KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 15.12.2005.a, Tallinn 3-483/2005 Haldusasi M.A. kaebus ARK 06.04.05.a. juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 2604 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised 30.11.2005.a. RESOLUTSIOON Kaebuse esitaja M.A. , istungil viibis esindaja Taimar Ehrlich ; Vastustaja -(ARK) esindaja ei soovinud istungil osaleda Jätta kaebus rahuldamata Tühistada esialgse õiguskaitse määrus kohtuotsuse jõustumisest Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. KAEBUSE ASJAOLUD ARK 06.04.2005.a. juhtimisõiguse peatamise otsusega nr 2604 ARK volitatud esindaja Tallinna büroo peaspetsialist E.Keel isikus lähtudes LS § 41 lg 2 ning võttes aluseks 1 Põhja PP jõustunud kiirmenetluse otsuse 2314 05 007526
(113423341), 18.03.05.a. M.A. karistamiseks liiklusalaste nõuete rikkumise eest LS §
- 22 lg 2 järgi ning lähtudes kehtivatest karistustest §
- 22 lg 2 eest jõustunud 07.03.2003.a. KarS § 26 lg 5 alusel ja § 74.22 lg 2 eest, jõustunud 09.09.2003.a. KarS § 26 lg 5 alusel otsustas peatada M.A. mootorsõiduki juhtimise õiguse LS §
- 3 lg 4 alusel kuueks kuuks. Juhtimisõigus peatub otsuse tegemisest arvates. Tähtaeg lõpeb 05.10.05.a. Kohus võttis kaebuse menetlusse, kuid peatas määrusega kaebaja taotlusel menetluse seoses LS § 413 põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega Riigikohtus (3-3-1-1-05). Kohus uuendas menetluse peatamise aluse äralangemisel. Kohus peatas määrusega otsuse täitmise kuni haldusasja lahendamiseni . KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD Esialgses kaebuses palub kaebaja tühistada ARK otsus nr 2604 ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta asjas kohaldamata LS § 413 lg 4, kuna norm on vastuolus põhiseaduses (edaspidi PS) sätestatud isiku samas asjas teistkordse karistamise keelu põhimõttega ning ei võimalda teha proportsionaalset otsustust (PS § 11); on vastuolus isiku põhiõigusega olla ära kuulatud; vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kuna Riigikohus jättis LS § 41.3 lg 4 põhiseadusele mittevastavaks tunnistamata, siis leiab esindaja, et vaatamata tehtud otsusele on endiselt kaebaja seisukohal, et õigusnorm on vastuolus proportsionaalsuse printsiibiga ja seega vastuolus Põhiseadusega. Ta leiab, et Riigikohtus otsuse tegemisel jäid mitmed kohtunikud eriarvamusele, mis kinnitab kaebajale, et õigusnorm ei ole vastavuses proportsionaalsuse printsiibiga. Kuna kaebaja töötab Eesti Energia AS juhatuse liikmena, siis vajab ta tööülesannete täitmiseks juhiluba. Liiklusalaste rikkumiste eest ei pea igakordselt peatama juhtimisõigust, kuna kaebaja peab tööülesannete täitmiseks kasutama autot ja omama juhiluba. M.A.ile määrati rahatrahv. Ta tasus selle ja karistuse on ta sellisel moel juba kandnud. ARK jättis hindamata, kas oli vajadus peatada juhtimisõigus. ARK poolt esitatud andmed rikkumiste arvus on õiged ja vaidlust selles osas ei ole. Juhiloa andis M.A. vastavalt otsusele ARKile, tagasi sai seotult kohtuvaidlusega ja asjas tehtud õiguskaitse määrusega. Palub välja mõista tasutud riigilõiv 10 krooni (tlk 11) ja õigusabikulu summas 10 253 kr 02 senti. Esitab kohtule taotluse koos arvetega ja laekumist tõendava dokumendina kliendi väljavõtte perioodist 01.05.05- 30.11.05.a. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja vaidles kirjaliku vastulausega kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemisel ei ole ARK-le antud halduse diskretsiooni kohaldamise õigust, st ei ole antud õigust otsustada juhtimisõiguse peatamise üle või peatamise ajalise kestuse üle. Riik on LS 413 regulatsiooni kehtestades andnud teatud rikkumistele või rikkumiste kogumitele kindla kaalu ning leidnud, et nende esinemisel 2 tuleb kohaldada sunnivahendit. Juhtimisõiguse peatamise kui sunnivahendi (haldustõkendi) peamiseks eesmärgiks on enda ning teiste inimeste elu ja tervist ohustavate liiklejate ajutine kõrvaldamine liiklusest. Juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on seadusandja soov asetada enamohtliku liiklusalase väärteo toime pannud isik mootorsõiduki juhtimise keelamisega olukorda, kus ta on sunnitud oma käitumise üle järele mõtlema, et seeläbi oma edasist käitumist parandada. Juhtimisõiguse peatamine ei tähenda isiku teist korda kohtu alla andmist vaid peatamisel tuleb tugineda täies ulatuses varasemale väärteomenetlusele. Riigikohus on kahel korral põhjendanud, miks kohaldatud õigusnorm on kooskõlas põhiseadusega, seega uute asjaolude mittetekkimisest ei ole võimalik taotleda uut põhiseaduslikkust. M.A. karistusandmed kinnitavad, et ta rikkus LS § 74.22 lg 2 kolmel korral ajaks, mil ARK tegi vaidlustatud otsuse. Otsused on jõustunud ega ole karistusregistri andmetel arhiveeritud. E-postiga on vastustaja 30.11.05.a. kinnitanud oma seisukohta, et kaebus on alusetu. LS § 41.3 lg 4 ei ole vastuolus põhiseadusega ega kaebaja poolt esiletoodud õigusprintsiipidega. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära M.A. esindaja seisukohad, uurinud asjas esitatud materjale leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. 1) Väärteomenetluse seadustiku, karistusseadustiku ja liiklusseaduse muutmise seadus jõustus 01.10.05.a. ja selle rakendussätete §
- 3 lg 4 järgi isiku suhtes, kelle juhtimisõigus on peatatud pikemaks ajaks kui 12 kuuks enne 2005.aasta 1.oktoobrit kehtinud LS §
- 3 alusel, loetakse juhtimisõigus peatatuks 12 kuuks otsuses märgitud tähtajast arvates. Kaebuse esitaja juhtimisõigus on peatatud 6 kuuks, järelikult tema suhtes tehtud ARK otsus jääb kehtima muutmata kujul. Senikehtinud regulatsiooni kohaselt on kaebaja juhtimisõigus piiratud kokku mitme jõustunud karistusotsuse alusel, uue seaduse jõustumisest on liiklusalaseid süütegusid toime pannud isikute olukord muutunud. Need isikud, kes panevad LS § 74 . 22 lg 2 sätestatud süüteo toime peale 01.10.05.a., neile võib kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuni 3 kuuni iga rikkumise eest. 2) Vaidlust ei ole küsimuses, et M.A. pani toime LS § 74.22 lg 2 rikkumised ja ARK otsuse ajaks oli isikul 3 jõustunud otsusega liiklusrikkumist, mis on ära märgitud juhtimisõiguse peatamise otsuses. Karistusregistri andmed ja liiklusjärelvalve osakonna andmed õiendis 05.04.05.a. (tlk 37-38) kinnitavad otsuses märgitud andmete õigsust. Kaebaja leiab samuti, et kehtinud seaduse alusel kuulus juhtimisõigus peatamisele LS § 41.3 lg 4 alusel 6 kuuks. 3 3) M.A. esindaja soovib, et arvestataks kaebuse esitajast tulenevaid erisusi võrreldes teiste isikutega. Kaebuses lk 4 märgitakse, et A. töötab teeninduse direktorina ning juhatuse liikmena ning äriühingu ettevõtluse arendamiseks on vältimatult vajalik kaebaja poolt sõiduauto kasutamine, mistõttu juhtimisõiguse peatamisega riivatakse kaebaja õigust ja võimalust tegeleda ettevõtlusega. Esialgses õiguskaitse taotluses märgitakse, et kaebaja on äriühingu liige, mis tegutseb terve Eesti Vabariigi piires ning kaebajal kui teeninduse direktoril on hädavajalik kasutada sõiduautot oma tööülesannete täitmiseks, et otsuse peatamata jätmine piirab võimalust juhtida äriühingu tegevust, suhelda klientidega, koostööpartneritega. Seega rikutakse PS §-st 31 tulenevat põhiõigust tegeleda ettevõtlusega. Kohus juhtis esindaja tähelepanu kaebuse väidetele, milles ei ole M.A.i osas märgitud muid andmeid, kui et ta töötab AS Eesti Energia juhatuse liikmena ja vajab tööülesannete täitmiseks mootorsõiduki juhtimise õigust ja juhiluba ehk märgitud andmed on napid, et teha tõsikindlaid järeldusi M.A.ile saabuvate piirangute suhtes. M.A. ise asja arutamisele ei ilmunud, seega ei saa kohus täiendavalt kontrollida, missugused põhjused võiksid selgitada kaebaja seisukohta, et tema isikuga seotud asjaolud võrreldes teiste isikutega, kes on esitanud kohtukaebused ja palunud algatada liiklusseaduse §
- 3 lg 4 mittekohaldamiseks õigusnormi põhiseaduslikkuse kontrolli, oleksid mõjusamad. Kaebusest ja asja kohtuliku arutamise käigus ei nimetatud kohtule neid olulisi, senisest erinevaid asjaolusid, mis võiksid tingida kahtluse, et Riigikohtus läbivaatamisel olnud isikute kaebustes märgitud põhjustest on M.A.il sootuks erinevad ja mõjusamad põhjused. 4) M.A. esindaja jäi seega seisukohale, et LS § 41 3 lg 4 ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega tulenevalt põhiseaduse §-st 11 ja selles osas ei ole riigikohus kõiki tahke kaalunud. Kaebaja ei väida, et tema suhtes oleks kohaldatud ebaõiget normi. Kaebaja väidab, et tema suhtes rakendatud õigusnorm ei anna otsuse tegijale kaalutlusõigust. Põhiseaduse § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine peab olema tagatud nii õigusloomes kui ka õiguse kohaldamisel. Kaebajat karistati LS § 74 22 lg 2 kohase liiklusalase väärteo -lubatud suurima sõidukiiruse ületamine - toimepanemise eest kolmel korral. LS § 41 3 lg 4 kohaselt peatab juhiloa väljaandnud asutus juhtimisõiguse kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud käesoleva seaduse § 74 5 või § 74 22 lg 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist karistusregistriseaduse kohaselt kustutatud. Asjassepuutuvaks normiks on LS § 413 lg 4, mille suhtes kaebaja leidis, et see tuleb jätta kohaldamata, kuna on vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduses on proportsionaalsuse põhimõte tulenev PS §-st
- Põhiseaduse § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega; piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada 4 piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vaidlus puudub selles, et kaebaja suhtes kohaldatud norm ei võimalda haldusorganil teha otsust kaalutlusõigust kasutades ning ei saa nõustuda, et igal korral tuleks juhtimisõigus peatada. Kiiruseületamine ei ole „asjaolu“, mis tingiks juhtimisõiguse peatamise. Kaebaja leidis, et juhtimisõiguse peatamine piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust, kuna ta töötab Eesti Energia AS-is ja peab täitma tööülesandeid Eesti Vabariigi piires. Kohus leiab, et kaebusest ei nähtu, et M.A.ilt võeti ära õigus või võimalus teha oma tööd; AS Eesti Energia tegevus ei lakka, kui kaebaja osa tööülesandeid täidab ülesannete ümberjaotamisel keegi teine isik; puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et klienditeenindust üle Eesti peab realiseerima kaebaja isikliku kohalesõitmisega kliendi juurde vms. Kaebaja ei ole selgitanud tagajärgi, mis saabuvad. Asja kohtulikule arutamisele kaebaja isiklikult ei ilmunud ja kaebuse andmeid ei ole täpsustatud. Kohus ei korda siinkohal Riigikohtu üldkogu jõustunud otsuse kogu argumentatsiooni vaid märgib lühidalt järgmist. Riigikohtu üldkogu on juba 25.10.04.a. otsuses nr 3-4-1-10-04 väljendanud ja põhistanud seisukohad, et LS § 41.3 lg 1, lg 4, lg 8 puhul ei ole tegemist PS § 23 lg 3 sätestatud teistkordse karistamise keelu rikkumisega ning juhtimisõiguse peatamine moodustab väärteomenetlusega ühtse terviku. Kaebuse esitajat karistati väärteomenetluse raames rahatrahviga, tegemist ei ole teistkordse karistamise keelu rikkumisega. Isik kuulati ära väärteomenetluses ehk sisuliselt ühtses tervikmenetluses ning ei rikutud haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Kaalutlusõiguse puudumine ei saa olla juhtimisõiguse peatamise regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamise põhjus. Riigikohtu HK lahendis 17.03.03.a. nr 3-3-1-11-03 leiti, et kaalutlusõiguseta regulatsioon võib selle rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse, kui seadusandja on erandi kehtestamisel ise kaalunud proportsionaalsust. Kuna seadusandja kaalus teo ja tagajärje suhet, siis ei tuvastanud riigikohus vastuolu põhiseadusega. Põhiõiguse teostamise võimalusi ei piira ülemääraselt juhtimisõiguse peatamine ARK poolt. Kaitsmist väärivad eelkõige liiklusohutus, teiste seadusega kaitstud isikute elu, tervis, vara. Piiratud ei ole isikute liikumisvabadus PS § 34 mõttes. Liikumisviisi piirang ei takista kaebajal jõuda sihtkota, kuhu ta soovib. Ka omandiõiguse riive liiklusohutuse tagamiseks on proportsionaalne, kuna liiklusohutus on kõrgemini kaitstud õigushüve. Juhtimisõiguse piiramisega ei rikuta isiku töökoha valiku vabadust. Kui ka juhtimisõiguse olemasolu on töökohal töötamise eeltingimuseks, siis tuleb isikutel arvestada, et piirangu kehtestamisega soovitakse kaitsta avalikku huvi, mittekvaliteetne töö tekitab kahju, olemasoleva töökoha säilitamise nõuet ei pea kaitsma , kui isik ei vasta töökohal ametikohale seatud tingimustele. Kontrollimisel olid ka õigusselguse küsimus ja PS § -st 19 tuleneva vaba eneseteostuse põhimõtted. Vastuolu ei tuvastatud õigusselguse küsimuses, kuna üldkogu leidis, et mootorsõiduki juhil on võimalik ette näha õiguslikku tagajärge ja isik saab prognoosida avaliku võimau käitumist (otsuse nr 3-4-1-10-04 p 24), väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob kaasa juhtimisõiguse peatamise ja sellest teavitatakse isikut VTMS § 58 lg 3 alusel, isikule tehakse teatavaks juhiloa äravõtmise alused ja tagajärjed, juhiloa äravõtmise põhjused, äravõetud esemega toimimise viisid. Enne selleise otsuse ärategemist kuulatakse isik ära. 5 ARK teeb otsuse tuginedes juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud asjaoludele ehk kaebuse esitaja suhtes toimus õiglane ja tõhus menetlus ja ta kuulati ära. ARK peab tuginema rikkumise faktile ja isiku süüle. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et tema suhtes ei lahendatud väärteomenetluses juhtimisõiguse seisukohalt keskne küsimuskas rikkumine leidis aset ja kas ta on selles rikkumises süüdi. ARK seda asjaolu enam ise tuvastama ei pea ning neis asjaoludes ei ole vajalik enam M.A.i ärakuulamine. M.A.i arvamus oleks saanu ehk mõjutada väärteomenetluses tehtud otsust, kuid ei saa mõjutada ARK otsust. Kaebajat tuleks ära kuulata neis küsimustes, milles ARK-il on õigus võtta seisukoht (kas tal on kehtiv juhtimisõigus, kas väärteoasjas on karistamisotsus jõustunud jms. Kehtiv seadus ei keela ARK-il isikut neis küsimustes ära kuulata, mistõttu seadus ei piira ärakuulamise õigust. Kaebaja ei kirjeldanud asjaolusid, mis kinnitaks, et tema suhtes oli ärakuulamise õigus faktiliselt takistatud, ei nähtu andmeid, et ta ei saanud ARK otsust vaidlustada kõrgemaseisva ametniku juures vaide korras, esitada kaebus kohtule. Et PS § 14 riive ei ole sedavõrd intensiivne ja kaalusk üles avaliku huvi neis asju peatada ja menetleda asju efektiivselt, siis ei ole ka Riigikohus leidnud, et esineb vastuolu põhiseadusega. Liiklusalaste monitooringutega on kindlaks tehtud, et elule ja tervisele ning inimeste varale ohtlike liiklusrikkumiste hulka kuulub ka kiiruse ületamine, mistõttu ei saa nõustuda esindaja väitega, et kiiruse ületamine ei ole „asjaolu“, et piirata juhtimisõigust. Oluline on rõhutada, et Riigikohus leidnud, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ja kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgima kehtivat seadust. Veelkordselt on Riigikohus tagasi tulnud samade küsimuste juurde Riigikohtu üldkogu analoogilises asjas ja teinud vastavalt lahendi 27.06.2005 nr 3-4-1-2-05 ja koosseisus tehtud lahendis leidnud , et vastuolu PS §-ga 11 ei esine. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas asjaolusid mis annaksid alust teha teistsugust järeldust ning tunnistada asjassepuutuv norm PS §-ga 11 vastuolus olevaks. Üldkogu otsuses rõhutakse veelkordselt, et meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Kohus ei pea vajalikuks tsiteerida kõiki riigikohtu kättesaadava lahendi seisukohti ja põhistusi ega korda neid siinkohal. Rõhutatult viitab kohus käesolevalt vaid alljärgnevale. Üldkogu otsuse kohaselt: „Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist. Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. Üldkogu peab siinkohal vajalikuks märkida, et meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud 6 järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
- märtsi
- a otsus asjas nr 3-3-1-1103 - RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-41-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 24). Üldkogu varasematest otsustest tuleneb, et juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus ( Riigikohtu üldkogu
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-41-10-04 - p 20; Riigikohtu üldkogu
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal peab üldkogu vajalikuks rõhutada,et õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
- novembri
- a otsus asjas nr 3-4-1-9-03). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. Seega eeltoodust tulenevalt ja nõustudes Riigikohtu üldkogu eeltsiteeritud seisukohaga, ei pea kohus kaebaja juhtimisõiguse peatamist ebaproportsionaalseks ei normist endast ega selle kohaldamise tagajärgedest tulenevalt. Käesolevat asja menetleval kohtul ei ole põhjust asuda Riigikohtu seisukohast erinevale arvamusele. Kaebaja taotlus LS § 41 3 lg 4 kohaldamata jätmiseks, selle põhiseadusele mittevastavuse tõttu jääb ülaltoodust tulenevalt rahuldamata. 5) Kaebuse esitaja on taotlenud kohtukulu hüvitamist. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei hüvitata kaebuse esitajale tekkinud kohtukulu ja vastavalt HKMS § 92 lg 1 jääb see kaebuse esitaja kanda. 6) Kohus oli määrusega peatanud vaidlustatud otsuse täitmise. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis kohus tühistab esialgse õiguskaitse määruse 19.04.05.a. nr 3-483/05 arvates kohtuotsuse jõustumisest. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 31 kohus OTSUSTAB: Jätta kaebus rahuldamata. Tühistada esialgse õiguskaitse määrus kohtuotsuse jõustumisest Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse 7 esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Karin Kalmiste kohtunik 8