tema kuuluvast elamust äriühingule välja rentinud. Renditud pind oli kasutusel mitteeluruumina. Seega ei saanud vastav osa elamust kaebuse esitaja kasutuses tema peamise elukohana olla. Kaebuse esitaja kasutas seda osa tulu saamise eesmärgil. Asjaolu, et alles 2000.a. reguleeriti üheselt, kuidas toimub maksustamine juhul, kui ehitist kasutatakse ka muul otstarbel, ei tähenda, et varasemal perioodil ei võinud samasugune põhimõte kehtida. Nii on leitud ka näiteks TuMS § 15 lg 6 kommentaarides (L. Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu, 2000). Nimelt on selline tõlgendus kooskõlas normi eesmärgiga anda maksuvabastus oma elukoha müügist saadavale tulule. Lähtuda tuleb tegelikust, so faktilisest olukorrast. Maksumaksjate võrdse kohtlemisega ei ole kooskõlas olukord, kus võrdselt on soodustatud isikud, kellest üks müüb ehitise, mis oli tervikuna kasutusel tema peamise elukohana, kuid teise isiku puhul oli ehitis kasutusel ka muudel otstarvetel (nt mitteeluruumidena). Normi tõlgendust, mis vastab tegelikule 5 olukorrale, ei saa võrrelda maksumaksja kahjuks tehtava tõlgendusega. Konkreetsel juhul on maksuamet tõendeid niigi hinnanud kaebuse esitaja kasuks, lugedes kaebuse esitaja elukohaks ka need maja korrused, mida kaebuse esitaja reaalselt ei kasutanud. 2.
3. Krediidilepingud Kaebuse esitaja seletuse kohaselt on sõlmitud krediidileping ja selle lisad teeseldud ning näilikud tehingud, mistõttu ei saanud neid maksukohustuse määramisel arvesse võtta. Kohus leiab, et eeltoodud kaebuse esitaja väide ei ole leidnud tõendamist. Kaebuse esitaja on kohtuistungitel selgitanud, et maja müügihind pandi lepingusse fiktiivselt. Kaebuse esitaja tegelikult sellist raha ei saanud. Fiktiivsed olid ka krediidilepingud. Ainsa tulu sai kaebuse esitaja 1993.a. Nii suurt summat, kui krediidilepingutest tuleneb, kaebuse esitaja võlgu ei ole. Maja andiski kaebuse esitaja laenu katteks. Kaebuse esitaja võlg oli umbes 10 miljonit krooni. Krediidilepingud sõlmiti pärast maja müügitehingut. Kaebuse esitaja oli sel ajal raskes olukorras, sest tema poja ema oli tapetud. Volikiri, mille kaebuse esitaja maja müügiks vormistas, ei sisaldanud maja müügihinda. Kaebuse esitaja sai lepingusse märgitud hinnast alles hiljem teada. Kaebuse esitaja oli krediidilepingutele nõus alla kirjutama, sest talle kinnitati, et mingit maksukohustust ei teki, kuna tegemist on kaebuse esitaja elukohaga. Kaebuse esitajat ähvardati (tl 210-214). Kõik rahad, mis laenuks saadi, läksid Ficom ApS-i arvele (tl 319). Vastavalt I.M. ütlustele andis ta kaebuse esitajale krediiti. Suur-Karja 10 elamu müük oli läbi viidud selleks, et I.M.le laen tagastada. I.M. jaoks olid Ficom ApS ning kaebuse esitaja samad isikud. Krediidilepingud on allkirjastatud 1993.a. I.M andis laenu kaebuse esitajale, sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja kandis rahad Ficom ApS arvele. Lepingud on sõlmitud reaalselt, vahe võib olla paar päeva. Ei ole võimalust, et lepingud tehti tagant järele (tl 318-319p). O.B poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt tema Ficom ApS direktorina mingeid tehinguid ei teinud, vaid täitis üksnes kaebuse esitaja korraldusi (tl 320-321). Arvestades eeltoodud seletust ning tunnistajate ütlusi, samuti kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid (tl 284-291), leiab kohus, et tehingute fiktiivsus ei ole leidnud tõendamist. Üksnes kaebuse esitaja on enda seletuses vastavasisulise väite esitanud. Tehingute teine pool I.M kinnitab seevastu, et lepingud on sõlmitud reaalselt. Dokumentaalsed tõendid (raha ülekanded Ficom ApS-le) ühelt poolt ei tõenda, et tehtud ülekanded on mingil määral seoses sõlmitud krediidilepingutega ning teiselt poolt ei lükka ümber krediidilepingute sisu. I.M. on kinnitanud, et tema andis laenu kaebuse esitajale. Siinkohal ei oma määravat tähtsust see, millisele arveldusarvele laenusummad kanti. 2.
4. Järeldused Eeltoodu kohaselt leiab kohus, et maksusumma on määratud õiguspäraselt ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja sai kasu vara võõrandamisest korrigeeritud vaideotsuses märgitud ulatuses. Tuluga on tegemist vaatamata asjaolu, et kaebuse esitaja ei saanud müügilepingujärgset rahasummat vahetult enda kasutusse, vaid selle summa arvelt vähendati kaebuse esitaja laenukohustusi. 6 Vastavalt

§ 92lõikele 1 jäävad kohtukulud kaebuse esitaja kanda.

Kaire Pikamäe Kohtunik 7