← Eesti

3-04-148/3

Obsah (5)§ 46§ 10§ 17§ 9§ 18

2-3/391/05 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Oliver Kask, Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2005, Tallinn Hal

) § 46 lgle 1 ning Keila valla ehitusmäärusele kehtetuks.

  1. H.-J. Luberg esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Vallavalitsuse 05.05.2004 korralduse nr 521 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et korraldus rikub tema õigust jätkata Kungla II maaüksuse detailplaneeringu koostamise menetlust, mille eesmärk on jagada maaüksus pereelamukruntideks ning määrata kruntidele ehitusõigus. Haldusakt ei ole motiveeritud ning selle andmiseks puudus õiguslik alus. Ei esine ühtki haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 sätestatud alust, mis võimaldaks andmise ajal õiguspärase hald usakti kehtetuks tunnistamist kaebaja kahjuks edasiulatuvalt. Haldusakti kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistamine oli vastuolus ka HMS § 67 lg-ga
  2. Usaldades Keila Vallavalitsuse 09.01.2001 korralduse kehtimajäämist, on kaebaja lasknud koostada krundijaotusplaani, mille alusel jagatakse maaüksus kruntideks. PES § 27 kohaselt saab tühistada vaid kehtestatud planeeringuid. Keila Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Käesolev korraldus ei ole antud kaalutlusõiguse alusel, vaid kohustus vallavalitsuse 09.01.2001 korralduse nr 14 kehtetuks tunnistamiseks tulenes seadusest. Korralduse nr 14 näol on tegemist eelhaldusaktiga, mis ei omanud iseseisvat tähendust; see oli vajalik üksnes niivõrd, kuivõrd selle abil oli võimalik jätkata planeerimismenetlust, mis lõpptulemusena viiks detailplaneeringu kehtestamisele. 2

(10)2-3/391/05

§ 46

lg-st 1 tuleneb, et enne

jõustumist algatatud detailplaneeringut, mida kohalik omavalitsus ei ole veel vastu võtnud, tuleb menetleda kooskõlas

-ga.

§ 10

lg 6 kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga. Kungla II maaüksuse sihtotstarbeks on Keila valla üldplaneeringu kohaselt maatulundusmaa. Korraldusele lisatud lähteülesande kohaselt kaasnes kavandatava detailplaneeringuga Kungla II maaüksuse elamukruntideks jaotamine. Seega eeldab detailplaneeringu kehtestamine Keila valla üldplaneeringu muutmist ning kohalik omavalitsus ei saa detailplaneeringu koostamist delegeerida eraõiguslikule isikule. Lisaks on detailplaneeringu lähteülesande p 8 vastuolus

§ 17lg 3 p- ga 2.

Detailplaneering võib

§ 9

lg 7 kohaselt üldplaneeringu muutmise ettepanekuid sisaldada vaid põhjendatud vajaduse korral, selline vajadus aga vaidlusaluse maaüksuse puhul puudub. Seega ei olnud vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemine vastavuses

- ga võimalik ilma, et vallavalitsuse 09.01.2001 korraldus tunnistataks kehtetuks. 09.01.2001 korraldus ei ole kooskõlas ka Keila vallavolikogu 01.01.2003 ning 15.02.2000 määrustega kehtestatud ehitusmäärustega ning Keila Vallavalitsuse ehitusplaneerimiskomisjoni 29.12.2003 ja 03.05.2004 seisukohtadega. 09.01.2001 korralduse lisaks olev detailplaneeringu lähteülesanne sisaldas ka projekteerimistingimusi. Vastavalt Keila Vallavolikogu 15.02.2000 määrusega nr 19 kehtestatud Keila valla ehitusmääruse p-le 4.8 kehtivad projekteerimistingimused kaks aastat. Täpselt sama pika projekteerimistingimuste kehtivuse aja sätestas Keila Vallavolikogu 20.12.2002 määrusega nr 10 kehtestatud uue Keila valla ehitusmääruse p 17, mis sätestas ka, et projekteerimistingimusi ei pikendata ning nendele vastav detailplaneering tuleb esitada vallavalitsusele enne projekteerimistingimuste kehtivuse lõppu. Kaebajale väljastatud projekteerimistingimused kaotasid kehtivuse 09.01.

  1. Kaebaja ning Marksi Projekt OÜ pidid arvestama õigusaktide nõuetega ning teadma seda, et sõlmides projekteerimistööde teostamise lepingu, tuleb projekteerimistööd teostada ning detailplaneering koostada ja vallavalitsusele esitada enne projekteerimistingimuste kehtivuse lõppu. Tõendatud ei ole kaebaja poolt kulutuste tegemine 15.07.2002 projekteerimistööde teostamise lepingu nr 16-02 alusel ning kulutuste tegemise kohustuse tekkimine. Kehtetute projekteerimistingimuste alusel tehtud töödega kaasnenud kulutuste eest vastutab Marksi Projekt OÜ. Keila Vallavalitsuse ehitusplaneerimiskomisjoni 29.12.2003 ja 03.05.2004 seisukohtade kohaselt tuleb detailplaneeringud, mille lähtetingimused on aegunud, kaardilt maha võtta kui planeeritavad maa-alad (29.12.2003 koosoleku protokolli p 12); Kungla II maaüksusele mitte enne Keila valla üldplaneeringu kehtestamist väljastada uusi detailplaneeringu lähtetingimusi (29.12.2003 koosoleku protokolli p 13); Kungla II maaüksusele väljastatud lähtetingimused tunnistada kehtetuks, uusi krundistamiseks mitte väljastada (03.05.2004 koosoleku protokolli p 22). Isegi kui antud juhul oleks HMS § 66 lg 2 kohaldatav, oleks vaidlustatud haldusakt õiguspärane, kuna eksisteerib ülekaalukas avalik huvi, milleks on vajadus jätkata planeerimismenetlust kooskõlas seaduse nõuetega ning vältida üldplaneeringu muutmist ilma põhjendatud vajaduseta.
  2. Tallinna Halduskohtu 28.10.2004 otsuse nr 3-1680/2004 punktiga 1 tühistati Keila Vallavalitsuse 05.05.2004 korraldus nr 521 ning punktiga 2 mõisteti Keila Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja kohtukulud summas 2360 krooni. Kohtu põhjendused olid järgmised. 1) Detailplaneeringu algatamist ning lähteülesande kinnitamist tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 otsusest nr 3-3-1-8-02 juhindudes pidada haldusesisesteks toiminguteks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Kuna tegemist on toimingutega, ei olnud vastustajal võimalik neid ka vaidlustatud korraldusega kehtetuks tunnistada. Seetõttu tõlgendab kohus vaidlustatud korralduse p- i 1, millega tunnistati eeltoodud toimingud kehtetuks, vastustaja otsusena, detailplaneeringumenetlus lõpetada ning seda mitte jätkata. 3

(10)2-3/391/05 2) Vaidlustatud korraldus võib rikkuda kaebaja õigusi seoses asjaoluga, et detailplaneering algatati kaebaja taotlusel ning kaebaja on 09.01.2001 korraldusele nr 14 tuginedes sõlminud lepingu detailplaneeringu koostamise korraldamiseks ja finantseerimiseks. Nimetatud leping on tänaseni jõus. Seoses eeltoodud lepinguga tekkis kaebajal õigus loota planeerimismenetluse jätkamisele vastustaja poolt, kui kaebaja omapoolsed lepingulised kohustused täidab. Kaebaja on täitnud oma lepingulisi kohustusi detailplaneeringu koostamise korraldamiseks ning finantseerimiseks: sõlminud Marksi Projekt OÜ-ga 15.07.2002 projekteerimistööde teostamise lepingu nr 16-02. Projekteerimistööde teostamise lepingust nähtuvalt on kaebajal tekkinud lepinguga seoses ka maksekohustus Marksi Projekt OÜ- le, summas 200 000 krooni, mida ta on kinnitanud ka kohtuistungil. Puuduvad andmed selle kohta, et Marksi Projekt OÜ nõudeõigus eeltoodud summa suuruses oleks ära langenud või et see tulevikus ära langeks. Asjaolu, et Marksi Projekt OÜ on astunud samme eeltoodud lepingu täitmiseks, nähtub kaebaja poolt kohtule esitatud Eesti Energia jaotusvõrgu TallinnHarju Piirkonna tehnilistest tingimustest nr 38099, kus taotlejaks on märgitud Marksi Projekt OÜ (halduskohtu tl 40-43); samuti Elion Ettevõtted AS „Telekommunikatsioonialastest tehnilistest tingimustest nr. 2539803“, kus kliendiks on märgitud Marksi Projekt OÜ (halduskohtu tl 45-46), ning lisatud kaardimaterjalidest (halduskohtu tl 47-49), kust nähtub projekteerimistööde teostamine Marksi Projekt OÜ poolt. Seega rikub vaidlustatud korralduse tühistamine nii kaebajal vastustaja esindajaga sõlmitud lepingust tekkinud õigust loota kehtiva lepingu alusel planeerimismenetluse jätkumist, kui ka toob kaebajale kaasa olulise materiaalse kahju Marksi Projekt OÜ- le võlgnetava rahasumma näol. 3) Vaidlus puudub selles, et kuna kaebaja soovis jagada talle maatulundusmaana tagastatud maaüksuse pereelamukruntideks ning määrata kruntidele ehitusõigus, tuli detailplaneeringuga ühtlasi muuta maaüksuse sihtotstarve elamumaaks, mis omakorda eeldas Keila valla üldplaneeringu vastavas osas muutmist. Vaidlus puudub ka selles, et 09.01.2001 korralduse nr 14 andmise ajal ei näinud vallavalitsus Keila valla üldplaneeringu muutmisele vastuväiteid ning vastustaja on seisukohal, et detailplaneering algatati ja lähteülesanne kinnitati vastavuses korralduse andmise ajal kehtinud seadustega. 4)

§ 46

lg 1 sätestab, et maavanema või kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud maakonnaplaneeringu, üldplaneeringu või detailplaneeringu menetlemine kuni planeeringu kehtestamiseni toimub selle seaduse jõustumiseni kehtinud PES alusel, kuid ei reguleeri olukorda, kus planeerimismenetlus on küll algatatud, kuid planeering veel vastu võtmata. Seetõttu tuleb lähtuda eeltoodud sätte eesmärgist, milleks on detailplaneeringust puudutatud isikute kaitse menetluses oleva planeeringu puhul. Kaebajal on vallavalitsuse 09.01.2001 korralduse nr 14 alusel vastustajaga sõlmitud lepingust tulenevalt tekkinud õigustatud ootus detailplaneeringu senise menetluse jätkamiseks senise seaduse (PES) alusel. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Ka haldusmenetluse üldpõhimõtte kohaselt tuleb olukorras, kus haldusmenetluse kestel muudetakse haldusakti andmise materiaalõiguslikke eeldusi, isiku taotlus soodustava haldusakti saamiseks vaadata läbi taotluse esitaja jaoks soodsama seaduseredaktsiooni kohaselt. Pärast kaebajaga halduslepingu sõlmimist seadustes tehtud muudatused ei saa lepingu õiguspärasust mõjutada. Seega peab kaebaja taotluse alusel algatatud detailplaneeringu edasine menetlemine toimuma nende õigusaktide alusel, millele tuginedes detailplaneering algatati, lähteülesanne kinnitati ning kaebajaga leping sõlmiti. Sellest lähtuvalt on vastustaja viited planeerimisseaduse sätetele ning 01.01.2003 jõustunud Keila valla ehitusmäärusele asjakohatud. Käesolevas haldusasjas kuuluvad kohaldamisele PES ning Keila Vallavolikogu 15.02.2000 määrusega nr 19 kehtestatud Keila valla ehitusmäärus. 5) Keila valla viimatinimetatud ehitusmääruse p 4.1.6, mille kohaselt kehtivad projekteerimistingimused 2 aastat, ei kuulu kohaldamisele, kuna see ei puuduta 4

(10)2-3/391/05 detailplaneeringu käigus väljastatavaid detailplaneeringu koostamiseks vajalikke projekteerimistingimusi, vaid ehitise püstitamiseks väljastatavaid projekteerimistingimusi. Isegi kui kaebaja oleks taotlenud projekteerimistingimusi ehitiste püstitamiseks, ei saa ehitamiseks vajalike projekteerimistingimuste aegumine välistada detailplaneeringu vastuvõtmist või kehtestamist, kuna ehituslik projekteerimine tugineb kehtestatud detailplaneeringule. PES § 9 lg 7 kohaselt on kehtestatud detailplaneering aluseks ehitiste projekteerimisele. Vastustaja poolt viidatud Keila valla ehitusmääruse p 4.1.6 asub peatüki nr. 4 all, nimega „Ehituslik projekteerimine“ ning p 4.1.1 kohaselt projekteerimistingimused täpsustavad kehtestatud detailplaneeringuid. PES § 33 lg 4 kohaselt määratakse projekteerimistingimustega arhitektuursed, ehituslikud ja muud projekteerimise lähteandmed, samuti kellega projekt tuleb kooskõlastada. Riigikohtu 14.05.2002 otsuse nr 3-3-1-25-02 kohaselt on projekteerimistingimuste kehtestamine ehitusloa andmisel reguleeriva iseloomuga eelhaldusakt, millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest. Seega väljastatakse vastustaja poolt viidatud projekteerimistingimused ehitusprojekti, mitte detailplaneeringu koostamiseks. Käesoleval juhul on tegemist detailplaneeringu menetlusega, mitte ehitusloa väljastamise menetlusega. Et käesoleval juhul oli tegemist detailplaneeringu koostamiseks väljastatud projekteerimistingimustega, tõendab ka lähteülesandes toodud projekteerimistingimuste vastavus detailplaneeringule ettenähtud projekteerimistingimustele, mis ilmneb lähteülesande võrdlemisel Keila valla kehtiva ehitusmäärusega, mis annab detailplaneeringuks vajalike projekteerimistingimuste loetelu. Seetõttu on detailplaneeringu koostamiseks kaebajale väljastatud projekteerimistingimused tänaseni kehtivad. Vallavalitsusele õiguslikult siduvaiks ei saa lugeda Keila Vallavalitsuse ehitusplaneerimiskomisjoni koosoleku otsuseid, mille tegemisel on lähtutud Keila Vallavolikogu 20.12.2002 määrusega nr 10 kehtestatud ehitusmäärusest, mis ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele. 6) Kuna kohalik omavalitsus sai ning pidi detailplaneeringu menetlust jätkama nende õigusaktide alusel, mis olid ka detailplaneeringu algatamise ning lähteülesande koostamise aluseks, vastab vastustaja poolt kehtetuks tunnistatud korraldus

§ 46

lg- le 1 ning detailplaneeringu algatamine, lähteandmete väljastamine ja detailplaneeringu edasine menetlemine on vastavuses kehtiva seadusega. Eeltoodust tulenevalt langeb ära avalik huvi Keila Vallavalitsuse 09.01.2001 korralduse nr. 14 tühistamise osas. Samas on käesolevas kohtuasjas tõendamist leidnud kaebuse esitaja usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes. Vaidlustatud korraldusega varasema korralduse tühistamine rikub nii kaebajal vastustaja esindajaga sõlmitud lepingust tekkinud õigust loota kehtiva lepingu alusel planeerimismenetluse jätkumist, kui ka toob kaebajale kaasa olulise materiaalse kahju seoses lepingu täitmisel Marksi Projekt OÜ-le võlgnetava rahasummaga. Eeltoodust lähtudes on Keila Vallavalitsuse 05.05.2004 korraldus nr 521 vastuolus

§ 46lg- ga 1 ja HMS § 66 lg 2 p-ga 2 ning tuleb tühistada.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse argumendid on järgmised. 1) Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks kaebajal tekkinud 200 000 krooni suurune maksekohustus OÜ Marksi Projekt ees. 15.07.2002 sõlmitud projekteerimistööde teostamise lepingu p-st 3 tulenevalt tekib maksekohustus alles peale kõigi tööde teostamist ja planeeringu kehtestamist. Marksi Projekt OÜ on küll koostanud geodeetilise alusplaani, kuid ei ole koostanud detailplaneeringut ega hankinud vajalikke kooskõlastusi. Seega on OÜ Marksi Projekt vaid osaliselt täitnud lepingust tulenevad kohustused. Kaebaja kui 5

(10)2-3/391/05 õigusteadmisteta isiku kohtuistungil esitatud väide maksekohustuse tekkimise kohta ei oma tähtsust selle kohustuse olemasolu tuvastamisel. Kaebajat esindanud vandeadvokaat aga keeldus vastamast vastustaja küsimusele, kas kaebajal on 200 000 krooni suurune maksekohus tus tekkinud. Kohus ei ole maksekohustuse olemasolule hinnangu andmisega seoses puudutanud vastustaja argumente lepingu sõlmimise ajal kehtinud Keila valla ehitusmääruse p-st 4.1.6. tuleneva projekteerimistingimuste kaheaastase kehtivuse kohta. Kõik tööd Marksi Projekt OÜ poolt teostati peale projekteerimistingimuste kehtivuse lõppemist. 2) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, nagu rikuks detailplaneeringumenetluse lõpetamine kaebaja õigusi. Rikutud õiguseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 10 lg 2 p 4 tähenduses saab olla mõni materiaalõiguslik õigus, mitte puhtprotsessuaalne huvi selle vastu, et haldusmenetlust teatud viisil jätkataks. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et Keila valla üldplaneeringut muudetaks, et kaebaja saaks temale kuuluva maatulundusmaaks oleva maaüksuse elamukruntideks jagada. Planeerimismenetluse lõpetamine ei kahjusta kaebaja materiaalõiguslikke õigusi, sh ei tekita talle kahju. Kaebaja huvi detailplaneeringu menetluse jätkamise vastu kohaldamisele mittekuuluva seaduse ning kehtivuse kaotanud projekteerimistingimuste alusel ei tugine seadusele. 3) Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 46

lg- t 1, leides, et olukorda, kus planeerimismenetlus on küll algatatud, kuid planeering veel vastu võtmata, seadus ei reguleeri. Seaduse rakendussätete ülesandeks ei ole anda kasuistlikku loetelu juhtudest, mil kohaldatakse vana seadust.

§ 46

lg 1 tõmbab uue seaduse rakendamisele selge piiri – enne

jõustumist algatatud detailplaneeringut, mis on maavanema või kohaliku omavalitsuse poolt vastu võetud, tuleb menetleda edasi PES alusel. Sellest järeldub otse, et enne

jõustumist algatatud detailplaneeringut, mida maavanem või kohalik omavalitsus ei ole seaduse kehtestamise ajaks vastu võtnud, tuleb menetleda kooskõlas

-ga.

§ 46lg 1 on erinorm ka HMS § 5 lg 5 suhtes.

Tõlgendus, mille kohaselt kõiki juba algatatud detailplaneeringuid tuleks menetleda PES alusel, jätaks

§ 46lg 1 ilma tegeliku normatiivse mõjuta.

Algatatud planeeringu edasine menetlemine kooskõlas

-ga on võimatu vastuolu tõttu

§ 10

lg- ga 6, samuti on detailplaneeringu lähteülesande p 8 vastuolus

§ 17

lg 3 p-ga 2, mis sätestab, et planeeringu riigiasutuste või maakonna keskkonnateenistusega kooskõlastamise vajaduse määrab maavanem. 4) Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud Keila valla ehitusmääruse p 4.1.

  1. Vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud PES ei käsitlenud detailplaneeringu algatamise juures võimalust väljastada detailpla neeringu projekteerimistingimused. Seetõttu ei käsitlenud ka vallavolikogu 15.02.2000 määrusega nr 19 kehtestatud ehitusmäärus eraldi detailplaneeringu ning ehitamiseks väljastatavaid projekteerimistingimusi. Kuna aga detailplaneeringu projekteerimistingimuste olemasolu oli vajalik, kohaldati ehitusmääruse
  2. osas sätestatut, sealhulgas kaheaastast aegumistähtaega, kõigile projekteerimistingimustele. Ka Keila Vallavolikogu 22.12.2000 määrusest nr 40 ning selle lisast ilmneb, et detailplaneeringute väljastamisel koostatud tingimusi mõisteti samuti projekteerimistingimustena: nii ehitamiseks kui detailplaneeringu koostamiseks vajalikud tingimused on nimetatud määruse lisa p-s 1 koondatud ühe mõiste (projekteerimise tingimused) alla. Seega oli kõnealuse ehitusmääruse
  3. osa sisuliselt ainuke õiguslik regulatsioon, millest projekteerimistingimuste väljastamisel sai lähtuda. Vallavolikogu 20.12.2002 määrusega nr 10 kehtestatud uues Keila valla ehitusmääruses räägitakse detailplaneeringu projekteerimistingimustest ning ehitamiseks väljastatavatest projekteerimistingimustest määruse erinevates osades, kuid kõigile projekteerimistingimustele on kehtestatud ühesugune kaheaastane aegumistähtaeg. 5) Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud HMS § 66 lg 2 p-i
  4. Nimetatud sätet kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamisele. Kuna halduskohus asus seisukohale, et vallavalitsuse 6

(10)2-3/391/05 09.01.2001 korraldust nr 14 tuleb tõlgendada haldustoiminguna ning vaidlustatud korralduse punkti 1 tuleb tõlgendada detailplaneeringumenetluse lõpetamise otsusena, on HMS § 66 kohaldamine halduskohtu poolt arusaamatu. Seega kuuluvad kohaldamisele planeerimismenetluse normid ning haldusmenetluse üldprintsiibid, mille rikkumisele halduskohus osundanud pole.
  1. H.-J. Lubergi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Kaebaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebaja märgib, et tema lepinguliste kohustuste suuruse tuvastamisel on kohus lähtunud põhimõttest, et võetud kohustusi tuleb täita, mistõttu ei ole oluline, kui suures osas on OÜ Marksi Projekt lepingu täitnud. Apellandil on väärarvamus, nagu oleks kaebuse nõue olnud suunatud Keila valla üldplaneeringu muutmisele. Ehitusmääruse p 4.1.6 laiendav tõlgendamine, mille kohaselt kehtiks see säte kõigi projekteerimistingimuste puhul, on ebaõige. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vaidlustatud Keila Vallavalitsuse 05.04.2004 korraldusega nr 521 tunnistati kehtetuks vallavalitsuse 09.01.2001 korraldus nr 14, mille p-ga 1 algatati Kungla II maaüksusel detailplaneering, p-ga 2 kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne ning p-ga 3 anti vallavanemale volitused sõlmida leping detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse andmiseks asjast huvitatud isikule. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et detailplane eringu algatamise ning detailplaneeringu lähteülesande kinnitamise otsused ei ole haldusaktid. Vallavalitsuse kui haldusorgani siseseks otsuseks peab ringkonnakohus ka vallavanemale volituse andmist vallavalitsuse nimel detailplaneeringu koostamise korraldamise lepingu sõlmimiseks. Seetõttu ei olnud Keila Vallavalitsuse 09.01.2001 korraldus nr 14 haldusakt. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et vaidlustatud korraldust tuleb tõlgendada otsus ena detailplaneeringumenetlus lõpetada ja keeldumisena detailplaneeringu edasisest menetlemisest. Nendel põhjustel ei pea ringkonnakohus erinevalt halduskohtust haldusaktiks ka Keila Vallavalitsuse 05.04.2004 korraldust nr
  3. Otsustus, millega algatatakse või lõpetatakse haldusmenetlus ilma sisulist otsust tegemata, on menetlustoiming. Seetõttu ei pea ringkonnakohus õigeks Keila Vallavalitsuse 05.04.2004 korralduse nr 521 tühistamist HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel.
  4. Sobivaks õiguskaitsevahendiks haldusmenetluse lõpetamise vastu on taotlus haldusorgani kohustamiseks menetlust jätkama. Isikul on HKMS § 7 lg 1 alusel õigus nõuda haldusorgani kohustamist menetluse jätkamiseks, kui menetluse lõpetamine võib rikkuda isiku õigusi. Kaebuse esitaja esindaja nõustus ringkonnakohtu istungil kaebuse sellise tõlgendusega, leides, et see on kaebuse eesmärgiga kooskõlas.
  5. Keila Vallavalitsuse 09.01.2001 korralduse nr 14 päisest nähtuvalt algatati Kungla II maaüksuse detailplaneering kaebuse esitaja kui huvitatud isiku taotluse alusel. Sel ajal kehtinud PES § 10 lg 1 sätestas, et planeeringu koostamist võib algatada Vabariigi Valitsus, ministeerium, maavalitsus, kohalik omavalitsus või muu huvitatud isik. Kaebuse esitaja Kungla II maaüksuse omanikuna on huvitatud isikuks, kellel on kaalukas huvi ja õigus taotleda maaüksuse planeeringu algatamist. Samuti on kaebuse esitaja isikuks, kellele on 7
(10)2-3/391/05 antud kehtiva halduslepinguga õigus korraldada algatatud detailplaneeringu koostamist. Seepärast võis detailplaneeringu algatamise otsustuse ümbervaatamine ja detailplaneeringu menetlemise lõpetamine rikkuda kaebuse esitaja õigusi.
  1. Huvitatud isiku taotlusest detailplaneeringumenetluse algatamiseks ei järgne otseselt kohaliku omavalitsuse kohustust detailplaneering algatada. Samuti on kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsus planeeringu lähteülesande tingimuste seadmine, muutmine ja tagasivõtmine. Kuna Keila Vallavalitsuse 09.01.2001 korralduse nr 14 ning vaidlustatud korralduse puhul ei olnud tegemist haldusaktidega, ei olnud vaidlustatud korralduse andmisel kohaldatavad HMS sätted, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist. HMS § 5 lg 1 sätestab, et menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Ka algatatud detailplaneeringumenetluse lõpetamine on omavalitsuse diskretsiooniotsus, juhul kui sellesisulist otsustust ei tingi konkreetsel juhul muu seadusest tulenev alus, mis võib kahandada diskretsiooniõiguse olematuks.
  2. Käesoleval juhul lõpetas vallavalitsus 09.01.2001 korraldusega nr 14 algatatud detailplaneeringu menetlemise põhjendusega, et jõustunud seadus välistas selle detailplaneeringu menetluse jätkamise. Vastustaja on viidanud algatatud detailplaneeringu vastuolule mitmete alates 01.01.2003 kehtiva

ja valla ehitusmääruse sätetega, kuid vastustaja seisukohtadest võib järeldada, et detailplaneeringu menetluse jätkamist välistavateks õigusnormideks on

§ 46

lg 1 ning § 10 lg 6.

§ 46

lg 1 sätestab: „Maavanema või kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud maakonnaplaneeringu, üldplaneeringu või detailplaneeringu menetlemine kuni planeeringu kehtestamiseni toimub käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377; 2002, 47, 297; 53, 336; 63, 387) alusel.”

§ 10

lg 6 sätestab: „Kohalik omavalitsus võib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise kohta. Lepinguga määratakse kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isiku kohustused detailplaneeringu koostamisel ja planeeringu koostamise rahastamisel. Eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga.” Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et

§ 46

lg-st 1 tuleneb ühtlasi, et

jõustumise ajaks vastuvõtmata detailplaneeringu edasine menetlemine kuni planeeringu kehtestamiseni toimub uue

alusel. Halduskohtu seisukoht, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemist tuleb jätkata detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud, kuid praeguseks kehtivuse kaotanud õigusaktide alusel, on ebaõige. Kuid

rakendatavusest vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisele teeb apellant ebaõiged järeldused. Sellest, et enne

jõustumist alanud planeeringumenetluses tuleb peale

jõustumist kohaldada selle seaduse sätteid, ei tulene, et need sätted rakenduksid tagasiulatuvalt. Õigusaktide ja menetlustoimingute õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise ja sooritamise ajal kehtinud seaduse alusel. Seadusest ei tulene nõuet, et planeeringumenetlus tuleks tagasi pöörata varasemate menetlustoimingute osas, mis ei ole kooskõlas uue

-ga. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajale detailplaneeringu koostamise korraldamise õiguse andmine oli varem kehtinud PES alusel lubatav. Planeeringu koostamise korraldamiseks on sõlmitud 8

(10)2-3/391/05 haldusleping, millest tuleneb kaebuse esitaja õigus korraldada algatatud detailplaneeringu koostamist. See õigusakt ei muutu õigusvastaseks seetõttu, et hiljem kehtestatud

§ 10lg 6 kohaselt ei oleks sellise lepingu sõlmimine olnud lubatav.

Keila Vallavalitsusel tuli edasises planeeringumenetluses järelikult juhinduda sellest, et kaebuse esitaja on vallavalitsusega sõlmitud lepingu alusel õigustatud detailplaneeringu koostamist korraldama. Seadusest tulenev keeld planeeringumenetluse jätkamiseks puudub.

  1. Ringkonnakohus leiab, et detailplaneeringu lähteülesande tingimused ei muutunud kehtetuks Keila Vallavolikogu 15.02.2000 määrusega nr 19 kehtestatud ehitusmäärusest tulenevalt. Halduskohtu seisukohad on selles osas piisavalt põhjendatud ning ringkonnakohus ei korda neid. Detailplaneeringu lähteülesande tingimused ja 15.02.2000 ehitusmääruse peatükis 4 reguleeritud ehitise projekteerimistingimused on erinevad instituudid. Sellest, et nimetatud ehitusmääruses ei olnud detailplaneeringu lähteülesande tingimusi üldse reguleeritud, ei tulene, et nendele tingimustele kohalduksid analoogia alusel automaatselt kõik ehitise projekteerimistingimuste väljastamist reguleerivad piiravad tingimused. Apellandi viidatud Keila Vallavolikogu 22.12.2000 määruses nr 40 „Ehitusjärelevalve teostamisega seotud kulude hüvitamise kord” projekteerimistingimuste koostamise ja väljastamise menetlemise kulude hulka ka detailplaneeringu koostamise projekteerimistingimuse väljastamise kulude arvamine ei piira valla 15.02.2000 ehitusmääruse mõiste „projekteerimistingimused” sisustamist muudes õigussuhetes.
  2. Kuna vastustaja väitel planeeringumenetluse lõpetamist tingivaid asjaolusid Keila Vallavalitsuse 05.04.2004 korralduse nr 521 andmise ajal ei esinenud, oli detailplaneeringu edasisest menetlemisest keeldumine õigusvastane. Seetõttu ei pea ringkonnakohus keeldumise õiguspärasuse kontrollimisel täiendavalt vajalikuks peatuda protsessiosaliste väidetel, mis puudutavad kaebuse esitaja huvi detailplaneeringu menetluse jätkamise suhtes seoses võimalike tehtud kulutustega.
  3. Kuna planeeringumenetluse lõpetamine oli õigusvastane, tuleb teha vastustajale ettepaneku planeeringumenetluse jätkamiseks. Planeeringumenetluse jätkamine vallavalitsuse poolt saab seisneda vallavalitsusele esitatud detailplaneeringu projekti

§ 18

lg 1 ja Keila Vallavolikogu 20.12.2002 määrusega nr 10 kehtestatud Keila valla ehitusmääruse p 22 alusel vastuvõtmise otsustamises. Detailplaneeringu vastuvõtmine on Riigikohtu tõlgenduse (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p 9) kohaselt planeeringumenetluses tehtav otsus, millega planeeringu menetleja (detailplaneeringu puhul kohalik omavalitsus) annab hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis ; samuti tuvastatakse vastuvõtmise otsusega sellised planeeringu kehtestamise eeldused, nagu vajalike kooskõlastuste olemasolu. Käesolevast otsusest ei tulene ettekirjutust, millise sisuga peaks olema vallavalitsuse poolt veel langetamata detailplaneeringu vastuvõtmise otsus (kas planeering vastu võtta või jätta see vastu võtmata).

  1. Halduskohtu otsuse punkt 1 tuleb tühistada ja asjas tuleb teha uus otsus, millega tuleb Keila Vallavalitsust kohustada vallavalitsuse 09.01.2001 korralduse nr 14 p-ga 1 algatatud detailplaneeringu menetluse jätkamiseks. Ka selle otsusega rahuldatakse H.-J. Lubergi kaebus. Eeltoodust tulenevalt tuleb Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebus vaatamata halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmisele lugeda rahuldamata jäetuks.
  2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ei muuda ringkonnakohus halduskohtu otsust kohtukulude jaotamise osas (punkt 2). Apellandi apellatsioonimenetluse kohtukulud 9

(10)2-3/391/05 jäävad tema enda kanda, HKMS § 93 lg 1 alusel mõistab ringkonnakohus apellandilt välja kaebuse esitaja apellatsioonimenetluse õigusabikulud summas 2360 krooni. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lauri Madise 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.