lg 1 p 13 ja tunnistada see Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11 ja 12 vastuolus olevaks. Kaebajale kuulub Lauri tee 4 asuva maa tagastamise nõudeõigus. Kaebaja on kandnud kulusid seoses nimetatud maatükiga summas 1 400 700 krooni (nõudeõiguse omandamine 194 207 krooni, detailplaneerimise kulud 36 630 krooni ning kohustus rajada omal kulul planeeringukohased teed ja tehnovõrgud 1 169 864 krooni). Maa riigi omandisse jätmisel makstakse AS- le TTP maareformi seaduse (
) § 13 kohaselt maa hindamise seaduses sätestatud korras kompensatsiooni 90 krooni ruutmeetri kohta kokku summas 44 577 krooni. Vaidlusaluse krundi turuväärtus on käesoleval ajahetkel veidi alla 5 milj. krooni. Kaebajal ei ole õigust nõuda
lg 1 p 13 alusel Vabariigi Valitsuse korraldusega riigi omandisse jäetud maa tagastamist ka juhul, kui välislepingu eelnõu ei jõustu või Vene Föderatsioon Lauri tee 4 asuvat maad kasutada ei soovi. Kaebaja leiab, et
lg 1 p 13 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 10 tuleneva õigusselguse, §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse ja §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Maareformi õigustatud subjekti omandiõiguse järjepidevuse piiramise aluseks saab olla üksnes senise maakasutaja seadusega kaitstud huvi.
lg 1 p 13 rikub PS §-s 10 sisalduvat õigusselguse printsiipi, kuivõrd rikub maareformi õigustatud subjekti õigustatud ja seadusele tuginevat eeldust, et tema omandiõiguse järjepidevuse piiramise aluseks saab olla üksnes vajadus kaitsta seniste maakasutajate huve.
lg 1 p 13 sätestatud abinõu ei ole kohane ega tarvilik ning on riivatud isikutele ebamõistlikult koormav. Kaebaja on seisukohal, et seadusandja on rakendanud maareformi vahendeid kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Riigile ei kaasne sundvõõrandamisega talumatult kõrget finantskoormust, kuna tasuda tuleks vaid õiglane hüvitis. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste maareformi õigustatud subjektidega, kelle suhtes maa tagastamise otsus tehti enne maa välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse andmist või valitsusdelegatsioonide poolt välislepingu eelnõu parafeerimist. Kaebaja saab vaid
-s ettenähtud kompensatsiooni ning jääb ilma kohesest ja õiglasest hüvitisest ning muudest KSVS-s sätestatud õigustest. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et antud vaidluse aluseks on rahvusvahelise lepingu sõlmimine, mistõttu tuleb arvestada avaliku huvi kaalukusega, mida kõnealune leping kannab. Kaebuse rahuldamine tooks kaasa olukorra, kus leping Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel jääb sõlmimata. Vene pool on kuue aastase läbirääkimise tulemusel nõus lepingu sõlmimisega vaid tingimusel, et Tallinnas Lauri tee 4 asuv krunt kuulub lepingu objektide hulka. Alternatiivid lepingu objekti osas on välistatud. Rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele eelneb eeltöö valitsusdelegatsioonide poolt peetavate läbirääkimiste näol, millega töötatakse välja ja lepitakse kokku- parafeeritakse- lõplik tekst, mille pooled seejärel allkirjastavad. Parafeerimisega võtavad riigid endale kohustuse sõlmida vastav 2
lg 1 p-st 13 tulenevad alused- valitsusdelegatsioonide kokkulepe ja maa välisriigi valdusesse ja kasutusse andmine. Tulevikus ka omandusse andmine. Vastustaja leiab, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta. Kaebaja vaidlustab Eesti Vabariigi poolt taotletava eesmärgi saavutamise vahendite põhiseadusele vastavust, mitte Vabariigi Valitsuse korralduse vastavust seadusele. KSVS oleks kohaldatav vaid juhul, kui avalikku huvi rahuldav vara asuks kaebuse esitaja omandis. KSVS § 3 ei sisalda käesolevat olukorda sundvõõrandamise alusena ning sellist alust ei sätesta ka muu seadus. Kaebuse esitaja ei ole krundiga seotud kulutusi esitanud korrektselt. Nõudeõiguse eest tasutud summa ei kuulu nõude algupärase omaniku
-st tulenevate õiguste hulka. Ka ei ole põhjendatud planeerimiskulutused, mis oleksid antud juhul tehtud kulutuste tegijale mittekuuluva maaüksuse osas. Lisaks ei ole põhjendatud ka teede ja tehnovõrkude rajamise kohus tustega kaasnevad kulud, sest neid veel tehtud ei ole. Nimetatud kulud on seotud kogu kaebuse esitaja poolt teostatavast kinnisvaraarendusest sealses piirkonnas, samuti hüvitab nimetatud kohustuse täitmise järel need kulutused kohalik omavalitsus. Vastustaja leiab, et
lg 1 p 13 ei ole vastuolus põhiseadusega.
Tegemist ei ole õigusselguse printsiibi mittejärgimisega, vaid avaliku huvi kaitsmisega. Samuti ei esine va stuolu proportsionaalsuse põhimõttega, sest muud abinõud avaliku huvi kaitsmiseks taotletava eesmärgi saavutamiseks puuduvad. Rikutud ei ole ka võrdse kohtlemise printsiipi. Kaebuse esitaja poolt kirjeldatud ebavõrdse kohtlemise konstruktsioon on rajatud
sätetele ja maareformi olemusele ning selleviisiline seostamine on põhjendamatu. Tallinna Halduskohtu 07.02.2005 otsusega nr 3-1384/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Kohtumenetluse käigus täpsustasid kaebaja esindajad kaebuse esitamise eesmärki ja asusid seisukohale, et kaebaja eesmärgiks on eelkõige maa tagastamise nõudeõiguse realiseerimine maa tagasi saamiseks. Kaebus tugineb väitele, et
Kohus leidis, et Lauri tee 4 maa riigi omandisse jätmine on kooskõlas reformiseaduste eesmärkidega ning selleks on seadusest tulenev õiguslik alus. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigus on omandipõhiõigus. Põhiseaduse § 32 lg 1 teise lause kohaselt võib omaniku nõusolekuta tema omandit võõrandada seaduses sätestatud juhtudel ja korras, üldistes huvides, õiglase ja kohese hüvituse eest. Riigikohus on mitmetes lahendites märkinud (PSJK 16.09.2003 lahendis nr 3-4-1-6-03), et PS § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. Riigikogu üldkogu on leidnud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-ga 32.
kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhine vateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Maareformi käigus otsustatakse ka selle üle, kas osa riigi omandis 3
§-st 31 tulenevat avalikku huvi sisustanud selliselt, et eelmärgitud sätte alusel jäetakse riigi omandisse maa, mis on vajalik riigi ülesannete täitmiseks või riigi äriühingutele või on vajalik seadusega riigile pandud avalik-õiguslike kohustuste täitmiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2000 lahend nr 3-4-1-10-2000). Kohus leiab, et riigi ülesandena on käsitletav välisriikide esindustele nende Eestis asumiseks maa omandamise või kasutamise võimaldamine. Riigikogus maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu (552 SE) teisel lugemisel arutati muudatusettepanekut nr 17, mis puudutas
Stenogrammis märgitakse, et seoses
Läbirääkimiste lõpetamisega ja kahepoolse protokolli vormistamisega on poolte volitatud esindajad kinnitanud kokkuleppe täitmist ning kokkuleppe mittetäitmine kahjustaks Eesti riigi huve ja suhteid Vene Föderatsiooniga ning võiks vähendada Eesti riigi usaldusväärsust rahvusvahelises suhtlemises.
lg 1 p 13 grammatilise tõlgendamise tulemusel ei saa järeldada, et sätte esimene pool, mille kohaselt riigi omandisse jäetakse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse tähendaks jõustunud välislepingu olemasolu, kuna seadusandja on kasutanud vormi „antakse“, mis viitab tulevikus toimuvale tegevusele. Kohus leidis, et ainsaks loogiliseks järelduseks võiks olla, et lause teises pooles sisalduvat alust kohaldatakse üksikuna juhul, kui on saavutatud parafeeritud kokkulepe maa üleandmises, kuid puudub selgus, kas maa antakse valdusse, kasutusse või omandisse. Kohus leidis, et
Maa riigi omandisse jätmine on kohane, kuna tagab riigile avalikes huvides vajaliku maaomandi säilitamise. Maa tagastamise nõudeõiguse omaja ei saa eeldada, et talle õigusvastaselt võõrandatud maa igal juhul tagastatakse. Omandireformi aluste seaduse järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Vara, mille tagastamine avalikust huvist lähtuvalt pole võimalik või mille tagastamist õigustatud subjekt ei taotle, kompenseerib riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Maa riigi omandisse saamiseks ei saanud kasutada kinnisasja sundvõõrandamise seadust, kuna vaidlusalune maatükk oli riigi, mitte kaebaja omandis. 4
-s ettenähtud abinõu riigile maaomandi säilitamiseks oli vajalik ning mõõdupärane, arvestades seadusandja poliitilist tahet viia läbi omandireform kehtivas õiguses ettenähtud korras ja vahenditega. Kaebaja õigust teatava selgusega ette näha riigivõimu käitumist ei ole rikutud, kuna tegemist oli maaga, mille tagastamise küsimust ei olnud veel otsustatud.
lg 1 p 13 hakkas kaevatava haldusakti andmisel kohaldatud sõnastuses kehtima 29.03.2001. Seega kaebaja poolt nõudeõiguse omandamise ajal kehtis
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis lahendis nr 3-4-1-6-03, et ehkki PS § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, tuleb omandireformi ja maareformi seaduse alusel vara tagastamisel või kompenseerimisel järgida PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõigust. Käesoleval juhul saab võrrelda omavahel isikuid, kellele maad ei tagastata
Kohtul puudub alus kahelda, et maa kompenseerimisel võidakse kaebajat ebavõrdselt kohelda. Võrdselt tuleb kohelda isikuid menetluslike õiguste osas. Antud juhul ei ole tuvastatud, et kohalik omavalitsus või riik oleks tagastamist kuidagi takistanud või põhjendamatult venitanud. Kohus nõustub kaebajaga, et tagastamine ja kompenseerimine ei ole rahalises mõttes võrdsed restitutsiooni viisid, kuid mõlemad on seadusandja poolt ette nähtud ülekohtu heastamise viisid ning selles mõttes võrdsed. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES AS TTP on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohus on otsuses ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõigusenorme ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kohus on jätnud kohtuotsuses märkimata normi, mille kohaldamist ta kontrollis (
lg 1 p 13 lause esimese või teise poole) ning seega on otsuses tehtud järelduste põhjendamata jätmisega oluliselt rikutud TsMS § 227 lg 1 ja § 232 lg 4 nõudeid. Apellant leiab, et
lg 1 p 13 täiendati teise lauseosaga lähtuvalt asjaolust, et seadusandja hinnangul eeldas sätte esimese lauseosa kohaldamine jõustunud välislepingu olemasolu. Sama paragrahvi teine lauseosa eeldab veel mittejõustunud, kuid siduva kokkuleppe olemasolu. Apellant on seisukohal, et vaidlusaluse korralduse andmise ajal ei esinenud
lg 1 p 13 kohaldamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid – välislepingu eelnõu ei olnud jõustunud ega ka mitte siduv Viini konventsiooni art 18 p b tähenduses. Kõnealune välislepingu eelnõu ei olnud Eestile korralduse vastuvõtmise ajal siduv, sest läbirääkimistel osalenud riigid ei olnud kokku leppinud, et lepinguteksti parafeerimine oleks käsitletav välislepingu allakirjutamisena. Korralduse andmisel puudusid
lg 1 p 13 kohaldamiseks vajalikud faktilised asjaolud, mistõttu on korraldus õigusvastane. AS TTP leiab, et vaidlusalune säte on vastuolus PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse printsiibiga. Igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Isikutel, kes esitasid tähtaegselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli õiguspärane ootus eeldada, et nende avalduse üle otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel.
Apellandi õiguseellane esitas maa tagastamise avalduse tähtaegselt ning sellel ajal veel vaidlustatud õigusnormi ei olnud. Õiguspärase ootuse tekkimise seisukohast on oluline, millised õiguslikud alused kehtisid õiguste realiseerima asumise ajal ehk milline ootus sai isikutel seadusest tulenevalt tekkida. Kohus asus seisukohale, et
lg 1 p 13 ei riku õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitanud isikute võrdsuspõhimõtet. Apellant leiab, et see seisukoht on väär. Kohus võrdles 5
Selline võrdlus on asjakohatu, sest apellant ei olegi väitnud, et selliseid isikuid oleks ebavõrdselt koheldud. Apellant võrdles isikuid, kes asusid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusega kehtestatud korras oma subjektiivset õigust realiseerima. Nende isikute ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et
lg 1 p 13 jõustumine liigitas nimetatud inimesed kaheks - isikuteks, kelle suhtes jõuti maa tagastamise otsus enne § 31 lg 1 p 13 jõustumist vastu võtta ning isikuteks, kelle suhtes seda teha ei jõutud. Seejuures ei sõltunud tagastamismenetluse kiirus avaldajatest. Vahetegu, millega seadusandja jättis osade võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust realiseerinud isikute suhtes õiguskindluse põhimõtte kohaldamata, on ebaproportsionaalne. Asjaolu, et isikutel on võimalus saada tagastamata maa eest kompensatsiooni, ei õigusta võrdsuspõhimõtte rikkumist. Apellant leiab, et
Demokraatliku ühiskonna seadus peab olema püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
lg 1 p 13 sätestatud abinõud ei ole vajalikud, sest sama eesmärki on võimalik saavutada teise abinõuga, mis on sama efektiivne, kuid isikut vähem koormav. KSVS reguleerib kinnisasjade võõrandamist omaniku nõusolekuta üldistes huvides kohese ja õiglase hüvitise eest ning KSVS täiendamisega sinna sundvõõrandamise täiendava aluse (kinnisasja sundvõõrandamine selle andmiseks välisriigi omandisse või kasutusse) sätestamise teel oleks olnud võimalik saavutada püstitatud eesmärki sama efektiivselt. Kuna KSVS tagab isikule maa eest õiglase hüvitise, oleks KSVS-s sätestatud abinõu isikule märksa vähem koormav. Riigi poolt avalike huvide teostamine eesmärgiga vältida nendega seonduvate kulude kandmist, jättes finantskoormuse teatud isikute ringi kanda, on lubamatu. Riigile mittesiduvate kokkulepete alusel isikute suhtes õiguskindluse põhimõtte kohaldamata jätmine ning ebavõrdne kohtlemine ei ole avaliku huviga õigustatav.
lg 1 p 13 põhiseaduspärasuse kontrolli osas ei oma ühegi konkreetse välislepingu sõlmimiseks ja täitmiseks faktiliselt esinev avalik huvi õiguslikku tähendust. Vastuses apellatsioonkaebusele ei pea vastustaja apellatsioonkaebust õigeks. Kohus on otsuses korrektselt märkinud, et korralduse andmisel on tuginetud
lg 1 p 13 tervikuna ning kontrollinud normi kohaldamiseks vajaliku faktilise asjaolu esinemist. Kohus on teinud kindlaks, et eksisteerib Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsusdelegatsioonide parafeeritud kokkulepe nende riikide poolt saatkondade paiknemise vastastikuste tingimuste kohta. Kohus on
lg 1 p 13 sätestatud norme tõlgendanud õigesti, põhjendades asjakohaselt oma järeldusi kohtuotsuses. Maa riigi omandisse jätmise alused sätestab
. Maa jäetakse riigi omandisse reeglina riigi ülesannete täitmiseks avalikest huvidest lähtudes.
lg 1 p 13 sätestab kaks alust, millest ühe või mõlema esinemisel jäetakse maa riigi omandisse. Nimetatud normi esimeses lausepooles sätestatud aluse puhul jäetakse riigi omandisse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse. Normi teises lausepooles sätestatud aluse puhul jäetakse riigi omandisse maa, mille üleandmiseks on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud. Käesoleval juhul on Eesti Vabariigi delegatsioon Vene Föderatsiooni delegatsiooniga vastava lepingu tingimused ja sõnastuse parafeerinud. Parafeeritud leping on heaks kiidetud Vabariigi Valitsuses 27.01.2004 korraldusega nr 121-k. Vaidlustatud korralduse andmisel esinesid mõlemad
lg 1 p 13 sisalduvate normide kohaldamiseks vajalikud faktilised asjaolud ning kohus on nimetatud norme kohtuotsuses õigesti tõlgendanud.
sätestab üldnormina maareformi eesmärgi ning § 3 maareformi sisu (nähes teatud juhtudel ette maa jätmise riigi omandisse). Seadusandja on
lg 1 sätestanud normid, millede puhul on seatud avalikud huvid kõrgemale üksikisiku huvidest, et oleks tagatud riigi põhiülesande täitmine, kuid sellistel juhtudel ei ole tegemist õiguskindluse printsiibi järgimata jätmisega. Tuleb arvestada ka Riigikohtu mitmetes lahendites esitatud seisukohaga, mille kohaselt PS § 32 sätestatud 6
lg 1 p 13 redaktsiooni muudetud, mistõttu on põhjendamatu väita, et seadusandja on õiguskindluse printsiipi rikkudes nimetatud normi muutes riivanud apellandi subjektiivseid õigusi. Puudub alus väita, et seadusandja on antud juhul valinud eesmärgi saavutamiseks selle olulisusega võrreldes ebaproportsionaalse vahendi. Käesolevat olukorda ei saa lahendada maa sundvõõrandamise kaudu, sest KSVS sisaldab lõplikku loetelu sundvõõrandamise alustest, võimaldamata maad sundvõõrandada välisriigi kasutusse, valdusse või omandisse andmise eesmärgil.
lg 1 p 13 ei ole vastuolus PS § 12 sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga.
sätestab maareformi sisu, määrates samakaaluliste lahenditena õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Puudub igasugune alus väita, et kaebajat koheldakse maareformiseaduse kohaldamisel erinevalt teistest või et selline ebavõrdne kohtlemine tuleneks nimetatud seaduses sätestatud normidest. Apellandi seisukohast lähtudes tagaks nii võrdsuse, proportsionaalsuse kui õiguskindluse printsiibi järgimise regulatsioon, mille kohaselt kogu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse ning seejärel riik sundvõõrandab või ostab tagasi avalike vajaduste täitmise tagamiseks vajaliku maa. Esitatud põhimõte ei oleks mõistlik ega vastaks üldistele avalikele huvidele, mistõttu seadusandja on valinud praegu kehtiva regulatsiooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellant on leidnud, et kohus ei ole piiritlenud, millist
lg 1 p 13 näidatud alust käesoleval juhul kohaldada tuleb ning sellest tulenevalt on jätnud kontrollimata
Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
lg 1 p 13 kehtis vaidlustatud korralduse andmise ajal järgmises sõnastuses:„ Riigi omandisse jäetakse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud.“ Kohtuotsuse leheküljelt 7 nähtuvalt on kohus tõdenud, et vastustaja on korralduse andmisel tuginenud
lg 1 p-le 13 tervikuna ning leidnud, et esineb normi kohaldamiseks oluline faktiline asjaolu – läbirääkimised on lõppenud ja kahepoolse protokolli vormistamisega on poolte volitatud esindajad kinnitanud kokkuleppe täitmist. Nõustuda tuleb vastustajaga, et sõna „või“ kasutamine kahe lausepoole vahel annab aluse järelduseks, et
Kuivõrd nii ühe kui teise aluse esinemise tagajärg on sama – maa jäetakse riigi omandisse - on eelpool viidatud sätte kohaldamisel oluline tuvastada ühe sättes esineva aluse olemasolu. Kuivõrd igal juhul on olemas valitsusdelegatsioonide kirjalik kokkulepe Lauri tee 4 üleandmiseks Vene Föderatsioonile, on faktiline asjaolu
lg 1 p 13 kohaldamiseks olemas ning arutelu selle üle, milliseid asjaolusid peetakse silmas sätte esimeses lausepooles, on pelgalt teoreetilist laadi, millega kaasaminekuks ringkonnakohus vajadust ei näe. Ringkonnakohus leiab, et kohus on õigesti leidnud, et kokkulepe oli Eesti poolele siduv ja tingis meetmete võtmise kokkuleppe täitmise tagamiseks. Kokkuleppe artikli 3 kohaselt tagavad pooled, et pärast kokkuleppe jõustumist antakse maaüksuste tähtajatu kasutamisõigus üle võimalikult lühikeste ja vastastikku kooskõlastatud tähtaegadega (I köide, lk 108). Nimetatud artiklit ei ole võimalik muud moodi tõlgendada, kui Eesti poole poolt võetud kohustusena lepingu jõustumiseni säilitada läbirääkimistel kokkulepitud objektid võimalikult kiiret üleandmist võimaldaval kujul ning Eesti pool on kokkuleppe tagamise siduvust kinnitanud lisaks valitsusdelegatsiooni poolt allakirjutamisega ka Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 121-k 27.veebruarist 2004. Selliselt on 7
lg-sse 1 lisatud p 13 kohaldamisega rikutakse tema kui maareformi õigustatud subjekti õiguskindlust ja teda koheldakse võrreldes nende õigustatud subjektidega, kellele enne nimetatud sätet jõuti maa tagastada, ebavõrdselt. Samuti peab kaebaja sätet ebaproportsionaalseks ja leiab, et temale vähem koormav oleks kohese ja õiglase rahalise hüvitise ettenägemine praktiliselt sundvõõrandatud maa eest.
lg 1 p 13 sätestab tõepoolest täiendava aluse maa riigi omandisse jätmiseks ning kuivõrd tulenevalt
lg 2 p 4 riigi omandisse jäetud maa ei kuulu maareformi käigus tagastamisele, on tegemist täiendava alusega maa tagastamata jätmiseks. Analoogilist alust enne 2000.aasta 16.juulit maareformi seadus ei sisaldanud. PS § 10 sisaldab endas õigusriigi printsiipi, millest omakorda on tuletatav õiguskindluse ja edasi õiguspärase ootuse printsiip. Õiguspärase ootuse printsiip kaitseb isiku ja riigi vahelist usaldussuhet, keelustades isikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 17.märtsi 1999 otsuses nr 3-4-1-2-99 tunnustanud, et omandireformi käigus asub isik oma õigusi realiseerima avalduse esitamisega ning seetõttu on seadusemuudatus, mis välistab tema õigustatud subjektiks tunnistamise ja seega ka vara tagastamise ja kompenseerimise vastuolus põhiseaduse §-ga 10. Analoogse seisukoha on Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegium avaldanud 30.septembri 1998 otsuses nr 3-4-1-6-98: „Vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega jäeti seadusega lubatud kompensatsioonist ilma isikud, kes olid juba asunud oma õigusi realiseerima ja kelle subjektiivset õigust oli tunnustatud seaduse alusel antud halduse üksikaktidega.“ Seega tuleb kindlaks teha, mis hetkest asus kaebaja realiseerima oma õigusi vara tagastamiseks. Õiguspärase ootuse põhimõtte võimaliku rikkumise hindamisel tuleb lähtuda konkreetsetest faktilistest asjaoludest ja kontrollida, kas kaebajal võis olla tekkinud usaldus riigi teatud käitumise suhtes. Ehkki nõude loovutamisega lähevad üle kohustise täitmist tagavad õigused (TsK 216 lg 3, VÕS § 167), ei läinud kaebajale üle nõude loovutajatel võimalikult tekkinud usaldus, et nõude rahuldamisel lähtutakse avalduse esitamise ajal kehtinud seadusest. Selline usaldus on lahutamatult isikuga seotud ning konkreetse normikontrolli korral tuleb lähtuda vastavat üksikakti vaidlustanud isiku usaldusest. Käesoleval juhul omandas kaebaja maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse 28.12.2001, seega peale seadusemuudatuse jõustumist. Selleks ajaks oli nõudeõiguse võõrandajatele juba 142 168 m2 , seega ca pool endisest kinnistust tagastatud ja kaebajale võõrandati osa, mille suhtes ei olnud tagastamiseks vajalike toimingute tegemist – katastriüksuse mõõdistamist jms veel alustatud. Seetõttu sai kaebaja nõudeõiguse omandamisel hinnata juba kehtiva sätte mõju maa reaalse tagastamise või kompenseerimise seisukohalt. Kaebaja asus oma subjektiivseid õigusi maa tagastamiseks või kompenseerimiseks realiseerima alates hetkest, mil ta nõudeõiguse omandas, seepärast ei kohaldata seadust tema suhtes tagasiulatuvalt. 8
tõttu maa tagastamata jäetakse ja kompenseeritakse ega tuvastanud ebavõrdset kohtlemist. Kaebuse esitaja leiab, et kohus on ebaõigesti määratlenud võrreldavate gruppide vähima ühise soomõiste. Kaebuse esitajaga tuleb nõustuda. 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.