Obsah (4)
§ 23§ 27§ 9§ 11KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2005, Tallinn Haldusasja number 2-3/26
) §-dest 23 lg 1 p 3 ja 27 lg 1 p 1 ning Eesti Advokatuuri kodukorra § 9 lg-st 2. Otsuses märgiti, et
§ 23sätestab advokaadile esitatavad nõuded.
Selle paragrahvi 1. lõike punkti 3 kohaselt võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava. ENIC/NARIC Keskuse hinnangust tulenevalt leiti, et S. Seredenko haridus ei vasta sellele nõudele. S. Seredenko 21.02.2003 kaebuses paluti tühistada Eesti Advokatuuri juhatuse 24.01.2003 otsus ja kohustada advokatuuri juhatust lubama teda advokaadieksamile. Kaebuse väitel paluti kaebajal avalduse esitamisel pöörduda ENIC/NARIC Keskuse poole diplomi tunnustamiseks, kuid kaebaja keeldus, viidates Kokkuleppe art 5 lg- le 1, mille järgi on tema diplom ekvivalentne Eesti Vabariigi kõrgkoolide bakalaureuse diplomiga. Kaebaja leidis, et ta vastab
§ 23lg 1 p 3 nõudele.
Advokatuur pidas endale õiguslikult siduvaks ENIC/NARIC Keskuse vastuolulist hinnangut. Ülikooli astumisel kirjutas kaebaja alla kolmepoolsele lepingule, mille p 2.1 kohaselt kohustus MGIU peale koolituse eest tasumist võtma kaebaja vastu kuulajaks p-s 1.2 näidatud erialale; tagama õppeprotsessi teaduslik-metoodilise teostamise (p 2.1.2); varustama Õppekeskust EMONO-R õppemetoodiliste materjalidega p-s 2 näidatud õppekursuse alal (p 2.1.3) ning õppeprotsessis määratud 2
(11)2-3/266/05 nõuete ja lõpukatsete eduka sooritamise korral välja andma kuulajale määratud vormiga diplomi. Seega ei õppinud kaebaja õppekeskuses, vaid õppis MGIU-s, kes andis talle ka diplomi. ENIC/NARIC Keskuse järelduse omaksvõtt ei ole mõistlik ja proportsionaalne. Liikmekandidaadile esitatavad minimaalsed nõuded on teoreetiliste teadmiste osas seotud õigusteaduse baccalaureus artium teadmiste tasemega ning advokatuur võib iseseisvalt kontrollida kaebaja hariduse kvaliteeti, mitte tugineda selle hindamisel õigustamata kolmanda isiku subjektiivsele arvamusele. 26.05.2003 taotles S. Seredenko ENIC/NARIC Keskuse 23.01.2003 hinnangu osa II tühistamist. Hinnang on haldusakt, mis on tühine (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5). Tunnustamisotsuses pidi olema selgelt väljendatud arvamus kaebaja diplomi tunnustamise (tunnustamata jätmise) kohta (HMS § 55 lg 1). Keskus hoidis kõrvale kaebaja diplomi tunnustamisest. Tunnustamisotsuse tühisuse põhjustab teine osa, mis käsitleb mitte MGIU-d, kust dokument on väljastatud, vaid Õppekeskust EMONO-R, kelle diplomit tunnustamiseks ei esitatud. Keskusel puudus vajadus hinnata Õppekeskuse tegevust, haldusakti väljaandmine oli võimalik ja see pidi olema ilma teise osata. Pretensioonid Õppekeskuse tegevuse kohta ei ole põhjendatud. Keskus rikkus HMS § 40 lg 1 nõuet, jättes kaebaja menetlusse kaasamata. Samuti rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet. Keskus viis 2000.aastal läbi kaebaja grupikaaslaste Natalja Kutepova ja Jelena Skolniku diplomite tunnustamise, avaldamata kahtlusi nendele MGIU poolt välja antud diplomites. Tunnustamise kriteeriumid ei saa olla erinevad. Advokatuuri juhatus e 17.04.2003 kirjalikus vastuses vaieldi kaebusele vastu. Otsus on tehtud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise protsessis. Kõrgharidusdiplomite ja muude lõpudokumentide akadeemiline tunnustamine Eesti riigi poolt on välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse (VOKTS) ning kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsiooni (Lissaboni konventsiooni) alusel antud ENIC/NARIC Keskuse pädevusse. Keskuse hinnang - mitte tunnustada kaebaja diplomit - on tulenevalt VOKTS § 7 lg-st 1 ja Lissaboni konventsioonist advokatuurile siduv. Hinnang on õige ja põhineb rahvusvahelise õiguse normidel. Eesti–Vene kokkulepe on kohaldatav mõlema riigi õppeasutuste poolt seaduslikult välja antud diplomite hindamisel. Kokkulepe ei reguleeri transnatsionaalse haridusega seonduvat ega näe ette juhtumeid, millal tuleb diplom jätta tunnustamata formaalsetel põhjustel. Transnatsionaalse kõrgharidusega seonduvat reguleerib Lissaboni konventsiooni 06.06.2001 Riias vastu võetud lisa (Code of Good Practice in the Provision of Transnational Education - Transnatsionaalse kõrghariduse tunnustamise hea tava reeglistik), mis kuulub kohaldamisele ka Vene Föderatsiooni kui osalisriigi poolt. Reeglistiku II peatüki punktist 1 tulenevalt peab hariduse andmine olema korraldatud selliselt, et see vastaks täielikult õppuri haridusnõuetele ning oleks kooskõlas nii selle riigi seadusandlusega, kus õppurid asuvad (vastuvõttev riik) kui selle riigi õigusaktidega, kelle õppeprogrammi läbi viiakse (lähetav riik). Punkti 2 alusel peavad ka transnatsionaalse hariduse programmide hariduse kvaliteet ja standardid vastama nii lähetava kui vastuvõtva riigi kvaliteedile ja standardile. Selle kohustuse täitmise eest vastutavad nii õppetöö läbiviija kui diplomi väljaandja. Seega ei ole võimalik riiklikult tunnustada kõrgharidust, mida ei ole omandatud kooskõlas lähetava ja vastuvõtva riigi õigusaktidega. Kui MGIU soovib Eestis viia läbi õpet ja selle läbimisel väljastada MGIU diplom, peab ta oma tegevuse korraldama vastavalt Eesti seadustele. Selle nõude eiramise tagajärjel ei vasta haridus hariduse formaalsetele nõuetele. ENIC/NARIC Keskusel oli õigus jätta kaebaja diplom tunnustamata. Keskus andis hinnangud kaebaja grupikaaslaste diplomitele juunis-juulis 2000, kui puudus informatsioon nimetatud isikute õppimisest Õppekeskuses EMONO-R ja selle tegevuse õigusvastasusest. Erakooliseaduse (EraKS) § 10 lg 1 ja 2 järgi on välisriigi õppeasutuste ja nende filiaalide asutamine Eesti Vabariigis lubatud vastavasisuliste riikidevaheliste kokkulepete alusel. Välisriigi õppeasutused ja nende filiaalid registreeritakse Haridusministeeriumis EraKS-s sätestatud korras. MGIU ega selle filiaal ei ole asutatud riikidevahelise kokkuleppe alusel ega registreeritud Haridus- ja Teadusministeeriumis. MGIU ja Õppekeskuse tegevus Eestis on vastuolus EraKS sätetega. 3
(11)2-3/266/05 Erakooliseadust kohaldatakse füüsilisest isikust ettevõtjatele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kelle poolt korraldatava õppe maht on enam kui 120 õppetundi (§ 1 lg 1). Kui eraõiguslik isik soovib viia läbi õppetööd, mille tulemusena saab isik kõrghariduse, peab ta taotlema EraKS § 5 alusel vastava koolitusloa. Seadus sätestab ka muud erakoolile esitatavad nõuded. MGIU- l oli võimalik anda Eestis juriidilist kõrgharidust ka seaduslikult. Asjaolu, et Haridus- ja Teadusministeeriumi kinnitusel on Õppekeskusel vastav koolitusluba olemas ärijuhtimise kutsekõrghariduse õppekaval, tõendab, et Õppekeskus ja ilmselt ka MGIU olid teadlikud, et Eestis koolitustegevusega tegelemiseks tuleb taotleda koolitusluba. MGIU-l puudus Eesti õigusaktidest tulenev õiguslik alus õppuritele kõrgharidust tõendavate diplomite väljaandmiseks. MGIU väljastas juriidilist kõrgharidust tõendava diplomi isikule, kes ei õppinud ei Eestis legaalselt tegutsevas ülikooli filiaalis ega Eestis koolitusloa alusel tegutsevas erakoolis. MGIU poolt kaebajale diplomi väljastamine on vastuolus Lissaboni konventsiooni art-ga 1, mille kohaselt saab kõrgharidustunnistusena käsitleda üksnes pädeva asutuse antud kraadi või diplomit või muud tunnistust, mis tõendab riigi kõrgharidussüsteemi osaks tunnistatud kursuse (kõrgharidusprogrammi) läbimist. Samuti ei saa kaebaja diplomit käsitleda võrdsena Eesti ülikooli õigusteaduse diplomiga Kokkuleppe tähenduses. Kaebaja haridus ei vasta
§ 23lg 1 p 3 nõudele.
Kaebaja ei vaidlusta fakti, et tegelikult toimus õppetöö, niivõrd kui seda läbi viidi, kaugõppes, Õppekeskuse EMONO-R korraldamisel.
§ 23
lg 1 p 3 eesmärk on garanteerida, et advokatuuri astuja omaks õigusalaseid teadmisi tasemel, mis on advokaadieksami sooritamise eelduseks. Praktilistel kaalutlustel lähtutakse eelkõige Tartu Ülikooli õigusteaduskonna poolt antava hariduse sisust ja tasemest (teiste õppekavad on sarnased). Õppekava tasemest tulenevalt on koostatud ka advokaadieksami küsimustik. Kaebaja poolt omandatud haridus ei saa olla ka sisuliselt võrdne Eestis antava ja riiklikult tunnustatava õigusalase kõrgharidusega. Vähetõenäoline on, et Moskvas kasutusel olev õppekava käsitleb (põhiliselt) Eesti õigust. Kui kaebaja õppis Moskvas rakendatava õppekava alusel, siis ei saa ta olla omandanud teadmisi Eesti õigusest, mis on eelduseks advokaadina tegutsemiseks Eestis. Asjaolu, et kaebaja diplomi lisal (akadeemilisel õiendil) on eraldi ainena märgitud Venemaa konstitutsiooni (riigi) õigus ja naaberriikide konstitutsiooni (riigi) õigus, annab alust järeldada, et tegemist ei saa olla MGIU-s rakendatava õppekavaga. Vastustaja möönis, et teatud juhtudel võib õppur läbida õppekava nominaalõppeajast kiiremini, kuid kahe aastaga ei ole võimalik omandada kaugõppes kvaliteetset kõrgharidust. Kaebaja akadeemiliselt õiendilt nähtuvalt oli tema auditoorse õppetöö maht 1095 tundi (rahvusvaheliselt tunnustatud ainepunktide süsteemis arvestuses 1 AP = 40 õppetundi moodustab see 27,7 AP ehk ligi kolmveerand ühe õppeaasta õpingute kogumahust). Puudub informatsioon selle kohta, et õppekava, mille alusel kaebaja õppis, oleks akrediteeritud. Kuna akrediteerimise läbiviimisel kontrollitakse muuhulgas õpingute tulemuslikkust ja lõpetanu eeldusi tööleasumiseks, on seadusandja sätestanud selle kriteeriumi advokaadile esitatava nõudena. Vaidlustatud advokatuuri juhatuse otsus on seaduslik ja põhjendatud. Haridusseaduse § 17 lg 3 alusel käsitletakse kõrgharidusena üldkeskharidusel põhinevat haridust, mis ei ole keskeriharidus ja mida riiklikult tunnustatakse kõrgharidusena. Haridusseaduse § 17 lg 7 järgi saab haridusasutus välja anda kõrgharidust tõendavaid dokumente, kui tema õppeprogrammid ja nende realiseerimise tingimused vastavad riigi haridusstandardile ja ta on saanud sellekohase riikliku tunnustuse. Juriidilise kõrgharidusena saab käsitleda isiku poolt omandatud õigusalaseid teadmisi ja oskusi üksnes formaalsete nõuete täitmisel. Kui isikul puudub juriidiline kõrgharidus, mida
§ 23
lg 1 p 3 nõuab, on juhatusel
§ 27
lg 1 p-st 1 ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 9 lg-st 2 tulenev kohustus isikut advokaadieksamile mitte lubada. Advokatuur ei saa kaebajat vajalikku haridust omamata lubada advokaadieksamile ka seetõttu, et loodaks pretsedent, kus tunnustatakse avalikult Vene Föderatsiooni ülikoolide poolt Eestis ebaseaduslikult väljastatud diplomeid. See ohustaks Eesti haridussüsteemi ja oleks vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. 4
(11)2-3/266/05 S. Seredenko leidis 26.11.2003 vastuväidetes, et tema kutsekvalifikatsiooni tunnustamise protsessi ei ole asjas toimunud. Protsess oleks toimunud juhul, kui kaebaja oleks omandanud välisriigis advokaadi kutsekvalifikatsiooni, kaebaja ei ole seda omandanud. Vabariigi Valitsuse 19.12.2000 määruse nr 430 „Reguleeritud ametikohtade ja reguleeritud kutsealaste tegevuste nimekiri, millel töötamiseks nõutakse sobivustesti sooritamist“ § 1 sätestab: „Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks ja Eestis reguleeritud ametikohal või reguleeritud kutsealasel tegevusel töötamiseks nõutakse taotlejalt sobivustesti sooritamist advokaadi kutsealasel tegevusel“. Sama tõendab Vabariigi Valitsuse 05.10.2000 määrus nr 322 „Kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks pädevate organite nimekiri, ühtne töökord ning finantseerimise alused ja kord“ (Kord). Kui kaebaja oleks välisriigis omandanud advokaadi kutsekvalifikatsiooni, siis oleks ta taotlejana kohustatud läbima sobivustesti, mitte tegema eksamit. Advokatuur võrdsustab ekslikult kutsekvalifikatsiooni tunnustamist ja haridust tõendava dokumendi akadeemilist tunnustamist (tegemist on viimasega). Lissaboni konventsiooni sätetest tulevalt on rakenduskorra kehtestamine riigi keskvõimu, mitte ENIC/NARIC pädevuses. Seetõttu ei oma viimase poolt 27.09.2001 väljatöötatud „Kõrgharidusele juurdepääsu tagavate ning kõrgkooli diplomite, kraadide ja kvalifikatsiooni hindamise tulemused ja kord“ õiguslikku jõudu. ENIC/NARIC Keskus ei olnud pädev kaebajale 10.07.1999 väljaantud diplomi tunnustamiseks, kuna VOKTS § 7 hakkas kehtima alles 01.01.2001. Kaebajale diplomi väljaandmise ajal kehtinud haridusseaduse § 28 lg 2 kohaselt tunnistab Eesti Vabariik ka teistes riikides välja antud haridust tõendavaid dokumente. Säte ei sisalda viidet tunnustamismenetlusele ega volita kedagi menetlust läbi viima. Lissaboni konventsiooni art II 3 kohaselt ei takista konventsioon osalisriigis väljaantud tunnistuse tunnustamisel kohaldada osalisriigi sõlmitud muudest lepingutest tulenevalt soodsamaid tunnustamistingimusi. Sama mõte sisaldub ka haridusseaduse §-s 28. Kuivõrd Kokkulepe ei näe ette eraldi diplomite tunnustamise protseduuri ega õigusta kolmandaid isikuid tunnustamist läbi viima, oleks Keskusel tulnud järelepärimisele vastamiseks üksnes fikseerida eeltoodud olukord ja näidata, et tal pole pädevust kaebaja diplomi tunnustamist läbi viia. Kaebaja leidis jätkuvalt, et tema haridus vastab
§ 23
lg 1 p- le 3, ning esitas MGIU akrediteerimistunnistuse, MGIU õigusteaduse õppekava akrediteerimistunnistuse ja MGIU rektori tõendi, mille kohaselt kaebaja õppis individuaalse õppeplaani järgi ja arvesse oli võetud asjaolu, et kaebajal oli eelnevalt kõrgharidus. Kui kohus peab võimalikuks MGIU ja Õppekeskuse EMONO-R tegevuse õiguspärasuse hindamist, tuleks neid kaasata protsessi kolmandate isikutena. 26.01.2004 vastuses märkis Advokatuuri juhatus , et alustas formaalselt kutsekvalifikatsiooni tunnustamise protsessi. Kaebaja kutsekvalifikatsiooni tunnustamise osas ei oma aga järgnevad toimingud määravat tähendust, sest advokatuur, toetudes ENIC/NARIC Keskuse poolt antud teabele, tuvastas kaebajal õigusalast kõrgharidust tõendava diplomi puudumise juba formaalsetel põhjustel. Et õigusvastaselt hariduse omandanud isikute diplomeid ei saa tunnustada Eesti-Vene kokkuleppe alusel, kinnitas ka Haridus- ja Teadusministeerium 21.01.2004 kirjas. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli ENIC/NARIC Keskus VOKTS § 7 lg 1 järgi pädev hindama välisriikides väljaantud diplomeid. Advokatuur möönis, et ENIC/NARIC Keskus ei ole tunnustamisasutus Lissaboni konventsiooni art II tähenduses, vaid on riiklik infokeskus sama konventsiooni art IX.2 tähenduses, kes ei saa advokatuur ile kui pädevale organile VOKTS § 6 lg 3 tähenduses siduvat tunnustamisotsust teha. ENIC/NARIC Keskus hindab diplomeid formaalsest (kas dokument on väljastatud õiguspäraselt) ja sisulisest aspektist. Advokatuur oli õigustatud lähtuma ENIC/NARIC Keskuse hinnangust ja advokatuuril puudus alus kahelda hinnangu õiguspärasuses. Kokkuleppe alusel diplomi sisulise (võrdväärsuse) hindamise eelduseks on, et diplom oleks väljastatud vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele. Antud juhul ei olnud see eeltingimus täidetud. Vastavalt Piirivalveameti 03.08.2003 kirjale on kaebaja olnud Eesti territooriumilt väljas vaid 15 kalendripäeva (360 tundi), ta ei saanud füüsiliselt omandada haridust Venemaal, vaid üksnes Eestis. 5
(11)2-3/266/05 ENIC/NARIC Keskus leidis, et hinnang ei saa olla tühine menetlusnormide rikkumise tõttu (HMS § 58). Keskus ei ole hoidnud kõrvale kaebaja diplomi hindamisest. Keskuse hinnang ei saanud olla kaebaja advokatuuris töötamise võimaldamise suhtes lõplik, kuna VOKTS § 6 lg 2 ja 3 järgi on advokatuur viimaseks haldusorganiks, kes teeb otsuse kaebaja kutsekvalifikatsiooni vastavuse kohta nende poolt nõutule. Keskus ei saa sellisel juhul anda lõplikku hinnangut. Keskuse ülesanne on hinnata diplomeid ja anda pädevale organile tunnustamisotsuse tegemiseks vajalikku lisateavet. Tallinna Halduskohtu 17.06.2004 otsusega tühistati Eesti Advokatuuri juhatuse 24.01.2003 otsus ja advokatuuri juhatust kohustati uuesti läbi vaatama S. Seredenko avaldus t vandeadvokaadi vanemabi eksamile lubamiseks. Advokatuuri juhatuselt mõisteti S. Seredenko kasuks välja kohtukulud 35 krooni. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohus osundas Riigikohtu 03.05.2004 määrusele (nr 3-3-1-18-04) käesolevas asjas, milles leiti, et antud juhul ei ole ENIC/NARIC Keskuse hinnangu näol tegemist pädeva tunnustamisasutuse siduva otsusega Lissaboni konventsiooni ega VOKTS § 7 lg 2 tähend uses. Tunnustamismenetlust viis pädeva organina läbi advokatuur ja siduvaks tunnustamisotsuseks on advokatuuri haldusakt. ENIC/NARIC Keskuse hinnangut tuleb käsitada tunnustamismenetlusse kaasatud haldusorgani menetlustoiminguna. Kaebuse taotlus ENIC/NARIC Keskuse hinnangu tühistamiseks on hõlmatud advokatuuri juhatuse 24.01.2003 otsuse tühistamise taotlusega. Seega on asjas läbivaatamisel taotlus advokatuuri juhatuse 24.01.2003 otsuse tühistamiseks ja kaebaja taotlus ENIC/NARIC Keskuse 23.01.2003 hinnangu nr 03-533-V tühistamiseks jääb rahuldamata. Advokatuuri liikmeks astumise menetluse advokatuuri juhatuse istungil sätestab
§ 9
p 5 alusel Eesti Advokatuuri üldkogu poolt 24.05.2001 vastuvõetud Eesti Advokatuuri kodukorra § 9, mille lg 2 kohaselt otsustab juhatus liikmekandidaadi lubamise advokaadieksamile või sellest keeldumise. Seega võimaldab kodukorra § 9 lg 2 advokaadieksamile lubamise otsustamisel diskretsiooni.
§ 27
lg 1 p 1 kohaselt ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes ei vasta advokaadile esitatavatele nõuetele. Advokaadile esitatavad nõuded sätestab sama seaduse § 23, mille lg 1 p 3 kohaselt võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava. Vaidlus asjas taandubki kaebaja poolt advokatuuri juhatusele koos advokatuuri liikmeks astumise avaldusega juriidilist kõrgharidust tõendava dokumendina esitatud Moskva Riikliku Tööstusülikooli diplomi ja sellega kaasneva kvalifikatsiooni tunnustamise küsimusele. Advokatuuri juhatus ei pidanud võimalikuks S. Seredenko esitatud haridusdokumendi ja sellega kaasneva kvalifikatsiooni suhtes hindamisotsust langetada, vaid pöördus selle saamiseks ENIC/ NARIC Keskuse poole. Advokatuuri juhatus otsustas Keskuse seisukoha le tuginedes, et kaebaja haridus ei vasta
§ 23lg 1 p-s 3 sätestatud nõuetele.
ENIC/NARIC Keskuse hinnang ei ole pädeva tunnustamisasutuse siduv otsus. Tunnustamisotsuseks on advokatuuri juhatuse enda otsus. Otsus kaebaja kvalifikatsiooni tunnustada või mitte tunnustada on kaalutlusotsus. Kaevatavast otsusest ei nähtu, et kaalumine oleks toimunud. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Otsuses kaalutluste puudumine ja tuginemine üksnes ENIC/NARIC Keskuse hinnangule viitavad kaalumise mittetoimumisele. Advokatuuri juhatuse vastuseski loeti ENIC/NARIC Keskuse hinnang kaebaja diplomile juhatusele siduvaks. Lepingulise esindaja kohtumenetluse käigus antud selgitused ei asenda kaalutlusõiguse alusel tegutsema volitatud haldusorgani kaalutlusi. Kui haldusorganile on seadusega antud volitus kaalutlusõiguse kohaldamiseks, peab ta seda kasutama. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on kaalutlusviga, mistõttu kaevatav haldusakt on materiaalselt õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Kaebust ei saa rahuldada kohustamisnõude osas. Kuna advokatuuri juhatus jättis kaalutlusõiguse kohaldamata, ei saa kohus asuda haldusorgani asemel kaalumist läbi viima. Kohus saab kohustada advokatuuri juhatust kaebaja avaldust läbi vaatama ja kaaluma, kas tema kvalifikatsioon vastab
§ 23lg 1 p-s 3 sätestatud nõuetele.
Et otsus tuleb kaalutlusvea tõttu tühistada ja saata avaldus uueks läbivaatamiseks, puudub kohtul vajadus hinnata teisi kaebuse ja vastustajate seisukoht i. 6
(11)2-3/266/05 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Eesti Advokatuuri juhatuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus kaebuse rahuldamise osas ja jätta uue otsusega S. Seredenko kaebus tervikuna rahuldamata. Kohus asus Eesti Advokatuuri kodukorra § 9 lg 2 tõlgendades ekslikule seisukohale, et advokatuuri juhatuse otsus advokaadieksamile lubamise või sellest keeldumise kohta on diskretsiooniotsus.
§ 23
lg 1 sätestab ammendava loeteluna advokaadile esitatavad nõuded.
§ 27näeb ette advokatuuri vastuvõtmisest keeldumise alused.
Olenemata
§ 23
lg 1 sõnastusest (võib võtta isiku), ei ole seadusandja jätnud advokatuurile võimalust mitte lubada advokatuurieksamile (ja mitte võtta advokatuuri vastu) isikut, kes vastab
§ 23
lg 1 nõuetele ja kelle osas puuduvad sama seaduse §-s 27 sätestatud advokatuuri liikmeks vastuvõtmist takistavad asjaolud. Kui advokatuuri juhatusele advokaadieksamile lubamiseks taotluse esitanud isik vastab
§ 23
lg-s 1 toodud nõuetele, ei saa juhatus keelduda isikut advokaadieksamile lubamast ja ka vastupidi - kui isik advokaadile esitatavatele nõuetele ei vasta, ei saa teda advokaadieksamile lubada. Seega ei saa Eesti Advokatuuri kodukorra § 9 lg 2 alusel antud otsust isiku advokaadieksamile lubamise või sellest keeldumise kohta käsitleda diskretsiooniotsusena. Et kaebajal puudus vastav haridus, ei vastanud ta
§ 23lg 1 p 3 nõudele ja advokatuuri juhatus ei saanud teda advokaadieksamile lubada.
Apellant ei nõustu kohtuga, et ta ei ole kaebaja hariduse hindamisel (tunnustamisel) kaalutlemist läbi viinud. Kuigi esialgses seletuses käsitle ti ENIC/NARIC Keskuse hinnangut siduva otsusena, ei tähenda see, et juhatus ei oleks oma otsust teinud seda hinnangut kaaludes. Juhatus rõhutas, et lähtudes ENIC/NARIC Keskuse tegevuse eesmärkidest ja seadusest tulenevate funktsioonide täitmisest, puudus tal alus Keskuse negatiivses hinnangus kahelda. Juhatus täpsustas oma seisukohta veel enne, kui ringkonnakohus ja Riigikohus tegid asjas määrused. Juhatuse istungil tõdeti, et on tekkinud kahtlusi S. Seredenko diplomi osas, ja peeti vajalikuks küsida hinnangut ENIC/NARIC Keskuselt. Juba hinnangu tellimine kinnitab, et juhatus kaalus otsust põhjalikult. Juhatus analüüsis hinnangut ja leidis, et see on õige. Juhatusel puudusid igasugused põhjused või muud asjaolud, mida oleks saanud kaaluda ja millest lähtuvalt teistsugune otsus teha. Ühtki S. Seredenko esitatud dokumenti ega seisukohta ei ole jäetud arvestamata. Vaidlustatud otsus oli piisavalt kaalutletud ja põhjendatud. Juhatus on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve. Kohus rikkus protsessiõiguse norme (HKMS § 25 lg 3 alusel TsMS § 227 lg 1 ja § 228), mis tõi kaasa sisuliselt ebaõige kohtulahendi. Kaebuse osaliseks rahuldamiseks puudus alus. S. Seredenko kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis õigesti, et vaidlustatud otsus on diskretsiooniotsus. Kutsesobivuseksamile lubamisel peab advokatuuri juhatus kontrollima mitmesuguseid andmeid. Advokatuur suhtus otsusesse kui diskretsiooniotsusesse ja väidab siiani, et kaebajal puudub haridus. Seega peab apellant võimalikuks kasutada oma „suvaõigust“, mis viitab diskretsiooniotsusele. Otsus ei olnud kaalutletud. Ükski õigusakt ei kohusta ega õigusta apellandi pöördumist ENIC/NARIC Keskuse poole hinnangu saamiseks. Väide aluse puudumisest kahelda ENIC/NARIC Keskuse negatiivses hinnangus viitab kaalutlusveale, kuna hinnangus puudub resolutsioon. Väide, et hinnang on negatiivne, jääb paljasõnaliseks. Hinnangus toodud negatiivne informatsioon käib kolmanda isiku, mitte kaebaja diplomi kohta. ENIC/NARIC Keskuse vastuses nõustuti apellatsioonkaebusega ja märgiti, et Keskus omab välisriikide kõrgharidust tõendavate dokumentide suhtes ekspertteadmisi ja on VOKTS § 7 lg 1 järgi organiks, mis hindab välisriigis omandatud haridust tõendavate dokumentide vastavust Eesti õigusaktides haridustasemetele ja kõrghariduse astmetele kehtestatud nõuetele. Advokatuur pöördus põhjendatult Keskuse poole hinnangu saamiseks S. Seredenko diplomi suhtes. Advokatuuril ei olnud alust kahelda hinnangus toodud asjaoludes ja sellest tulenevalt oli ka piisav põhjus mitte lubada S. Seredenkot advokaadieksamile. 7
(11)2-3/266/05 Advokatuuri juhatus märkis apellatsioonkaebuses ning S. Seredenko ja ENIC/NARIC Keskus kirjalikes vastustes apellatsioonkaebusele, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Tulenevalt HKMS § 37 lg-st 1 lahendas ringkonnakohus asja kirjalik us menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Haldusasja materjalidest nähtuvalt palus kaebaja detsembris 2002 advokatuuri juhatusele esitatud avalduses lubada teda vandeadvokaadi vanemabi eksamile ja võtta vastu advokatuuri liikmeks ning esitas muuhulgas MGIU diplomi ja akadeemilise õiend i eksami tulemuste kohta. Kaebaja ei nõustunud advokatuuri ettepanekuga pöörduda diplomi tunnustamiseks ENIC/NARIC Keskuse poole ja leidis, et ta vastab
§ 23
lg 1 p 3 nõudele, kuna tema diplom on Kokkuleppe art 5 lg 1 järgi ekvivalentne Eesti Vabariigi kõrgkoolide bakalaureuse diplomiga. Vastuseks advokatuuri 15.01.2003 pöördumisele esitas ENIC/NARIC Keskus 23.01.2003 hinnangu kaebaja nimele välja antud diplomi kohta. Advokatuuri juhatus asus ENIC/NARIC Keskuse 23.01.2003 hinnangule tuginedes 24.01.2003 otsuses seisukohale, et kaebaja haridus ei vasta
§ 23
lg 1 p-s 3 sätestatud nõudele, ja keeldus tema advokaadieksamile lubamisest
§ 27lg 1 p 1 alusel.
Halduskohus leidis, et advokatuuri juhatuse otsus on kaalutlusotsus, ja tühistas otsuse olulise kaalutlusvea – kaalutlusõiguse kohaldamata jätmise – tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga. Advokatuuri juhatus pidi kaebaja advokatuuri liikmeks astumise avalduse menetlemisel tegema kindlaks, kas kaebaja vastab
§ 23
lg-s 1 loetletud nõuetele ja kas tema suhtes puuduvad
§ 27lg-s 1 loetletud advokatuuri liikmeks vastuvõtmist takistavad asjaolud.
Kuna kaebaja esitas välismaise diplomi, pidi advokatuur advokaadi kutsealase tegevusega seotud kutsekvalifikatsiooni tunnustamisel pädeva organina (vt Riigikohtu 03.05.2004 määruse nr 3-3-1-18-04 p-d 10 ja 11) kõigepealt alustama tunnustamismenetlust selleks, et teha Vabariigi Valitsuse 05.10.2000 määrusega nr 322 kehtestatud Korra § 7 lg-s 2 ette nähtud otsustus kutsekvalifikatsiooni tunnustamise või mittetunnustamise kohta. Alles seejärel sai advokatuuri juhatus võtta seisukoha kaebaja vastavuse kohta
§ 23lg 1 p-s 3 sätestatud nõudele.
Seega on advokatuur kaevatava otsusega teinud sisuliselt kaks otsustust – esiteks otsustuse kaebaja kutsekvalifikatsiooni mittetunnustamise kohta Vabariigi Valitsuse 05.10.2000 määrusega nr 322 kehtestatud Korra § 7 lg 2 tähenduses ja teiseks otsuse liikmekandidaadi advokaadieksamile lubamisest keeldumise kohta Eesti Advokatuuri kodukorra § 9 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud advokatuuri juhatuse otsuse näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega, mis allub halduskohtu kontrollile vaid piiratud ulatuses. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.10.2000 määrusega nr 322 kehtestatud Korrast pidi advokatuur tegema otsustuse isiku välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise või mittetunnustamise kohta isiku poolt esitatud dokumentide ning tunnustamismenetluse käigus kogutud teabe ja tõendite alusel. Korrast ei tulene advokatuurile kaalutlusõiguse teostamise võimalust eelnimetatud otsustuse tegemisel. 8
(11)2-3/266/05 Eesti Advokatuuri kodukorra § 9 lg-st 2 tuleneb advokatuuri juhatuse pädevus otsustada liikmekandidaadi advokaadieksamile lubamise või sellest keeldumise üle, kuid osundatud sättest ei tulene juhatusele kaalutlusõiguse teostamise võimalust, nagu ekslikult leidis halduskohus. Otsust keelduda kaebaja advokaadieksamile lubamisest
§ 27
lg 1 p 1 alusel, kuna tema haridus ei vasta
§ 23lg 1 p-s 3 sätestatud nõudele, ei saa käsitleda kaalutlusotsusena.
Vastavalt
§ 27
lg 1 p- le 1 ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes ei vasta advokaadile esitatavatele nõuetele.
§ 23
lg 1 p 3 kohaselt võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava. Otsuse tegemiseks isiku vastavuse kohta
§ 23
lg 1 p-s 3 sätestatud nõudele tuli teha kindlaks, kas isik on täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava. Sellise otsuse tegemisel ei ole võimalik teostada kaalutlusõigust. Seega on halduskohtul vaidlustatud otsuse osas lõpliku kontrolli õigus. Kohus oleks pidanud kontrollima, kas advokatuuri juhatuse hinnang kaebaja haridusele on õige, ja samas hindama otsust ka menetluslikust küljest. Tühistades advokatuuri juhatuse otsuse olulise kaalutlusvea tõttu, on halduskohus jätnud analüüsimata protsessiosaliste seisukohad ja hindamata asjas tähtsust omavad tõendid, mistõttu on kohtuotsus vastuolus HKMS § 25 lg- ga
- Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus advokatuuri juhatuse otsuse õiguspärasust. Kuna kaebaja esitas välisriigis väljaantud diplomi ja väitis selle olevat Kokkuleppe art 5 lg 1 järgi ekvivalentse Eesti Vabariigi kõrgkoolide bakalaureuse diplomiga ning advokatuuril tekkis kahtlus kaebaja diplomi ja õigusalase kõrgharidus e suhtes, oli advokatuuril advokaadi kutsealase tegevusega seotud kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks pädeva organina (VOKTS § 6 lg 3 mõttes) õigus viia läbi kutsekvalifikatsiooni tunnustamismenetlus lähtudes VOKTS sätetest ja vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.10.2000 määrusega nr 322 kehtestatud Korrale. VOKTS § 1 lg 1 sätestab, et reguleeritud haridus on konkreetsele kutse-, eri- või ametialasele tegevusele suunatud haridus, mille aluseks olevale õppekavale esitatavad nõuded on kehtestatud seadusega või seaduse alusel. Ametikoht on reguleeritud, kui sellel töötamine eeldab seadusega või seaduse alusel määratud kutsekvalifikatsiooni (VOKTS § 2 lg 2). Reguleeritud kutsealane tegevus on kutse-, eri- või ametialane tegevus, mille teostamine eeldab seadusega või seaduse alusel määratud kutsekvalifikatsiooni (VOKTS § 2 lg 3). Kutsekvalifikatsioon VOKTS tähenduses on vastavalt sama seaduse §- le 4 dokumentaalselt tõestatud haridus- või töökogemus võ i mõlemad, mida nõutakse reguleeritud ametikohal töötamiseks. Järelikult võib kutsekvalifikatsioon hõlmata kas ainult dokumentaalselt tõestatud hariduskogemust või töökogemust või mõlemaid. Käesoleval juhul on tegemist kutsekvalifikatsiooni tunnustamisega kõrgharidust eeldaval reguleeritud ametikohal vastavalt VOKTS
- peatükile. Tegemist ei ole välisriigis omandatud haridust tõendava dokumendi akadeemilise tunnustamisega (mida VOKTS § 7 lg 1 kohaselt võib teha ENIC/NARIC Keskus), nagu ekslikult leidis kaebaja. Vabariigi Valitsuse 05.10.2000 määrusega nr 322 kehtestatud Korra § 8 näeb ette pädeva organi õigused ja Korra § 9 pädeva organi kohustused. Ringkonnakohus möönab, et advokatuur on tunnustamismenetluse läbiviimisel eiranud Korra § 9 punkti 5 ning ei ole võimaldanud kaebajal esitada enne haldusakti andmist välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise otsustuse kohta oma arvamust ja vastuväiteid. Samas on kaebaja saanud vaidlustada advokatuuri poolt tema kutsekvalifikatsiooni mittetunnustamise otsustuse halduskohtus ja esitada oma vastuväited kohtumenetluses. Advokatuur oli õigustatud pöörduma ENIC/NARIC Keskuse poole ning Korra § 8 p 5 alusel nõudma ENIC/NARIC Keskuselt informatsiooni välisriigi haridust tõendava dokumendi ja selle 9
(11)2-3/266/05 väljaandnud asutuse kohta. Riigikohtu 03.05.2004 määruse nr 3-3-1-18-04 p-s 10 leiti samuti, et ENIC/NARIC Keskus kaasati käesolevas asjas menetlusse üksnes kaebaja hariduse kohta arvamuse andmiseks (HMS § 11 lg 2 ja § 16 ning Korra § 8 p 5). ENIC/NARIC Keskuse hinnang kui tunnustamismenetlusse kaasatud haldusorgani menetlustoiming ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi ja seaduses ei ole ka sätestatud ENIC/NARIC Keskuse seisukohtade õiguslikku tähendust olukorras, kus pädev asutus nõuab neilt informatsiooni Korra § 8 p 5 alusel. Kuivõrd ENIC/NARIC Keskuse 23.01.2003 hinnangus väljendatud seisukohad on kajastatud advokatuuri juhatuse 24.01.2003 otsuses, tuleb kontrollida nende seisukohtade õiguspärasust. Kui ENIC/NARIC Keskuse 23.01.2003 hinnangus väljendatud ja advokatuuri juhatuse 24.01.2003 otsuses kajastatud seisukohad on sisuliselt õiged, siis ei saa advokatuuri juhatuse 24.01.2003 otsus olla õigusvastane ja kuuluda tühistamisele üksnes seetõttu, et advokatuur käsitles ENIC/NARIC Keskuse hinnangut otsuse tegemisel endale õiguslikult siduvana. Otsuses leiti, et MGIU õppekavade alusel viib õppetööd Eestis läbi Õppekeskus EMONO-R. Kaebaja (kuulaja), MGIU ja Õppekeskuse EMONO-R vahel 11.02.1997 sõlmitud lepingu (halduskohtu toimiku I kd, lk 18-19, tõlge tl 20-22) p 2.1 järgi kohustus MGIU peale koolituse eest tasumist võtma kaebaja vastu kuulajaks; tagama õppeprotsessi teaduslik-metoodilise teostamise; varustama õppekeskust õppe-metoodiliste materjalidega ning õppeprotsessis määratud nõuete ja lõpukatsete eduka sooritamise korral välja andma kuulajale määratud vormiga diplomi. Lepingu p 2.2 kohaselt kohustus Õppekeskus EMONO-R tagama kuulajale võimaluse osaleda õigusteaduse õppeala õppeüritustes, välja andma kuulajale õppe-metoodilise materjali ja teostama õppeprotsessi halduskontrolli vastavalt kehtestatud eeskirjadele. Seega on otsuse järeldus, et MGIU õppekavade alusel viib õppetööd Eestis läbi Õppekeskus EMONO-R, kooskõlas kaebaja, MGIU ja Õppekeskuse EMONO-R vahel 11.02.1997 sõlmitud lepinguga koolitusest MGIU kaugõppe süsteemis. Asjaolu, et MGIU õppekavade alusel viib õppetööd Eestis läbi Õppekeskus EMONO-R, kinnitavad ka Haridus- ja Teadusministeeriumi 08.07.2003 kirjale nr 7.1-3/383 lisatud ENIC/NARIC Keskuse poolt koostatud materjalid (halduskohtu toimiku I kd, lk 100- 135) ning ENIC/NARIC Keskuse 12.08.2003 vastus nr 1/1233 advokatuuri esindajale (samas tl 142-145). Veel leiti otsuses, et Eestis õppetöö läbiviijal puudub vastavaks tegevuseks pädeva asutuse koolitusluba ja õppetöö läbiviija ei oma õigust pakkuda kõrgharidust ülikooli tasemel. EraKS § 10 lg 1 kohaselt on välisriigi õppeasutuste ja nende filiaalide asutamine Eesti Vabariigis lubatud vastavasisuliste riikidevaheliste kokkulepete alusel. Välisriigi õppeasutused ja nende filiaalid kuuluvad viidatud paragrahvi 2. lõike järgi Haridus- ja Teadusministeeriumis registreerimisele. Haridus- ja Teadusministeerium kinnitas vastuses advokatuuri esindaja 14.03. 2003 järelepärimisele, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel ei ole sõlmitud kokkuleppeid Vene Föderatsiooni ülikoolide filiaalide asutamiseks ning MGIU ega tema filiaal ei ole kantud Haridus- ja Teadusministeeriumi õppeasutuste registrisse. Ministeerium märkis, et Õppekeskusel EMONO-R on õigus viia läbi tasemekoolitust ainult kutsekõrghariduse õppekaval „Ärijuhtimine“. EraKS § 1 lg 1 alusel kohaldatakse seda seadust füüsilisest isikust ettevõtjatele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kelle poolt korraldatava õppe maht on enam kui 120 õppetundi. Kui eraõiguslik isik soovib viia Eestis läbi õppetööd, mille tulemusena saab isik kõrghariduse, peab ta EraKS § 5 alusel taotlema Haridus- ja Teadusministeeriumilt vastava koolitusloa. Käesoleval juhul ületas õppe maht 120 õppetundi ja kõrgharidust anda sooviv asutus oleks pidanud taotlema Haridusja Teadusministeeriumilt koolitusloa. Haridus- ja Teadusministeerium teatas 08.07.2003 vastuses advokatuuri esindaja päringule, et Õppekeskus EMONO-R ei ole taotlenud koolitusluba MGIU õigusteaduse bakalaureuse õppekava alusel õppetöö läbiviimiseks. Ringkonnakohus nõustub advokatuuriga, kelle arvates asjaolu, et Haridus- ja Teadusministeeriumi kinnitusel on Õppekeskusel EMONO-R olemas koolitusluba ärijuhtimise kutsekõrghariduse 10
(11)2-3/266/05 õppekaval, tõendab, et nii õppekeskus kui ka MGIU olid teadlikud, et Eestis koolitustegevusega tegelemiseks tuleb taotleda koolitusluba. MGIU- l puudus Eesti õigusaktidest tulenev õiguslik alus kaebajale kõrgharidust tõendava diplomi väljaandmiseks. MGIU poolt kaebajale diplomi väljastamine on vastuolus Lissaboni konventsiooni art-ga 1, mille kohaselt saab kõrgharidustunnistusena käsitleda üksnes pädeva asutuse antud kraadi või diplomit või muud tunnistust, mis tõendab riigi kõrgharidussüsteemi osaks tunnistatud kursuse (kõrgharidusprogrammi) läbimist. Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe art 1 kohaselt tunnustatakse kokkuleppes nimetatud haridust ja akadeemilisi kraade tõendavaid dokumente mõlema poole poolt. Artikkel 5 p 1 järgi tunnistatakse bakalaureuse diplom, mis antakse välja Vene Föderatsiooni kõrgkoolide poolt ja bakalaureuse diplom, mis antakse välja Eesti Vabariigi kõrgkoolide poolt, ekvivalentseks. Kokkuleppe art 1 ja art 5 p 1 ei too aga endaga kaasa automaatset tunnustamist. Pädeva õppeasutuse poolt kooskõlas õigusnormidega välja antud diplomi näol on tegemist ekvivalentse dokumendiga. Ekvivalentseks ei saa pidada ja automaatset tunnustamist ei saa järgneda juhul, kui diplom on välja antud õigusvastaselt. MGIU akrediteerimistunnistus ja MGIU õigusteaduse õppekava akrediteerimistunnistus ei muuda kaebajale väljaantud diplomit ekvivalentseks Eesti Vabariigi kõrgkoolide poolt välja antud bakalaureuse diplomiga. Tuvastades kaebajal õigusalast kõrgharidust tõendava diplomi puudumise, puudus advokatuuril vajadus kutsekvalifikatsiooni tunnustamismenetluse jätkamiseks ja muude asjaolude väljaselgitamiseks. Advokatuuri poolt kutsekvalifikatsiooni tunnustamismenetluse läbiviimisel esinenud puudused ei ole mõjutanud otsustuse õiguspärasust. Kuna kaebaja ei vasta
§ 23
lg 1 p-s 1 advokaadile esitatavale nõudele, siis on advokatuuri juhatus
§ 27lg 1 alusel õigesti keeldunud tema lubamisest advokaadieksamile.
Ringkonnakohus ei tuvastanud selliste menetlusnõuete ja vorminõuete rikkumist, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud otsus on piisavalt selge ja üheselt mõistatav. Otsus on ka piisaval määral motiveeritud, mis on taganud otsusest arusaamise ja otsuse kontrollitavuse. Arvestades eeltoodut tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, tühistada kaevatav halduskohtu otsus materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu ning teha uus otsus S. Seredenko kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmise kohta. Vastavalt HKMS § 93 lg- le 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb lahendada ka kohtukulude väljamõistmise küsimus. Advokatuuri juhatus taotles halduskohtus õigusabikulude väljamõistmist summas 44 055 krooni. Apellatsioonimenetluses on advokatuuri juhatus tasunud 10 krooni riigilõivu, kuid ei ole taotlenud selle väljamõistmist kaebajalt. Kuna juhatuse kui ühe Eesti Advokatuuri organi koosseisus oli
§ 11
lg 1 kohaselt vähemalt seitse vandeadvokaati ning arvestades Eesti Advokatuuri tegevusala ja liikmeskonda, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada advokatuuri juhatuse taotlust õigusabikulude väljamõistmiseks käesolevas kohtumenetluses. Kohtukulud tuleb jätta poolte kanda. Lauri Madise Ruth Virkus Lilianne Aasma 11
(11)