2) Välja mõista Sotsiaalministeeriumilt kaebaja kasuks tema kantud kohtukuluna õigusabitasu 5000 krooni (viis tuhat krooni). 3) Tasutud riigilõiv kuulub tagastamisele summas 240 krooni. Saata määrus protsessiosalistele. Edasikaebamise kord Määrusele on õigus esitada erikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul arvates määruse saamisest. I. Kaebuse asjaolud Sotsiaalministeeriumi oli teinud ettekirjutused hinnakokkuleppe sõlmimiseks 11.10.2004.a. nr 13.5-4/9506 ravimile CAPOZIDE tablett 50mg+25 mg N 30; ettekirjutuse 11.10.2004.a. nr 13.54/9507 ravimile MONOPRIL tablett 10 mg N 28 ja tablett 20mg N 28; ettekirjutuse 25.10.2004.a. nr 13.5-4/10121 ravimile HYDREA kapsel 500mg N 100; ettekirjutuse 25.10.04.a. nr 13.5-4/10118 ravimile VEPESID kapsel 100mg N 10 . Ravikindlustusseaduse ( RaKS) § 45 lg 3 ja kooskõlas § 42 lõigetega 3 ja 4 on ravimtootja kohustatud tegema hinnakokkuleppe sõlmimise ettepaneku sotsiaalministeeriumile ning hinnakokkuleppe sõlmima. Ettekirjutustes märgitakse, missugustele kaebaja ravimitele on hinnakokkulepe Sotsiaalministeeriumiga sõlmimata . Ettekirjutusega koos edastati allkirjastamiseks Sotsiaalministeeriumi koostatud hinnakokkuleppe ettepanekuga esitada vastuväited 15 päeva jooksul, Vastuväidete esitamisel peatub ettekirjutuse täitmise tähtaeg, kuid mitte kauemaks kui 20 kalendripäeva. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg on 30 päeva alates ettekirjutuse kättesaamisest. Kui hinnakokkulepet tähtajaks ei sõlmita, siis Sotsiaalministeerium kohaldab RaKS § 45 lg 5 kohaselt sunniraha 20000 krooni . Sunniraha rakendamist alustatakse viiendal kalendripäeval peale ettekirjutuse tähtaja möödumist. Kui ettekirjutust ei ole täidetud 20-ndal päeval peale ettekirjutuse tätimise tähtaja möödumist algatab Sotsiaalministeerium RaKS § 45 lg 5`kohaselt menetluse ravimi soodustuse protsendi vähendamiseks. II. Kaebaja taotlus menetluse lõpetamiseks 14.10.05.a. esitas kaebuse esitaja taotluse menetluse lõpetamiseks. Kaebaja leiab, et vaidlustatud ettekirjutustega kohustas Sotsiaalministeerium 30 päeva jooksul arvates ettekirjutuste saamisest sõlmima ministeeriumiga viimase poolt määratud motiveerimata ja ebakohaste ning ebaproportsionaalsete tingimustega ravimite hinnakokkuleppe sõlmimisele sunniraha kohaldamise ja ravimi soodusprotsendi vähendamise ähvardusel. Pikaajaliste läbirääkimiste tulemusel, mille käigus kaebaja ise tegi jõupingutusi, et kokkulepe sünniks kiiremini ja et üldse toimuks dialoog on 13.10.05.a. sõlmitud hinnakokkulepped. Kaebaja rikutud õigused ja vabadused on taastatud. Kaebaja ei pea selle tõttu asja arutamist vajalikuks ja taotleb menetluse lõpetamist
Kaebaja on teadlik
alusel menetluse lõpetamise tagajärgedest, et ta ei saa samas asjas menetluse lõpetamisel määrusega enam kohtusse pöörduda. Kaebaja on kandnud kohtukulusid ja palub tuginedes
60 kr. Lisab kohtukulu nimekirja (tlk 132). Õigusabikuluna kandis kaebaja 29051, 60 kr ja tasus riigilõivu 240 kr. Esitatud on arved ja tasumist tõendavad dokumendid (tlk 133- 140). III. Sotsiaalministeerium on 21.10.05.a. vastanud taotluse suhtes ja leiab, et menetlus asjas tuleb lõpetada, kuna kaebaja ei leia, et vaidlustatud ettekirjutused rikuvad tema õigusi ja vabadusi. Ei nõustu menetluse lõpetamise alusega ja kohtukulu taotlusega. Ministeerium jääb seisukohale, et ettekirjutuste eesmärgiks oli läbirääkimiste käivitamine hinnakokkuleppe sõlmimiseks ja kaebaja on nõuetekohaselt täitnud ettekirjutused. On sõlmitud ka hinnakokkulepped ravimitele, mille suhtes algselt ettekirjutus tehti. Ravimi Capozide osas on kaebaja teatanud, et toote tarnimine Eestisse lõpetatakse ja hinnakokkuleppe sõlmimise vajadus puudub. Lõpetamise aluseks on
lg 1 p 2 ehk kaebaja loobumine esitatud kaebusest, kui kohus võtab loobumise vastu. Ministeerium on seisukohal, et loobumise mittevastuvõtmise alused puuduvad ja see ei kahjusta teiste isikute õigusi ja vabadusi. 2 Kohtukulude jagamisega vastustaja ei nõustu. Kulud tuleb jätta kaebaja kanda. Kohaldamisele kuulub
31.10.05.a. esitas kaebaja oma seisukohad vastustaja taotluse suhtes. Kaebaja ei nõustu seisukohtadega. Kaebaja oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse ja taotlema esialgset õiguskaitset, sellest tekkisid kulud. Ettekirjutuse tekstidest nähtub, et edastati kokkulepped, mille allkirjastamist nõuti ja seejärel nõuti nende tagastamist. Lisatud olid kaebuse esitajat kahjustavate tingimustega hinnakokkulepped. Täitmise tähtaeg oli 30 päeva ettekirjutuste kättesaamisest ehk hinnakokkuleppe sõlmimiseks anti kaebajale aega 30 päeva. Vastuväidete esitamisel peatunuks tähtaeg vaid 20 kalendripäevaks. Igas ettekirjutuses oli hoiatus rakendada 20 000 kroonist sunniraha või ravimi soodustuse protsendi vähendamise menetlust. Kaebaja jääb seisukohale, et ta sai mõista antud olukorras, et hinnakokkulepped tulnuks sõlmida vaid ministeeriumi etteantud tingimustel. Kaebaja ei olnud enne ettekirjutuste tegemist keeldunud ravimite hinnakokkuleppe sõlmimisest, ei olnud kõrvale hoidunud läbirääkimistest. Kaebajale oli esitatud hinnakokkulepe vaid ühe ravimi osas ja kaebaja reageeris sõlmimise ettepanekuga. Vastustaja oli ise teavitanud RRLE liikmetele orienteeruva ajakava hinnakokkulepete sõlmimiseks. Kuid ettekirjutuse eelselt ei saadetud mingeid teateid ega ettepanekuid. Ettekirjutused saadeti sama tekstiga ka neile ravimtootjatele, kes olid oma ettepanekud juba teinud. Ettekirjutus selles kontekstis ei ole mitte üksnes kutse läbirääkimistele, vaid sunni ähvardus. Kohus rakendas õiguskaitseabinõud, kuna hinnakokkuleppe sõlmimiseks tehtava ettekirjutuse mõistega hõlmatavad õigused ja kohustused peavad jääma raamidesse, mis ei sisalda ühepoolset sundi sõlmida kokkulepe ilma konsensust saavutamata. Ettekirjutused ei olnud üheselt mõistetavad ja sõnastus ei välistanud sunnivahendi rakendumist. Vastustaja määrust ei vaidlustanud ehk tunnustas kaebaja õiguste kohtuliku kaitse vajadust. Konsensus saavutati vaevarikka läbirääkimiste menetluse tulemusel ja konsensus saavutati alles 2005.a. oktoobris, s.o 1 aasta peale ettekirjutuse tegemist. Kui kohus ei oleks õiguskaitset kohaldanud ei oleks vastustaja pidanud vajalikuks astuda läbirääkimistesse. Vastustaja on oma ettekirjutuse sisu asunud 26.01.05.a. seletuses tõlgendama kitsamas mahus, kui ettekirjutuse tekst seda väljendab. Vähemalt osaliselt on vastustaja möönnud ettekirjutuste õigusvastasust. Vastustaja leiab oma vastuses, et kaebaja rikutud õigused on taastatud. See märgib selgelt, et vastustaja on faktiliselt tunnistanud kaebaja õiguste ja vabaduste rikkumist ja vajadust pöörduda kohtusse. Kohtukulu väljamõistmine on põhjendatud. 04.11.05.a. leidis ministeerium, et kaebaja taotlus on alusetu kohtukulude nõude osas. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei rahuldatud kaebust osaliselt, vaid rahuldati taotlus õiguskaitse kohta. Kaebaja ei lugenud saadetud vastust tähelepanelikult. 08.11.05.a. täiendava vastus kaudu on vastustaja lisanud, et sunni kohaldamine ei olnud ettekirjutuse eesmärgiks; esialgse õiguskaitse kohaldamine ei välistanud ettekirjutuse sisulist täitmist ja kohtumäärust ei olnud vajalik vaidlustada. Vastustaja ei mööna ettekirjutuse osalist õigusvastasust (26.01.05.a. seisukoha alusel). Ministeerium ei ole leidnud, et kaebaja rikutud õigused on taastatud, vaid et kaebaja ei leia, et ettekirjutused rikuvad tema õigusi ja vabadusi. Palub lõpetada menetlus ja jätta kulud kaebaja kanda. Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatakse kohtukulude jagamine erinevalt, olenevalt sellest, millisel alusel menetlus lõpetatakse.
lg 2 näeb ette, et kui kohus lõpetab menetluse sama seadustiku § 24 lõike 1 punktis 3 sätestatud alusel, mõistetakse kaebuse esitaja kasuks välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebusest loobumise korral kannab
Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuste täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.
lg 1 p 3 võimaldab menetluse lõpetada juhul, kui kaevatav või protestitav haldusakt on 3 kehtetuks tunnistatud. Samas ei ole see säte kohaldatav menetluse lõpetamise alusena, kui haldusakt kaotab kehtivuse muudel põhjustel. ! Antud juhul ei ole kohus ja haldusorgan initsiatiivi asja menetluse lõpetamiseks näidanud. Vastustaja ei ole endiselt nõustunud kaebaja seisukohaga, et tema tegevus on põhjustanud kohtusse pöördumise vajaduse. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebaja on ettekirjutusi pidanud seaduslikeks, mis ei ole rikkunud tema õigusi ja põhjustanud kohtusse pöördumist. Kaebaja sõnum on, et enam ei ole ettekirjutused täidetavad ja pööratavad tema õiguste vastu, kuna kohtumenetluse tulemusel on vastustaja tegevus võimaldanud saavutada kaebusega soovitud eesmärgid. Samas leiab kohus, et
lg 1 p 3 alusel menetluse lõpetamine võimaldab vältida kohtuasja edasist menetlust olukorras, kus avalik võim on kohtumenetluse kestel kaebajast mitteoleneval põhjusel oma tegevusega kõrvaldanud kaebaja õiguste rikkumise ja menetluse otstarbekuse printsiibist lähtudes ei ole vajadust pelgalt kohtkulu väljamõistmiseks jätkata protsessi. Kaebaja ei ole antud juhul pidanud vajalikuks menetluse jätkamist mitte põhjusel, et ta peaks vaidlust perspektiivituks. Kohus leiab, et vastustaja tegevusega kõrvaldus kaebaja õiguste ohustamine ja rikkumine. Kohus esitab järgnevalt oma põhjendused. Kaebaja väidab, et ta on saavutanud nende õiguste taastamise, mille rikkumise tõttu ta kohtusse pöördus. Vastustaja sellega ei nõustunud. Kohus haldusaktide õiguspärasuse suhtes asja arutamiseni sisuliselt ei jõudnud, kuid vaatas kaebuse motiivid läbi esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Vastustaja ei ole tunnistanud vaidlusaluseid haldusakte kehtetuks põhjusel, et need on õigusvastased. Kohus leiab, et kaaludes kaebaja loobumist antud olukorras on kaebaja tahteks mitte jätkata protsessi, mis andis temale vajaliku tulemuse. Kaebaja pöördus kohtusse 09.11.04.a. ja taotles esialgset õiguskaitset, kuna ministeerium oli teinud ettekirjutused 11.10.04.a. ja 25.10.04.a. Ettekirjutustes oli antud 15 päevane tähtaeg ettekirjutuste lisaks olevate hinnakokkulepete etteantud tingimustel kinnitamiseks, samas oli antud võimalus, et vastuväidete korral peatub ettekirjutuse täitmise tähtaeg, kuid mitte kauemaks kui 20 päevaks. Ettekirjutus sisaldas nähtuvalt määruse I osas toodud asjaoludest hoiatust nii sunniraha kohaldamiseks kui ka ravimite soodus- protsendi vähendamise menetluse algatamiseks. Samas nimetab RaKS § 42 lg 4, et kõnealused hinnakokkulepped on halduslepingud. Kaebajal oli põhjendatud kartus, et tal tuleb ka juhul, kui ta esitab vastuväited, sõlmida teda kahjustavate tingimustega lepingud või siis rakendub tema suhtes sund ehkki tegemist peaks olema hinnakokkuleppe sõlmimisel halduslepingutega, mis saavutatakse konsensuse alusel. Kaebaja taotles kohtult ettekirjutuste täitmise peatamist. Kaebaja tõi välja, missugused tingimused toovad temale vahetult kahju ja missugused ei ole võimalikud täita ( kaebus tlk 6-12). Kohus esialgselt 12.11.04.a. ei rahuldanud esialgse õiguskaitse taotlust ja andis kaebuse esitajale aja täiendada kaebust. Kohus märkis, et kui kaebaja esitab ettenähtud tähtajal oma vastuväited projektile, siis on ta kohustuse täitnud ja algavad läbirääkimised. Peale seda saabus ministeeriumi seletus. Vastustaja leidis, et on väljendatud tahe astuda läbirääkimistesse ja jõuda lõpptulemusel hinnakokkuleppe sõlmimiseni ( tlk 51-52), Seal märgitakse, et ettekirjutuse tegemine teenib eesmärki, et ravimtootja astuks läbirääkimistesse, et sõlmida hinnakokkulepe, mis on seadusest tulenevalt ainus kohustuslik viis. Kuid ministeerium märgib, et hinnakokkuleppe kavandi tingimused on absoluutsed, seega ei saa ravimtootja esitada omapoolseid tingimusi. Kohus uuris esitatud lisamaterjale ja 20.12.04.a. leidis, et lisatud materjali kohaselt on ministeerium lubanud 14.01.03 teatada ajad, mil on sobiv esitada ettepanekud hinna kokkuleppe sõlmimiseks (memo) ja ühele ravimile oli kaebaja saanud ettepaneku hinnakokkuleppe sõlmimiseks 01.06.04.a. Kuid memost tulenevalt mingeid teateid ei saabunud ja kaebaja tõi esile faktid, mis kinnitasid, et järgnesid ettekirjutused ka neile äriühingutele, kes olid omapoolselt nõutud sammud astunud ja ettepanekud teinud. Ministeerium ei olnud ise suuteline eristama äriühinguid, keda tuleks sunni ähvardusel nn kutsuda kokkulepete sõlmimisele ja keda mitte. Ilmselgelt kinnitavad 4 materjalid, et vastustaja oli sattunud ajahätta ning püüdis tähtaegade ja sunni ähvardusel viima äriühingud lepete sõlmimisele, mis oli tema poolt dikteeritud. Kohus on ära toonud ka eelnevalt lõigu vastustaja vastusest, mis kinnitab, et kaebuse esitamise hetkel oli vastustaja veendunud, et ta saab hinnakokkuleppe tingimused kehtestada absoluutsetena. Kohus leidis ja leiab jätkuvalt, et hinnakokkuleppe, kui halduslepingu eelduseks, on selle osapoolte nõusolek ja konsensus tingimuste osas tulenevalt seadusest. Kuigi kohus tõlgendas ettekirjutuste sisu paindlikumalt kui selle sisu ja sõnastus tegelikult olid, pidas kohus vajalikuks arvestades kõiki saadud vastuseid ja materjale ning ettekirjutuse ebaselget sõnastust ohuks kaebaja õigustele ja leiab seda ka käesolevalt. Kohus rakendas esialgset õiguskaitset. 20.12.04.a. Kohus nõustub vastustajaga, et õiguskaitse osutamine ei takistanud kaebajal alustada läbirääkimisi ja realiseerida oma õigusi, kuid kohus leiab käesolevalt, et kaebuse esitajal oli põhjendatud alus tunda oma õigusi ohustatuna, seda enam, et piisanuks läbirääkimiste alustamiseks kutsest või teatest . Kui kaebaja suhtes oleks tõendatud, et ta hoidus kõrvale määratud ajaks või kokkulepitud ajaks läbirääkimistesse mitteastumise soovist, oleks sunni rakendamise ähvardus ehk olnud asjakohane. Edasi on kohus muutnud mitmel korral asja arutamise aega, kuna kaebaja tehtud ettepanekuid arutas ministeerium ise saadud ettepanekuid ettekirjutuses näidatud tähtaegu ületades. 26.01.05.a. teatab ministeerium (tlk 106), et ta on pidanud võimalikuks 14 hinnakokkuleppe puhul muuta läbirääkimiste tulemusel hinnakokkuleppe tingimusi. Veel märgitakse, et ministeerium on selleks ajaks praktikas näidanud, et ta ei pidanud hinnakokkuleppe tingimusi võrreldes ettekirjutusega koos saadetud tingimustega absoluutseiks ja ei surunud oma varianti peale. Märgitust järeldab kohus, et ministeerium peale kohtukaebuse saabumist ja õiguskaitse kohaldamist on muutnud oma seisukohti ning ei pea tingimusi absoluutseiks. Vastustaja seisukoha muutus kinnitab, et vaidluse algusest ja menetluse kestel on vastustaja võimaldanud kaebuse esitajale need õigused, mis toob endaga kaasa halduslepingu sõlmimise põhimõtted ja kõrvaldab sunni rakendumise. 27.01.05.a. on kohus teinud päringu vastustajale, kuidas edeneb kaebajaga kokkulepete sõlmimine. Samasuguse päringu tegi kohus kaebaja esindajale ja 02.02.05.a (tlk 111) on saabunud vastus, et kaebaja esitas omapoolsed seisukohad juba 10 11.04.a. , kuid vastustaja ei ole käesoleva ajani oma seisukohti esitanud. Seejärel teatas kaebaja, et kaebaja järelpärimisele saatis ministeerium 17.02.05.a. oma seisukohad kirjadele ehk soovist pidada läbirääkimisi (tlk 112). Taas paluti istung edasi lükata, kuna 16.06.05.a. ei olnud läbirääkimisi lõpetatud 14.10.05.a. määratud ajal ilmus kaebaja kohtusse, vastustaja mitte. Kaebaja esitas taotluse menetluse lõpetamiseks, kuna saavutas hinnakokkulepped tema õigusi säästval viisil. Tulemus saavutati 13. 10.2005.a. Kohus ülalmärgitust järeldab, et kaebuse esitaja kohtusse pöördumine oli tingitud vastustaja tegevusest ja kaebaja õigused olid ohustatud, seejuures leiab kohus, et sunni ähvardusega ettekirjutusteks puudus põhjendatud ajend. Kaebaja õigused olid ohustatud ja selles osas sai kaebaja kohtulikku kaitse, mitte ei ole tegemist vastustaja nn vabal tahtel seisukoha muutusega. Kaebaja on kandnud kulutusi. Kohus leiab, et kaebuse esitaja eesmärgid realiseerusid kohtusse pöördumise tulemusel ning kaebajat ei ähvarda enam sunni kohaldamiseks tehtud ettekirjutused. Selliselt ei ole kaebajal põhjust menetlust jätkata mitte kaebuse perspektiivituse tõttu, vaid et vältida kohtukulude suurenemist. Kohus leiab, et tegemist on
Kaebuse esitaja ei saanud ette näha kohtusse pöördumisel, kuidas käitub vastustaja, lähtudes eelkõige vastustajalt saadud vastusest ei saanud sündmusi ette prognoosida ka kohus. Kaebaja tahe ei ole selliselt loobumine kaebusest, vaid soov lõpetada menetlus
Kohtukulude suurenemine ei oleks antud juhul välditav, kui kohus jätkaks asja sisulist arutamist. Kokkulepet menetluse lõpetamiseks vastustaja ei ole soovinud sõlmida. Kohus leiab, et kaebaja kantud kohtukulud kuuluvad osaliselt hüvitamisele.
§-st 93 lg 2 tulenevalt mõistetakse kaebuse esitaja kasuks välja tema poolt kantud kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse sama seadustiku paragrahv 24 lõike 1 punktis 3 sätestatud alusel. 5 Kaebuse esitaja on loobunud esitatud kaebusest
lg 1 p 3 alusel.
lg 1 kohaselt võib kaebusest loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil. Halduskohus võtab loobumise vastu, kui see ei kahjusta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Kaebuse esitaja on teadlik, et menetluse lõpetamisel ta ei saa uuesti pöörduda kohtusse samas asjas-
Vastustaja leiab, et loobumise vastuvõtmine ei kahjusta teiste isikute õigusi ja huve. Kohus lõpetab menetluse määrusega –
Kohus leiab, et kaebaja taotlus lõpetada haldusasja menetlus kuulub rahuldamisele. Ei ole tegemist juhtumiga, mil oleks menetluse lõpetamise alusena kohaldatav
Kohus leiab, et kaebaja kantud kohtukuluna riigilõivu tasumises summas 240 krooni (RLS § 37 lg 10) (tasumine tõendatud maksekorraldustega tlk 15- 18) maksekorraldustega nr 127 08.11.04.a. , nr 128 08.11.04.a., nr 129 08.11.04.a., nr 130 08.11.04.a. Eesti Ühispanka maksja Teder, Glikman ja Partnerid OÜ vahendusel maksja kontolt 10220039548015 MTA-le saaja kontoga 10052032262003 viitenumbriga 120 1154 on tõendatud. Vastavalt
lg 4 p 3 tagastatakse riigilõiv, kui kohus lõpetab asja menetluse
Õigusabitasu summa suurust tuleb vähendada ja kohus peab tehtud tööde mahtu ja keerukust arvestades õiglaseks summaks välja mõista vastustajalt 5000 krooni. Kokku kuulub hüvitamisele vastustajalt kaebaja kasuks õigusabitasu 5000 kr. Ülaltoodu alusel ja juhindudes
lg 3, lg 4, § 24 lg 1 p 3, lg 2, lg 3, § 92 lg 2 , § 84 lg 4 p 3 kohus MÄÄRAB: 1) Lõpetada X AS kaebuse Sotsiaalministeeriumi ettekirjutuste hinnakokkuleppe sõlmimiseks tühistamise nõudes menetlus
2) Välja mõista Sotsiaalministeeriumilt kaebaja õigusabitasu 5000 krooni (viis tuhat krooni). kasuks kantud kohtukuluna 3) Tasutud riigilõiv kuulub tagastamisele summas 240 krooni. Saata määrus protsessiosalistele. Määrusele on õigus esitada erikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul arvates määruse saamisest. Karin Kalmiste Kohtunik 6 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.