KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Ivo Pilving ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.november 2005, Tallinn Haldusasja number 2-3/161/2005 Haldusasi IO Halduse OÜ kaebus Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 26.juuni 2003 maksuotsuse nr 4.201.1/13085 ja Maksuameti 4.septembri 2003 vaideotsuse nr 387 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.märtsi 2004 otsus haldusasjas nr 3-441/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus IO Halduse OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 26.oktoober 2005 Menetlusosalised Kaebuse esitaja IO Halduse OÜ, esindajad Tiiu Järviste ja vandeadvokaat Kersti Kägi Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, esindaja Kaupo Kruusvee Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Agris Peedu RESOLUTSIOON
- Rahuldada IO Halduse OÜ apellatsioonkaebus.
- Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.märtsi 2004 otsus haldusasjas nr 3-441/2004 ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.
- Tühistada Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 26.juuni 2003 maksuotsus nr 4.201.1/13085 ja Maksuameti 4.septembri 2003 vaideotsus nr
- Mõista Maksu- ja Tolliametilt IO Halduse OÜ kasuks välja kohtukulu 18 260 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest arvates, so 15.novembrist 2005 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. 2-3/211/05 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (TJIMA) 26.juuni 2003 maksuotsusega nr 4.2-01.1/13085 (I kd lk 23-70) kohustati IO Halduse OÜ-d tasuma riigieelarvesse täiendavalt käibemaksu 196 566 krooni ja intresse 33 160 krooni ning tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 452 749 krooni ja intresse 78 230 krooni. Maksuameti 4.septembri 2003 vaideotsusega nr 387 (I kd lk 10-17) jäeti IO Halduse OÜ vaie rahuldamata ja maksuotsus jõusse. Maksuotsuse kohaselt tingis maksu määramise asjaolu, et IO Halduse OÜ kajastas
- ja
- aasta käibedeklaratsioonides soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuulunud käibemaksu hulgas Carter Trading OÜ, Makrohansa OÜ, Sentrum Trade OÜ, Ensogrupp OÜ, Amertrade OÜ, Inproma OÜ ja Trioholding OÜ nimel väljastatud arvetel näidatud käibemaksu. Arvetel näidatud summad ei ole makstud nende äriühingute osutatud tööde ja teenuste eest ning tasutud summad ei olnud IO Haldus e OÜ ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulud.
- IO Halduse OÜ esitas 3.oktoobril 2003 Tallinna Halduskohtule kaebus e, milles paluti maksuotsus ja vaideotsus tühistada. Kaebuse põhjendused: 1) Sisendkäibemaksu mahaarvamist ei saa seada sõltuvusse teis test isikutest. Kõik kaebaja vaidlusalused tehingupartnerid olid registreeritud käibemaksukohustuslased ja nad esitasid käibedeklaratsioone, va OÜ Trioholding, kes oli küll registreeritud, kuid deklaratsioone ei esitanud. Maksuotsusest ei nähtu, et kaebajale teenuste eest esitatud arved oleksid jäänud nende äriühingute maksustatava käibe hulgas kajastamata või oleks deklareeritud summad jäetud riigieelarvesse kandmata. Kaebaja on käibemaksu maha arvanud kooskõlas käibemaksuseadusest tulenevate õiguste ja kohustustega. 2) Maksuhaldur on lähtunud asjaoludest, mis ei saa kaebaja maksustamist mõjutada. Nii on leitud, et äriühingud ei saanud kvalifitseeritud tööjõu olemasolu nõudvat teenust osutada, kuna neil ei olnud töötajaid. Kaebaja jaoks ei oma tähendust see, kas teenuse osutaja deklareerib töötajate makse ja tasub nende palkadelt tulu- ja sotsiaalmaksu. Kas lepingupartner tegi tööd ise või kasutas selleks täiendavaid abijõude, ei oma tellija jaoks tähendust. 3) Maksuotsuse väide äriühingutel aktiivse majandustegevuse puudumisest on vastuolus tuvastatuga, et äriühingud tegelesid sõiduautode ostu- müügiga. Maksuotsuses pole viidet sättele, mis suurendaks kaebaja maksukohustust, kui tema tehingupartnerid ei kasutanud tehingute eest tasumiseks arvelduskontot. Kui tehingupartnerid tegelesid sõidukite vahendamisega, olid nad võimelised osutama ka muid teenuseid, sh abistama reklaamikampaaniate korraldamisel. Maksuotsusest ei selgu, mis tähendus on kaebaja maksustamise seisukohalt sellel, et äriühingute pangakontodelt võeti välja sularaha. 4) Kaebaja juhatuse liige on revidentidele selgitanud, et kirjutas lepingutele alla, kuid agentuuri esindajatega ei ole kohtunud. Kogu reklaamikampaaniate korralduspoolega seonduv oli Andis Kaasi ja Tõnu Laasi korraldada. See, et äriühingute esindajatega ei kohtunud juhatuse liige, ei anna alust väita, et kaebaja ei tea äriühinguid, kellega tal ärikontaktid olid. Kaebajale heidetakse ette äris vajaliku hoolsuse järgimata jätmist, kuna ei tuvastatud müüja isikusamasust ja oma raamatupidamises jäeti ostuarvele müüja passikoopia lisamata. Kaebajal ei ole aparatuuri, mis võimaldaks tuvastada isikusamasust tõendava dokumendi ehtsust või 2
(12)2-3/211/05 kontrollida arvetel olevate allkirjade ehtsust või seda, kas allakirjutanu ja seaduslik esindaja on üks ja sama isik. Äris on tavaline, et arved saadetakse postiga. Allkirja ehtsuse tuvastamist ei saa kaebajalt nõuda. 5) TuMS § 51 lg 2 p 3 rakendamise eelduseks on nõuetekohase algdokumendi puudumine maksukohustuslase raamatupidamises. Maksuotsuses toodud asjaoludel ei saa täiendavat tulumaksu selle sätte alusel määrata. Maksuhaldur ei aktsepteeri maksumaksja raamatupidamises säilitatud arve esitajat teenuse müüjana.
- Vastustajad vaidlesid kaebusele vastu. 1) Maksuhaldur tuvastas, et väidetavad tehingupartnerid ei ole kaebajale teenust osutanud. Maksuotsuses nimetatud äriühingute rekvisiitidega arvetelt ei nähtu teenuse tegelik müüja. 2) Ostja ei ole üles näidanud äris nõutavat hoolsust. Asjaolu, et äriühingul on teatud töölõikude teostamiseks palgatud töötajad, ei vabasta vastutusest juhatuse liiget. Ostja on eiranud rahapesu tõkestamise seadust. Ta pole tuvastanud juriidilise isiku esindaja isikusamasust ega ka esindusõigust. Kaebajat ei saa lugeda heauskseks ostjaks. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, kes oli teenuse tegelik osutaja. Asjaolu, et arvetel märgitud isikud esitavad käibedeklaratsioone ja deklareerivad tasumisele kuuluvat käibemaksu, ei tõenda iseenesest, et deklareeritud oleksid ka kaebajale väljastatud arvetele märgitud summad. Äriühingute esindajad ei ole kättesaadavad või ei kinnita tehingute toimumist ja neil ei ole esitada majandustegevust tõendavaid dokumente. Seega puuduvad andmed, mille alusel deklaratsioone täideti. Arvetel märgitud teenus on küll kaebaja ettevõtluses kasutatav, kuid otsesed tõendid teenuse reaalse kättesaamise kohta puuduvad ja tundmatut tehingupartnerit ei saa lugeda registreeritud käibemaksukohustuslaseks. Maksukohustuslase paljasõnalisi selgitusi teenuse osutamise ja saamise kohta pole muude tõendite põhjal võimalik kontrollida, mis seab kahtluse alla teenuse osutamise fakti kui sellise. Tulumaks on kaebajale määratud TuMS § 51 lg 1 ja § 2 lg 3 alusel õigesti. Kuna arvetel näidatud äriühingutega ei ole kaebaja tehinguid teinud, ei vasta arved kehtestatud vorminõuetele. Tegemist on sisulise puudusega, sest arvete alusel ei ole võimalik tuvastada isikut, kellele ja mille eest kaebaja rahalisi väljamakseid teostas.
- Tallinna Halduskohtu 22.märtsi 2004 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kaebaja juhatuse liikme Tiiu Järviste poolt maksumenetluses ja kohtus antud seletustest järeldub, et kaebaja ei esitanud iga töö kohta eraldi tellimust, lähteandmeid ja materjale, kuigi see oli koostöölepingutes ette nähtud. Samuti ei kooskõlastatud tellimuse täitmise eelarveid, tähtaegu ja muid tingimusi. T. Järviste ei tea, mida konkreetselt iga äriühing reklaamis ja mida arvetel märgitud reklaamikampaania konkreetselt sisaldas. 2) Maksuameti andmebaasi ja Eesti Haigekassa andmetel ei olnud maksuotsuses märgitud äriühingutes töötajaid, va Carter Trading, kus oli
- aastal üks töötaja. 3) Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse andmetel on kõigi maksuotsuses nimetatud äriühingute nimel tehtud sõidukite ostu- müügitehinguid. 4) OÜ-dega Carter Trading, Sensum Trade, Ensogrupp ja Amertrade sõlmitud koostöölepingutes on kliendi poolt tellimusi edastama volitatud isikuks märgitud ajalehe Soov reklaamitoimetaja Tõnu Laas. Tõnu Laasiga on sõlmitud töölepingud 5.juulist 1994 kuni 1.juulini 1999 ning 2.jaanuarist 2002 kuni 4.augustini
- Eespool nimetatud 3
(12)2-3/211/05 koostöölepingute sõlmimise ajal (sõlmiti ajavahemikus 2.oktoober 1999 kuni 20.august 2001) ei olnud T. Laas seega töölepingu alusel ajalehe Soov reklaamitoimetaja. T. Järviste väide, et T. Laas töötas IO Halduse OÜ-s pidevalt aastast 1994 kuni 2003, on paljasõnaline. Maksumenetluses T. Laas selgitas, et ta oli aastatel 2000 kuni 2001 füüsilisest isikust ettevõtja, töötas IO Halduse OÜ-s lepingu alusel, esitas kaebajale tööde ja teenuste eest arveid, ta ei ole juhtinud kõnealuste äriühingute poolt läbiviidud reklaamikampaaniaid, seda tegi T. Laasi arvates Andis Kaas. Maksumenetluses ei saadud selgitusi A. Kaasilt, kes on väidetavalt Rootsis vanglas. 5) Tõendid kogumis ei kinnita Carter Trading OÜ arve-saatelehtedel (3
- tk)märgitud reklaamialaste teenuste tegelikku osutamist selle äriühingu poolt. Koostöölepingule on OÜ Carter Trading poolt alla kirjutanud tegevjuht Andis Kaas, kes oli 27.septembrist 1999 kuni 31.juulini 2001 (seega ka koostöölepingu sõlmimise ajal) kaebajaga sõlmitud töölepingu alusel ajalehe Soov reklaamimüügi konsultant. T. Järviste ei osanud kohtus selgitada, kuidas sai kaebaja töötaja olla teise lepingupoole esindaja. Carter Trading OÜ on kantud äriregistrisse pärast koostöölepingu sõlmimist, äriühingu tegevusalade hulgas ei ole reklaamiteenuseid. 2.oktoobril 1999 ei olnud Andis Kaasil volitust äriühingu nimel koostöölepingu sõlmimiseks. Allkirjad arvetel ei sarnane P. Raudsepa allkirjaga, kes oli äriühingu arvelduskonto allkirjaõiguslikuks isikuks 18.novembrist 1999 kuni 27.märtsini 2002 ja kes on kontolt välja võtnud sularaha. Majandustegevuse dokumente äriühingul maksuhaldurile esitada ei olnud. 6) Tõendid kogumis ei kinnita, et OÜ Makrohansa on osutanud kaebajale 1.veebruaril 2000 sõlmitud koostöölepingus ja arve tel (2
- tk)märgitud reklaamiteenuseid. Koostöölepingus on OÜ Makrohansa esindajaks märgitud Heino Mäe (surnud 25.aprillil 2001), kes äriregistri andmetel ei ole kunagi juhatuse liige olnud, lepingul tema allkiri puudub. Äriühingu tegevusalade hulgas puudub reklaamiteenuste osutamine. Lepingu koostamise ajal juhatuse liikmeks olnud Veiko Mäe seletuse kohaselt oli äriühingu põhitegevuseks reklaami- ja ehitustegevus ; äriga tegeles isa; V. Mäe on alla kirjutanud umbes 10 arvele teadmata, mida need sisaldasid, ta on alla kirjutanud ka deklaratsioonide tühjadele blankettidele, volitusi pole ta andnud; umbes korra nädalas võttis ta kontodelt välja raha ja andis isale. Järgmine juhatuse liige ei tea oma sõnul äriühingu tegevusest midagi, on alla kirjutanud tühjadele paberitele, teda sunniti juhatuse liikmeks hakkama. Äriühingu allkirjaõiguslikuks isikuks ja pangakaardi omanikuks oli V. Mäe, kes on kontolt sularaha välja võtnud. 7) Tõendid kogumis ei kinnita OÜ Sensum Trade poolt kaebajale kahes koostöölepingus ja arvetel (8
- tk)märgitud reklaamiteenuste osutamist. 31.augusti 2000 lepingul ei ole OÜ Sensum Trade poolt lepingu sõlmijaks märgitud juhatuse liikme Andres Podmošenski allkirja, Maksuametile esitatud samal lepingul puudus ka T. Järviste allkiri. 5.veebruari 2001 lepingus on OÜ Sensum Trade poolt lepingu sõlmijaks märgitud juhatuse liige Olga Orlova, kes äriregistri andmetel ei ole kunagi juhatuse liige olnud. Äriühingu tegevusalade hulgas puudub reklaamiteenuste osutamine. A. Podmošenski sõnul ei tegelenud äriühing reklaamialaste teenuste osutamisega; ta oli küll juhatuse liige, kuid firma juhtimisega tegeles Konstantin Orlov; käibedeklaratsioonid täitis K. Orlovi naine; firma tegeles riiete ja tehnika ekspordiimpordiga ning ehitusteenustega; A. Podmošenski võttis raha pangast välja ja ostis materjale; pangakaart on olnud kogu aeg tema käes; ta on volitanud äritehinguid tegema Konstantini, kelle käes on ka raamatupidamisdokumendid. Rahvastikuregistri andmetel Eestis elavad Konstantin Orlovid ei ole OÜ-s Sensum Trade töötanud. Olga Orlovale koostöölepingu allkirjastamiseks volituse andmist ei ole juhatuse liige kinnitanud. Pangakontolt, mille allkirjaõiguslikuks isikuks oli A. Podmošenski, on raha välja võetud sularahas. Allkiri äriühingu arvetel ei sarnane A. Podmošenski allkirjaga. 8) Tõendid kogumis ei kinnita OÜ Trioholding 18.detsembri 2001 arvel märgitud reklaamialaste teenuste tegelikku osutamist selle äriühingu poolt kaebajale. 25.septembri 2001 4
(12)2-3/211/05 koostöölepingus on OÜ Trioholding esindajaks märgitud juhatuse liige Olga Orlova, kes äriregistri andmetel ei ole kunagi juhatuse liige olnud. Äriühing on registrisse kantud pärast koostöölepingu sõlmimist ning tema tegevusalade hulgas ei ole reklaamiteenuste osutamist. Külli Niinoja (juhatuse liige 12.novembrist 2001 kuni 20.detsembrini 2001) sõnul ei ole enne 6.detsembril 2001 toimunud äriühingu müüki ühingu nimel tehinguid tehtud ega selleks volikirju antud. Alates 20.detsembrist 2001 juhatuse liikmeks olnud A. Podmošenski allkiri ei sarnane kaebajale väljastatud arvel oleva ga, küll aga on sarnased allkirjad OÜ Trioholding ja OÜ Sensum Trade nimel esitatud arvetel. Maksuhalduri juurde ilmumise ja puuduva aruandluse esitamise korraldusi A. Podmošenski ei täitnud. 6.detsembril 2001 avatud pangaarve allkirjaõiguslikuks isikuks ja pangakaardi kasutajaks oli A. Podmošenski. Arvelduskontolt on raha välja võetud sularahas. 9) Usaldusväärselt ei ole tõendatud, et OÜ Ensogrupp on kaebajaga sõlminud koostöölepingu, osutanud talle reklaamiteenuseid ja esitanud arved (3 tk). 29.märtsi 2001 koostöölepingus OÜ Ensogrupp esindajaks märgitud Reijo Johanson ei olnud lepingu sõlmimise ajal veel juhatuse liige. Ta omandas äriühingu osad ja sai juhatuse liikmeks 20.aprillil 2001. Äriühingu tegevusalade hulgas ei ole reklaamialaste teenuste osutamist. R. Johansoni allkiri ei sarnane allkirjadega koostöölepingul ega arvetel. R. Johanson eitab allkirjade andmist; T. Järvistet ega A. Kaasi ta oma sõnul ei tunne; ise ta reklaamikampaaniaid korraldanud ei ole; nad võisid seda teenust vahendada, kuid kellelt kellele, ta ei tea. Pangakonto allkirjaõiguslikuks isikuks ning pangakaartide ja teleparoolide omanikuks oli R. Johanson, kes on sularaha välja võtnud. 10) Usaldusväärselt ei ole tõendatud, et OÜ Amertrade on kaebajaga sõlminud koostöölepingu, osutanud talle reklaamiteenuseid ja esitanud arve. 20.augusti 2001 koostöölepingus on OÜ Amertrade esindajaks märgitud juhatuse liige Matti Räsänen, kes äriregistri andmetel ei ole olnud juhatuse liige. Juhatuse liige oli Illimar Meos, kes on 12.märtsil 2001 andnud volikirja, milles volitatakse M. Räsaneni esindama firmat ja allkirjastama kõiki firma tegevusega seotud dokumente. I. Meose sõnul tegeleb firma põhiliselt ehituse ja autode vahendamisega; kõigega ta ei ole kursis, rohkem on kursis M. Räsänen, kelle käes on ka raamatupidamine, kes täidab deklaratsioonid ja esitab need I. Meosele allkirjastamiseks; internetipanka on juurdepääs mõlemal. Rahvastikuregistri andmetel Eestis M. Räsäneni nimelist isikut ei ela ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti andmetel ei ole ta Eestis elamis- ja tööluba taotlenud. Äriühingu tegevusalade hulgas ei ole reklaamialaste teenuste osutamist. Arvelduskonto allkirjaõiguslikuks isikuks ja deebetkaardi omanikuks oli I. Meos. Teleteenuste lepingu tunnuskoodide omanikud olid I. Meos ja August Vara. Arvelduskontolt on raha välja võetud sularahas. 11) Tõendid kogumis ei kinnita, et OÜ Impora on kaebajale osutanud 26.novembri 2001 arvesaatelehel märgitud reklaamiteenuseid. Alates 8.juunist 2001 oli juhatuse liikmeks August Vara. Äriühingu tegevusalade hulgas ei ole reklaamialaste teenuste osutamist. A. Vara sõnul tegeles äriühing rohkem ehitusega; kliente ta ei mäleta; allhankijatele maksis ta pangast võetud sularahas; töötajaid ei olnud; lisaks ehitustöödele tehti kaks tehingut kasutatud autodega; ta ei mäleta, et oleks reklaamiteenust osutanud; arved ja deklaratsioonid esitas ta ise; ta pole kedagi volitanud tegutsema äriühingu nimel ning pangakaart on olnud kogu aeg tema käes. Seega ei kinnita juhatuse liige kaebajale reklaamiteenuse osutamist. Arvel olev allkiri ei sarnane A. Vara allkirjaga. Arvelduskonto allkirjaõiguslikuks isikuks oli A. Vara. Arvelduskontolt on raha välja võetud sularahas. 12) Ajalehe Soov reklaamikampaaniate plaanides ei ole märgitud kampaania läbiviijat. Sügiskampaania 2000 ja kevadkampaania 2001 plaanides on küll teostajateks märgitud OÜ Sensum Trade ja OÜ Ensogrupp, kuid see ei tõenda, et need äriühingud ka tegelikult planeeritud kampaaniad läbi viisid. 5
(12)2-3/211/05 13) Õige on maksuotsuse järeldus, et loetletud äriühingud ei saanud kaebajale reklaamiteenuseid osutada. Ühelgi neist ei olnud töötajaid ning kontodele laekunud raha võeti välja sularahas. Maksumenetluses ei esitatud tõendeid ega osatud anda selgitusi raha edasise liikumise kohta. Äriühingute esindajad ei kinnita tehingute toimumist ja neil ei ole esitada majandustegevust tõendavaid dokumente. Pole tõendatud, et need äriühingud oleksid tellinud ajalehe Soov reklaami mõnelt meedia- või muult ettevõttelt. Meediaettevõtetelt saadud vastustest nähtub, et reklaami tellis kaebaja, mitte nimetatud äriühingud. 14) Maksuotsuses märgitud äriühingud olid lepingute sõlmimise, arvete esitamise ja tasumise ajal registreeritud käibemaksukohustuslastena. OÜ Trioholding ei ole käibedeklaratsioone esitanud ja ei ole seega 18.detsembri 2001 arvel näidatud käibemaksu tasunud. OÜ Makrohansa ei ole deklareerinud 21.veebruari 2000 arve-saatelehel ja 22.märtsi 2000 arvesaatelehel näidatud käibemaksu, sest käibedeklaratsioone esitas ta kuni veebruarini 2000. Ülejäänud äriühingud on vaadeldaval perioodil esitanud käibedeklaratsioone, deklareerides neis arvestatud ja soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu enam- vähem võrdselt. Samas ei ole tõendatud, et nad deklareerisid kaebajale väljastatud arvetel märgitud summasid. Kuna äriühingutel ei olnud esitada majandustegevust tõendavaid dokumente, puuduvad andmed, mille alusel deklaratsioonid täideti. 15) Kaebaja tasus pangaülekannetega OÜ- le Carter Trading kolme arve alusel kokku 200 850 krooni, OÜ- le Sensum Trade kaheksa arve alusel kokku 484 100 krooni ja OÜ- le Ensogrupp kolme arve alusel kokku 248 300 krooni. Nende äriühingutega tehingute teostamisel tulenes kaebajale rahapesu tõkestamise seaduse § 5 lg 1 punktist 2 ja § 7 lõikest 3 (sularahata arveldamine üle 200 000 krooni) kohustus kontrollida müüja esindaja isikusamasust. Sama seaduse § 9 lõigete 1 ja 2 kohaselt on juriidilise isiku puhul isikusamasuse tuvastamise aluseks registrikaardi väljavõte, millest tuleb teha säilitamiseks koopia. Kohtus T. Järviste ei teadnud, kas registrikaardi väljavõtet nõuti. Jättes täitmata rahapesu tõkestamise seaduse nõuded, ei ole kaebaja näidanud üles nõutavat hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. 16) Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on seejuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.juuni 2003 otsus nr 3-3-1-52-03). Arvestades koostöölepingutes märgitud kaebaja soovi osta reklaamikampaaniate strateegilist ja taktikalist planeerimist, kampaaniate läbiviimist, reklaamide, reklaam- ja müügitoetusmaterjalide ideeloomet, firmastiili ja –graafikat ning muid korporatiivse identiteedi küsimuste lahendamist, nõustamist reklaamiküsimustes, meedia planeerimist ja muid reklaamiteenuseid, on nende teenuste iseärasust arvestades igati põhjendatud, et ostja kontrollib müüja võimelisust osutada sellist teenust. Kaebaja ei kontrollinud, kas äriühingute tegevusalade hulka kuulub reklaamiteenuste osutamine, ega teinud kindlaks, kas lepingutele kirjutavad alla selleks volitatud isikud. Jättes väidetavate müüjate volitused kontrollimata, ei täitnud ostja äris tavapärast hoolsuskohustust. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei saa eeldada, et kaebaja tegutses heas usus ja pidas maksuotsuses nimetatud äriühinguid arvetel märgitud reklaamiteenuste osutajateks. Arvete tasumine ei tõenda, et need osaühingud tegelikult osutasid kaebajale arvetel märgitud reklaamiteenust. Kohtus ei osanud T. Järviste öelda, mida konkreetselt iga äriühing reklaamis ja mida arvetel märgitud reklaamikampaania konkreetselt sisaldas. Maksuhaldur on jõudnud õigele järeldusele, et osaühingute Carter Trading, Makrohansa, Sensum Trade, Ensogrupp, Amertrade, Impora ja Trioholding arvetel märgitud tehingute toimumine kaebaja ja nimetatud äriühingute vahel ei ole tõendatud. 6
(12)2-3/211/05 17) Maksuotsuse kohaselt on kaebaja rikkunud TuMS § 51 lg 1, § 53 ja § 54 lg 4 sätteid, jättes arvutamata ja deklareerimata tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, milleks on väljamaksed eespool nimetatud seitsmele äriühingule. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulu lg 1 tähenduses väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.juuni 2003 otsus nr 3-3-1-52-03). Kuna pole tõendatud tehingute toimumine kaebaja ja nende äriühingute vahel, ei ole võimalik tuvastada, mille eest kaebaja äriühingutele maksis. Seega ei ole väljamaksete seotus kaebaja ettevõtlusega dokumentaalselt tõendatud ja maksuhald ur on õigesti tuvastanud TuMS § 51 lõike 1 rikkumise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 5. IO Halduse OÜ apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus eiras otsuse põhjendamisnõudeid, rajades kohtuotsuse üksnes maksuameti poolt teiste äriühingute kohta kogutud andmetele ja jättes kaebaja väidetega mittenõustumise põhjendamata. Kohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, juhindudes kohaldamisele mittekuuluvatest sätetest ja kohtu poolt antud ebaõigest tõlgendusest. 2) Maksuotsusest ega kohtuotsusest ei selgu, milline seos kaebaja maksustamisega on sellel, et kõnealused äriühingud ei ole saanud reklaamikampaaniate korraldamisega seotud teenuseid tööjõu puudumise tõttu osutada (puudusid ravikindlustusega hõlmatud isikud ja töötajatega seotud makse ei deklareeritud). Kaebaja kinnitab, et kõik reklaamikampaaniate ettevalmistamiseks sõlmitud koostöölepingud tõid ajalehele soovitud tulemusi, kokkulepitud tööd teostati ning arvete mittetasumine tähendanuks tööde eest tasumata jätmist. Kaebaja pole pädev kontrollima arveid esitanud tööde teostajate poolt töötajate maksude deklareerimist ja tasumist ega saa seda nende eest garanteerida. Maksuotsus ja kohtuotsus on vastuolulised. Väidetavalt äriühingutel aktiivne majandustegevus puudus, samas märgitakse, et äriühingud tegelesid sõiduautode vahendamisega. Kohus ei leidnud, et töötajate puudumine takistanuks sõiduautode vahendamist, küll aga järeldas, et töötajate puudumine välistab reklaamiteenuse osutamise. 3) Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väited, et maksuotsuses ei ole välja toodud seost äriühingute pangakontodelt raha väljavõtmise ja kaebajale maksu määramise vahel. Kohtuotsusest ei selgu, mis järeldub sellest, et arvelduskontodele laekunud raha võeti välja sularahas ning et maksumenetluses ei esitatud tõendeid ega osatud anda selgitusi raha edasise liikumise kohta. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud 5.mai 2003 otsuses nr 3-3-1-3903, millised andmed võivad viidata ostja seosele maksupettusega. 4) Maksuotsus tugines asjaolule, et äriühingud ei olnud võimelised arvetel näidatud teenuseid osutama. Sellele lisaks järeldas aga kohus, et äriühingud ei ole üleüldse esitanud arveid, mida kaebaja oma maksustatava käibe hulgas kajastas ja tulude-kulude arvestamisel raamatupidamises näitas. Halduskohus peab uuriva kohtuna kõiki asjas sisulist tähtsust omavaid asjaolusid kontrollima, kuid asjaolude kontrollimist ei saa tõlgendada selliselt, et kohus muudab ja laiendab vaidlustatud haldusakti sisu. KMS § 24 lg 1 p 8, mis sätestas arve kohustusliku rekvisiidina allkirja, on alates 1.jaanuarist 2000 kehtetu ja seega on käibemaksu mahaarvamise seisukohast allkiri ebaoluline ega mõjuta mahaarvamist. 7
(12)2-3/211/05 5) Maksuhaldur tuvastas ja väljendas maksuotsuses sõnaselgelt, et vaadeldavad äriühingud esitasid käibedeklaratsioone ja deklareerisid maksustatavat käivet. Kohtumenetluses ei uuritud ega käsitletud asjaolu, kas deklareeritud on ka kaebajale esitatud arvetel olevaid summasid, kuid kohus tegi järelduse, et nende summade deklareerimine ei ole leidnud tõendamist. Selle faktilise asjaolu kahtluse alla seadmiseks ei olnud kohtul alust. Järelduse tegemise aluseks olevatele tõenditele kohus ei viita. 6) Kohus kohaldas KMS § 18 lg 1 punkti 1 vääralt. Hoolsuskohustuse täitmise hindamisel leidis kohus, et ostja ei ole kindlaks teinud müüja võimelisust teenust osutama ja seetõttu pole kaebaja heauskne ostja ega oma sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Selline järeldus ei tugine seadusele. KMS § 18 lg 1 punktis 1 ettenähtud tingimused on täidetud ja kaebajal oli õigus sisendkäibemaks maha arvata. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, et kaebaja oleks teenuseid soetanud käibemaksukohustuslasteks registreerimata isikutelt või et soetatud teenused ei oleks kasutatavad tema ettevõtluses või puuduksid KMS § 24 nõuetele vastavad arved või esineks muid seadusest tulenevaid ja käibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid. Soetatud teenuste vajalikkust kaebaja ettevõtluse tarbeks ei ole kahtluse alla seatud. Kord juba müüjale arve koosseisus tasutud käibemaksu ei tohi ostjalt uuesti riigieelarvesse nõuda. 7) Kohus kohaldas TuMS § 51 lõiget 1 ja § 51 lg 2 punkti 3 vääralt. Kohtuotsuse järelduste kohaselt on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega tegemist seetõttu, et pole võimalik tuvastada, mille eest kaebaja äriühingutele maksis. Selline asjaolu ei ole samastatav RPS §-s 8 sätestatud raamatupidamise nõuetele vastava algdokumendi puudumisega. Kaebaja ei ole rikkunud TuMS § 51 lõiget 1 ega lõike 2 punkti 3, nagu kohus ekslikult järeldas. 6. Vastustajate kirjalikus vastuses vaieldi apellatsioonkaebusele vastu. 1) Maksuhaldur tuvastas, et maksuotsuses nimetatud äriühingud ei ole tegelikkuses kaebajale kaupu müünud ega teenuseid osutanud. Nad ei kinnita tehingute toimumist ja ei ole ka võimelised algdokumentidele märgitud majandustehinguid läbi viima. Kuna neilt äriühingutelt teenuste reaalse saamise kohta kaebajal maksuhaldurile esitada ei olnud, langes ära ka võimalus tuvastada tehingu toimumist kauba või teenus e fakti saamise kaudu. Kuna kaebaja kinnitas ja kinnitab siiani arvele märgitud teenuste saamist, lähtus maksuhaldur eeldusest, et teenus võib olla reaalselt saadud. Sellega ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused täidetud, sest puudub informatsioon teenuse tegeliku osutaja kohta. Vaadeldavates tehingutes on müüjaks tundmatu kolmas isik, kelle puhul ei saa eeldada, et tegemist on käibemaksukohustuslasega. Seega eksisteerib reaalne oht, et sisendkäibemaksu mahaarvamise aktsepteerimisel jääb riigil käibemaks nendelt tehingutelt saamata. 2) Üksnes riigile kahju tekkimise oht ei pruugi sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks olla piisav, kui kaebajat saab lugeda heauskseks ostjaks. Kohtupraktika kohaselt välistavad ostja heausksuse hoolsuskohustuse rikkumine või ostja osalemine maksupettuses. Käesoleval juhul tuvastas maksuhaldur, et kaebaja ei ole kõnealustes tehingutes üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Kaebaja möönis, et on tasunud rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud piirmäärasid ületavaid summasid, kuid äriühingute esindajate isikusamasust ja esindusõigust ei ole sellele vaatamata kontrollitud. Kohtuistungil kaebaja seaduslik esindaja möönis, et kaebajal puudub veendumus, et teenuseid osutasid nimelt arvetele märgitud isikud. Tööde ja teenuste üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostatud ja teenuste saamist ei kontrollitud. Näiteks selgitas kaebaja seaduslik esindaja istungil, et arvetele märgitud reklaamteenuste sisuks oli ajalehe Soov reklaamplakatite kujundamine, valmistamine ja erinevatel messidel eksponeerimine, kuid kas plakateid valmistati ja eksponeeriti, kaebaja ei kontrollinud. Kaebajal ei olnud dokumente arvetel 8
(12)2-3/211/05 märgitud teenustega seonduva tööprotsessi kohta, olemas on vaid tüüplepingud ja arved ning kõik muu toimus väidetavalt suuliste kokkulepete alusel. Juhatuse liige ei osanud kohtus öelda, mida konkreetselt iga äriühing reklaamis, mida reklaamikampaania konkreetselt sisaldas ja kes äriühinguid esindas. Eeltoodud põhjustel ei saa kaebaja raamatupidamises kajastatud kõnealuste äriühingute rekvisiitidega arveid lugeda nõuetekohasteks algdokumentideks, mis annaksid aluse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. 3) Töötajate puudumine kaebaja väidetavatel tehingupartneritel on üheks tõendiks selle kohta, et need isikud ei ole tehinguid kaebajaga teinud, sest reklaamikampaaniate läbiviimiseks on vaja kvalifitseeritud tööjõudu. Tuvastamata asjaolu, et müüja ei ole tehingut teinud, ei saaks ostjat heausksuse puudumise motiivil maksustada. Koht uotsus ei ole vastuoluline. Kohus pole väitnud, et väidetavatel tehingupartneritel puudunuks igasugune majandustegevus, vaid leidis, et osutatud ei ole reklaamiteenust. Äriühingud kinnitasid sõidukite ostu- müügitehinguid, kuid ei kinnitanud reklaamiteenuste osutamist. Väited kaebaja seisukohtade tähelepanuta jätmise ja kohtuotsuse vastuolulisuse kohta on alusetud. 4) Kaebaja väitel ei selgu kohtuotsusest, mida kohus pangakontodelt sularaha väljavõtmise fakti hinnates kaebaja maksukohustusega seoses tuvastas. Käesoleval juhul on kaebaja maksustamise aluseks nõutava või tavapärase hoolsuskohustuse eiramine, mille tulemusena ei saa kaebajat lugeda heauskseks ostjaks. Kaebajale ei ole maksu- ega kohtumenetluses ette heidetud maksupettuses osalemist. Kui maksuhaldur või kohus oleks tuvastanud kaebaja poolt tehingupartneritele ülekantud summade kaebajaga seotud füüsiliste isikute kätte tagasijõudmise, ei toimuks maksustamine mitte hoolsuskohustuse eiramise, vaid maksupettuses osalemise motiivil. Asjaolu, et maksuha lduril ega kohtul ei õnnestunud tuvastada, kelle kätte ülekantud raha liikus, tähendabki seda, et kaebajat ei saa seostada maksupettuse organiseerimisega, mis aga ei välista maksustamist hoolsuskohustuse rikkumise põhjendusega. 5) Kohus ei ole laiendanud maksuotsusega tuvastatud asjaolude ulatust. Maksuotsuses on välja toodud äriühingute esindajate seletused, kes ei kinnita arvete väljastamist. Samas ei ole maksustamise seisukohast oluline, kas isik ei osutanud teenust, kuid väljastas arve, või ei teinud kumbagi ja arve koostas keegi kolmas. Mõlemal juhul ei ole teenuse tegelik osutaja teada ja tundmatu tehingupartneri puhul ostjal käibemaksu mahaarvamise õigust ei teki. 6) Järeldust, et kaebajale esitatud arvetel näidatud summade äriühingute poolt deklareerimine ei ole tõendamist leidnud, põhjendas kohus sellega, et kuna äriühingutel puuduvad majandustegevust tõendavad dokumendid, siis puuduvad ka andmed, mille alusel on deklaratsioonid täidetud. Äriühingute raamatupidamisdokumentide olemasolu korral ei oleks kohus saanud sellist järeldust teha. Samas, kui äriühingud pole teenust osutanud, siis ei oma tähtsust, kas nad olid käibemaksukohustuslased ja esitasid deklaratsioone või mitte. 7) Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja on teinud väljamakseid, kuid tehinguid väljamakse aluseks oleval algdokumendil kajastatud kujul reaalselt toimunud ei ole. Seega pole teada, kellele ja mille eest arvele märgitud summa tasuti ning sellist kulutust ei saa lugeda ettevõtlusega seotuks. Kui arvele müüjana märgitud isik ei kinnita tehingu toimumist, siis ei saa väita, et raha on makstud arvele märgitud kauba eest. Kui kulutuse seotus isiku ettevõtlusega ei ole tõendatud, siis on TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga, millelt kuulub tasumisele tulumaks. 7. Ringkonnakohtu istungil toetasid kaebaja esindajad apellatsioonkaebust, vastustajate esindajad vaidlesid sellele vastu ja palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustajad leidsid, et ehkki maksuhaldur on kaebaja heausksuse puudumist muuhulgas põhjendanud rahapesu tõkestamise seaduse nõuete täitmata jätmisega ja antud juhul on tegemist sularahata 9
(12)2-3/211/05 arveldustega, on hoolsusnõude rikkumine siiski määrava tähtsusega, sest kaebajat ei saa käsitleda mõistlikult majandustegevust läbiviinud ostjana. Äriühingu juhatus on aktsepteerinud üle miljoni krooni eest reklaamiteenuse soetamist, tundmata huvi, millist teenust konkreetselt soetatakse ja kas teenus on ka kätte saadud. Kaebaja juhatuse liikme sõnul tegelesid vaadeldavate tehingutega tema alluvad, keda ta usaldas. Ajalehe peatoimetaja E. Napp, kampaaniatega tegelenud T. Laas ja kuulutuste vastuvõtja A. Kaio eitavad maksuotsuses nimetatud tehingupartneritega suhtlemist. Reklaamijuht A. Kaasilt ei õnnestunud maksuhalduril selgitusi saada. Samas, kui juhatuse liige ei kontrolli alluvate tegevust, siis on see äriühingu sisemise töökorralduse küsimus. Juhatus peab olema võimeline esitama äriühingu tegevuse kohta adekvaatset informatsiooni. Kui juhatus ei oska öelda, kuidas leiti tehingupartneritega kontakt, kellega suheldi, milles teenus täpselt seisnes ja kas see üldse saadi, siis tuleb asuda seisukohale, et äriühing ei ole tehinguid teinud ega teenust saanud. Mõistlikult käitunud ostja saaks teenuse saamist maksuhaldurile hiljem tõendada. Kui kaebaja juhatus oleks näidanud majandustegevuse läbiviimisel ja tööprotsessi korraldamisel üles äris mõistlikku ja tavapärast hoolsust, oleks ta teenuse ostjana pidanud aru saama, et tegemist pole tegelike müüjatega. Kui kulutuste sisu ja eesmärk ei ole kontrollitavad, on tegemist ettevõtlusega mitteseotud kulutustega, millelt tuleb tasuda tulumaks. Kuigi maksuhaldur ei ole otseselt kaebajale maksu määramist maksupettuses osalemisega põhjendanud, ei saa antud küsimusest mööda minna. Revisjoni käigus tuvastati, et ühe väidetava teenuse müüja (OÜ Carter Trading) esindajana on majandustehingutes osalenud kaebaja töötaja A. Kaas, kelle puudub selle äriühinguga juriidiline seos. Kuigi maksuhaldur ei tuvastanud tehingupartnerite arvetele laekunud summade jõudmist tagasi kaebajale, tuleb asuda seisukohale, et see on ilmne. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Vaidlustatud maksuotsusega (halduskohtu toimiku (hkt) I kd lk 23-70) on kaebajale määratud tasumiseks täiendav käibemaks KMS § 10 p 2 ja 4 ning § 18 lg 1 p 1 rikkumise eest ning tulumaks TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3, § 54 lg 2 ja 54 lg 4 rikkumise eest. Maksuotsuses leiti, et teenuste osutamine kõnealuse seitsme äriühingu poolt ei ole tõendamist leidnud, kaebaja ei ole heauskne reklaamikampaaniate korraldamise teenuse ostja ning reklaamikampaaniate korraldamise arvete alusel kajastatud kulutused ei ole ettevõtlusega seotud. Kui ostja jätab täitmata rahapesu tõkestamise seadusest tuleneva isikusamasuse tuvastamise kohustuse, siis ei ole ostja üles näidanud nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Maksuhaldur asus seisukohale, et IO Halduse OÜ ei ole suutnud kontrollimise käigus tõendada tegelikku teenuse saamist väidetavatelt tehingupartneritelt. Teenuste osutamine arvete alusel loetletud äriühingute poolt ei ole tõendamist leidnud ja seega ei ole nende arvete alusel kajastatud kulutused ettevõtlusega seotud.
- Riigikohtu halduskolleegium on 3.juuni 2004 otsuses nr 3-3-1-21-04 (p 16) märkinud järgmist: „Maksu- ja Tolliameti Ida Maksukeskus, samuti kohtud, on hoolimata sularahata arveldamise teel tasumisest müüja pangakontole asunud seisukohale, et määrava tähtsusega on müüja esindaja isiku tuvastamise nõude rikkumine. Selline seisukoht ei tulene seadusest ega Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud otsustest. Hoolsusnõude rikkumine võib sarnastes asjades olla määrava tähtsusega siis, kui mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Sularahata arveldamise teel müüja pangakontodele tasumisel ei saa müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja. 10
(12)2-3/211/05 Seega pole selles haldusasjas müüja esindaja tuvastamata jätmine oluline. Seepärast tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada.“
- Maksuotsuses loetletud äriühingud olid registreeritud käibemaksukohustuslased, kes valdavalt esitasid vaadeldaval perioodil käibedeklaratsioone. Käibedeklaratsioone ei esitanud üksnes OÜ Trioholding ning OÜ Makrohansa esitas neid
- aasta veebruarikuuni. Kõik arved tasus kaebuse esitaja sularahata arveldustega juriidiliste isikute pangakontodele. Maksuhaldur ja esimese astme kohus on põhjendanud täiendava maksu määramist hoolsuskohustuse rikkumisega – kaebaja ei ole üles näidanud äris nõutavat ja tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Kuna kõik arveldused on toimunud pangaülekannetega, peaks käesolevas asjas täiendava maksu määramiseks olema võimalik asuda seisukohale, et mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga või et kaebaja on osalenud maksupettuses. Selliseid järeldusi asjas kogutud andmete põhjal teha ei saa.
- Kaebuse esitaja juhatuse liige on kinnitanud teenuste saamist, kirjeldanud saadud teenuseid ja selgitanud, et tehingupartneritega tegeles aastatel 200-2001 kaebaja reklaamijuht Andis Kaas; tehingupartneritele antud täpseid tööde kirjeldusi ja juhiseid ei ole kaebajal maksuhaldurile esitada, sest need anti suuliselt; reklaamiideed esitas juhtkonna koosolekul läbiarutamiseks reklaamijuht. Asjaolust, et kaebajal ei olnud maksurevisjoni ajal esitada kõnealustelt äriühingutelt teenuste saamise kohta lisaks lepingutele, arvetele ja reklaamikampaaniate plaanidele täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, et tööprotsessi ei dokumenteeritud, et juhatuse liige isiklikult iga teenuse saamist üle ei kontrollinud ning ei suutnud maksurevisjoni ja kohtumenetluse ajal anda täpseid selgitusi, mida konkreetselt iga äriühing tegi ja millist teenust konkreetselt iga arve sisaldas, ega ka kaebaja poolt kirjeldatud teenuste eripärast lähtudes ei saa järeldada, et kaebaja pole üldse teenust saanud või pidi aru saama sellest, et tehingupartnerid ei ole tegelik ud teenuse osutajad. Informatsioon isikult, kes kaebaja sõnul tehingupartneritega vahetult suhtles ja teaks anda tehingute kohta lähemaid selgitusi, asjas puudub.
- Asjas puuduvad andmed, et tehingu teise poole majandustegevust korraldanud isikud oleksid tegutsenud kaebaja juhatuse liikme juhiste alusel, kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Puuduvad andmed, et müüjale käibemaksuna tasutud raha oleks tagastatud ostjale või temaga seotud isikutele, või et ostja juhatuse liikmel oleks tihedaid suhteid müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega. Puud uvad ka andmed müüjate poolt arvetelt väljavõetud sularaha kasutamise kohta viisil, mis viitaks ostja võimalikule seotusele maksupettusega.
- Asja arutamisel apellatsioonimenetluses on maksuhaldur juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et OÜ Carter Trading esindajaks on koostöölepingus märgitud kaebaja töötaja Andis Kaas, kellel puudus juriidiline seos nimetatud äriühinguga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja heausksuse või maksupettuses osalemise võimaluse suhtes ka sellest asjaolust teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest käibemaksupettuse toimepanemine OÜ Carter Trading poolt ei ole piisaval määral tõendatud. Maksuhaldur on jätnud kasutamata võimaluse saada A. Kaasilt ja P. Raudsepalt selgitusi. A. Kaasilt lähtuv informatsioon puudub täielikult ning P. Raudseppa on maksumenetluses küsitletud puudulikult. P. Raudsepa suuliste selgituste 11
(12)2-3/211/05 protokoll (hkt I kd lk 201) ei sisalda selgitusi tehingute kohta kaebajaga, neid ei kinnitata ega lükata ümber.
- Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas kogutud andmed ei võimalda pidada kaebajat pahauskseks ostjaks ega maksupettuses osalejaks. Tõendid kogumis ei anna kaebajale täiendava käibemaksu määramiseks alust. Kuna kaebaja kulud olid tema ettevõtlusega seotud, pole ka tulumaksu määramiseks alust. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab uue otsusega kaebuse.
- Kaebuse esitaja taotles esimese astme kohtus 5000 krooni suuruse riigilõivu ja 16 520 krooni suuruse õigusabikulu hüvitamist. Riigilõivu tasumist tõendab 1.oktoobri 2003 maksekorraldus nr
- Õigusabikulu kandmise tõendamiseks on esitatud advokaadibüroo 28.juuli 2003 arve nr 172 ja 11.veebruari 2004 arve nr 219 ning kaks analoogset pangakonto väljavõtet 8260 krooni laekumise kohta arve nr 219 alusel 12.veebruaril 2004 (hkt II kd lk 372-375). Ehkki kohtukulude nimekirjas (hkt II kd lk 371) viidatakse ka arve nr 172 tasumist tõendavale kontoväljavõ ttele, seda kohtule esitatud ei ole. Seega on kaebaja tõendanud esimese astme kohtus 13 260 krooni suuruse kohtukulu kandmist. Arve nr 172 alusel 8260 krooni tasumise kohta ei ole esimese astme kohtule tõendeid esitatud, mistõttu kohtukulu jagamisel ei saa ringkonnakohus selle summaga arvestada. Õigusabikulu suurus ja kohtukulu väljamõistmise taotlus on põhjendatud ning kohus rahuldab taotluse osaliselt. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja 5000 krooni suuruse riigilõivu ja 8 260 krooni suuruse õigusabikulu hüvitamist. Riigilõivu tasumist tõendab 13.aprilli 2004 maksekorraldus nr
- Õigusabikulu kandmise tõendamiseks on esitatud advokaadibüroo 24.mai 2004 arve nr
- Arve sisaldab apellatsioonkaebuse esitamist käesolevas asjas ja osalemist apellatsioonikohtu istungil. Kohtukulude nimekirja kohaselt lisatakse aga arve nr 243 tasumist tõendav dokument ja seda on kaebaja ka teinud. Advokaadibüroo pangakonto väljavõte kajastab arve nr 243 alusel 8260 krooni laekumist 4.juunil
- Apellatsioonimenetluses õigusabikulu kandmise kohta arve nr 334 alusel ei ole kaebaja dokumente esitanud. Seega ei ole õigusabikulu kandmine tõendatud ja kohus ei saa õigusabikuludega kohtukulu jagamisel arvestada. Riigilõivu väljamõistmise osas on taotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maksu- ja Tolliametilt kuulub esimese ja teise astme kohtus kantud kuludena kokku välja mõistmisele 5000 + 5000 + 8260 = 18 260 krooni. Lilianne Aasma Ivo Pilving Ruth Virkus 12
(12)