Obsah (4)
§ 148§ 147§ 150§ 13KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Oliver Kask ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2005, Tallinn Haldusasj
§ 148
lg 1 ei saa jätta vaiet rahuldamata, samas osaliselt muuta ja osaliselt tühistada maksuotsus ning teha isiku olukorda halvendav otsus. Seetõttu on vaideotsus ebaseaduslik. Hetkel valitseb olukord, kus kaebaja suhtes on samas asjas jõus nii maksuotsus kui ka vaideotsus ning seega on ebaselge, millisest otsusest peab kaebaja lähtuma. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt luges maksuhaldur kaebaja maksustatavaks tuluks 15 996 249,76 krooni. Kohtumenetluse käigus vähendas maksuhaldur maksustatavat tulu 206 923,04 krooni võrra tehingute osas, mille osas maksuhalduril ei ole võimalik kõrvaldada kahtlusi, et kaarditehingute tegijateks ja sularaha väljavõtjateks võisid olla kaardiomanikud ise ehk siis L.Pimenova või E.Sutškova. Tallinna Halduskohtu 22.03.2005 otsusega nr 3-418/2004 rahuldati kaebus osaliselt.Kohus tühistas maksuotsuse osas, mis puudutas Romela arvelduskontolt E.Sutškovale ja L.Pimenovale väljastatud deebetkaartidega tehtud kaardimakseid ja välja võetud sularaha summas 6 289 312,56 krooni (maksuotsuse lisa nr 6). Maksuhaldurile tehti ettekirjutus tasumisele kuuluva tulumaksusumma ja intressi uuesti arvutamiseks. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kaebaja kasuks mõisteti välja kohtukulud summas 11651, 47 krooni. Vaidlustatud maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur kontrollis Larson Eesti ning madala maksumääraga territooriumil registreeritud firmade Larson ja Romela omavahelisi majandustehinguid perioodil 1997-2001 ning nimetatud äriühingute seotust kaebajaga. Summad, mida Tallinna JIMA käsitles kaebaja tuluna, on järgmised: 1) ajavahemikul 21.01.1997-15.03.2000 Larsoni arvelduskontolt tehtud ülekanded isiklikeks kulutusteks summas 1 130 898, 40 krooni (maksuotsuse lisa 1); 2) ajavahemikul 20.01.1998-10.03.2000 Larsoni arvelduskontolt kaebaja nimele väljastatud pangakaartidega tehtud kaardimaksed summas 523 093, 76 krooni (maksuotsuse lisa 2); 3) ajavahemikul 16.02.1998-06.03.2000 Larsoni arvelduskontolt kaebaja nimele väljastatud pangakaartidega väljavõetud sularaha summas 1 799 750 krooni (maksuotsuse lisa 3); 4) ajavahemikul 20.05.1997-05.02.1999 Larsoni arvelduskontolt pangakontorite kaudu väljavõetud sularaha summas 1 965 942, 40 krooni (maksuotsuse lisa 4); 5) ajavahemikul 10.12.1997-17.12.2001 Larson Eesti kassa väljamineku orderite alusel kaebajale välja makstud sularaha summas 2 936 452, 64 krooni (maksuotsuse lisa 5); 6) ajavahemikul 14.03.2000-18.12.2001 Romela arvelduskontolt tehtud kaardimaksed ja väljavõetud sularaha summas 6 289 312, 56 krooni (maksuotsuse lisa 6); 7) 03.11.2000 ja 26.07.2001 Romela arvelduskontolt MB Autokeskus AS- le tehtud ülekanded summas 1 250 800 krooni. Maksuamet suurendas kaebaja vaide läbivaatamise käigus kaebaja tulu 100 000 krooni võrra, mille kaebaja on maksuhalduri arvates 22.12.2000 Romela arvelduskontolt sularahas välja võtnud ja mille üleandmist Romela esindajale E.Sutškovale ei lugenud maksuhaldur tõendatuks. Kaebaja väide, et summa 5 419 684, 56 krooni (maksuotsuse lisad 1-4) ei ole kaebaja isiklik tulu, vaid Larsonilt saadud laenusummad, mille osas kehtis tagasimaksmise kohustus, ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole maksumenetluse käigus ega ka kohtule esitanud ühtki tema ja Larsoni vahel sõlmitud laenulepingut. Ivanovo oblasti Siseasjade Valitsuse juures asuva Uurimisvalitsuse poolt 06.03.2003 Andrei Astapenkole väljastatud tõend 20.01.2003 öösel toimunud röövkallaletungi kohta ei tõenda kaebaja ja Larson`i vaheliste laenusuhete olemasolu. Ei ole usutav, et kaebajasse puutuvaid laenulepingute eksemplare kandis endaga kaasas kaebaja abikaasa. Lisaks on üldteada, et informatsioon varastatud dokumentide kohta esitatakse uurimisasutusele isiku enda poolt, seega ei tõenda ülalnimetatud tõend iseenesest selles nimetatud dokumentide vargust. Laenuleping füüsilise isiku ja juriidilise isiku vahel sõlmitakse kirjalikult ja mitmes eksemplaris, seega peaks laenulepingu teine eksemplar olema Romela valduses. 5
(16)2-3/715/05 01.03.2000 koostatud nõudeõiguse loovutamise lepingust ei nähtu, et Larson loovutas Romelale nõudeõigused kaebaja vastu. Romelale on loovutatud nõudeõigus Larson Eesti vastu ja viimast käsitletakse võlgnikuna. 13.02.2003 on Romela esindaja E.Sutškova saatnud kaebajale kirja, milles teatatakse, et seoses kaebaja palvega esitada talle lepingute koopiad tema ja Larsoni ning Romela vahel, vajab Romela aega tööks arhiividokumentidega ja, et kohe, kui dokumendid valmis saavad, saadetakse need kaebajale. Romela väidetavaid laenulepingute koopiaid mingil põhjusel kaebajale ei saatnud. E.Sutškova 13.02.2003 kirja sisust ei saa järeldada, et E.Sutškovale oli varguse asjaolu teada. Kiri seab kahtluse alla kaebaja ja Larson/Romela vaheliste laenulepingute olemasolu ja nende väidetava varguse. 04.11.2002 ja 27.01.2003 maksuhaldurile antud selgitused ja kohtuistungil antud ütlused on olnud vastuolulised nii selles osas, kellega konkreetselt on väidetavad laenulepingud sõlmitud, kui ka selles osas, mitu laenulepingut on sõlmitud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kellelt, millal ja kui suures summas on ta saanud väidetavat laenu. Romela esindaja E.Sutškova poolt 24.01, 12.02. ja 01.04.2003 väljastatud õiendid on vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja A.Astapenko ütluste kohaselt on E.Sutškova tema Venemaal elav sugulane. E.Sutškova on 11.03.2003 Venemaa Maksupolitseile antud seletuses väitnud, et ta ei tea, kes on Romela omanik ja mis on firma tegevusala, küll on ta aga teadlik sellest, et Romela omandas firma Larson Eesti võlakohustused Larsoni ees ja et Larson Eesti võttis võlgu rahalisi vahendeid Larsonilt ja Romelalt. Samas ei tea ta finantsasjade üksikasju. Veel on Sutškova väitnud, et kõik rahaülekanded ning sularaha väljavõtmine toimusid vastavalt kellegi Mark Zaharovitši korraldustele, kelle perekonnanime ta ei tea. E.Sutškova ei ole Venemaa Maksupolitseile antud ütlustes kordagi viidanud mingitele kaebaja ja Larson/Romela vahelistele laenulepingutele. Ühestki E.Sutškova poolt väljastatud kirjast ei nähtu väidetavate laenulepingute esemeks olevaid summasid, seega on tõendamata kaebaja väide 5 419 684, 56 kroonise võlasuhte kohta Larson/Romelaga ja et kaebaja väidetav isiklik võlg Romela ees oli seisuga 01.04.2003 117 400 krooni. Kaebaja ja Larsoni vaheliste laenulepingute olemasolu ei tõenda ka tunnistaja Jelena Morozova maksumenetluse käigus antud seletused ja kohtuistungil antud ütlused. Ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus kaebaja enda poolt antud seletustega. J.Morozova ütlused on ebausaldusväärsed veel ka seetõttu, et J.Morozova on vahetult kaebajaga ärialaselt seotud isik. Põhjusel, et nimetatud tõendid ei tõenda kaebaja väidetavaid võlasuhteid Larson/Romelaga on maksuhaldur põhjendatult järeldanud, et 5 419 684, 86 krooni puhul on tegu kaebaja poolt deklareerimata tuluga. Maksuhaldur on kaebaja maksustava isikliku tuluna maksustamisperioodidel 1997-2001 käsitlenud Larson Eesti kassa väljamineku orderite alusel kaebajale välja makstud sularaha summas 2 936 452,64 krooni (maksuotsuse lisa 5). Kaebaja nõustub sellega, et ta on Larson Eesti kassast kassa väljamineku orderite alusel sularaha saanud. Kaebaja väidetel on ta aga kogu kassast saadud sularaha osade kaupa Larson/Romela esindajatele üle andnud. Kohus leidis, et kaebaja esitatud tõendid ei tõenda kaebaja poolt nimetatud summa üleandmist Larson/Romelale. Samuti on kaebaja seletused sularaha väidetava üleandmise kohta olnud vastuolulised. J.Morozova ja A.Astapenko poolt kohtule antud ütlustest ei nähtu, et viimased oleksid Larson Eesti kassast saadud sularaha edasiandmist vahendanud Larsoni esindajatele. Kohtumenetluse käigus on aga kaebaja väitnud, et ainult tema andis Larson Eesti kassast saadud sularaha üle Larson/Romela esindajatele. Ühtki kviitungit sularaha üleandmise kohta kaebaja esitanud ei ole. Samuti ei esitatud ühtki mõistlikku põhjust selle kohta, miks oli tarvis sularaha summades 35 000 krooni kuni 200 000 krooni Larson Eesti kassast välja võtta selleks, et see hiljem Larson/Romela väidetavatele esindajatele üle anda. Kaebaja ei suutnud ka meenutada, kes olid need konkreetsed isikud, kellele ta suurtes summades sularaha väidetavalt üle andis. Kohus leidis, et maksuhaldur on õigesti käsitlenud kaebaja isikliku tuluna Larson Eesti kassast kaebajale väljastatud sularaha summas 2 936 452, 64 krooni. 6
(16)2-3/715/05 Maksuotsuse kohaselt on kaebaja ajavahemikul 14.03.2000 kuni 18.12.2001 Romela arvelduskonto kasutamiseks E.Sutškovale ja L.Pimeno vale väljastatud deebetkaartidega teostanud kaardimakseid ja välja võtnud sularaha summas 6 289 312,56 krooni (maksuotsuse lisa nr 6). Kohtumenetluse käigus nõustus vastustaja, et on ekslikult omistanud kaebaja poolt teostatud kaarditehinguteks osa tehinguid, kokku summas 206 923,04 krooni. Vastustaja ei ole üheselt tõendanud, et E.Sutškovale ja L.Pimenovale väljastatud deebetkaardid olid kaebaja valduses ja kaebaja teostas nendega tehinguid ja võttis nendega pangaautomaatidest välja sularaha. Seetõttu puud ub alus käsitleda maksuotsuses märgitud summat 6 289 312,56 krooni kaebaja isikliku tuluna. Maksuhaldur on käsitlenud kaebaja isikliku tuluna 03.11.2000 ja 26.01.2001 Romela arvelduskontolt MB Autokeskus AS- le tehtud ülekandeid kokku summas 1 250 800 krooni. Kaebaja on väidetava sihtotstarbelise laenu tasumist tõendava kviitungina esitanud E.Sutškova poolt 12.02.2003 koostatud kirja, milles E.Sutškova kinnitab, et ta on saanud T.Astapenkolt 1 250 800 krooni isikliku sihtotstarbelise laenu kustutamiseks. Nimetatud tõend ei ole usaldusväärne. Ei maksuhalduri ega ka halduskohtu ülesandeks ei ole kaebaja ja tema abikaasa omavaheliste varalistest kohustustest tulenevate vaidluste lahendamine. Seetõttu dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et ülalnimetatud sõiduautod olid registreeritud A.Astapenko kui kaebaja abikaasa nimele, ei muuda kaebaja maksukohustust summade osas, mis on loetud tema tuluks ja millega ta soetas sõiduauto oma perekonnale. Kuna kaebaja ei ole tõendanud, et tema või tema abikaasa ja Romela vahel oli sõlmitud sõiduauto ostmiseks sihtotstarbeline laenuleping ja et laenulepingu esemeks olnud summa 1 250 800 krooni on kaebaja poolt Romelale tagastatud, siis on maksuhaldur õigesti lugenud nimetatud summa kaebaja isiklikuks tuluks, mida ei ole dekla reeritud ja millelt ei ole tulumaksu makstud. Kaebaja ei ole esitanud ei väidetavaid laenulepinguid ega sularaha üleandmist tõendavaid dokumente viidates nende kaotsiminekule seoses vargustega, seetõttu ei ole võimalik kontrollida kaebaja väiteid selle kohta, kellele ta väidetavalt laenu tagasimaksetena väljavõetud sularaha üle andis, kus ja millistes summades sularaha üleandmine toimus. Kaebaja ei esitanud tõendeid selle kohta, kui suures summas on ta teinud väidetavatest laenusuhetest tulenevaid laenu tagasimakseid enda nimel ja kui suures summas Larson Eesti nimel. Kaebaja ei suuda eristada laenusuhteid, mis eksisteerisid väidetavalt tema ja Larson/Romela vahel ning Larson Eesti ja Larson vahel. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses on Tamara Astapenko seisukohal, et halduskohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ning kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Apellant taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ning uue sisulise otsuse tegemist nii maksuotsuse kui ka vaideotsuse tühistamiseks. Apellant leiab, et kohtu järeldused summa 9 706 937 krooni apellandi isiklikuks tuluks arvamise osas on ebaõiged ja sisuliselt põhjendamatud. Apellandi poolt Larsoni arvelduskontolt nr 221001148850 ülekannete, kaardimaksete ja sularaha väljavõtmise kaudu perioodil 21.07.1997 kuni 15.03.2000 tehtud isiklikud kulutused ja saadud summad kokku on 5 419 684, 56 krooni (maksuotsuse lisad 1-4). Apellant rõhutab, et on tuginenud röövkallaletungi faktile põhjendustes, miks tal ei olnud võimalik esitada kirjalikke laenulepinguid apellandi ning Larsoni vaheliste laenusuhete kohta. Ebaõige ja põhjendamatu on kohtu käsitlus, et Romela ja Larsoni ning apellandi vahelised laenusuhted on tõendamata, sest apellant ei ole esitanud laenulepinguid. Apellant on seisukohal, et tulumaksumenetluses, kus kehtivad lihtsustatud tõendamisreeglid, on võimalk tõendada laenusuhete olemasolu ka muude asjakohaste tõenditega, mida apellant ka antud juhul on teinud. Laenusuhete olemasolu ja selle täitmist tõendavad antud juhul kogumis asjaolud, et Larson on andnud raha apellandi või tema abikaasa kasutusse ning apellant või tema abikaasa on kogu laenusumma ka laenuandjatele tagasi maksnud. 7
(16)2-3/715/05 Tagasimaksmise kohustuse nõuetekohast täitmist apellandi poolt laenuand ja ees Larsonilt saadud summa 5 419 684, 56 osas kinnitavad alljärgnevad tõendid: 1) Samuel Urbsalu 12.07.1999 maksekorraldus ning 12.07.1999 Tamara Astapenko ja Munir Marwan Uwaydahi vahel sõlmitud ostu- müügi leping nr 7085. Nimetatud toimingute tulemusel vähenes apellandi laenukohustus Larsoni ees 1 287 612 krooni võrra. Seda kinnitavad S.Urbsalu ütlused halduskohtu 19.11.2004 kohtuistungil, S.Urbsalu konto väljavõte seisuga 09.07.1999, millest nähtuvalt on M.M.Uwaydah kandnud korteri ostuhinnale vastava summa enne korteri müügitehingut S.Urbsalu kontole ja Jelena Morozova antud ütlused 19.11.2004 kohtuistungil. Müügilepingu sõnastus, et tasumine pidi toimuma sularahas, on J.Morozova kinnitusel notaripoolne lohakus, mille tulemusena ei viidud lepinguteksti muudatust sisse vastavalt tegelikule olukorrale. Samuti kinnitavad toodud asjaolusid apellandi enda seletused. 2) Fatum Grupp OÜ 23.12.1999 kassa sissetuleku order 2 000 000 krooni kohta. OÜ Fatum Grupp võttis laenu Larsonilt. 23.12.1999 kassa sissetuleku orderi alusel maksis nimetatud laenust 2 000 000 krooni OÜ Fatum Grupp kassasse sularahas Larsoni eest apellant, vähendades sellega oma isiklikku võlgnevust Larsoni ees. Seda tõendavad ka Romela esindaja E.Sutškova 01.04.2003 teatis, mille p 3 kohaselt on apellant tasunud mainitud summa Larsoni eest ja viimase korraldusel ning OÜ Fatum Grupi 02.08.2004 tõend, mille kohaselt 2 000 000 krooni oli üle antud apellandi poolt sularahas ning oli osa Larsoni laenust OÜ-le Fatum Grupp. 3) Larson loovutas 01.03.2000 nõudeõiguse Romelale. Romela väljastas vastuseks apellandi 24.01.2003 järelepärimisele 12.02.2003 ja 01.04.2003 kirjalikud teatised, milles kinnitati laenusuhte olemasolu Larsoni/Romela ja apellandi vahel. Nimetatud teatiste alusel vähendas apellant laenukohustust Larsoni/Romela eest 510 835 krooni võrra. Meelevaldne on kohtu seisukoht, et E.Sutškova poolt esitatud teatised on ebausaldusväärsed. Teatavasti sõlmitakse lepingud mitmes originaaleksemplaris vastavalt osapoolte arvule. Esitatud tõenditest ei nähtu, et E.Sutškovale ei jäänud pärast röövkallaletungi ühtegi laenulepingute originaaleksemplari ega koopiat, mille alusel teatised sai väljastada. Samuti ei välista asjaolu, et E.Sutškova ei osanud 11.03.2003 Venemaa Maksupolitseile antud seletustes peast välja tuua finantsasjade üksikasju konkreetsete summadena või otseste viidete puudumine apellandi laenulepingutele seda, et sellised suhted puudusid ja et vastavate alusdokumentide alusel hilisemal perioodil ei oleks olnud Romela esindajal võimalik anda saldoteatisi võlakohustuse seisu osas. Tunnistaja A.Astapenko kohtus antud selgitustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest tema ja apellandi suhted on halvad ning abielu lagunenud. Jelena Morozova kui Larsoni allkirjaõigusliku isiku poolt halduskohtu istungil antud ütluste kohaselt eksisteerisid Larsoni ja apellandi vahel laenusuhted ning J.Morozova on ka ise näinud neid laenulepinguid seoses asjaoluga, et T.Astapenkole väljastati Larsoni pangakaardid. Põhjendamatu on kohtu järeldus, mille kohaselt J.Morozova tunnistused on ebausaldusväärsed vaid seetõttu, et ta on tööalaselt apellandiga kokku puutunud. 4) Kohus ei ole käsitlenud 18.03.1997 Hansapanga sularaha sissemakse korraldust, millega apellant maksis Larsoni arvele 120 000 USD, s.o 1 621 248 krooni. Kuna nimetatud summa on Larsonile üle kantud laenuna, siis hilisemal perioodil Larsonilt laenu saades tasaarveldati poolte vastastikused võlakohustused. Seega vähenes apellandi laenukohustus Larsoni ees 1 621 248 krooni võrra. 5) Kohus on pidanud põhjendatuks apellandi isikliku tulu hulka lugeda väidetavalt apellandi enda poolt Larsoni arvelduskontolt teostatud ülekanded perioodil 21.01.1997-15.03.2000 kokku summas 1 130 898, 40 krooni. Kuna apellant ei ole kunagi olnud Larsoni pangakonto allkirjaõiguslikuks isikuks, siis ei saanud apellant nimetatud ülekandeid teostada. Maksuhalduri poolt kaebaja isiklikuks tuluks omistatavast 1 130 898, 40 krooni suurusest summast moodustavad valdava osa, s.o 863 607, 40 krooni otseselt A.Astapenkoga seotud ülekanded. Nimetatud summa apellandi ainutuluna maksustamine on ebaõige. 6) Tõendite usaldusväärsuse hindamisel on kohus tuginenud asjaolule, et apellant pole tõendanud, millistest allikatest on pärit tema poolt tagasi makstud laenusummad. Asjas esitatud tõenditega, maksekorraldusega ja A.Astapenko poolt antud ütlustega, on kinnitust leidnud apellandi abikaasa 8
(16)2-3/715/05 osalemise fakt laenukohustuse täitmisel. Samuti on apellant vähendanud oma võlakohustusi isikliku vara müügist saadud tulude arvelt. 7) Käesolevas asjas kogutud tõendid kinnitavad, et apellant on Larsonilt saadud summast 5 419 684, 56 krooni tagasi maksnud või tasaarveldanud Larsoni ajal 4 908 860 krooni ning Romela ajal 510 835 krooni. Tõendatud on nimetatud summade tagasimaksmise kohustuse täitmine vastavalt Larsoni ja Romela ees, mis kogumis võlausaldaja poolt väljastatud võlakinnitustega on üheseks tõendiks laenulepinguliste võlasuhete olemasolu kohta apellandi ja Larsoni/Romela vahel. Ajavahemikul 10.12.1997 – 17.12.2001 Larson Eesti kassa väljamineku orderite alusel apellandile välja makstud sularaha 2 936 452, 64 krooni. Apellant sai Larson Eesti kassast vastava volituse alusel kassa väljamineku orderite alusel sularaha kohustusega see üle anda Larsonile, hiljem Romelale seoses Larson/Romela ja Larson Eesti omavahe liste laenusuhetega. Kogu Larson Eesti kassast saadud sularaha on apellant osade kaupa Larson/Romela esindajatele üle andnud. Larson Eesti kassast üleandmise eesmärgil saadud 2 936 432 krooni osas sularaha üleandmist-vastuvõtmist kinnitavad: 1) E.Sutškova poolt Venemaal antud kirjalik seletus sellekohta, et sai T.Astapenkolt korduvalt Romela esindajana sularaha; 2) E.Sutškova poolt 01.04.1003 väljastatud teatis selle kohta, et Larson on saanud apellandi kaudu Larson Eesti kassast aastate 1997-1999 jooksul 1 700 000 krooni ning perioodil 2000-2001 sai J.Sutšakova Romela esindajana apellandilt Larson Eesti arvelt 1 236 432 krooni. 3) J.Morozova poolt 27.01.2003 antud kirjalikud seletused, mille kohaselt T.Astapenko sai sularaha Larson Eesti kassast selle edasiandmiseks Larsonile. 4) Larson Eesti juhataja J.Morozova poolt 19.11.2004 kohtuistungil antud ütlused. Asjaolu, et apellandil ei ole võimalik esitada kviitungeid sularaha faktilise üleandmise kohta, ei tee olematuks ega vähenda nimetatud asjaolu tõendavate tõendite väärtust. Romela arvelduskontolt 03.11.2000 ja 26.07.2001 teostatud ülekannete aluseks AS- le MB Autokeskus summas 1 250 800 krooni (sõiduautod Mercedes-Benz G400CDI ja MB ML320) olid T.Astapenko ja A.Astapenko sihtotstarbelised laenusuhted Larsoni ja Romelaga. Laenud on tervikuna tagastatud. Laenusuhet kinnitavad: 1) E.Sutškova 12 02.2003 teatis 1 250 800 krooni, s.o autolaenu tagasimaksmise kohta. 2) E.Sutškova kinnitus, et auto ostmiseks on antud sihtotstarbeline laen. 3) A.Astapenko 19.11.2004 kohtuistungil antud ütlused. 4) Apellandi 04.11.2002 maksuhaldurile saadetud seletuskiri. Apellant leiab, et isegi juhul, kui oleks võimalik nõustuda kohtu järeldusega sihtotstarbelise laenusuhete puudumise kohta autode soetamiseks, ei ole lähtudes abikaasade ühisvara režiimist ning abikaasade võrdsuse põhimõttest mingil juhul õige ega õigustatud käsitleda abielu kestel soetatud vara ainult ühe abikaasa ainutuluna ning seda ka nii maksustada. Apellant võttis Romela arvelduskonto allkirjaõigusliku isikuna 22.12.2000 pangakontori kaudu välja 100 000 krooni. Nimetatud summa on apellant täies ulatuses andnud Romela esindajale E.Sutškovale. Vaideotsusega on 100 000 lisamine apellandi tulude hulka jäetud motiveerimata. Apellant on seisukohal, et maksuhaldur on vaidlustatud otsuste tegemisel teadlikult eiranud uurimispõhimõtet. Maksuhaldur on küll teatud määral maksumenetluse käigus tõendeid kogunud, kuid ei ole seda teinud lähtuvalt põhimõttest, et maksuhaldur peab asjas oluliste asjaolude väljaselgitamiseks koguma kõiki võimalikke tõendeid, s.h maksukohustust kergendavaid tõendeid. Lähtutud on üksnes maksukohustust suurendavatest asjaoludest. Maksumenetluses kehtib maksukohustuslase esitatud andmete õigsuse eelduse põhimõte. Tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. 9
(16)2-3/715/05 Kuna mõlema vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisel on olulisel määral eiratud uurimispõhimõtet, mõlemad aktid on nõuetekohaselt motiveerimata ning ei vasta seaduses maksumenetluses tehtavatele haldusaktidele esitatavatele nõuetele, on need õigusvastased. Vaideotsusega on T.Astapenko suhtes tehtud sisuliselt uus maksukohustust suurendav, seega isiku olukorda raskendav maksuotsus. Maksu- ja Tolliamet leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohtu otsus ei ole osas, millega kaebus rahuldati, seaduslik ja põhjendatud ning ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 25 lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lg 1, § 228 ja § 231 lg 4 nõuetele. Romela arvelduskonto rahade kasutamine T.Astapenko poolt on piisavalt tõendatud maksuotsuses ja maksuhalduri seletustes viidatud tõenditega. Vaadeldud perioodil on Romela arvelduskonto juurde väljastatud deebetkaartide omanikud E.Sutškova ja L.Pimenova viibinud Eestis vastavalt E.Sutškova ajavahemikel 01.02-10.02.2000, 06.03-14.03.2000, 09.07-27.08.2000 ja 29.01-16.02.2001 ning L.Pimenova ajavahemikel 18.0622.06.2000, 23.07-24.07.2000 ja 06.05-09.05.2001. Arvestades seda, et kontrollitud perioodil kasutati Romela arvelduskontole laekunud summasid erineva l moel Eestis praktiliselt iga päev, ei saanud deebetkaartide kasutajateks olla Venemaa kodanikud E.Sutškova ja L.Pimenova. Romela arvelduskonto kasutajaks ja allkirjaõiguslikuks isikuks oli vormistatud ka T.Astapenko. Kuna Larsoni arvelduskontole laekunud summasid kasutas T.Astapenko ainuisikuliselt, ei ole põhjust arvata, et peale nõudeõiguse üleminekut asusid laekunud summasid T.Astapenko teadmata kasutama kolmandad isikud. Maksuotsuses on loetud T.Astapenko tuluks üksnes need summad, mis on sularahana välja võetud Eestis ajal, mil Romela arvelduskonto juurde väljastatud deebetkaartide omanikud Eestis ei viibinud. Maksuhaldur vähendas T.Astapenko maksustatavat tulu kohtumenetluse käigus 206 923, 04 krooni ulatuses põhjusel, et kõnesolevad summad võeti Romela arvelduskontolt välja Eestis ajal, mil kaardiomanikud ka ise viibisid Eestis või välismaal ajal, mil T.Astapenko tegelikult välismaal ei viibinud. Tähtsust ei oma kaebaja väited, et lisaks T.Astapenkole oli Romela arvelduskonto allkirjaõiguslikuks isikuks ka E.Sutškova. Ainukesed ülekanded, mis maksuhaldur on lugenud T.Astapenko tuluks, on tehtud T.Astapenko poolt. Nähtuvalt Hansapanga 07.11.2002 vastusest TJIMA järelepärimisele on Romela arvelduskonto nr 221014256315 juurde väljastatud 6 deebetkaarti ja 2 krediitkaarti, milledest 1 deebetkaardi ja 2 krediitkaardi kasutamist kaevatud maksuotsuse lisas 6 ei nähtu. Mais ja septembris 2000 on tehtud kaardimakseid Romela arvelduskonto juurde L.Pimenova nimele väljastatud deebetkaardiga nr 4797310001998493 Araabia Ühendemiraatides, Küprosel ja Venemaal samal ajal, kui T.Astapenko viibis Piirivalveameti andmetel Eestis ja ei saanud olla nimetatud kaardimaksete teostajaks. Deebetkaardi nr 4797310001998493 kasutamist kaevatud maksuotsuse lisas 6 ei nähtu lähtudes eeldusest, et kõnesolevat kaarti kasutas L.Pimenova. Valdav osa sularaha on Romela arvelduskontolt välja võetud Eestis ning puudub mistahes alus arvata, et ülejäänud Romela arvelduskonto juurde väljastatud deebetkaarte kasutasid T.Astapenko teadmisel kolmandad isikud. Vähemalt ei ole kaebaja kordagi sellisele võimalusele viidanud. Jääb selgusetuks, mis põhjusel kohus leidis, et maksuhaldur ei ole piisavalt tõendanud, et E.Sutškova ja J.Pimenova nimele Romela arvelduskonto juurde väljastatud deebetkaartide tegelikuks kasutajaks oli kaebaja. Vastuses MTA apellatsioonkaebusele ei pea T.Astapenko maksuhalduri apellatsioonkaebust õigeks. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et E.Sutškovale ja L.Pimenovale väljastatud pangakaardid olid kaebaja valduses ja tema teostas nendega tehinguid ja võttis pangaautomaatidest välja sularaha. Seega puudub alus käsitada maksuotsuses märgitud summat 6 289 312, 56 krooni kaebaja isikliku tuluna. 10
(16)2-3/715/05 Maksuhalduri väidete ebaõigsust kinnitavad Piirivalveameti poolt väljastatud tõendid ja Romela arvelduskonto väljavõte. Nende analüüsimisel selgub, et mitmed maksuotsuses ja vaideotsuses käsitletud ning kaebajale omistatud kaarditehingud on teostatud Eestis ajal, mil kaardiomanikud ka ise viibisid Eestis. Lisaks on kaebajale omistatud mitmeid kaarditehinguid, mille teostamine tema poolt on välistatud – kaebaja poolt teostatud kaarditehinguteks on loetud mitmeid Venemaal teostatud kaarditehinguid perioodil, mil kaebaja viibis Piirivalveameti andmetel Eestis. Samuti on kaebajale omistatud mitmed Eesti pangaautomaadi kaudu teostatud sularaha väljavõtmised ajal, mil ta viibis väljaspool Eestis. Kaarditehinguid, mille puhul on kas täielikult välistatud kaebaja poolt konkreetse kaarditehingu tegemine või mille puhul ei ole välistatud kaarditehingu tegemine kaardiomanike E.Sutškova ja L.Pimenova endi poolt, moodustavad kokku 207 225, 03 krooni. Maksuhaldur on osaliselt nõustunud kaebaja seisukohtadega, mis puudutab Romela deebetkaartidega teostatud ja maksuhalduri poolt T. Astapenkole ebaõigesti omistatud kaarditehinguid. Sellega on maksuhaldur ka ise üheselt möönnud, et nii vaidlustatud maksuotsus kui ka vaideotsus on nimetatud summa kaebaja maksustatava tuluna arvestamise osas väär ning seega on ebaõige ka määratud tulumaksusumma ja arvestatud intress. Maksuhaldur ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid muudel kõnealustel juhtudel kaebaja poolt pangakaartide kasutamist isikliku tulu saamiseks. Samuti puuduvad asjas tõendid selle kohta, mis välistaksid kolmandate isikute poolt pangakaartide kasutamise. Maksuhalduri järeldust, mille kohaselt kaebaja oli faktiliselt Romela vaatlusaluse pangakonto käsutaja, ei kinnita asjas esinevad tõendid. AS Hansapanga tõendist nähtub, et Romela pangakonto allkirjaõiguslikuks isikuks oli ka nimetatud äriühingu volitatud esindaja E.Sutškova. Kahtlused, kui need ei ole kõrvaldatavad, tuleb tõlgendada maksukohustuslase kasuks. Vastuses T.Astapenko apellatsioonkaebusele leiab MTA, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Kuna kaebaja on maksuhalduri küsimustele vastates 04.11.2002 kinnitanud krediidilepingute olemasolu ning lubanud need ka esimesel võimalusel esitada, ei ole usutav, et just needsamad krediidilepingud sattusid tundmatute isikute valdusesse 20.01.2003 sooritatud röövkallaletungi käigus Ivanovo linnas. Samuti pole maksuhaldurile esitatud lepingupartneril olemasolevaid eksemplare. Käesoleval juhul oleks kaebaja pidanud tegema kõik endast oleneva, et saada enda valdusesse väidetavad krediidilepingud. Apellandi väide, millega kohaselt tulumaksumenetluses kehtivad lihtsustatud tõendamisreeglid on asjakohatu. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et laenusuhted tema ja Larsoni vahel olid vormistatud kirjalikult, mistõttu puudub vajadus väidetavate laenusuhete tõendamiseks muude tõenditega. Apellant märgib õigesti, et laenusuhte olemasolu tuvastamisel on oluline ka rahasumma laenuandjale tagasimaksmise kohustuse aspekt. Samas ei nähtu ühestki apellandi poolt nimetatud tõendist raha tagasi maksmise kohustus tulenevalt väidetavatest laenusuhetest. Eksitav on kaebaja väide, et S.Urbsalu tegi M.M.Uwaydahi palvel maksekorralduse ostuhinna edasikandmiseks Larsonile. S.Urbsalu kinnitas, et tehingut vahendas maakler ja pangas käis ta koos M.M.Uwaydahi esindaja advokaat Ehasaluga. Kuna tema maksekorraldust ei täitnud, eeldas ta, et raha kantakse üle korteri müüjale. Puuduvad mistahes andmed, et kõnesoleva ostu- müügisumma Larson arvelduskontole ülekandmise eesmärgiks oli apellandi väidetavast laenusuhtest tulenevate kohustuste täitmine Larsoni ees. J.Morozova kinnitas, et raha oli notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimise ajaks juba Larsoni arvelduskontole laekunud. Kuid S.Urbsalu kinnitas, et vastav maksekorraldus vormistati peale notariaalse ostu- müügilepingu sõlmimist. 2 000 000 krooni Fatum Grupp OÜ kassasse tasus kassa sissetuleku orderi kohaselt Larson, mitte apellant. Orderil kirjeldatud alus – kokkulepe T.Astapenko – ei anna alust väiteks, et sissemakse tegijaks on olnud T.Astapenko ning et vastavas summas on T.Astapenko vähendanud oma väidetavat võlakohustust Larsoni ees. 01.03.2000 koostatud nõudeõiguse loovutamise lepingust ei nähtu, et Larson loovutas Romelale nõudeõigused kaebaja vastu. Romela esindaja E.Sutškova poolt 01.04.2003 väljastatud teatis 11
(16)2-3/715/05 kinnitab vaid seda, et Romela on apellandi kaudu saanud teatud summades sularaha. Apellandi isiklik võlg Romela ees ei tõenda laenusuhte olemasolu. Asjakohatud on väited, et A.Astapenko ütlused võisid olla tingitud kättemaksuihast oma abikaasa vastu. Apellandil oli võimalik kohtuistungil oma seisukohta A.Astapenko ütluste suhtes avaldada ning talle vajadusel omapoolseid küsimusi esitada. Apellant seda võimalust ei kasutanud. J.Morozova ütlused pole usaldusväärsed vastuolulisuse tõttu, samuti seetõttu, et ta on kaebajaga ärialaselt seotud. J.Morozova on väitnud, et tema roll Larsonis piirdus vaid allkirjaõigusega. J.Morozova on aktsionäride üldkoosoleku otsusega 10.05.1994 määratud nii Larsoni direktoriks kui allkirjaõiguslikuks isikuks. Samast protokollist nähtub ka, et kaebaja on Larsoni aktsionär. J.Morozova ja kaebaja kuulusid ka Larson Eesti juhtivate ja kontrollivate isikute ringi. Apellandi käsitlus 18.03.1997 Hansapanka sularahas sissemakstud summa 120 000 USD kui tasaarvelduse osas põhineb apellandi oletustel, mis ei ole kohtu poolt kontrollitavad ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Apellandi poolt Larsoni arvelduskontolt perioodil 21.01.1997-15.03.2000 teostatud ülekanded summas 1 130 898, 40 krooni on seotud tema või tema pereliikmetega. Seetõttu ei oma tähtsust, kas kaebaja oli Larsoni pangakonto allkirjaõiguslik isik või kes oli konkreetselt nimetatud ülekannete teostajaks. Tegemist on seaduslike abikaasadega, seega ühisvaraga. Maksuvaidluse objektiks ei saa olla see, kuidas abikaasad on otsustanud ühiste kulutuste tegemise. Apellandi väidetavad laenusuhted ei ole usutavad ka põhjusel, et apellandil puudus kontrollitaval perioodil tulu, mis oleks võimaldanud tal teha tema tuluks loetud summas tagasimakseid. A.Astapenko ei kinnitanud seda, et ta oleks osalenud apellandi laenukohustuste täitmisel. Ajavahemikul 10.12.1997-17.12.2001 Larson Eesti kassa väljamineku orderite alusel apellandile väljamakstud sularaha summas 2 936 452, 64 krooni üle andmine Larsonile ja hiljem Romelale ei ole tõendatud. Seoses kaebaja tuluks loetud Romela arvelduskontolt 03.11.2000 ja 26.07.2001 tehtud ülekannetega MB Autokeskus AS- le kokku summas 1 250 800 krooni jääb vastustaja kõigi oma varasemate seisukohtade juurde ning leiab, et halduskohtu otsus selles osas on põhjendatud. Ekslik on apellandi väide, et maksuotsuses on maksuhaldur keskendunud üksnes süüstavate tõendite ja asjaolude kontrollimisele. Väär on apellandi väide, et maksuhalduril puudub vaide sisulise lahendamise korral õigus maksuotsusega määratud maksusummat suurendada maksumaksja kahjuks.
§ 147
lg 5 annab vaiet läbivaatavale maksuhaldurile õiguse nõuda vaide esitajalt vajaduse korral täiendavate tõendite esitamist, mis tähendab sisuliselt seda, et vaide lahendamisel võivad selguda nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud.
§ 148
ei nähtu, et vaide rahuldamata jätmise korral ei või vaiet läbivaatav maksuhaldur teha maksuotsuses sisulisi muudatusi. Kaevatud vaideotsuse näol on tegemist uue sisulise otsusega tasumisele kuuluva maksusumma osas, millega lõplikult tasumisele kuuluvaks maksusummaks loeti 4 159 024 krooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohtus käib vaidlus endiselt tõendite hindamise üle. Seetõttu peatub ringkonnakohus kõigepealt tõendamiskoormuse küsimusel. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole käesolevas asjas täitnud kohaselt uurimisprintsiibis t lähtuvat kohustust ega kogunud tõendeid maksukohustust vähendavate asjaolude kohta. Tulenevalt
§-st 11 on maksuhalduril tõepoolest tõendite kogumise kohustus, kuid maksumaksjal on tulenevalt
§-st 56 kaasaaitamiskohustus. Kaasaaitamiskohustusest tulenevalt peab maksumaksja muuhulgas esitama maksuhaldurile maksustamise seisukohast tähendust omavad andmed ja tema tulude ja kulude kohta säilitamisele kuuluvad tõendid (tõendite säilitamise kohustus tulenes enne 01.01.2000
§-st 12 ja pärast nimetatud kuupäeva TMS § 36 lg-st 2). Kui maksumaksja kaasaaitamiskohustust ei täida ja maksustamise seisukohalt olulisi tõendeid ei esita, väheneb 12
(16)2-3/715/05 maksuhalduri tõendamiskoormus ning samavõrra suureneb maksumaksja tõendamiskoormus. Käesoleval juhul lubas kaebaja maksuhaldurile esitada sõlmitud krediidilepingud. Selliseid lepinguid ei esitatud, samuti ei esitatud raamatupidamisdokumente, mis tõendaksid laenu tagasimakseid või sularaha üleandmist. Kui maksuhaldur on maksumenetluses olulised tõendid kogunud ja maksuotsuses maksu määramist põhjendanud, läheb maksuotsuse vaidlustamise korral tõendamiskoormus üle kaebajale (
§ 150
). Käeoleval juhul on kaebaja küll heitnud maksuhaldurile ette tõendite kogumata jätmist, kuid ei ole näidanud, milliseid konkreetseid tõendeid oleks maksuhaldur pidanud välja nõudma ega ole palunud ka kohtul välja nõuda tõendeid, mida tal oli võimatu saada. Kohus on õigesti märkinud, et kui kaebaja esitab versiooni raha kasutamisest välismaistelt äriühingutelt saadud laenuna, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Kui kaebaja sellist võimalust ei loo, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mida tuleks tõlgendada kaebaja kasuks. Eeltoodust tulenevalt on võimalik asuda seisukohale, et maksumenetlust ei ole läbiviidud puudulikult ning maksuotsus on piisavalt ja selgelt motiveeritud. Küsimus taandub üksnes tõendite hindamisele. Õige on kaebaja seisukoht, et vaideotsusega ei ole võimalik maksuotsusega määratud maksusummat suurendada. Tulenevalt
§ 148
on maksuhalduril vaide läbivaatamisel õigus kas vaie rahuldamata jätta ( lg 1 p 5) või vaie rahuldada (lg 1 p-d 1-4). Ka maksuhalduri poolt kohtus viidatud
§ 148
lg 1 p 2, mis annab maksuhaldurile volituse uue sisulise otsuse tegemiseks, võimaldab uut sisulist otsust vaide esemeks oleva haldusakti piires (näiteks teha vaides taotletud muudatus). Eeltoodu nähtub
§ 147
lg- st 1, mille kohaselt kontrollitakse vaide läbivaatamisel haldusakti andmise õiguspärasust ja otstarbekust. Maksumenetluses on maksumaksjale tagatud ärakuulamisõigus ja õigus esitada omapoolseid vastuväiteid (
§ 13lg 1).
Kui vaiet läbivaatav maksuhalduri asutus leiab, et maksuotsus on õigusvastane seetõttu, et maksusumma arvutamisel tuleks arvesse võtta täiendavad tulud, ei ole ilma täiendavat maksumenetlust ja vaide esitajale ärakuulamisõigust andmata võimalik maksuotsust uute summadega täiendada, sest
§ 13lg 2 loetelu sellist võimalust ei anna.
Seega tuleb vaideotsuse punktid 2, 3, 4, 6, 7 ja 8 tühistada. Vaideotsuse punktid 1, 5 ja 9 ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, sest p-ga 1 jäeti vaie rahuldamata, pga 5 parandati maksuotsuse viga kaebaja kasuks, lugedes 2001.aasta eest juurdemääramisele kuuluvaks tulumaksuks 1 110 930 krooni maksuotsuses arvutatud 1 115 634 asemel ning p-ga 9 jäeti maksuotsus muus osas muutmata. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maksusummade määramise põhjendatust lähtudes maksuotsuses näidatud tulust 15 896 249,76 krooni (maksuotsuse lk 15 näidatud tulu 15 936 387,76 krooni on ilmne viga, sest samas käsitletud tulud aastate lõikes sellist summat kokku ei anna) ja arvestades vaideotsusega 2001.aasta juurdemääratud tulumaksu osas tehtud parandust (maksuotsuses oli ebaõigesti näidatud aasta jooksul kinnipeetud ja tasutud tulumaks – 7 776 asemel pidi olema summaks 12 480, mis omakorda vähendas juurdemääratavat tulumaksu summani 1 110 930). Kaebaja tuluallikatena on maksuotsuses käsitletud Larsoni arveldusarvelt saadud summasid, Larson Eesti kassast välja makstud ning Larsonile üle andmata jäetud sularaha ja Romela arveldusarvelt saadud summasid. Ringkonnakohus käsitleb eeltoodud tulusid samas järjekorras allpool. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtu seisukohaga, et laenusuhe kaebaja ja Larsoni vahel ei ole tõendamist leidnud. Arusaamatu on kaebaja viide tulumaksuarvestuses kehtivatele tõendamise lihtsustatud reeglitele. Sellise viite on Riigikohus teinud seoses tulumaksu määramisega äriühingule ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Käesolevas asjas on tegemist füüsilise isiku tulude maksustamisega ning kaebaja peab tõendama, et tal oli laenuleping ja tagasimaksekohustus summade osas, mis ta Larsoni arveldusarvelt sai. Kaebaja väited laenulepingu vargusest ei ole usaldusväärsed. Selgusetuks jäi, miks pidi kaebaja abikaasa Venemaale kaasa võtma kaebaja tulude13
(16)2-3/715/05 kulude arvestust võimaldavad dokumendid. Samuti ei ole mingit mõistlikku seletust, miks ei saanud kaebaja maksumenetluse käigus lepingupartnerilt väidetavalt viimase käes olevaid lepingute ja tagasimakset tõendavate raamatupidamisdokumentide ärakirju. Kaebaja ei ole maksuhaldurile esitanud raamatupidamisdokumente, mis kinnitaksid laenu tagasimakset, sularaha summade Larsonile üleandmise kohapealt ei osanud kaebaja selgitada, kellele, millal ja kus rahasummad üle anti. Romela esindaja E.Sutškova poolt esitatud teatised on ebausaldusväärsed, sest Venemaa Maksupolitseile antud seletuses on E.Sutškova selgitanud, et ei tea Romela rahaasjadest ja äritegevusest midagi, kaebajalt saadud summade kohta ei osanud täpsemalt selgitada, A.Astapenko tunnistajana ülekuulamise protokollist nähtub, et tema sugulane E.Sutškova oli Romelas variisik, kes täitis kaebaja korraldusi. Tunnistaja ütlustes ei ole põhjust kahelda, sest need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega – E.Sutškova Venemaa Maksupolitseile ajaliselt tunduvalt varem antud seletuse, Hansapanga teatisega, et Romela arvelduskonto allkirjaõiguslikud isikud on E.Sutškova ja kaebaja, samuti Romela poolt kaebajaga seotud äriühingute ilma tagatise ja intressita krediteerimisega. Nõudeõiguse loovutamise leping Larsoni ja Romela vahel kaebaja laenukohustuse üleminekut ei näita (toimiku lk 112). Tegelikult viitavad asjas kogutud tõendid sellele, et mingeid laenulepinguid ning kasutatud rahasummade tagasimaksekohustust kaebajal ei olnud. Kaebaja tuleb lugeda Larsoniga seotud isikuks, kes kasutas Larsoni arveldusarvet muuhulgas nagu isiklikku, võttes sellelt sularaha ja tasudes isiklike kulutuste eest. Larsoni arveldusarve kasutamiseks väljastati pangakaardid ka kaebaja pereliikmetele. Kaebaja oli üks kahest Larsoni aktsionärist vastavalt Hansapangale esitatud 10.05.1994 aktsionäride koosoleku protokollile. Samuti oli kaebajaga ärialaselt tihedalt seotud Larsoni direktoriks ja pangakonto allkirjaõiguslikuks isikuks määratud J.Morozova. J.Morozova on kinnitanud maksumenetluses, et ta ei oska Larsoni esindajate, laenulepingute ja arvelduskontol tehtud tehingute kohta midagi öelda, hiljem antud seletuskirjas selgitas, et ei mäleta Larsoni esindajaid ega seda, kes ja kuidas vormistas teda Larsoni allkirjaõiguslikuks isikuks, Larsoniga suhtles posti teel ning Larson Eestile laenuks antud summad kanti üle arvelduskontode kaudu. Seega nähtub J.Morozova maksumenetluses antud seletustest, et olles Larsoni direktor, ta sisuliselt Larsoni tegevusega seotud ei olnud. Arvestades Larsoni poolt kaebajaga seotud firmadele antud tagatisteta ja intressita kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid laene, mida ei saa äritegevuses tavapäraseks lugeda, ning kaebaja võimalust pangakaartidega piiramatult rahalisi vahendeid kulutada, saab teha järelduse, et Larsoni puhul oli tegemist kaebaja kontrolli all oleva äriühinguga. Larsoni arvelduskontolt perioodil 21.01.1997-15.03.2000 kokku 1 130 898,40 krooni ulatuses tehtud ülekanded tuleb samuti lugeda kaebaja tuluks. Nagu eelpool käsitletud, oli Larsoni arvelduskonto sisuliselt kaebaja kontrolli all. Seepärast ei oma tähtsust, kas maksekorraldustele kirjutas alla kaebaja või J.Morozova. Samuti ei ole tähtis asjaolu, et suuremas osas maksti Larsoni kontolt kaebaja abikaasa nimele väljastatud arveid. Maksustamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas tulu saanud isik kasutas seda tulu isiklikult või perekonna tarbeks. Kuna kaebaja omas võimalusi Larsoni arvelduskontolt tehingute tegemiseks, tuleb kaebaja perekonnaliikmete kulude katteks nimetatud kontolt tehtud väljamaksed lugeda kaebaja tuluks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eelpool käsitletud seisukohta, et kaebaja kasutas Larsoni arveldusarvet nagu isiklikku arvet, tuleb isiklike vahendite tõendatud kandmine samale kontole kaebaja antud perioodi tulust maha arvata. Kaebaja on pidanud isiklike vahendite sissemaksuks Larsoni kontole 18.03.1997 Hansapanga sularaha sissemakse korraldust, millega apellant maksis Larsoni arvele 120 000 USD, s.o 1 621 248 krooni. Maksekorraldusest ei nähtu sissemaksu selgitust, allkirja visuaalse vaatluse põhjal võib öelda, et sissemaksu on teinud T.Astapenko. Sissemakse kohta on kaebaja seletanud, et tegemist oli laenuga äriühingule. Arvestades seda, et Larsoni arveldusarvest II köite lk 237 jj ei nähtu 14
(16)2-3/715/05 käibevahendite puudujääki, ei ole esitatud laenulepingut, ei saa kaebaja seletust pidada usutavaks. Välistatud pole, et tegemist võis olla äriühingu tegevuse tulemusena kaebaja kätte sattunud rahaliste vahenditega, mis kaebaja poolt arvele kanti. Seega ei saa nimetatud sissemakset kaebaja tulust maha arvata. Tõendatud on kaebaja korteri müügist saadud 1 287 612 krooni kandmine Larsoni arveldusarvele. Maksuhaldur on väitnud, et kaebaja kasutas Larsoni kontot seepärast, et soovis vältida tulumaksu tasumist korterimüügist saadud summalt, kaebaja väidab tegemist olevat laenu tagasimaksega. Laenu tagasimaksega tegemist ei ole, nagu eelpool käsitletud, kuid kuivõrd on veenvalt tõendatud, et tegemist oli kaebajale kuulunud korteri müügist saadud rahaga, tuleb nimetatud summa kaebaja osaks loetud tulust maha arvata. Maksuhaldur ei ole korteri müügist saadud summalt tulumaksu arvestamist maksuotsuses käsitlenud ning kaebaja pole selles osas oma vastuväiteid esitada saanud, seepärast ei saa käesoleval juhul kohus korterimüügi summat tulumaksu võrra vähendada. Seega tuleb kaebaja poolt Larsoni arvelt võetud summasid alates 12.07.1999 kuni 1 287 612 krooni täitumiseni lugeda tema poolt isiklike rahaliste vahendite kasutamiseks ning mitte tema tuluks. Veel on kaebaja esitanud Fatum Grupp OÜ 23.12.1999 kassa sissetuleku orderi 2 000 000 krooni kohta ja selgitanud, et OÜ Fatum Grupp võttis Larsonilt laenu ja nimetatud summa tasus kaebaja oma isiklikest vahenditest Larsoni eest sularahas, vähendades sellega oma isiklikku võlgnevust Larsoni ees. Kuna kassa sissetuleku order ei näita, et sissemakse tegijaks oleks olnud kaebaja, kaebaja laenusuhe Larsoniga pole tõendatud, ei saa nimetatud sissemakset lugeda kaebaja isiklikest vahend itest Larsoni arvele kantud summaks ega selle võrra vähendada kaebaja Larsonist saadud tulusid. Raamatupidamisdokumendist nähtuvaid andmeid ei saa muuta kohtumenetluse ajal esitatud OÜ Fatum Grupp raamatupidaja poolt väljastatud tõendiga. Kui sissemakse tegijaks oleks olnud T.Astapenko Larsoni eest, oleks see pidanud nähtuma ka kassa sissetuleku orderilt. Ringkonnakohus leiab ka, et ajavahemikul 10.12.1997 – 17.12.2001 Larson Eesti kassa väljamineku orderite alusel apellandile välja makstud sularaha 2 936 452, 64 krooni üleandmine Larsonile ei ole tõendatud. Kaebajal ei ole esitada raamatupidamisdokumente, mis asjade käiku ja kaebaja ärilisi kogemusi arvestades oleks olnud korrektne vormistada. Raha üleandmise viisi ja Larsoni esindajate kohta ei oska kaebaja samuti usutavat seletust anda. A.Astapenko ja J.Morozova ei ole kinnitanud kaebaja esialgset seletust, et nemad raha üleandmisest osa oleksid võtnud. Arusaamatu on ka see, miks pidi sularaha üleandmiseks nii palju vaeva nägema, arvestama sularaha üle piiri viimise piirmäärasid ja võtma muid raha vedamisega seotud riske, kui raha oleks võinud kanda arveldusarvele. Eeltoodud põhjustel ja ka seetõttu, et E.Sutškova puhul on eelpool tõendamist leidnud, et tegemist oli variisikuga, ei ole usaldusväärsed viimase poolt aastaid hiljem väljastatud teatised raha vastuvõtmise kohta. Seega on kaebaja kassast saadud raha pööranud oma tuluks ning selle pealt on õigesti tulumaks määratud. Põhjendatud ei ole kaebaja väited Romela arvelduskontolt 03.11.2000 ja 26.07.2001 AS- le MB Autokeskus 1 250 800 krooni (sõiduautod Mercedes-Benz G400CDI ja MB ML320) teostatud ülekannete osas. Kohus on selles osas piisavalt põhjendanud, miks ei olnud nimetatud summade puhul tegemist laenuga, mis on tagasi makstud. Asjaolu, et auto omanikuks sai kaebaja abikaasa, ei oma maksustamise seisukohalt tähtsust, sest tõendatud on, et Romela arveldusarve allkirjaõiguslikuks isikuks oli just kaebaja, kes sai nimetatud arveldusarvel olevaid summasid oma tuluks pöörata. Mida ja kellele saadud tulu arvel soetati, ei ole enam tähtis. Kohus leidis, et maksuotsuse kohaselt kaebaja poolt ajavahemikul 14.03.2000 kuni 18.12.2001 Romela arvelduskonto kasutamiseks E.Sutškovale ja L.Pimenovale väljastatud deebetkaartidega teostatud kaardimaksed ja välja võetud sularaha summas 6 289 312,56 krooni (maksuotsuse lisa nr 6) ei ole kaebaja tulu, sest maksuhaldur ei ole veenvalt tõendanud nimetatud pangakaartide kaebaja 15
(16)2-3/715/05 valduses olemist. Apellatsioonkaebuses palub maksuhaldur nimetatud osas kohtuotsuse tühistada, kuid kohtuistungil täpsustas, et halduskohtus maksuhalduri poolt õigeks võetud kaebajale ekslikult omistatud tehinguid, kokku summas 206 923,04 krooni ei vaidlustata. Ringkonnakohus täiel määral kohtuotsuse seisukohtadega ei nõustu. Kohus ei ole arvesse võtnud Hansapanga poolt maksuhaldurile esitatud Romela arvelduskontolt nr 221014256315 2003.aasta 2.,
- ja
- jaanuaril sularahaautomaadist sula raha väljavõtmise salvestusi (II köide, lk 112 jj), millelt on näha kaebaja sularahaautomaadi juures, pangakaart käes. Fotodelt nähtuvatel kellaaegadel on Romela arvelt E.Sutškova nimele väljastatud deebetkaardiga nr 6762590003081762 võetud välja sularaha (II köide, lk 118). Kaebaja väide, et ta võis olla pangaautomaadi juures koos isikuga, kelle nimele on deebetkaart väljastatud, ei ole õige. Fotod lükkavad selle kaebaja väite ümber, fotodel nr 1 ja 3 näha olevad teised isikud on omaette ja pealegi hoiab kaebaja fotol nr 1 pangakaarti käes ja fotol nr 2 teostab ise tehingut. Seega on selge, et 2003.aastal oli eelnimetatud Sutškova nimele väljastatud pangakaart kaebaja käes. Arvestades eelpool käsitletud kaebaja seoseid Romelaga, seda, et kaebaja on keeldunud igasugustest mõistlikest seletustest deebetkaartide kasutamise kohta Eestis igapäevaselt ajal, mil isikud, kelle nimele olid kaardid väljastatud, Eestis ei viibinud, tuleb lugeda tõendatuks, et eelnimetatud numbriga deebetkaarti kasutas kaebaja oma isiklikeks vajadusteks. Mingit põhjust pole arvata, et kaebaja sai kaardi enda kätte alles 2003.aastal. Kuna kaarti kasutati Eestis põhiliselt ajal, mil kaardiomanikud siin ei olnud, on selge, et kaardi kasutajaks oli keegi teine. Kuna kaart oli kaebaja kasutuses 2003.aastal, on usutav, et kaebaja kasutas sama numbriga kaarti ka vaidlusalusel perioodil. Nimetatud kaardiga on teostatud üksnes sularaha väljavõtmist, erandiks on 30.05.2001, mil on tehtud kaardimakse summas 310,85 krooni (maksuotsuse lisa nr 6). Kuna reeglina küsitakse isikut tõendavat dokumenti kaardimaksete puhul üle 500 krooni, ei väära ka see tehing arvamust, et kaebajal õnnestus teise isiku nimele väljastatud deebetkaardi vabalt kasutada. Seega tuleb E.Sutškova nimele väljastatud deebetkaardiga nr 6762590003081762 välja võetud sularaha ja tehtud kaardimaksed, välja arvatud maksuhalduri poolt apelleerimata jäetud osas (tehingud 14.03.2000 kell 10.21; 05.08.2000; 11.08.2000 ja 19.12.2000 kell 08.12). Muus osas nõustub ringkonnakohus kohtuotsuse seisukohtadega, sest asjaolu, et kaebaja pidi teadma, kelle kasutuses kaardid olid, ei välista kaartide kasutamist kolmandate isikute poolt ja ei tee nimetatud isikute poolt Romela arvelt omastatud summasid veel kaebaja tuluks. Eeltoodust tulenevalt tuleb mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt rahuldada. Kohtuotsus tuleb osaliselt tühistada apelleeritud osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebuse vaideotsuse peale, samuti kaebaja tulust maha arvamata temale kuulunud korteri müügist saadud ja Larsoni arvele kantud 1 287 612 krooni ja jättis kaebaja tuluna arvestamata E.Sutškova nimele väljastatud deebetkaardiga nr 6762590003081762 välja võetud sularaha ja tehtud kaardimaksed. Kuna viimatinimetatud summa väljaarvutamine on kohtul raskendatud, tuleb maksuhaldurile teha ettekirjutus E.Sutškova nimele väljastatud deebetkaardiga nr 6762590003081762 välja võetud sularaha ja tehtud kaardimaksete, välja arvatud tehingud 14.03.2000 kell 10.21; 05.08.2000; 11.08.2000 ja 19.12.2000 kell 08.12, summa väljaarvutamiseks. Kuna kaebuse rahuldamise proportsioon oluliselt ei muutu, ei muuda ringkonnakohus halduskohtu poolt määratud kohtukulu jaotust. Apellatsiooniastme kulud jäävad poolte kanda, sest mõlemad apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt. Viive Ligi Oliver Kask Silvia Truman 16
(16)