3-04-23/1

3-1002/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 27.12.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-1002/2004 Haldusasi V.T. kaebus Maa-ameti peadirektori 08.01.2004.a käskkirja nr 3 „Kohustuslike ettekirjutuste tegemine“ tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 30.11.2005.a Menetlusosalised Kaebaja V.T., esindaja Ingrid Allemann Vastustaja Maa-amet, esindaja Toomas Kutti Kolmas isik H.M., esindaja vandeadvokaat Edith Sassian Kolmas isik Lääne-Viru maavanem (istungile ei ilmunud) Kolmas isik Õigusvastaselt võõraldatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Lääne-Virumaa komisjon (istungile ei ilmunud) Kolmas isik Vihula Vallavalitsus (istungile ei ilmunud) RESOLUTSIOON Jätta V.T. kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. ASJAOLUD
2. Maa-ameti peadirektori 08.01.2004.a käskkirjaga nr 3 „Kohustuslike ettekirjutuste tegemine“ tehti Lääne-Viru maavanemale järgmised kohustuslikud ettekirjutused: 1) kohustada ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni kehtetuks tunnistama oma 30.01.1995.a otsus nr 9998 selle andmisest alates; 2) teha ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni ülesandeks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimikus nr T-246 sisalduvate dokumentide ja asjas täiendavalt kogutud tõendite ning vajadusel täiendavalt kogutavate dokumentide alusel uuesti läbi vaadata Vihula vallas asuva endise Peetri 49 (Sagadi mõisa järgi) õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse (kinnistu nr 4258, pindala 41,47 ha) õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) koosseis ja ulatus ning isikute ring, kellele vara (maa) õigusvastase võõrandamise ajal kuulus, ning määrata kindlaks õigustatud subjektis tunnistatud isiku nõudeõiguse osa suurus, ning teha asjas uus otsus; 3) teha Vihula Vallavalitsusele ettepanek läbi vaadata 28.08.1995.a korraldus nr 419 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“, otsustamaks selle kehtetuks tunnistamine selle andmisest alates; 4) kohustada Vihula Vallavalitsust lahendama endisel Peetri 49 kinnistu maadel asuva ehitise omanikule H.M.le maa otsusõigusega erastamine või hoonestusõiguse seadmine vastavalt tähtaegselt esitatud taotlustele ning seejärel otsustama ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni uue otsuse põhjal õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine vastavalt õigusaktides sätestatule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3. Kaebuses taotletakse Maa-ameti peadirektori 08.01.2004.a käskkirja nr 3 tühistamist. Kaebuse esitaja peab kaevatavat käskkirja tervikuna õigusvastaseks järgmistel põhjustel: Maa-ameti peadirektor, tehes Lääne-Viru maavanemale kohustuslikud ettekirjutused, mille kohaselt maavanem peaks kohustama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne-Virumaa komisjoni tunnistama kehtetuks oma 30.01.1995.a otsus nr 9998, on ületanud temale seaduste jt. alamalseisvate õigusaktidega antud pädevust riikliku järelevalve teostamisel. Maa–ameti peadirektori käskkirjaga tehtud kohustuslikud ettekirjutused tuginevad Maa-ameti järelvalvepädevust ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate õigusaktide ebaõigel kohaldamisel. Riikliku järelevalve teostamise käigus maavanemale kohustuslike ettekirjutuse tegemisel on Maa-ameti peadirektor oma käskkirjas sisuliselt asunud kindlaks määrama õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamisaegset omanikku ning omandireformi õigustatud subjekte, milline õigus ei tulene seadusest ja kuulub üksnes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni pädevusse.
4. Vastustaja leiab, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja esitab kaebusele järgmised vastuväited: Maa-ameti pädevus riikliku järelevalve teostamisel maareformi läbiviimisel on sätestatud muuhulgas ka maareformi seaduses (MRS), mille § 38 lõike 1 kohaselt, viivad maareformi läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused MRS-e alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse 02.03.1997.a jõustunud § 5 lõike 2 kohaselt, tagab omandireformi Vabariigi Valitsus, kes määrab omandireformi erinevate valdkondade eest 2 vastustavad ministrid. Kohalikud omavalitsused teevad omandireformi läbiviimisel seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid. Vabariigi Valitsuse 28.05.1997.a korralduse nr 411-k „Omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavate ministrite määramine“ punkti 1 alapunkti 1 kohaselt, vastutab maa tagastamise, erastamise, munitsipaliseerimise ja riigi omandisse jätmise läbiviimise korraldamise eest keskkonnaminister. Osundatud korralduse punkti 2 kohaselt tuleb vastutavatel ministril koos maavanematega tagada vastavate omandireformi valdkondade üldjärelevalve ja analüüs, õigusaktide väljatöötamine ning luua eeldused reformi läbiviijate tegevuseks. Seega, Vabariigi Valitsus on seaduses sätestatud volitusnormi alusel määranud, et maa tagastamise läbiviimise korraldamise eest vastutab keskkonnaminister ning keskkonnaministril tuleb koos maavanematega tagada vastavate omandireformi valdkondade üldjärelevalve. Vabariigi Valitsus on seaduses sätestatud volitusnormi alusel määranud, et omandireformi käigus esitatakse vara, sh maa tagastamise avaldused maavalitsusele, misjärel antakse nende avalduste menetlemine, st õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu ja väärtuse ning õigustatud subjektide määratlemine ja kindlakstegemine maavanema poolt moodustatud kohaliku komisjoni pädevusse, millele järgneb kohaliku komisjoni poolt vastavate otsuste vastuvõtmine, mille alusel otsustavad kohalikud omavalitsused õigusvastaselt võõrandatud vara, sh maa reaalse tagastamise. Kõigi eelnimetatud toimingute ja otsustuse üle teostab järelevalvet maavanem.
5. Kolmas isik H.M. leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kolmas isik nõustub vastustaja väidetega ja palub nendega arvestada. Maa-amet oli pädev järelvalvet teostama ning tegema selle käigus kohustuslikke ettekirjutusi. ÕVVTK LääneVirumaa komisjoni 30.01.1995.a otsus nr 9998 ja Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a korraldus nr 419 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ olid õigusvastased selle andmise hetkel. Lisaks Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a korralduse nr 419 kehtetusele on haldusakt tühine haldusakt haldusmenetluse seaduse § 63 lõike 2 punkti 5 mõttes. Järelevalve käigus kogutud materjalidest on näha, et ühel päeval, s.o 28.08.1995.a, oli väljaantud kaks erineva sisuga Vihula Vallavalitsuse korraldust nr
7. Kolmandad isikud Lääne-Viru maavanem, ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon ja Vihula Vallavalitsus pole kohtule oma seisukohta kaebuse kohta teatanud. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.1 Kohus nõustub vastustajaga, et Maa-ameti peadirektori 08.01.2004.a käskkiri nr 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine” ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Kaevatava käskkirja adressaat on Lääne-Viru maavanem. Sellega kohustatakse maavanemat sisuliselt läbi viima järelevalvemenetlust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega seonduvates küsimustes ning tehakse ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjonile ja Vihula Vallavalitsusele kohustuslikke ettekirjutusi. Seega ei ole kaevatav käskkiri suunatud kaebajale ning sellest ei tulene tema õigustele mingeid otseseid tagajärgi. Kuna HKMS § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle õigusi haldusakt rikub, jääb V.T. kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. 3 6.2 Kohus leiab, et isegi juhul, kui kaebajal oleks kaebeõigus, ei annaks kaebuse väited alust kaevatava Maa-ameti peadirektori käskkirja tühistamiseks. Kaebuse leitakse ebaõigesti, et kaevatav käskkiri on antud pädevust ületades. Vastustaja pädevus käskkirja andmiseks tuleneb MRS § 38 lõike 2 punktist 3, mille kohaselt on Maa-ametil õigus teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses. Seega on vastustajal õigus teha maareformi läbiviimise küsimuses Lääne-Viru maavanemale kohustuslikke ettekirjutusi. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et Lääne-Viru maavanemal puudub õigus kaevatavas käskkirjas nõutud ettekirjutuste tegemiseks. Seega kaebaja leiab, et kaevatav käskkiri on ka sisuliselt õigusvastane. Maavanema järelevalvepädevus maa tagastamise küsimuses on sätestatud MRS § 15 lõikes 3, mille kohaselt maa tagastamise korraldamise üle teostab järelevalvet maavanem. Maavanema järelevalvepädevus maa erastamise küsimuses tuleneb aga maavanema pädevusest maa erastamise korraldajana. Vastavalt MRS § 22² lõikele 1 korraldab maa erastamist maavanem. Seega on maavanemal õigus teha ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjonile ja Vihula Vallavalitsusele käskkirjas nõutud ettekirjutusi.
9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 93 lõike 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Vastustaja taotleb kaebajalt välja mõista tema poolt kantud kohtukulud, mis seisnevad kuludest õigusabile kokku 12 480 krooni. HKMS § 87 lõike 2 kohaselt võib kohus õigusabikulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuivõrd HKMS § 87 lõige 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 24.04.2001.a otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-01). Kohus on seisukohal, et Maa-ametil puudus käesolevas asjas põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Üldjuhul tuleb eeldada, et oma tegevusvaldkonnas antud akte peab ametiasutus olema ise suuteline kohtus kaitsma oma ametnike kaudu. Kohus leiab, et vaidluse iseloomu arvestades pidi Maa-amet ise olema suuteline käesolevas asjas ennast kohtus esindama. Nimetatud põhjusel jätab kohus HKMS § 87 lõike 2 alusel vastustaja kohtukulude väljamõistmise taotluse rahuldamata ja tema kohtukulud kaebuse esitajalt väljamõistmata. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. Indrek Paukštys Kohtunik 4