3-1107/05 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-1107/05 Haldusasi V.S. kaebu

) § 12 lg 1 p 5 alusel. Taotlus on Kodakondsus- ja Migratsiooniametis registreeritud ja menetlusse võetud 07.03.2005.a. Taotluse kohaselt on V.S. vallaline ning lähedasi sugulasi, abikaasat, pereliikmeid ega ülalpeetavaid tal ei ole. Taotlusele lisatud elulookirjelduse kohaselt on V.S. aastatel 19841 1992, samuti alates

1. aastast kuni taotluse esitamise ajani viibinud Eesti kinnipidamisasutustes. Narva Linna Rahvakohtu 25.03.1985.a otsusega on V.S.t karistatud 8aastase vabadusekaotusega ENSV KrK § 115 lg 3 ning § 139 lg 2 p 1 ja 2 sätestatud kuritegude toimepanemise eest. Karistuse kandmise tähtaega arvati vahi alla võtmisest 11.09.1984.a. Vanglast vabanes V.S. seoses karistuse ärakandmisega 11.09.
2. Narva Linnakohus mõistis V.S. 30.11.1994.a süüdi KrK § 128, § 176 lg 1ja § 101 p-de 1 ja 5 alusel ning määras karistuseks 15 aasta pikkuse vabadusekaotuse. Karistuse kandmise alguse kuupäevaks loeti vahi alla võtmise kuupäev 08.06.1993.a. Harju Maakohtu 21.11.1996.a otsusega mõisteti V.S. süüdi KRK § 107 lg 2 p 6 alusel ning määrati karistuseks 7 aastat vabadusekaotust. Nimetatud karistus liideti varasema kandmata karistusega ning lõplikuks karistuseks määrati 15 aastat vabadusekaotust. Karistuse kandmise alguseks loeti 21.11.1996.a. V.S. karistuse kandmise tähtaeg lõppeb seega 21.11.2011.a.
3. 10.05.2005.a kirjas nr 15.3-09/20106 teatas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) V.S.le, et KMA keeldub talle tähtajalise elamisloa andmisest

§ 12lg 4 punktide 5 ja 8, lg 9 p 3 ning § 181 alusel.

Samas selgitati, et vanglas viibimise ajal ei ole elamisluba vajalik. V.S.le anti võimalus kuni 09.06.2005.a esitada oma arvamus ja vastuväited ning pikendati tema taotluse suhtes tehtud otsuse tegemise tähtaega kuni 03.09.

1. V.S. vastuväiteid ega arvamust ei esitanud ning 10.08.2005.a otsusega keeldus KMA V.S.’le tähtajalise elamisloa andmisest.
2. Vaidlustatud KMA otsuses on keeldumise alustena välja toodud

§ 12

lg 4 p-d 5 ja 8,

§ 12

lg 9 p 3 ja

§ 181

. Otsuses põhjendatakse

§ 12

lõike 5 alusel erandina elamisloa andmisest keeldumist sellega, et puuduvad erandlikud asjaolud, mis tingiksid elamisloa andmise. II KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUS

1. 24.08.2005.a Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleb V.S. KMA otsuse tühistamist. Kaebuse esitaja toob välja, et on terve oma elu elanud ning käinud koolis Eestis ning tema sünnikohaks loetakse Venemaa üksnes sel põhjusel, et tema sündimise ajal oli Narva sünnitusmaja remondis ning Narvas elanud ja sissekirjutust omav ema viidi sünnitama Ivangorodis asuvasse sünnitusmajja. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et ta on pikaajaline sisserändaja. Kaebuse kohaselt on elamisluba kaebuse esitajale vajalik selleks, et saada isikut tõendav dokument, mis võimaldaks ennetähtaegselt tingimisi vanglast vabanemist ning seaduslikult tööle asumist. Kaebuse kohaselt soovib kaebuse esitaja hakata koos elama oma elukaaslasega, kohtuistungil täpsustas ta, et soovib abielluda ning soovib, et tulevikus oleks võimalik temast põlvnevate laste sünniaktidesse teda isana sisse kanda, mis aga isikut tõendava dokumendi puudumisel ei ole võimalik. III VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja leiab, et otsuse tegemisel on arvestatud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. KMA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et tasakaal ühiskonna huvide ja üksikisiku õiguste vahel on saavutatav kaebajale elamisloa andmisest keeldumisega. V.S. vastab

§ 12

lg 4 p 5 ja p 8 tunnustele, kaebaja ei ole aga esitanud kaalukaid argumente ning ka vastustaja ei ole tuvastanud põhjuseid, mis võimaldaksid V.S.le erandina tähtajalise elamisloa andmise. 2 6.

§ 12

lg 6 kohaselt isikut, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, käsitletakse ohuna Eesti riigi julgeolekule. Lähtudes riigi julgeolekust ning ühiskondlikust turvalisusest, aga samuti riigis viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitsest, on põhjendatud kaebajale elamisloa andmisest keeldumine. Arvestades kõrget kuritegevuse taset ja riigivõimu kohustust kaitsta üliolulisi väärtusi – inimese elu ja tervist, on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes seadusandja õigustatud ja kohustatud rakendama täiendavaid piiranguid nendele elamisloa andmisel või pikendamisel. 7. Tähtajalise elamisloa erandina andmisest keeldumisel on arvestatud kaebaja poolt toimepandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust. Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitus Rec

§ 181

tulenevalt ei pea välismaalasest kinnipeetaval Eestis viibimiseks olema igal juhul

§ 51lg 1 sätestatud seaduslikku alust.

Kaebaja viibib karistuse täielikul ärakandmisel kinnipidamisasutuses (alates 08.06.1993) kuni 21.11.2011, millest tulenevalt ei pea tal kuni selle ajani tingimata elamisluba olema.

1. Tähtajalise elamisloa taotluses ega täiendavalt menetluse käigus ei esitanud kaebaja andmeid perekonnaliikmete ega lähisugulaste kohta, st taotlusankeedis märkis V.S., et tal ei ole sugulasi. Haldusorgan saab hinnata ja kaaluda asjaolusid ning tõendeid, mis on tuvastatud haldusmenetluses. Kuna V.S. ei pidanud vajalikuks motiveerida vaidlustatud otsuse aluseks olnud elamisloa taotlust elukaaslase olemasoluga, siis KMA ei saanud seda asjaolu ka arvestada ega kaaluda. Õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Põhiseaduse § 27 lg l tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata, kusjuures see piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või vabadusega. Riik ei ole igal juhul kohustatud andma elamisluba välismaalasele, keda on korduvalt karistatud tahtliku kuriteo eest.
2. Erandkorras tähtajalise elamisloa andmine või pikendamine ei ole ega peagi olema sõltuvuses kinnipeetava käitumisega kinnipidamisasutuses vabadusekaotusliku karistuse kandmise ajal, sellekohane alus

-is ja selle alusel välja antud õigusaktides puudub. Isiku soov enne tähtaega vangistusest vabaneda ei ole erandlik asjaolu, mis annaks aluse erandina tähtajalise elamisloa saamiseks. IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 11. Kohus leiab, et vaidlustatud KMA otsus on õiguspärane ja põhjendatud ning V.S. kaebus tuleb jätta rahuldamata. 12.

§ 12

lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 31 kohaselt lähtutakse isiku karistatuse arvestamisel karistusregistri andmetest ning need andmed omavad tähtsust kuni nende kustutamiseni. Karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamist reguleerib KarRS

1. peatükk. KarS § 25 lg 1 p 8 sätestab, et karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui kolme- kuni kahekümneaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud kümme aastat. KarRS § 26 lõike 5 kohaselt katkeb karistusandmete kustutamise tähtaeg juhul, 3 kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo ning sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. KarRS § 34 lg 1 sätestab, et kuni
2. aasta
3. jaanuarini alanud karistatuse kustumise tähtajad lõpevad enne selle seaduse jõustumist kehtinud muu seadusega ettenähtud ajal. V.S. kannab käesoleval ajal karistust Narva Linnakohtu 30.11.1994 ning Harju Maakohtu 21.11.1996.a kohtuotsuste järgi. Kuivõrd nimetatud kohtuotsustega määratud karistused ei ole ära kantud, ei saa karistatuse kustumisest rääkida. Lisaks ei ole kustunud V.S. karistatus süüteo eest, mille eest teda karistati Narva Linna Rahvakohtu 23.03.1985.a otsusega. Nimelt sätestas varem kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 58 lõike 1 punkt 6, et karistatust ei ole isikul, kellele on mõistetud vabadusekaotus üle kuue aasta, kuid mitte üle kümne aasta, kui ta kaheksa aasta jooksul lisaja põhikaristuse ärakandmisest arvates ei ole toime pannud uut kuritegu. Sama paragrahvi lg 4 sätestas, et kui karistuse ärakandnud isik enne karistatuse kustumist uuesti kuriteo toime paneb, siis karistatuse kustumise tähtaeg katkeb ning esimese kuriteo eest karistatuse kustumise tähtaega arvutatakse uuesti pärast viimase kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse tegelikku ärakandmist. Eeltoodust tulenevalt on V.S. näol tegemist isikuga, kellele

§ 12

lg 4 p 5 elamisloa andmise välistab ning vastava asjaolu on KMA vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud. 13.

§ 12

lg 4 p 8 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Narva Linna Rahvakohus on V.S.t karistanud 25.03.1985.a KrK § 115 lg 3 (vägistamine, mis on toime pandud isikute grupi poolt või alaealise vägistamine) ning § 139 lg 2 p 1 ja 2 (isikute grupi poolt toime pandud vargus) järgi. 30.11.1994.a on Narva Linnakohus V.S. süüdi tunnistanud KrK § 128 ( ähvardamine tapmise või üliraske kehavigastuse tekitamisega, kui oli alus karta selle ähvarduse täideviimist) järgi, § 176 lõike 1 järgi ( põgenemine vahi alt või karistuse kandmise kohast) järgi ja § 101 p 1 ja 5 (tahtlik tapmine, mis on toime pandud omakasu ajendil ja kahe või enama isiku suhtes) järgi. Harju Maakohus on 21.11.1996.a V.S.t karistanud KrK § 107 lg 2 p 6 (üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine, isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise või tahtlikult tekitanud üliraske kehavigastuse) järgi. Kõigi eeltoodute näol on olnud tegemist tahtlikult toimepandud raskete kuritegudega. Eeltoodu kohaselt välistab V.S.le elamisloa andmise

§ 12lg 4 p 8.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et arvestades kuritegevuse kõrget taset ja riigivõimu kohustust isikute õigusi kaitsta, on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes neile elamisloa andmisel või pikendamisel täiendavate piirangute rakendamine vajalik ja sobiv meede. 14.

§ 12

lg 4 punktides 5 ja 8 nimetatud asjaolude esinemine ei välista elamisloa andmist siiski absoluutselt.

§ 12lg 5 kohaselt võidakse paragrahvi 4.

lõike punktides 5 8 ja 14 loetletud välismaalasele erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud sama paragrahvi 4. lõike punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu. Siinkohal tuleb rõhutada, et

§ 12

lg 5 näeb ette erandina elamisloa andmise võimaluse, mis muuhulgas tähendab seda, et ka juhul kui isiku suhtes, kes vastab näiteks

§ 12lg 4 p 5 tingimustele, ei esine ühtegi sama paragrahvi 4.

lõike punktides 1–4, 9–13 ja 15 asjaolu, saab sellisele isikule elamisloa anda vaid erandina. Viimatinimetatud asjaolude esinemine välistab aga erandina elamisloa andmise sootuks. Vaidlustatud KMA otsuse punktis 12 on õigesti asutud seisukohale, et erandina tähtajalise elamisloa andmiseks peavad esinema kaalukad erandlikud asjaolud. Erandina elamisloa andmine on KMA kaalutlusotsus. HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib kohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on 4 järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest või tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Elamisloa erandina andmisest keeldumise kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab see, kas haldusorgan on arvestanud kaalumisel asjakohaseid aspekte, kas on arvesse võetud kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ning kas kaalutlused on olnud eesmärgipärased.

1. Nagu iga haldusakti, nii ka kaalutlusõigusele tugineva otsustuse puhul peab otsus olema õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud. Vaidlustatud otsuses on KMA esitanud argumendid, millest haldusorgan on diskretsiooni teostamisel lähtunud ja haldusorgan on piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks on leitud, et V.S.le elamisloa andmise erandlikud asjaolud puuduvad. Vaidlustatud otsusest nähtub, et tähtajalise elamisloa erandina andmisest keeldumisel on arvestatud taotleja poolt toimepandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Kaebaja on tahtlikult toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid, seega tegusid, mis on suunatud riigile oluliste õigushüvede vastu. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, mistõttu tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste isikute põhiseaduslikke õigusi, mida kaebuse esitaja on oma tegevusega rikkunud. Erandlikuks asjaoluks saab olla kaitsmist vääriv õigus, mille kahjustamine elamisloa erandina andmisest keeldumisel oleks ebaproportsionaalne võrreldes saavutatava eesmärgiga. Kohus nõustub vastustaja järeldustega, et kaebuse esitaja ei ole esitanud selliseid kaalukaid argumente, ka ei ole kohus tuvastanud põhjuseid, mis võimaldaksid tähtajalise elamisloa erandina andmise.
2. Vastustaja on õigesti leidnud, et erandlikuks asjaoluks, mis tingiks erandina elamisloa andmise, ei saa olla kaebuse esitaja soov saada võimalus vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks. Vastustaja on vaidlustatud otseses oma vastavat seisukohta piisava põhjalikkusega motiveerinud. Karistuse kandmiselt ennetähtaegne vabanemine ei ole isiku subjektiivne õigus, vaid erand, mida kohus võib kohaldada, kui kinnipeetav vastab KarS § 76 sätestatud tingimustele. Seejuures arvestatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ennetähtaegse vabastamise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale perekonna- ja eraelu võimaldamine, vaid isikule, kelle osas vangistus on enne karistuse lõpptähtpäeva saabumist oma eesmärgid täitnud, ühiskonda kiirema sulandumise võimaldamine. Õigeks tuleb pidada vaidlustatud haldusaktis esitatud seisukohta, et korduvalt tahtlikke raskeid kuritegusid toime pannud ja seega Eesti riigi julgeolekule ohtliku isiku kiirema ühiskonda sulandumise vastu ei saa riigil huvi olla. Elamisloa andmist välistavate asjaolude sätestamisest

-is tuleneb üheselt, et riik ei ole selliste isikute Eesti ühiskonda sulandumisest huvitatud ning peab nende isikute Eestis elamist võimalikuks üksnes erandjuhtudel. Õige on vastustaja seisukoht, et kuivõrd

ei reguleeri vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabanemist, ei saa rääkida ka

-i alusel isikute ebavõrdsest kohtlemisest. Vastupidi, isikuid, kes vastavad kas

§ 12

lg 4 punktis 5 või punktis 8 sätestatud tingimusele, koheldakse võrdselt olenemata sellest, kas nad viibivad elamisloa taotlemise ajal vangistuses või mitte. Vangistuses viibimine ei saa olla põhjuseks erandina elamisloa andmisel isiku soodsamasse olukorda panemiseks. Elamisloa andmise eesmärgiks ei ole ennetähtaegselt kinnipidamisasutusest vabastamise taotlemise võimaldamine, vaid välismaalasele seadusliku aluse andmine Eestis viibimiseks kas töötamise, õppimise, ettevõtlusega tegelemise või perekonnaga kooselamise eesmärgil. 5

1. Kohus leiab samuti, et erandlikuks asjaoluks, mis tingiks V.S.le elamisloa andmise, ei saa olla kaebaja soov asuda koos elama oma elukaaslasega ning soov abielluda. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole 10.02.2005.a KMA-le esitatud elamisloa taotlust motiveerinud sellega, et tal on elukaaslane, kellega ta soovib koos elada, siis ei olnud KMA-l otsuse tegemisel võimalik ka seda asjaolu hinnata ega otsustamisel arvesse võtta. Soovi asuda elukaaslasega koos elama oleks V.S. saanud välja tuua oma arvamuses ja vastuväidetes, mille esitamiseks KMA talle 10.05.2005.a kirjas nr 15.3-09/20106 tähtaja andis. Nimetatud tähtaja jooksul V.S. aga ei arvamust ega vastuväiteid ei esitanud. Kuivõrd kaebuse esitaja aga kohtumenetluses tugines muuhulgas asjaolule, et elamisloa puudumine takistab tal kooselu oma elukaaslasega ning pidades silmas, et elukaaslase olemasolule on V.S. tuginenud varasemas, 22.04.2003.a KMAle esitatud tähtajalise elamisloa taotluses, käsitleb kohus alljärgnevalt ka nimetatud aspekti. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Põhiseaduse § 27 lg l tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata, kusjuures see piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või vabadusega. Riik ei ole igal juhul kohustatud andma elamisluba välismaalasele, keda on korduvalt karistatud tahtliku kuriteo eest. Ka Riigikohus on
2. märtsi
3. a otsuses nr 3-4-1-2-01 asunud järgmisele seisukohale: ”Õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus. Põhiõiguse või vabaduse piiramise põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või Põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid.” Õige on ka vastustaja seisukoht, et kuivõrd kaebuse esitaja kannab toimepandud kuritegude eest talle määratud karistust, siis on tal võimalik perekonnaelu elada niiviisi nagu see vanglas viibides võimalik on. Nõustuda tuleb ka vastustaja väitega, et piirangud era- ja perekonnaelu suhtes ei ole tingitud asjaolust, et KMA on keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, vaid sellest, et kaebaja on toime pannud kuriteo. Elamisloa andmine või mitteandmine antud juhul kaebuse esitaja võimalusi täisväärtusliku perekonnaelu elamiseks ei avardaks. Samuti ei saa V.S.le erandina elamisloa andmise põhjuseks olla tema soov abielluda. Ühelt poolt tuleb arvestada, et isikul, kellel ei ole Eestis vabaduses viibimiseks seaduslikku alust, ei ole õigust Eestis abielu registreerimisele. Teiselt poolt tuleb silmas pidada seda, et abiellumise eesmärk peaks olema abiellujate soov ühiselt perekonnaelu elada, ent olukorras, kus üks abiellujatest viibib vanglas, on see niikuinii piiratud ning abiellumine iseenesest neid ühise perekonnaelu võimalusi ei avarda. Elamisloa andmise aluseks võib küll olla elamisloa taotleja abielu Eesti kodaniku või siin kehtiva elamisloa alusel elava isikuga, ent ainuüksi soov sellise isikuga abielluda ei saa olla elamisloa andmist tingivaks erandlikuks asjaoluks . Samamoodi ei tingi elamisloa andmist kaebuse esitaja soov, et teda oleks võimalik tulevikus kanda oma lapse isana lapse sünniakti. Juhul kui kaebuse esitajast põlvneva lapse sünniakti keeldutakse kaebuse esitajat lapse isana kandmast ning kaebuse esitaja leiab selle õigusvastase olevat, on tal võimalik sellist keeldumist seaduses ettenähtud tähtaegadel ja korras vaidlustada, ent erandina elamisloa saamise aluseks selline soov olla ei saa.
4. Elamisloa andmise erandlikuks asjaoluks ei ole ka kaebuse esitaja soov saada isikut tõendav dokument. On tõsi, et isikut tõendavate dokumentide seaduse kohaselt on Eesti Vabariigis väljaantavaid isikut tõendavaid dokumente võimalik saada üksnes Eesti Vabariigi kodanikel või Eestis muul seaduslikul alusel viibivatel isikutel. Juhul kui Eestis seadusliku aluseta viibiva isiku, samuti vanglas viibiva isiku, kellel

§ 181

kohaselt Eestis viibimiseks seaduslikku alust olema ei pea, õiguste või vabaduste teostamine sõltub isikusamasust tõendava dokumendi olemasolust, tuleb olukord lahendada seadusandlikul tasandil vastavate dokumentide ja dokumenteerimiskorra kehtestamisega, ent olukorras, kus seda tehtud ei ole, ei ole siiski põhjust dokumentideta isikule isikut tõendava dokumendi 6 saamiseks elamisloa andmine. Siinkohal on asjakohane märkida, et Riigikogu menetluses on isikut tõendavate dokumentide seaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 749 SE), millega soovitakse muuta vangistusseadust selliselt, et nähakse ette kinnipeetava õigus taotleda vanglas kinni pidamise kohta õiendit, mis on isikut tõendav dokument. Seega on seadusandja juba asunud vangistuses viibivate Eestis viibimiseks seaduslikku alust mitteomavate isikute dokumenteerimise probleemi lahendama. Eelnõu kohaselt planeeritakse vastavad sätted jõustuma

1. juulist 2006.a. Kohtuistungil väitis kaebuse esitaja muuhulgas, et isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu ei ole tal võimalik vanglas töötada. Kohus ei pea sellist väidet põhjendatuks, vangistusseaduse vanglas või vangla territooriumile rajatud käitises töötamist reguleerivatest sätetest ei tulene, et isikut tõendava dokumendi puudumine oleks vanglas töötamise takistuseks. Isikut tõendava dokumendi puudumisel saab kinnipeetava isikusamasuse vajadusel tuvastada politsei koostatud isikusamasuse tuvastamise dokumendi alusel, mis on vastavalt vangistusseaduse §-le 13 ka isikut tõendava dokumendi puudumisel isiku vanglasse vastuvõtmise aluseks. Lisaks antakse justiitsministri 30.11.
2. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 84 lg 1 kohaselt kinnipeetavale väljasõidu ajaks väljasõidutunnistus, mis on väljasõidu ajal kinnipeetava isikut tõendav dokument. Eelnevast nähtub seega, et vanglas viibimise ajal ei ole kinnipeetaval iseenesest isikut tõendavat dokumenti vaja ning vanglast ajutise lahkumise korral on kinnipeetavale isikut tõendavat dokumenti asendava dokumendi andmine ette nähtud.
3. Kohus nõustub vastustajaga selles, et KMA vaidlustatud otsuse andmisel on järgitud Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec