lg 1 p 13 ja tunnistada see Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS) §-ga 10, 11 ja 12 vastuolus olevaks. 1. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kaebajale kuulub Lauri tee 4 asuva maa tagastamise nõudeõigus. Kaebaja tasus nõudeõiguse omandamise eest 194 207 krooni. Kaebaja on kandnud Lauri tee 4 asuva maa detailplaneerimise kulud kogusummas 36 630 krooni ning võtnud Tallinna linna ees kohustuse rajada omal kulul planeeringukohased teed ja tehnovõrgud, mille eeldatav maksumus Lauri tee 4 asuva maa osas on 1 169 864 krooni. Seega on kaebaja kulud Lauri tee 4 maatükiga seoses kokku 1 400 700 krooni. Maa riigi omandisse jätmisel makstakse AS-le X
kohaselt maa hindamise seaduses sätestatud korras kompensatsiooni, milleks on 90 krooni ruutmeetri kohta kokku summas 44 577 krooni. Vaidlusaluse krundi turuväärtus on käesoleval ajahetkel veidi alla 5 milj. krooni. Kaebajal ei ole õigust nõuda
lg 1 p 13 alusel Vabariigi Valitsuse korraldusega riigi omandisse jäetud maa tagastamist juhul, kui välislepingu eelnõu ei jõustu või Vene Föderatsioon Lauri tee 4 asuvat maad kasutada ei soovi. 2.
lg 1 p 13 vastuolu põhiseadusega.
lg 1 p 13 kohaselt riigi omandisse jäetakse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud. Kaebaja leiab, et nimetatud säte on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õigusselguse, PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse ja PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. 2.1. Õigusselguse põhimõtte rikkumine.
lg 1 p 13 rikub maareformi õigustatud subjekti õigustatud ja seadusele tuginevat eeldust, mille kohaselt maareformi õigustatud subjekti omandiõiguse järjepidevuse piiramise aluseks saab olla üksnes senise maakasutaja seadusega kaitstud huvi. Maa endiste omanike õiguste järjepidevuse kõrvale jätmine eeltoodud sättega ei tulene vajadusest kaitsta seniste maakasutajate seadusega kaitstud huve. Vaidlustatud sätte esimene lauseosa võimaldab Vabariigi Valitsusel või volitatud valitsusasutusel anda välisriigi kasutusse maa sõltumata sellest, kas välisriik on selle endine kasutaja või kas maa andmine välisriigi kasutusse on tema senist maakasutust arvesse võttes mõistlikult põhjendatav ja vajalik. Nähtuvalt Riigikogu stenogrammidest ja maaelukomisjoni protokollidest tehti ettepanek seaduse muutmiseks vahetult enne seaduse muudatust sisaldanud teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse vastuvõtmist Riigikogu poolt. Maaelukomisjoni nõuniku andmetel lisati vaidlustatud
Kaebaja peab tõenäoliseks, et seadusemuudatuse põhjuseks oli Vene Föderatsiooni suursaatkonnale läbirääkimiste käigus lubatu üleandmiseks vajalike seaduslike vahendite loomine, milline on otseses vastuolus maareformi eesmärkide ning PS-s sätestatud õigusselguse printsiibiga. Kaebaja märgib, et maa riigi omandisse jätmine
lg 1 p 13 alusel on ainulaadne, kuna kõik teised suursaatkonnad kasutavad riigi omandisse jäetud maad. 2 Kaebaja on seisukohal, et seadusandja on rakendanud maareformi vahendeid kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud eesmärkide saavutamiseks. 2.2. Vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega.
lg 1 p 13 sisalduv maa riigi omandisse jätmise alus ei ole kohane ega tarvilik abinõu. Samuti on abinõu riivatud isikutele ebamõistlikult koormav ega ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Riigil on õigus kitsendada üksikisiku põhiõigusi, sealhulgas PS §-des 10 ja 11 sisalduvaid üksnes siis, kui rakendatav abinõu on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust. Käesoleval juhul on ilmne, et
vaidlustatud sättes sisalduv regulatsioon ei aita kaasa maareformi eesmärkide saavutamisele ning on sellest tulenevalt ebasobiv. Isegi kui mõnes olukorras oleks tegemist maareformi eesmärke saavutada aitava vahendiga, on tegemist ilmselt ebamõõduka vahendiga, kuivõrd seniste maakasutajate seadusega kaitstud huve, milline on ainsaks kaalutluseks maareformi õigustatud subjektide omandiõiguse järjepidevuse piiramisel, kaitseb põhjendatult vajalikul määral
Kuivõrd sama eesmärki on võimalik saavutada põhiseadusega kooskõlas oleva kohasema, efektiivsema ja riivatud isikule oluliselt vähem koormava abinõuga on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Kaebaja leiab, et vaidlustatud sätte eesmärgiks on tagada Eesti Vabariigi võimalike tulevaste kohustuste täitmise tagamine kinnisasja sundvõõrandamise regulatsiooni rakendamiseta. Kaebaja nõustub sellega, et
lg 1 p 13 tagab Eesti Vabariigi tulevaste kohustuste täitmise, kuid ei tulene
§-s 2 sätestatud maareformi eesmärkidest ega aita kaasa nende saavutamisele. Kaebaja leiab, et tegemist on mittetarviliku ja ebamõõduka abinõuga. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et abinõu on tarvilik, kui kasutatud vahend on proportsionaalne soovitud eesmärgiga. Kaebaja leiab, et õigustatud subjekti subjektiivsete õiguste riive (riive tingib
lg 1 p 13) ei tulene maareformi eesmärkidest ega aita kaasa nende saavutamisele ega ole eeltoodule lisaks ka demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seadusemuudatuse vajalikkuse põhjendamisel viidatakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele ja tavale ning vajadusele tagada Eesti Vabariigile välislepingut tulenevate kohustuste täitmine. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 18 b kohaselt on riik kohustatud hoiduma toimingutest, mis võivad kahjustada lepingu objekti ja eesmärki, kui ta on väljendanud nõusolekut temale lepingu kohustuslikkuse kohta – kuni lepingu jõustumiseni ja seejuures tingimusel, et selline jõustumine ei veni ülemäära pikale. Välissuhtlemise seaduse (edaspidi VSS) § 22 sätestab, et EV nõusolek välislepingu kohustuslikkuse kohta võib olla väljendatud allakirjutamise, lepingudokumentide vahetamise, lepingu ratifitseerimise, vastuvõtmise, kinnitamise, sellega ühinemise või muul lepingus ettenähtud viisil. VSS §-dest 20, 21 ja 23 nähtub, et valitsustevahelised delegatsioonid ei ole volitatud välislepingut allkirjastama, sõlmima või ratifitseerima. VSS § 19 kohaselt lõpevad valitsusdelegatsiooni volitused välislepingu eelnõu koostamisel. VSS ei defineeri mõistet parafeerimine ega selgita selle õiguslikku tähendust. Viini konventsiooni art 12 p 2 ap a kohaselt tähendab teksti parafeerimine lepingule allakirjutamist juhul, kui on kindlaks tehtud, et läbirääkimistel osalevad riigid on nii kokku leppinud. Seega
lg 1 p 13 nimetatud valitsusdelegatsioonide kokkulepe ei ole Eesti riigile automaatselt siduv, vaid eeldab eraldiseisva kokkuleppe olemasolu. Välislepingu eelnõust ei nähtu, et selle parafeerimine valitsusdelegatsioonide poolt tähendab välislepingu allkirjastamist VSS § 22 tähenduses. Välislepingu eelnõu art 14 sätestab üksnes, et „..kokkulepe jõustub kuupäeval, mil laekub viimane kirjalik teade, millega pooled teavitasid teineteist jõustumiseks vajalike siseriiklike protseduuride täitmisest.“ Kaebaja on seisukohal, et maareformi õigustatud subjektide õiguste järjepidevuse arvestamata jätmine eesmärgiga tagada Eesti Vabariigile mittesiduvate kohustuste täitmise tagamine, kusjuures see ei aita kaasa maareformi eesmärkide saavutamisele, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja silmas peetud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu. Kaebaja 3 leiab, et isegi Eesti Vabariigile siduvate kohustuste täitmine läbi maareformi läbiviimiseks seaduses antud vahendite on vastuolus proportsionaalsuse printsiibiga, kuna kohased abinõud vastava eesmärgi saavutamiseks on sätestatud kinnisasja sundvõõrandamise seaduses. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Sundvõõrandamine on sama efektiivne ja sealjuures kaebajale vähemkoormav. Sundvõõrandamisel on kaebajal õigus kohesele ja õiglasele hüvitisele ning kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (edaspidi KSVS) § 43 lg 1 kohaselt on kinnisasja endisel omanikul õigus nõuda kinnisasja tagastamist kui sundvõõrandisaaja või tema õigusjärglane ei kasuta sundvõõrandatud kinnisasja vastavalt sundvõõrandamise otsusele või teatab loobumisest kinnisasja vastavalt otsusele kasutada. Tallinna Linnavolikogus on kehtestamisel detailplaneering, mille kohaselt krundi, millel paikneb Vene suursaadiku residents, ümberkaudsesse piirkonda kavatsetakse rajada korterelamud. Kaebaja kahtleb, kas sellistel tingimustel on suursaadik huvitatud oma residentsi rajamisest sellesse piirkonda. Kaebaja leiab, et riigile ei kaasne sundvõõrandamisega talumatult kõrget finantskoormust, kuna tasuda tuleks vaid õiglane hüvitis. 2.3. Vastuolu võrdse kohtlemise põhimõttega. Ebavõrdselt koheldakse maareformi õigustatud subjekte, lähtuvalt sellest, kas maa tagastamise otsus on tehtud enne maa välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse andmist või valitsusdelegatsioonide poolt välislepingu eelnõu parafeerimist või on vastavad formaalsused selleks ajaks on veel tegemata. Kaebaja puhul saab ta vaid
-s ettenähtud kompensatsiooni ning jääb ilma kohesest ja õiglasest hüvitisest ning muudest KSVS-s sätestatud õigustest. Kaebaja leiab, et ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõjuv ja kohane põhjus. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et antud vaidluse aluseks on rahvusvahelise lepingu sõlmimine, mistõttu tuleb arvestada avaliku huvi kaalukusega, mida kõnealune leping kannab. Rahvusvahelise lepingu sõlmimine rajaneb põhiosas rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele ja osaliselt rahvusvahelist lepingut käsitletavatele konventsioonidele. Siseriikliku õigusega on puutumus sõlmimise pädevuse, volituste ja lepingu jõustamise menetluse osas. Käesoleva kaebuse esitamine on loonud olukorra, millega on seatud ohtu avaliku huvi täitmine. Nimelt tooks kaebuse rahuldamine kaasa olukorra, kus leping Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel jääb sõlmimata. Vene pool on kuue aastaste läbirääkimiste tulemusel nõus lepingu sõlmimisega vaid tingimusel, et Tallinnas Lauri tee 4 asuv krunt kuulub lepingu objektide hulka. Alternatiivid lepingu objekti osas on välistatud. Riikidevahelises suhtlemises ei saa lähtuda samadest põhimõtetest, millest lähtutakse siseriikliku tsiviilõigusliku käibe puhul. Rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele eelneb eeltöö valitsusdelegatsioonide poolt peetavate läbirääkimiste näol, millega töötatakse välja ja lepitakse kokku- parafeeritakse- lõplik tekst, mille pooled seejärel allkirjastavad (või väljendavad muul viisil oma nõusolekut). Parafeerimisega võtavad riigid endale kohustuse sõlmida vastav leping just nimelt sellistel eelnevalt kokkulepitud tingimustel. Just seetõttu ei saa öelda, et parafeerimisega ei võta riik endale kohustusi. Küll mitte sõlmitava lepingu tingimustest tulenevalt, kuid ometi võetakse kohustus leping just sellistel tingimustel sõlmida ja tagada kuni lepingu sõlmimiseni ka selle sõlmimise võimalikkus. Nimetatud lepingu sõlmimine kahe riigi vahel kajastab otsest ja kaalukat avalikku huvi. Praegu kummagi riigi poolt hakati nende diplomaatiliste esinduste hooneid kasutama üheksakümnendate aastate algul de facto, ilma vastavate suhete täpsema kirjaliku reguleerimiseta. Muu käitumisviis ei olnud tollel ajahetkel välispoliitilist reaalsust arvestades võimalik. Diplomaatiliste esinduste poolt kasutatavate hoonete kasutamine ja edasine võõrandamine vastavale riigile on vajalik diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni põhimõtete kohasemaks järgimiseks. Lepingu sõlmimine loob võimaluse, et vastuseks Tallinnas asuvate 4 hoonete ja kruntide omandisse andmisele saab Eesti Vabariik võimaluse saada enda omandisse Moskvas asuv praegu vaid kasutuses olev hoonetekompleks ning sinna juurde kuuluv krunt. See avab võimaluse praeguse esinduse hoonete juurdeehituse tegemiseks, mille järele on äärmiselt tungiv vajadus. Vastustaja on vaidlustatud korralduse vastu võtnud eelmärgitud avalikust huvist lähtudes ning järginud sealjuures kehtivat seadust. Käesoleval juhul esinevad
lg 1 p-st 13 tulenevad alused- valitsusdelegatsioonide kokkulepe ja maa välisriigi valdusesse ja kasutusse andmine. Tulevikus ka omandusse andmine. Vastustaja leiab, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta. Kaebaja vaidlustab Eesti Vabariigi poolt taotletava eesmärgi saavutamise vahendite põhiseadusele vastavust, mitte asjaolu, et Eesti Vabariigil on teatud juhtudel õigus nõuda Lauri tee 4 asuva maa riigi omandisse eesmärgiga anda see üle Vene Föderatsioonile. Seega ei vaidlusta kaebaja Vabariigi Valitsuse korralduse vastavust seadusele, küll aga korralduse üheks aluseks oleva seaduse sätte enese vastavust põhiseadusele. Vastustaja märgib, et KSVS oleks kohaldatav vaid juhul, kui avalikku huvi rahuldav vara asuks kaebuse esitaja omandis. Kinnisasja sundvõõrandamise seadus § 3 ei sisalda käesolevat olukorda sundvõõrandamise alusena ning sellist alust ei sätesta ka muu seadus. Kaebuse esitaja ei ole krundiga seotud kulutusi esitanud korrektselt. Nõudeõiguse eest tasutud summa ei puutu
alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigussuhetesse, sest see ei kuulu nõude algupärase omaniku
-st tulenevate õiguste hulka. Ka ei ole põhjendatud planeerimiskulutused, mis oleksid antud juhul tehtud kulutuste tegijale mittekuuluva maaüksuse osas. Lisaks eelnimetatutele ei ole põhjendatud ka teede ja tehnovõrkude rajamise kohustustega kaasnevad kulud, sest neid veel tehtud ei ole. Nimetatud kulud ei ole seotud mitte ainult Lauri tee 4 krundiga vaid kogu kaebuse esitaja poolt teostatavast kinnisvaraarendusest sealses piirkonnas ning ka põhjusel, et nimetatud kohustuse täitmise järel hüvitab need kulutused kohalik omavalitsus. Vastustaja leiab, et
lg 1 p 13 ei ole vastuolus põhiseadusega.
Tegemist ei ole õigusselguse printsiibi mittejärgimisega, vaid avaliku huvi kaitsmisega. Samuti ei esine vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega, sest muud abinõud avaliku huvi kaitsmiseks taotletava eesmärgi saavutamiseks puuduvad. Samuti ei ole kaevatava korraldusega rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Kaebuse esitaja poolt kirjeldatud ebavõrdse kohtlemise konstruktsioon on rajatud
sätetele ja maareformi olemusele ning selleviisiline seostamine on põhjendamatu. Menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Tallinna Linnavalitsuse kirjalikust seletusest nähtub, et käesolevaks ajaks teadaolevate faktiliste asjaolude põhjal ei ole alust arvata, et vaidlusalune maatükk võinuks jääda kaebajale tagastamata muul õiguslikul alusel. KOHTU PÕHJENDUSED Kaevatava haldusaktiga otsustati jätta maa asukohaga Lauri tee 4 riigi omandisse. Kaevatava haldusakti õiguslikuks aluseks on
lg 1 p 13.
lg 1 p 13 kohaselt riigi omandisse jäetakse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud. AS X on kohtule 12.04.2004 esitatud kaebuse kohaselt vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise eelkõige põhjustel, et maa riigi omandisse jätmisel jääb kaebajale kui maa tagastamise nõudeõiguse omajale vaid võimalus saada maa hindamise seaduses sätestatud korras kompensatsiooni, mis ei ole õiglane hüvitus. Kohtumenetluse käigus täpsustasid kaebaja esindajad kaebuse esitamise eesmärki ja asusid seisukohale, et kaebaja eesmärgiks on eelkõige maa tagastamise nõudeõiguse realiseerimine maa tagasi saamiseks. Kaebaja esindajad nõustusid (tlk 226, kohtuistungi protokoll), et vaidlusaluse maatüki riigi 5 omandisse jätmiseks esineb avalik huvi, tulenevalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsusdelegatsioonide poolt parafeeritud kokkuleppest. Samas kaebaja leiab, et maa riigi omandisse jätmine ei ole kooskõlas maareformi eesmärkidega ning on ebaproportsionaalne, kuna sama eesmärki on võimalik saavutada kinnisasja sundvõõrandamise seadust kohaldades. Samuti vaidlustas kaebaja Vabariigi Valitsuse 03.03.2004 korralduse nr 141-k motiivil, et teda on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste maareformi õigustatud subjektidega, lähtuvalt sellest, kas maa tagastamise otsus on tehtud enne maa välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse andmist või valitsusdelegatsioonide poolt välislepingu eelnõu parafeerimist või on vastavad formaalsused selleks ajaks on veel tegemata. Kaebaja leiab, et tal puudus ka võimalus piisava selgusega ette näha riigivõimu käitumist. Kuna kaevatava korraldusega ei otsustatud ega saadud otsustada kompensatsiooni maksmist, ei pea kohus käesoleva vaidluse lahendamisel andma hinnangut sellele, kas kaebajale maa eest võimalik kompensatsiooni maksmine õigusaktides ettenähtud suuruses on põhiseaduspärane. Samuti ei vaidlustanud kaebaja kaevatava haldusakti vastavust haldusmenetluse seaduse §-le 51. Seega annab kohus käesoleva vaidluse lahendamiseks hinnangu, kas
lg 1 p 13 alusel maa riigi omandisse jätmine oli kooskõlas maareformi eesmärkidega ning kas maa riigi omandisse jätmine nimetatud sätte alusel on kooskõlas PS §-dega 10, 11 ja
kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud maad käsitletakse nii omandireformi kui maareformi seaduse kohaselt Eesti riigi omandina ning isikuid, kellelt maa õigusvastaselt võõrandati, endiste omanikena. Tulenevalt
lg-st 1 maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endiste omanike või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seega otsustatakse maareformi käigus ka selle üle, kas osa riigi omandis olevast õigusvastaselt võõrandatud maast on vajalik jätta avalikest huvidest lähtuvalt riigi omandisse. Maa riigi omandisse jätmiseks peab olema seaduslik alus, milleks antud juhul oli
lg 1 p 13.
Avalik huvi on määratlemata õigusmõiste. Riigikohus on
§-st 31 tulenevat avalikku huvi sisustanud 6 selliselt, et eelmärgitud sätte alusel jäetakse riigi omandisse maa, mis on vajalik riigi ülesannete täitmiseks või riigi äriühingutele või on vajalik seadusega riigile pandud avalik-õiguslike kohustuste täitmiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2000 lahend nr 3-4-1-10-2000). Kohus leiab, et riigi ülesandena on käsitletav välisriikide esindustele nende Eestis asumiseks maa omandamise või kasutamise võimaldamine. Riigikogus maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu (552 SE) teisel lugemisel arutati muudatusettepanekut nr 17, mis puudutas
Stenogrammis märgitakse: "...seoses 1996.a. allkirjastatud Eesti-Vene piiriläbirääkimistega on tekkinud rida probleeme. Ettepanek on täiendada seda punkti sõnadega "või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud". Selle täpsustuseks tahan öelda, et on mõeldud parafeeritud lepingut ja antud juhul leppisid septembris 1996 Eesti ja Vene pool kokku, et maid vahetatakse kokku 128,6 ha ulatuses. Need on maatükid pindalaga alates 0,1-st kuni 115 hektarini. Need maatükid on suuruselt ja ka kvaliteedilt hinnatud ja vahetusbilanss on null-null. Probleem on selles, et niikaua kui piirilepingut ei ole lõplikult sõlmitud, peaksid seal toimuma erastamisprotsessid. Kuid vastavalt sellele lepingule ja rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonile peaks riik tagama seal praeguse seisu, et seal ei toimu mingit majandustegevust ning maad oleksid riigi omandis jätkuvalt nii kaua, kui lõpuks leping jõustub. Riik ei saa seal takistada majandustegevust ja kuna Eesti riik vastutab nende maade üleandmise eest, siis kui need vahepeal erastatakse, tuleks hakata neid tagasi ostma." Kohus leiab, et majanduslikel kaalutlustel riigile vajaliku maa jätmine riigi omandisse maareformi käigus ei ole vastuolus omandireformi (s.h maareformi) eesmärkidega. Nähtuvalt
§-s 31 sätestatud alustest, ei pea maatükil, mida soovitakse jätta riigi omandisse, asuma ilmtingimata riigile kuuluvat hoonet või rajatist, s.t maa kasutamine ei pea toimuma ilmtingimata maal asuva ehitise kaudu. Näiteks võib riik jätta enda omandisse sotsiaalmaa, s.o maa, mille sihtotstarbeks on detailplaneeringuga määratud sotsiaalmaa ja kuhu planeeritakse rajada üldkasutatav spordikompleks või muu sotsiaalobjekt. Välisministeeriumi 05.02.2002; 23.05.2002 ja 27.01.2004 taotluses maa riigi omandisse jätmiseks on viidatud vajadusele jätta maa riigi omandisse tulenevalt Eesti ja Vene riigi valitustevahelistel läbirääkimistel saavutatud kokkuleppest. Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelisest 07.08.2002 parafeeritud kokkuleppest (art 2 p 2) nähtub, et delegatsioonid leppisid kokku, et Eesti pool annab Vene Föderatsioonile tasuta pidevaks (tähtajatuks) kasutamiseks maatüki Lauri tee 4, üldpindalaga 4953 ruutmeetrit. Eesti riik saab kokkuleppe jõustumisel art 1 kohaselt Eesti Vabariigi saatkonna paiknemiseks Moskvas omandisse hooned ja rajatised asukohaga Malõi Kislovskij põiktänav 5 ning Kalašnõi põiktänav 8a, üldpinnaga 4857,4 m2 ja tasuta pidevaks (tähtajatuks) kasutamiseks maaüksuse suurusega 2441,1 m 2 asukohaga Malõi Kislovskij põiktänav 5. Vastustaja selgitas, et Vene pool on kuue aastaste läbirääkimiste tulemusel nõus lepingu sõlmimisega vaid tingimusel, et Tallinnas Lauri tee 4 asuv krunt kuulub lepingu objektide hulka. Alternatiivid lepingu objekti osas on välistatud. Kohus nõustub vastustajaga, et läbirääkimiste lõpetamisega ja kahepoolse protokolli vormistamisega on poolte volitatud esindajad kinnitanud kokkuleppe täitmist ning kokkuleppe mittetäitmine kahjustaks Eesti riigi huve ja suhteid Vene Föderatsiooniga ning võiks vähendada Eesti riigi usaldusväärsust rahvusvahelises suhtlemises. Samas ei ole eelkäsitletud parafeeritud kokkulepe maa riigi omandisse jätmise õiguslikuks aluseks, vaid normi kohaldamiseks vajalikuks faktiliseks asjaoluks, mille esinemist on kohus kontrollinud. Kuigi Riigikogu vaidlusalust seadusemuudatust puudutavast stenogrammist nähtub, et seadusemuudatus on tehtud eelkõige johtuvalt Eesti Vene piiriläbirääkimistest, ei välista see sätte rakendamist teiste riikidega sõlmitavate kokkulepete puhul. Kaevatava haldusakti andmisel on tuginetud
lg 1 p-le 13 tervikuna.
lg 1 p 13 kohaselt riigi omandisse jäetakse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud. 7
lg 1 p-i 13 teine lauseosa „mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud“ lisati
Sätte esimese lauseosa tõlgendamiseks kohtul Riigikogu stenogrammi ega seaduseelnõu seletuskirja leida ei õnnestunud. Kaebaja oli seisukohal, et sätte esimene pool eeldab jõustunud välislepingu olemasolu. Vastustaja sellega ei nõustunud. Normi grammatilise tõlgendamise tulemusel ei saa järeldada, et sätte esimene pool, mille kohaselt riigi omandisse jäetakse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse tähendaks jõustunud välislepingu olemasolu, kuna seadusandja on kasutanud vormi „antakse“, mis viitab tulevikus toimuvale tegevusele. Kui sätet mõista selliselt, et otsuse tegemise ajal peaks olemas olema jõustunud välisleping, siis oleks seadusandja selle nii ka sõnastanud. Kohus leiab, et ainsaks loogiliseks järelduseks võiks olla, et lause teises pooles sisalduvat alus kohaldatakse üksikuna juhul, kui on saavutatud parafeeritud kokkulepe maa üleandmises, kuid puudub selgus, kas maa antakse valdusse, kasutusse või omandisse. Kohus leiab, et juhul kui välislepingu eelnõu ei jõustu või Vene Föderatsioon Lauri tee 4 asuvat maad kasutada ei soovi, ei ole välistatud haldusmenetluse uuendamise taotlemine. Kohus leiab, et Lauri tee 4 maa riigi omandisse jätmine on kooskõlas reformiseaduste eesmärkidega ning selleks on seadusest tulenev õiguslik alus. Samuti ei ole
Maa riigi omandisse jätmine on kohane, kuna tagab riigile avalikes huvides vajaliku maaomandi säilitamise. Maa tagastamise nõudeõiguse omaja ei saa eeldada, et talle õigusvastaselt võõrandatud maa igal juhul tagastatakse. Omandireformi aluste seaduse järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Ülekohus heastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Vara, mille tagastamine avalikust huvist lähtuvalt pole võimalik või mille tagastamist õigustatud subjekt ei taotle, kompenseerib riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et maa riigi omandisse saamiseks oleks tulnud kasutada kinnisasja sundvõõrandamise seadust, kuna vaidlusalune maatükk oli riigi, mitte kaebaja omandis. Antud juhul omas kaebaja nõudeõigust maa tagastamisele või kompenseerimisele. Kinnisasja sundvõõrandamise seadus § 47 kohaselt omandireformi käigus seaduse alusel vara äravõtmine või tagastamata jätmine ei ole sundvõõrandamine ning nimetatud juhtude korral ei kohaldata käesolevat seadust. Muud võimalust maa riigi omandisse jätmiseks kehtiv õigus ette ei näe. Nõudeõiguse võõrandamine ostu-müügi tehinguga eeldab nõudeõiguse omaja nõusolekut. Maa kompenseerimine ja tagastamine on erinevad restitutsiooni võimalused. Kui maad ei ole võimalik tagastada, siis on isikul õigus kompensatsioonile. Nõudeõigust ei ole kaebajalt sundvõõrandatud, kuid maa tagastamise võimatuse tõttu saab kaebaja maa eest nö sundkompensatsiooni. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et
-s ettenähtud abinõu riigile maaomandi säilitamiseks oli vajalik ning mõõdupärane, arvestades seadusandja poliitilist tahet viia läbi omandireform kehtivas õiguses ettenähtud korras ja vahenditega. Kompensatsiooni suuruse üle käesolevas asjas ei vaielda. PS §-s 10 on sätestatud, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Kohus leiab, et rikutud ei ole kaebaja õigust teatava selgusega ette näha riigivõimu käitumist, kuna tegemist oli maaga, mille tagastamise küsimust ei oldud veel otsustatud. Maareformi seaduse § 31 sätestab mitmeid aluseid, mille kohaldamiseks vajalikud faktilised asjaolud ei pruugi nõudeõiguse omandamise ajal esineda, mis ei välista iseenesest sellise maa 8 tagastamata jätmist.
lg 1 p 13 hakkas kaevatava haldusakti andmisel kohaldatud sõnastuses kehtima 29.03.2001. Seega kaebaja poolt nõudeõiguse omandamise ajal kehtis
Menetlusse kaasatud kohaliku omavalitsuse kirjaliku seisukoha järgi (I köide tlk 166), informeeris välisministeerium 17.07.2001 kirjaga nr 12-4/8231, et saatkondade vahel on toimumas kinnisvaraküsimustes läbirääkimised ja paluti eraldada Võsa tee 26 planeeringuga hõlmatud ja Mähe tee 9/Lauri tee 2 piirneva krundiga täiendav maatükk riigi omandisse jätmiseks. Seega ei ole välistatud, et kaebaja teadis maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse omandamisel, et riik soovib jätta maa enda omandisse, samas ei ole see asjaolu eeltoodud põhjendustest lähtudes määrava tähtsusega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis lahendis nr 3-4-1-6-03, et ehkki PS § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, tuleb omandireformi ja maareformi seaduse alusel vara tagastamisel või kompenseerimisel järgida PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõigust. Võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks on kõigepealt vaja leida võrreldavate isikute lähim ühine soomõiste ja seejärel kirjeldada väidetavat ebavõrdset kohtlemist. Omandireformi aluste seaduse järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Ülekohus heastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega endisele omanikult või tema õigusjärglasele. Vara, mille tagastamist avalikust huvist või heauskse omaniku usalduse kaitse vajadusest johtuvalt pole võimalik või mille tagastamist õigustatud subjekt ei taotle, kompenseerib riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Samade põhimõtete järgi toimitakse õigusvastaselt võõrandatud maaga.
algne, 01.11.1991 jõustunud redaktsioon nägi ette ülekohtu heastamise kolm viisi: maa tagastamise, asendamise või kompenseerimise. 07.05.1996 jõustunud seadusemuudatus jättis asendusmaa andmise ülekohtu heastamise viiside hulgast välja. Kohus leiab, et antud juhul ei saa võrrelda isikuid, kellele enne seadusmuudatust jõuti vara tagastada ja neid, kelle suhtes seda teha ei jõutud. Kohus leiab, et võrreldavateks isikuteks on kõik isikud, kellele maad ei tagastata
Kohtul puudub alus kahelda, et kompenseerimisel võidakse kaebajat ebavõrdselt kohelda. Võrdselt tuleb kohelda isikuid menetluslike õiguste osas. Antud juhul ei ole ka tuvastatud, et kohalik omavalitsus või riik oleks tagastamist kuidagi takistanud või põhjendamatult venitanud. Kohus nõustub kaebajaga, et tagastamine ja kompenseerimine ei ole rahalises mõttes võrdsed restitutsiooni viisid, kuid mõlemad on seadusandja poolt ette nähtud ülekohtu heastamise viisid ning selles mõttes võrdsed. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kaevatav haldusakt on õiguspärane ning sellega ei ole rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. AS X taotluse
lg 1 p 13 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jätab kohus eeltoodud põhjendustel rahuldamata. Juhindudes eeltoodust ja HKMS § 26 lg 1 p-st 6 kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud mõistetakse välja isikule, kelle kasuks kohtuotsus tehti, mistõttu jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks. Vastustaja kohtukulude väljamõistmiseks nõuet ei esitanud. Kristina Maimann Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.