KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 20. 12. 2005. a. Tallinnas Haldusasja number 3-271/2005 Haldusasi V.I. kaebus Ämari Vang

) § 67 lg 1 ja Ämari Vangla kodukorra (edaspidi Kodukord) p 18.3 nõuete rikkumise eest, mis seisnes selles, et 11.02.2005.a. kell 13.00 ei allunud V.I. vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri P.Näksi 11.02.05.a. otsusega nr 4-1-04/2123 (tlk 16) otsustati paigutada kinnipeetav V.I. ümber teise vanglasse Ämari vangla direktori taotluse alusel ja põhjuseks oli julgeolekukaalutlused. Ämari Vangla direktor oli teinud vastava taotluse (tlk 84) 10.02.05.a. kirjaga nr 1-7/

1. Vanglas oli negatiivselt meelestatud 21 kinnipeetavat, neist 2 etapis, ja ümber tuli paigutada teistesse vanglatesse 19 kinnipeetavat, sh V. I.. Põhjuseks, et liidrite poolt sunniti eluosakonnast lahkuma sinna varem paigutatud kinnipeetavad, eesmärgiks seati edaspidi administratsiooni korraldustele mitteallumine. Taotles 19 kinnipeetava ümberpaigutamist ja Justiitsministeeriumi relvastatud eriüksuse kasutamist. V.I. taotles esialgses kaebuses P.Näksi otsuse tühistamist, kuid esitas kohtuistungil 05.12.05.a. taotluse menetluse lõpetamiseks kaebusest loobumise tõttu. Menetlus lõpetatud kohtumäärusega. Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 137-k 11.02.05.a. kohaldati V.I. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (tlk 29). Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 137-k 11.02.05.a. (tlk 125) tühistati täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamise käskkiri V.I.i suhtes vorminõuete rikkumise tõttu. V.I. taotles menetluse lõpetamist Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 137-k tühistamise nõudes. Menetlus lõpetatud kohtumäärusega. Kaebuse esitaja jäi nõude juurde, milles palub tühistada Ämari Vangla direktori käskkiri nr 55 ja mõista välja moraalne kahju summas 20 000 kr, mida kohus käesoleva otsusega lahendab. KAEBAJA SEISUKOHAD JA TAOTLUS V.I. palub tühistada vaidlustatud käskkiri ja mõista välja Ämari vanglalt 20 000 kr alusetult 45 päeva kartseris viibimisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. 11.02.2005.a. kutsuti teda koos ülejäänud toakaaslastega M. P.`i kabinetti, kus M. P. andis korralduse panna kokku kinnipeetavatel isiklikud asjad ja kolida ümber elama tuppa nr.
2. Kaebaja ei teadnud, miks teda ja teisi sooviti sinna tuppa paigutada, talle ei teatatud, et toa nr 12 elanikud asuvad sealt elama mujale; et toimub tubade vahetus, sellest kuulis ta hilisemalt. Toas nr 12 on tema teadmisel vaid 8 kohta, kuid sinna taheti panna korraga elama mitme toa inimesed ehk ületada kehtivad normid. Temale määrati karistus ja ta sai distsiplinaarkaristusest ja käskkirjast teada alles peale seda, kui ta saadeti ära Ämari Vanglast. Ta ei teadnud, mille eest teda karistati, samas ei teatatud, et algatati distsiplinaarmenetlus. Kuna nüüd selgitatakse, et teda on karistatud korralduse eiramise eest, justkui ta oleks keeldunud ümber asumast toast nr 14 tuppa nr 12, siis kinnitab, et ta ei ole keeldunud teise tuppa ümber asumast. Ta ei teadnud 2 tegelikke põhjusi, miks neil tuli asuda tuppa nr
3. Kui kaebaja kuulas ära vastustaja põhjendused, mis antud kirjaliku vastulausena ja kohtuistungil, siis leidis kaebaja, et tema arvates ei ole antud talle seaduslikku korraldust ja kohtul tuleb anda hinnang, kas korraldus vastas seaduse nõudele. Kui korraldus vastab seaduse nõudele, siis palub ta arvestada, et tema ei ole tegelikult keeldunud korraldust täitmast. Kui oleks säilitatud videolint, mis jäädvustab vangide liikumise koridoris, siis nähtuks sellelt, et ta võttis oma voodivarustuse ja läks toa nr 12 ukse taha. Kui ta nägi, et tuba nr 12 ei ole vaba, seal olid selles toas elavad kinnipeetavad ja kui sinna toa ukse taha tuli ridamisi hulk kinnipeetavaid, kes kõik olid saanud korralduse ümber asuda elama tuppa nr 12, siis seisnud seal 10 minutit, lahkus ta omal otsusel tagasi endisesse tuppa ja jäi sinna. Korraldus ei olnud täidetav. Ta oli omas toas ega seganud kedagi, kui äkki kuulis, et hoonesse saabus eriüksus, kes hilisema tegevuse käigus konvoeeris teda ja veel 18 inimest Tallinna Vanglasse, sealt paigutati ta edasi Tartu Vanglasse. Eksitavalt märgitakse andmed distsiplinaarmenetluse läbiviimisest, mida tegelikult ei ole läbi viidud ning kinnitatakse, et ta ei olevat kirjutanud seletust ega andnud seda ka suuliselt. Kaebaja ei keeldunud seletusest, seda ei ole temalt keegi küsinud, ka ei ole keegi süüdistanud korralduse mittetäitmises, kuni lahkumisel vanglast anti talle teada, et ta saab kartserikaristuse 45 päevaks. Karistamise käskkirja temale ei antud kätte ei sündmuse ajal ega peale seda. Tema mäletamist mööda ei toimunud sündmust kell 13.00, sest nad viidi juba selle ajal eriüksuse valve all hoovi. V.I. leiab, et talle tuleb hüvitada moraalne kahju. Kaebaja moraalne kahju seisneb selles, et ta paigutati alusetult kartserisse, ta tundis ennast kartserisse paigutamisest alandatuna ning solvatuna, kuna ei saanud aru, miks määrati karistus ja miks teda saadeti Tallinna Vanglasse. Kaebajale määratud karistus on ebaõiglane ka põhjusel et osa kinnipeetavaid karistati, osasid mitte ja kogu menetlus on kulgenud mingitel teadmata valikuprintsiipidel. Ta oleks saanud pikaajalise kokkusaamise oma elukaaslasega, kuid nüüd jäi kokkusaamine ära ja elukaaslane oli soetanud toidu jm asju tema jaoks, tekkis materiaalne kahju. Summa suurust ei oska öelda. Ta oli kartseris algul Tallinna Vanglas, oli sellel ajal haige ja seal ei olnud mingeid tingimusi, mis oleksid võimaldanud säästa haiget selga; ka Tartu Vanglas olid tingimused halvad. Kummaski kartseris ei olnud varustuses ettenähtud istepinki ja tal tuli haigena seista jalul äratusest kuni öörahuni. Materiaalse kahju nõudest loobus ja jäi moraalse kahju nõude juurde summas 20.000 kr. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja palub jätta V.I.i kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitaja ei ole sündmusi tajunud adekvaatselt. Tekkis vajadus ümber paigutada 19 kinnipeetavat Ämari vanglast teistesse vanglatesse, kuna grupp kinnipeetavaid asus teisi terroriseerima ja takistas vangla juhtkonna tööd. Kinnipeetavate ümberpaigutamiseks oli Ämari Vangla juhtkond taotlenud loa justiitsministeeriumilt ning koos vastava julgestusüksusega sooviti P.Näksi poolt kinnitatud nimekirja alusel 11.02.05.a. viia 19 inimest Tallinna Vanglasse, et sealt nad üle viia teistesse vanglatesse. Sellisest julgeoleku eesmärgil kavatsetud operatsioonist ei saanud teavitada kinnipeetavaid, kuna selle teadmisel oli oht vastuhakule ja korratuste organiseerimisele. Märgitu tõttu öeldi V.I.ile ja toas elavatele kinnipeetavatele, et nad võtaksid oma kõik asjad ja lahkuksid senisest toast ja asuksid ümber tuppa nr
4. Et kavandatu jääks saladuseks ning kinnipeetavad ei aimaks nende eelseisvast äraviimisest Tallinna vanglasse, siis paluti neil kambrisse nr 12 3 asumiseks kaasa võtta ka voodivarustus. V.I. koos teiste ümberpaigutamiseks mõeldud kinnipeetavatega keeldus asumast tuppa nr 12 ja kuna ei ole säilinud videosalvestust, siis ei saa sellelt kontrollida, kas vastab tõele V.I.i väide, et ta läks oma voodivarustuse ja asjadega tuppa nr 12 või selle juurde. Faktiliselt ta sinna ei asunud ja asja kohtulikul arutamisel selgitas, et 10 minuti möödudes, kui nägi, et tuba ei ole vaba, lahkus tagasi oma endisesse tuppa ehk sisuliselt ei täitnud korraldust. Kamber nr 12 võis olla teiste kinnipeetavate poolt vabastamata, kuid see ei takistanud täitmast korraldust. Tegelikult puudus tahe kinnipeetavaid sinna ümber asustada elamiseks; eesmärgiks oli nad koguda kokku toa nr 12 juurde koos asjadega, et eriüksus saaks nad kiirelt ja ohutult käsutada vastava plaani kohaselt hoovi ja sealt paigutada transportmasinatesse, et viia nad Tallinna vanglasse. Kui lähtuda V.I. seletusest, et ta siiski tuli hiljem toa nr 12 ukse juurde, siis on tai se väitnud, et lahkus sealt ja ei küsinud sellesk luba, ka ei esitanud küsimusi ametnikele, et tal tekkis korralduse täitmisest probleem ning ta ei saa minna tuppa nr
5. Ämari vangla tunnistajad kinnitasid, et kui kogu toa kollektiiv oli kutsutud A.Te ja M.P.i kabinetti ja anti korraldus minna tuppa nr 12, siis keeldusid kõik kinnipeetavad ning sh V.I..

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. 11.02.2005.a. täitis vangla juhtkond justiitsministeeriumi otsust, mille alusel tuli julgeoleku kaalutlustel viia 19 vangla julgeolekut ohustavat kinnipeetavat edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse. Kohtule on esitatud materjal, mis kinnitab, et ülesande teokstegemisel kasutati julgeoleku kaalutlustel relvastatud üksust, tegevus võeti videofilmile ja on kohtus protsessi käigus kontrollitud. Ka filmist oli näha, et kinnipeetavad eraldati rühmadesse ja toimetati kontrollimiseks hoovi, seal anti kinnipeetavale, sh I.ile tutvumiseks kaks dokumenti ja võeti ka allkiri. Kinnipeetavaid ümberpaigutamise põhjusest ette ei teatatud, mis ei tähenda, et korraldus oleks sellest tulenevalt olnud ebaseaduslik. Julgeoleku kaalutlustel ei tohi ühest vanglast teise viimine vangidele varem teada olla. Tunnistajana üle kuulatud inspektor-kontaktisikud M. P. ja A.T poolt anti korraldus asuda ajutiselt elama tuppa nr 12, kuid kaebaja keeldus korraldust täitmast ning suulisi ja kirjalikke seletusi andmast. Vangistusosakonna töötaja Alar Tamme poolt on intsidendi kohta koostatud ettekanne nr 81 (tlk 93) ja sellest nähtub, et kaebaja ei täitnud vangla administratsiooni seaduslikku korraldust, keeldudes minemast elama tuppa nr

1. A.Te ning kahe inspektor-kontaktisiku Sigrid Einamanni ja Marit Reinsoni koostatud akti kohaselt keeldus kaebaja sündmuse kohta kirjalikku seletust andmast ja kirjaliku märke tegemisest ettekandele. Eriüksus sisenes vanglasse kell 14.00 ja kinnipeetavad toimetati teise vanglasse peale kella 15.
2. Vastab tõele kaebaja väide, et üks kinnipeetavatest- A.- oli karistatud, kuid ta kell 13.00 ei saanud toime panna distsipliinirikkumist, mis seisnes keeldumises asuda elama teise tuppa. Et üks distsiplinaarmenetluse dokumentidest kannab hilisemat kuupäeva, on “näpukas”. Ei vasta tõele kaebaja väited, et kella 13 ajal oli juba eriüksus kohal ja selle tõttu ta ei saanud toime panna rikkumist kell 13.00 . Kaebajal oli 11.02.2005.a. seisuga 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid vaatamata sellele on ta vanglas olnud korra eiraja. Tekkinud oli vanglale ohtlik olukord ja selles situatsioonis korralduse täitmata jätmine on lubamatu. 4 Moraalse kahju nõue on põhjendamatult suur. Materiaalset kahju ei saanud tekkida ja kaebaja ei suutnudki nimetada, milles see seisneks. Alusetult kartseris viibimist ei toimunud, kuna rikkumise on kaebaja siiski toime pannud. Menetlusvead ei ole sedavõrd olulised, et tühistada vaidlustatud karistuskäskkiri. Karistuse määramise ajaks olid esitatud õiend kehtivatest karistustest ( tlk 95); distsiplinaarmenetluse protokoll (tlk 96); akt kirjaliku seletuse andmisest keeldumise kohat (tlk 94); ettekanne nr 81 , et keeldus korralduse täitmisest (tlk 93). KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, kuulanud ära tunnistajate M. P., A. T. ütlused, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. 1) Kaebuse arutamisel kontrollis kohus sündmuste toimumise aega videosalvestuse abil ja selle andmetest nähtuvalt nõustus kaebuse esitaja, et ta oli kaebuse esitamisel ja toetamisel sündmuste kellaaegade suhtes eksinud. Eriüksus saabus vanglasse kella 14.00-ks ja kinnipeetavad viidi ära Tallinna Vanglasse kella 15.10 paiku. 2) Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et temale oli teatamata, et 19 isikut kavatsetakse ümber paigutada Ämari vanglast Tallinna Vanglasse ja sealt edasi teistesse vanglatesse. Kuid märgitu ei tähenda, et kaebuse esitaja ei oleks saanud teada korraldusest, mis tuli täita sõltumata sellest, kas kinnipeetav teadis korralduse eesmärki ja tagamaid. Korralduse kohaselt pidi ta minema koos asjadega ja voodivarustusega elama tuppa nr
3. V. I. väitis, et kui ta oleks teadnud, et ei peagi jääma elama tuppa nr 12, siis tal ei oleks tekkinud probleemi, kuidas kinnipeetavad sinna mahuvad, kui teised kinnipeetavad sealt ei ole veel lahkunud. Kuigi kaebaja neid tagamaid ei teadnud, ei ole see kohtu otsustada, kas vangla juhtkond talitas lähtudes julgeoleku kaalutlustest õigesti või mitte, kui jättis kinnipeetavatele eelnevalt selgitamata, miks neil tuleb koguneda koos asjadega I korrusele. Kinnipeetavale oli antud korraldus asuda koos asjadega tuppa nr 12 ja sellest piisas, et korraldus täita. Julgeoelukaalutluste ja muude vanglas kasutusele võetavate meetmete valiku õigus on vangla juhtkonnal. Antud juhul oli juhtkond planeerinud kinnipeetavate kiire ja ootamatu kogunemise, et nad viia üle Tallinna vanglasse ja sellest otsustusest iseenesest ei saabunud kaebuse esitajale kahjulikke tagajärgi, mis oleksid toonud kaasa tema karistamise. Ühest vanglast üleviimine teise vanglasse ei ole karistus ja kaebuse esitaja sellega ka nõustus ega vaidlustanud enam üleviimise otsustust. 3) Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vastavalt

§§- dele 63 lg 3 ja 64 lg 2 ja 4 võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vabadusekaotuse täideviimise eesmärki; kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, et ta teaks, milles teda süüdistatakse; kinnipeetaval on õigus anda selgitusi; karistuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul ja see vormistatakse käskkirjaga, mida tuleb põhjendada.

§64

sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja et kinnipeetaval on õigus anda selgitusi ja et distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. 5 Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirjade § 97 lg 1 kohaselt kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises,koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad kohustuslikud andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele. Sisekorraeeskirjade § 98 kohaselt protokollile lisatakse tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Nimetatud sätetest nähtub üheselt, et kõik distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja selleks volitatud vanglaametnik. Distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamine hõlmab ka kinnipeetavalt seletuse võtmist ja talle enne karistuse määramist ka distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamist ja sisekorraeeskirjade § 98 p-st 3 on kinnipeetaval õigus teha kirjalikke märkusi protokolli kohta. Antud juhul on T.Ernits väidetel temale esitatud kirjalik materjal, mille alusel ta määras distsiplinaarkaristuse V.I.ile ja otsustas karistusmäära valiku üle. Asja kohtulikul arutamisel leidis kinnitust, et korralduse andis A.T (tlk 154 tunnistaja ütlus), korraldus oli antud kella 13.00 ajal, kui kogu toa koosseis koguti tema ja M.P. kabinetti, juures viibis ka vanemvalvur. Sama kinnitas tunnistaja M.P. (tlk 151) ja V.I. . Videolindilt oli näha, et erirühm saabus vanglasse mitte kell 13.00, nagu eksitavalt märkis kaebaja, vaid kella 14.00-ks. A.Te ja M.P. ütlustel tehti kõigile korraldus teatavaks ja toa koosseis, sh V.I., keeldusid ümber asumast. A.T mäletas, et osadel kinnipeetavatel tekkis hiljem küsimus, kuidas nad mahuvad tuppa nr 12, kui sealt ei ole teised kinnipeetavad ära läinud. Kinnipeetavatele, kes tulid seda küsima, selgitati, et nad ei pea sinna asuma kõik korraga. Vaatamata märgitule ei näinud kumbki tunnistajatest, et V.I. oleks tulnud oma voodivarustuse ja asjadega tuppa nr 12 või küsinud luba lahkumiseks, kui ta sinna ka ilmus. V.I. on ise selgitanud, et ta läks asjadega toa juurde ja ootas seal asjade selginemist 10 minuti ringis ja siis lahkus tagasi oma tuppa. Ta kinnitas kohtule, et ta ei küsinud luba lahkumiseks ja võttis selle otsuse vastu, kuna pidas korraldust õigusvastaseks. Tunnistaja A.T ütlustel tegi ta ettekande kella 13.45 ajal E.Rahamägi korralduse alusel. Alustas distsiplinaarmenetluse ja sellele märgitud kuupäev 14.02.05.a. peab olema eksitus. Ta kogus kokku vajalikud dokumendid, koostas protokolli ca 10 minutiga, ettekandele kulus ca 5 minutit. Üldse koostas 15 distsiplinaarmenetluse asja, blanketid printis välja arvutist, see kiirendas tööd. Menetlejaks oli veel M.P.. Kes koostas distsiplinaarkaristuse käskkirja projekti, seda ta ei tea. Arvab, et juhtkonna ettepanek oli karistada kaebajat 45- päevase arestiga. M.Tamm mäletab, et ta ei ole olnud käskkirja vormistamise ja tutvustamise juures, ettekannet ta ei ole kirjutanud. Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistusmäära valik on vangladirektori poolt kaalutlusõiguse teostamine. Karistamise käskkiri peab vastama vormi ja sisunõuetele. Halduskohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust, kuigi kaebaja leidis, et oleks saanud talitada teistmoodi ja mitte määrata karistust, kui oleks selgitatud kõik asjaolud ja ta oleks saanud esitada kirjaliku või suulise selgituse asjaolude kohta. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on toime pandud, kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, selle eesmärke ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Käskkirjast peab nähtuma, milles seisneb karistatud isiku süü ja missugused asjaolud võeti arvesse karistusmäära valikul. Käskkiri peab vastama haldusaktidele esitatavatele nõuetele. 6 Kohus võib haldusakti tühistada, kui otsuse vastuvõtmisel on rikutud diskretsiooni kohaldamise reegleid. 4) Kaebaja palus kohtul selgitada, kas kaebaja tegevus käskkirjas viidatud asjaoludel on käsitatav distsipliinirikkumise toimepanemisena. Vastavalt

§ 63

lg 1 on distsipliinirikkumine

-e, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

§ 67

sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele (§ 67 lg 1), mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid (§ 67 lg 2). Vangla Kodukorra p 18.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vanglaametnike seaduslikke korraldusi. Asja arutamise tulemusel leiab kohus, et V. I.ile anti seaduslik korraldus vanglaametnik A.Te poolt, kui kinnipeetavaid kohustati asuma oma senisest toast tuppa nr 12 ning seda mitte täites rikkus kaebaja

§ 67lg 1 ja Kodukorra p 18.3 nõudeid.

Kaebaja nimetas, et eeskirjad ei luba kuni 8-kohalisse tuppa majutada sellisel hulgal kinnipeetavaid, nagu plaaniti ümber paigutada. Kohus nõustub väitega, kuid antud juhul tuli korraldus täita sõltumata, missugused teadmised olid V.I.il kehtivatest normidest isikute majutamisel. Vangistuses viibiv kinnipeetav peab täitma käsu ja kui korraldus on tema teadmisel ka ebaseaduslik, ei saa kinnipeetav arutleda käsu täitmisel, kas seda täita või mitte. Kinnipeetav peab alluma korraldusele ja seejärel kasutama seaduslikke vahendeid, et realiseerida oma õigused, kui tal on õigus nõuda korralduse mitteandmist. Kui hilisemalt selgub, et korraldus oli antud ebaseaduslikult, vastutab korralduse andja tagajärgede eest. Antud juhul ei pidanud planeeritust kinnipeetavat teavitama ja kui V.I. oleks nõude täitnud, ei oleks tagajärge distsiplinaarkaristusena saanud järgneda. Kuigi I. ei teadnud korralduse tagamaid, ei olnud temale antud korralduses- asuda koos varustuse ja asjadega tuppa nr 12, midagi ebaseaduslikku ega ebaselget. Kaebaja ei olnud saanud korraldust lahkuda toa nr 12 ukse tagant, kui usaldada tema väidet, et ta siiski läks asjadega toa nr 12 juurde ja ootas seal ligi 10 minutit. Tunnistajad P. ja T. kinnitasid, et V.I. ei käinud neile kurtmas, et I. ei saa minna asjadega tuppa nr 12 ja soovib selle tõttu tagasi minna endisesse tuppa. V.I. ei palunud neil muuta korraldust, ei küsinud luba minna tagasi endisesse tuppa. Seega on asjas tuvastatud lisaks tunnistajate ütlustele kaebaja enda selgitusega, et ta jättis korralduse täitmata. Märgitu tõttu ei pidanud kohus vajalikuks üle kuulata kaebaja taotluse alusel teisi tunnistajaid, kuna kaebaja enda seletused, mida saaksid kinnitada tunnistajad, on ühitvad asjas kogutud muude tõenditega. Distsipliinirikkumise kohta koostas töötaja A.T 11.02.2005.a. ettekande nr 81 (tlk 93), milles on märgitud, et kaebaja keeldus kirjaliku seletuse andmisest. Ettekandega sama kuupäeva ja sama numbrit kannab akt, mille kohaselt kaebaja keeldus distsiplinaarrikkumise kohta kirjaliku seletuse andmisest ja kirjaliku märke tegemisest ettekandele seletuse kirjutamisest keeldumise kohta. Aktile on alla kirjutanud inspektorid A. T., Reinson ja Einamann (tlk 94). A.Te poolt 14.02.2005.a. koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis (tlk 96) on märgitud, et kaebaja ei täitnud vanglaametniku seaduslikku korraldust ja ta keeldus minemast elama tuppa nr

1. 7 Protokollist nähtuvalt on materjalile lisatud ettekanne, akt kaebaja seletuskirjast loobumise kohta ning kaebaja kehtivaid distsiplinaarkaristusi kajastav õiend. Protokollis tehakse ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta karistada kinnipeetavat V.I.i kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks. V.I. leidis, et käskkiri on motiveerimata. Kohus nõustub V.I.iga, et käskkirjast ei nähtu, missugune korraldus oli antud vanglaametniku poolt kaebajale ja milles konkreetselt seisnes sellele mitteallumine. Distsiplinaarmenetlust ei algatatud koheselt siis, kui toimius väidetav keeldumine minna tuppa nr 12 ja kaebaja olevat seletuskiraj koostamisest või seletuse andmisest keeldunud. Kuna rikkumine pandi toime vangla seisukohalt kell 13.00, siis tunnistaja A.Te ütlustest selgus, et menetluse alustamise korralduse sai ta kella 13.45 ajal Rahamäe`lt. Seega ei saanud kaebaja teada, et algatati distsiplinaarmenetlus ja milles on tema süütegu, et esitada ka seletust või vastupidi, keelduda seletusest. Selliselt ei ole haldusaktist arusaadav, mille eest isikut karistati, seda enam, et ka karistuskäskkirja tutuvustamisel ei ole kaebuse esitaja saanud seda läbi lugeda ja lahkumisel vanglast, kui anti korraldus allkirjastada käskkiri, siis ei loetud seda ette; samas ei olnudki käskkirjas muid motiive, neid ei selgitatud täiendavalt ka suuliselt. T.Ernits kinnitas asja arutamisel, et vanglast äraviimisel napisõnaliselt lausuti järgmine selgitus: I. küsis “mille eest” , keegi vastab “mitte küsida”, seejärel juht ütleb “ et selgita talle “ ja selgitus “ei allunud administratsiooni korraldusele, kas on veel küsimusi” ja V.I. vastab “ei ole”. Ka videolindilt sai kontrollida, et kell 15.15 on kaadris V.I. ja selgitus oli esitatud eelnevalt märgitud ulatuses, protokollitud 05.12.05.a. kohtuistungil ja kontrollitud protsessiosaliste juuresolekul. Seega ei ole haldusaktist nähtav süüteo asjaolusid ning neid ei tehtud teatavaks ka suuliselt. Kohus ei nõustu vastustaja esindaja märkusega, et V.I. vastas, et tal küsimusi ei ole. Antud olukorras sisuliselt puudus võimalus küsida selgitusi, kaebaja kinnitas, et ta kartis eriüksuse poolt seatud korda ja tegelikult ei oodatud temalt teistsugust vastust ning vastupidisel käitumisel oleks ta pidurdanud üksuse tegevust ning see oli keelatud. Haldusakti kaebajale kätte ei antud. Haldusaktist ja ka selle alusmaterjalist puudub selgitus, miks valiti karistuseks kõige rangem distsiplinaarkaristus- arest ja seda maksimummääras. Ümberkolimisest keeldusid paljud, karistati ka Artjuhhovskit, kes vangla esindajate kinnitusel ei olnud sündmuse ajal eluosakonnas ja kaebaja kinnitusel oli hoopis kokkusaamistoas. Tunnistaja A.T selgitas, et tema koostas ettekanded ja kõigi kinnipeetavat kohta tehti ettepanek karistada neid 45-ööpäevase arestiga. T.Ernits ütlustel võttis ta aluseks koostatud kirjalikud dokumendid ja ise ta kinnipeetava I.iga ei vestlenud. Kohtule vastavalt kogutud andmeid ei esitatud, mis võiksid kinnitada, et karistuse määramiel arvestati isikuomadustega või käitumisega konkreetse üleastumise raames. Kollektiivne karistamine on seadusega keelatud. Tunnistajad konkreetselt V.I.i suhtes teostatud distsiplinaarmenetluse osas midagi täpsustavat lisada ei osanud. Kui direktor võttis aluseks distsiplinaarmenetluse protokolli, siis see on koostatud 14.02.05.a., sündmus toimus 11.02.05.a. Sellel protokollile tulnuks lisada seal lotletud dokumendid A.Te ettekanne, akt seletuskirjast loobumise kohta, karistuste õiend. Kaebaja märkis õigesti, et protokolli ei saadud aluseks võtta, kuna seda ei olnud, vastupidiselt oleks tulnud teha sellele kuupäeva parandus. Seega oli direktoril kaebaja distsipliinirikkumise lahendamisel kasutada ainult ettekanne, akt ja kehtivate distsiplinaarkaristusi kajastav õiend. Kaebajal oli kaks kehtivat karistust- noomitus ja lühiajalise kokkusaamise keeld. Märked aktil (tlk 94), et kaebaja keeldus kirjalikust või suulisest selgitusest, on kinnitatud kolme isiku allkirjaga. Tegelikult ei ole neist kaks isikut vastustaja seletustel sündmuse juures viibinud. V.I.i vastavasisulise väitega vangla nõustus. Aktile oleks tulnud võtta kolme isiku allkirjad, kuid akti koostamisel oli üksnes A.T. Seega on teised allkirjad võetud hilisemalt ja isikutelt, kes ei saaks 8 kinnitada, et kaebuse esitajal võimaldati anda seletus ja et ta sellest keeldus. Vangla ei ole tõendanud, et kaebajale võimaldati seletuse andmine ja et kaebaja sellest keeldus. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et kinnipeetavale tehti teatavaks tema süütegu ja distsiplinaarmenetluse algatamine. Distsiplinaarmenetluse algatamise korralduse andis A.Tele E.Rahamägi ja peale seda, kui oli toimunud sündmus. Kui sündmus toimus kell 13.00, siis distsiplinaarmenetluse alustamisest ei saadud V.I.i teavitada, kuna E.Rahamägi andis korralduse Tammele kella 13.45 ajal. Keegi asjaosalistest ei märkinud, et V.I.ile mindi teatama distsiplinaarmenetluse alustamisest, et küsiti seletuskiri jms. Vangla direktori ütlustel ta ei vestelnud ise ühegi karistatava isikuga enne karistuse määramist. Vangla direktor on karistuse määranud ettekande alusel ja akti alusel, mille andmed ei vasta tõele ja mille tegelik koostamise aeg on teadmata (millal anti kolm allkirja). Põhjendatud kahtlus on selliselt ka distsiplinaarmenetluse protokolli olemasolu kohta, selle koostamise aeg ja jõudmine direktori juurde karistuse määramise ajaks on tõendamata. Sisuliselt ei ole karistuse määramise ajaks distsiplinaarmenetlust läbi viidud. Sellega on vangla direktor rikkunud VaS § 64 lg 2 ja 4 nõudeid. E.Rahamägi korralduse tätimiseks alustada distsiplinaarmenetlust (A.Te ütlus) asuti täitma ilmselgelt kiirustades ja et kinnipeetavate vanglast lahkumise tõttu püüti käskkirjad vormistada selleks, et neile karistus teha teatavaks samal päeval enne nende lahkumist, kinnitab, et tegelikku menetlust V.I.i puhul läbi ei viidud. Kõik karistatud isikud said karistuseks rangeima karistuse ja sõltumata isikuga seotud asjaoludest 45-ööpäeva pikkusega aresti. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et lõppastmes on kaebajale süüks pandud tegu leidnud tõendamist, kuid kohtul pole võimalik kontrollida, kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohus juba märkis, et sisuliselt toimus kollektiivne karistamine, mis ei võimaldanud individuaalset lähenemist lähtudes süüdlase isikust ja sisuliselt loobuti diskrtesiooni teostamisest, mis on samuti diskretsiooninõuete rikkumine, märgitud viisil talitamine ole kooskõlas ka vangistusseaduse eesmärkidega. Nendel põhjustel tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada. Kaebus selles nõudes kuulub rahuldamisele. 5) V.I. leidis, et talle tekitati moraalset kahju, kuna karistamine on sisult ebaõiglus ja teda solvav. administratsiooni poolt toimepandud HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses, mille § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (näit. alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure jne) või füüsilistes kannatustes, mida on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. 9 Kohus selgitas kaebuse esitajale, et materiaalne kahju, mis tekkis O. U. seotult kokkusaamise ärajäämisega, ei ole kaebaja kahju. Samas ei ole kokkusaamise ärajäämine olnud kaebuse admetel tingitud mitte aresti määramisest, vaid kaebaja üleviimisest teise vanglasse julgeoleku kaalutlustel. Kuna kaebaja viidi kokkusaamise ajaks (kaebaja väidetel oli kokkusaamise aeg 14.02.05.a.) üle teise vanglasse, siis kohtul puuduvad andmed, et aresti tõttu oleks kaebajal jäänud ära kohtumine armastatud isikuga. Kaebust selles osas kaebaja ei täiendanud. Kaebaja jäi moraalse kahju nõude juurde. Hingeliste kannatustena on käsitatavad alandus ja solvumine, mis sai kaebajale osaks õigusvastase kartserisse paigutamise tõttu. Isiku õigusvastasel karistamisel võib eeldada isiku alandust ja solvumist ning seda ei ole vaja eraldi tõendada. Kaebaja leidis, et temale tekitati moraalne kahju ja ta oli solvunud ja nördinud. Veel selgitas ta, et karistust kandis ta Tallinna Vanglas olles ise seljavigastuse tõttu haige ja pidanuks hoopis olema arstitõendi alusel voodirežiimil, seega tekitati talle ka füüsilist valu ja kannatusi, kuna kambris puudus istumiseks tool ja voodisse teda jääda ei lubatud. V. I. kinnitas, et ka Tartu vanglas oli tal arstitõend ning kambris ei lubatud olla voodirežiimil ning puudus istumise võimalus, kuna ilmselt oli tool ära viidud, kuna oli lõhutud. Kohus siinkohal märgib, et V.I. on kahel kohtuistungil andnud erinevaid selgitusi ja kui viimasel istungil väitis, et istumise võimalus puudus mõlemas vanglas, siis tlk 147 olevas istungiprotokollis on kaebaja kinnitus, et Tartu vanglas oli kõik korras ja normikohane. Kaebaja väited on seega vastuolulised ning ei ole leidnud kinnitamist muude tõenditega. Kohus palus kaebuse esitajal kinnitada väidet, et ta on pöördunud pretensioonidega vangla juhtkonna poole. V.I. väitis, et ta esitas kirjalikud pöördumised ja sai vastused. Koos kohtutõlgi H.Tuisk abiga kontrollis kaebajal tema käes olevad materjalid ja V.I.il ei olnud selliseid kirjalikke dokumente, nagu ta väitis. Ta oli oma pöördumiste ja saadud vastuste sisu mäletanud valesti. Seega on kaebaja väited kartseris valitsenud halbade tingimuste üle paljasõnalised. Samas ei vastanud tõele kaebaja väide, et tal oli Tallinna Vanglas viibimise ajaks arstitõend, mis andis õiguse olla voodirežiimil. Tlk 98 on tõend 15.02.05.a. selle kohta, et V.I.i tervis võimaldab viibida kartseris. Tallinnas on antud välja tõend tlk 97 selle kohta, et ta trauma tõttu vajab kartseri ajal voodirežiimi ja tõend anti 15.03.05.a. Tlk 99 on Tartu vangla tõend, et meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris viibimiseks ei ole, tõendi aeg 18.05.05.a. Kaebaja väidetel oli ta kartseris Tallinnas 15.02.05- 16.03.05.a. Tartus oli kartseris 18.05.05- 03.06.05.a. , kuid kohtule selgitas enne viimast istungit, et Tartus oli kõik normikohane. Kartseris viibimiseks oli tervislik seisund tegelikult kontrollitud ja paigutamine sinna lubatav. Kaebaja oli selgitanud esimesel kohtuistungil, et Tallinna Vanglas ta tegi näljastreigi, ta oli söömatusest nõrkenud ja arst kontrollis teda ja seejärel lubas paigutada ta kartserisse; Tartus oli 3 kuud garantiini-kambris, seal oli kahe-inimese kamber ja võis vaadata TV, olme oli korralik. Viimasel kohtuistungil oli kaebaja selgitused ilmselt unustanud ja väitis vastupidist. Kuna kaebuse esitaja mingeid tõendeid ei esitanud, mis kinnitaksid, et kambrites puudusid kas istumisvõimalused või ta arstitõendi ajal ei saanud vajalikku režiimi, siis ei saa kohus usaldada kaebaja erinevaid ning tõendamata väiteid. Kaebaja kinnitusel tal ei ole selle tagajärjel tekkinud füüsilisi vigastusi või muid traumanähtudega või psüühikahäiretega tagajärgi. Samas märgib kohus, et kui Ämari vangla käskkirja alusel tuli kaebajal viibida kartseris, siis kartseri tingimuste ja arstliku kontrolli tulemuste eiramise eest vastutavad vastavalt Tallinna Vangla ja Tartu vangla, kelle vastu kahjunõuet ei ole esitatud. Ei ole võimalik eristada kaebaja selgituste alusel, kuivõrd ta oli häiritud ja solvatud sellest, et teda karistati distsiplinaarkorras või sellest, et ta paigutati teise vanglasse. Kaebaja ekslikult arvas, et teda ei tohtinud ümber paigutada ja teda karistati kahe 10 karistusega, kuna ta pidas ka ümberpaigutamist ekslikult karistuseks, siis võis ta olla solvunud ja leida, et toimiti ebaõiglaselt. Tegurite paljusus ei võimalda väita, et selle tunde tekitas vahetult distsiplinaarkorras karistamise käskkiri. Sisuliselt ei ole kaebajal põhjust pidada end antud korralduse täitjaks, kuna ta teadis ise, et ta jättis korralduse täitmata, kuna ta siiski korralduse tähendust oli mõistnud ja läinud oma sõnade järgi kambri nr 12 juurde. Tervisekahjust või muid psüühilisi halbu tagajärgi arestist ei järgnenud. Kaebaja mittenõustumine üleviimisega ühest vanglast teise ja seotult sellega protestimine ei olnud õigustatud, kuna kinnipeetvaid võib üle viia ühest vanglast teise ja sellise üleviimise õigusvastasust ei ole tuvastatud. Arvestades, et kaebuse esitaja süüteo toimepanemine on leidnud tõendamist, ei ole alust kaebuse esitajale moraalse kahju hüvitamiseks välja mõista rahalist hüvitist. Distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamisega leiab kohus, on kaebaja rikutud õigused taastatud. Õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Ülekohtu heastamiseks on ka muud vahendid. Mittevaralist kahju saab seejuures hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Kaebajale põhjustatud füüsilisi kannatusi kohus ei tuvastanud. Hingeliselt oli kaebuse esitaja solvunud, kuna ta pidas üleviimist ja karistamist alusetuks kuigi sisuliselt leidis ka ise, et ta jättis korralduse lõppastmes täitmata, kui lahkus uut korraldust saamata tagasi oma tuppa. Kohus tuvastas, et korraldus, mille kaebaja jättis täitmata, oli seaduslik ja kaebaja oma hinnangutes eksis. Kui menetlus oleks läbi viidud korrektselt ja haldusakt motiveeritud, ei oleks loobutud diskretsiooni teostamisest, ei oleks kohus saanud käskkirja tühistada. Kannatanu käitumises esineb süü- ta eiras seaduslikku korraldust. Vastustaja süü seisneb menetlusnõuete rikkumises ja toob kaasa käskkirja tühistamise menetlusnõuete rikkumise tõttu. Järelikult on piisavaks vahendiks antud juhul käskkirja tühistamine ehk kaebaja rikutud õiguste taastamine. Kaebaja taotlus hüvitada kahju summas 20 000 krooni jääb rahuldamata. Kuna kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis kohtukulu hüvitamise küsimust ei teki. Vastustaja kohtukulu hüvitamise nõuet ei esitanud. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt. Ämari Vangla direktori 11.02.05.a. käskkiri nr 55 tuleb tühistada ja jätta rahuldamata kahjuhüvitamise taotlus summas 20 000 kr. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1, p 6 , § 31 lg 1, lg 4, lg 5 kohus OTSUSTAB: Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Ämari Vangla direktori käskkiri 11.02.05.a. nr
2. Jätta rahuldamata taotlus Ämari vanglalt 20 000 kr väljamõistmiseks. 11 Karin Kalmiste Kohtunik 12