3-2180/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 28.detsember 2005, Tallinn Haldusasi H.T.

) § 44 lg-st 1 ja 2 ning §-st

1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub kaevatavad haldusaktid tühistada. Kaebuse põhjendused on järgmised:
2. Kaebajat karistati sama teo eest teistkordselt, kuna kaebaja oli juhtimisõiguse peatamise aluseks olnud väärteo eest rahatrahvi juba tasunud.
3. Kaebaja palub kohtul otsuse tegemisel arvesse võtta, et kaebajal on kaks väikelast, kes õpivad kodust kaheksa kilomeeri kaugusel asuvas koolis ning bussiliinid puuduvad. Kaebaja vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks ja ettevõtluseks.
4. Haldusaktid on motiveerimata ning järgitud ei ole menetlusereegleid. Kaebajale saadeti otsused lihtpostiga; otsused on vormistatud 3 päevast tähtaega rikkudes; ei selgu haldusmenetluse uuendamise alus.
5. Otsuste tegemisel ei ole arvestatud kergendavaid asjaolusid, mis on kaebaja jaoks kaasa toonud ebaproportsionaalse tagajärje. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. Kaebaja juhtimisõiguse peatamise aluseks võeti 06.04.2003, 09.04.2003, 14.10.2003 LS § 7422 lg 2 ja 11.08.2004 LS § 7422 lg 3 rikkumised. 01.09.2004 juhtimisõiguse peatamise otsuses kohaldati ekslikult vale sätet (LS § 413 lg 4), õige alus oli LS § 413 lg
6. Vastustajal puudub kaalutlusõigus juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemisel. Vastustaja leiab, et juhtimisõiguse peatamise aluseks olnud liiklusseaduse säte on põhiseadusepärane ega riku PS § 23 lg-t 3, samuti on kohaldatud normist tulenev piirang proportsionaalne. KOHTU PÕHJENDUSED ARK on teinud kaebaja suhtes kaks otsust. Esimesega (01.09.2004 otsus nr 8281) peatati kaebaja juhtimisõigus 6 kuuks LS § 413 lg 4 alusel. 07.10.2004 otsusest nr 8281 nähtub, et ARK on

§ 44

lg 1 ja 2 alusel uuendanud haldusmenetluse ning § 64 alusel muutunud esialgset otsust õigusliku viite ja juhtimisõiguse peatamise tähtaja osas, pikendades juhtimisõiguse peatamise kestust 24 kuuni.

§ 44

lg 1 p 1-4 kohaselt haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines.

§ 44

lg 2 kohaselt haldusorgan vaatab uuendatud menetluses asja läbi, arvestades käesoleva seaduse

1. peatüki
2. ja
3. jaos sätestatut. Kuna haldusorgan ise ei ole haldusmenetluses menetlusosaliseks ning menetluse uuendamiseks puudus menetlusosalise taotlus ei olnud ARK-il õiguslikku alust haldusmenetlust uuendada. Samuti ei nähtu haldusaktist, millisel

§ 44lg-s 1 sätestatud alusel menetlus uuendati.

Ainuüksi eeltoodud põhjustel on haldusakt (07.10.2004 otsus nr 8281) õigusvastane.

§ 64reguleerib haldusakti kehtetuks tunnistamist.

Haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut kohaldatakse ka haldusakti muutmise suhtes.

§ 64

lg 2 kohaselt haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. 2 Kohus leiab, et kuna juhtimisõiguse peatamine on materiaalses mõttes karistus, siis tuli ARKil esialgse juhtimisõiguse peatamise otsuse muutmisel arvestada karistusõiguse ülpõhimõtteid. Kui 01.09.2004 oli kaebaja juhtimisõigus peatatud kuueks kuuks ning haldusorgan leidis, et kohaldati ekslikult vale normi ning juhtimisõigus oleks tulnud koheselt peatada 24 kuuks, ei saanud kaebajale 07.10.2004 otsusega tulenevalt juhtimisõiguse peatamise olemusest enam raskemat karistust määrata. Selliselt toimides on ARK käitunud õigusvastaselt. Kaebajat karistati LS § 74 22 lg 2 kohase liiklusalase väärteo (lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis) toimepanemise eest kolmel korral, s.o 06.04.2003 (otsus jõustus 22.04.2003), 09.04.2003 (otsus jõustus 25.04.2003) ja 14.10.2003 (otsus jõustus 21.11.2003) ning LS § 7422 lg 3 alusel 11.08.2004 (otsus jõustus 27.08.2004). LS § 41 3 lg 4 kohaselt peatab juhiloa väljaandnud asutus juhtimisõiguse kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud käesoleva seaduse § 74 5 või § 74 22 lg 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist karistusregistriseaduse kohaselt kustutatud. Kuna kaebajal oli seisuga 01.09.2004 neli kiiruse ületamist, mille eest teda karistati LS § 7422 lg-te 2 ja 3 alusel, siis sai ARK kehtiva õiguse kohaselt peatada kaebaja juhtimisõiguse kuueks kuuks LS § 413 lg 4 alusel. Seega kohaldati kaebaja suhtes 01.09.2004 ARK-i otsusega nr 8281 õiget õigusnormi. Tulenevalt LS § 41 3 lg-st 8, mille kohaselt neljandat või enamat korda liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise korral, millal on ette nähtud juhtimisõiguse peatamine, kui liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmiste karistuste kohta ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud, peatab loa väljaandnud asutus juhtimisõiguse 24 kuuks. Seega 01.09.2004 ei oleks ARK saanud kaebaja juhtimisõigust peatada 24 kuuks, kuna LS § 41 3 lg-t 8 saab kohaldada vaid juhul, kui isikul on neli või enam kehtivat karistust selliste liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise eest, mille eest on ette nähtud juhtimisõiguse peatamine. Kohus leiab, et viidatud normi tuleb tõlgendada sõnasõnaliselt arvestades, et juhtimisõiguse peatamine on käsitletav materiaalse karistusena. Karistust ettenägev norm peab olema sõnastatud selgelt ning isikul peab olema võimalik üheselt ette näha, millise karistuse tema tegu kaasa toob. Grammatiliselt tõlgendades ei ole võimalik anda kaebaja suhtes kohaldatud normile vastustaja poolt antud sisu. Kuna 06.04.2003 rikkumist ei saanud LS § 41 3 lg 8 kohaldamisel arvesse võtta (kuna selle eest eraldi ei saanud peatada juhtimisõigust), ei olnud kaebajal seisuga 01.09.2004 nelja juhtimisõiguse peatamist kaasa toovat kehtivat rikkumist, mistõttu tuligi kohaldada LS § 41 3 lg-t 4 ja peatada kaebaja juhtimisõigus kuueks kuuks. Kuna kohaldatud norm (LS § 413 lg 4) ei võimalda haldusorganil teha otsust kaalutlusõigust kasutades, samuti ei võimalda kaevatava 01.09.2004 otsuse nr 8281 aluseks olev norm kohtule diskretsiooniõigust, tuleb järgnevalt analüüsid kaebaja väiteid asjassepuutuva normi põhiseadusevastasusest. Kaebaja on kaebuses sisuliselt leidnud, et põhiseadusevastasus seisneb topeltkaristamise keelu rikkumises (PS § 23 lg 3) ja seadusandja poolt valitud abinõu ebaproportsionaalsuses. Riigikohtu üldkogu on juba 25.10.2004 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-10-04 leidnud, et juhtimisõiguse peatamine ei ole teistkordne karistamine ühe ja sama teo eest. Kaebaja ei ole esitanud argumente, mis annaksid alust käesolevat asja lahendaval kohtul asuda teistsugusele seisukohale. Seega kohus ei pea LS § 413 lg-t 4 kõnealusel põhjendusel ning arvestades Riigikohtu põhistusi põhiseadusevastaseks. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb PS §-st

1. Põhiseaduse § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning 3 piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine peab olema tagatud nii õigusloomes kui õigusnormi kohaldamisel. Kaebaja leidis, et juhtimisõiguse peatamine piirab ebaproportsionaalselt liikumisvabadust ning takistab perekonna eest hoolitsemise kohustuse täitmist; tööl käimist ja ettevõtlusvabadust. Kaebaja selgitas kohtuistungil (tlk 86, 87), et perefirma tegeleb käsitööga ning töölised elavad kohtades, kus buss ei käi. Kaebaja emal on liikumisega probleeme, ema elab Pärnumaal Tali külas ning vajab abi. Kaebaja pere elab Tartu äärelinnas ja lastel tuleb bussiga kooli pääsemiseks ümber istuda, mistõttu on kooliskäimine raskendatud. Kaebaja on ühiskondlikult aktiivne ja peab seetõttu palju ringi liikuma. Kohtutoimikusse on esitatud tõenditena Miina Härma Gümnaasiumi õiend (tlk 56); perefirma 2004 majandusaasta aruanne (tlk 69); Tali Vallavalitsuse õiend (tlk 72); Pärnu VEK otsus (tlk 73); Tartu Linnavolikogu õiend (tlk 74); firma Kyyrix õiend (tlk 75); Lions klubi teatis (tlk 76). Kaebaja juhtimisõigus oli kuni esialgse õiguskaitse kohaldamiseni peatatud üle kuue kuu, seega on 01.09.2004 otsus sisuliselt täidetud ning juhtimisõigusega kaasnevaid tagajärgi kaebajale enam kaasneda ei saa. Samas leiab kohus faktiliste asjaolude põhjal, et kuna kaebaja abikaasal on juhiload, ei olnud kaebaja juhtimisõiguse peatamisega tekkinud olukorda, kus laste kooli viimine oli muutunud võimatuks, samuti on kaebaja enda ütlustega tõendatud, et lastel oli võimalik kasutada ka ühistransporti. Õiguslikult ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebaja töölkäimine muutus juhtimisõiguse peatamise tagajärjel võimatuks või raskendatuks, arvestades, et PS § 29 ei kaitse juba tekkinud teenistus või töösuhet (Riigikohtu otsuse p 68 asjas nr 3-4-1-2-05). Samuti ei ole kaebaja ettevõte lõpetanud tegevust põhjusel, et kaebaja ei saanud juhtimisõigust kasutada. Riigikohtu üldkogu on analoogilises asjas teinud lahendi 27.06.2005 nr 3-4-1-2-05, leides (otsuse p 37 ja 74-77), et vastuolu PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega ei esine. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas asjaolusid mis annaksid alust tunnistada asjassepuutuv norm PS §-ga 11 vastuolus olevaks. Viidatud üldkogu otsuse kohaselt: „Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane./…/Üldkogu peab siinkohal vajalikuks märkida, et meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 24). /…/ Üldkogu märgib, et põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada. 4 Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. /…/ Üldkogu leiab samuti, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist.“ Kaebaja pidi juhtimisõiguse peatamisega kaasnevate raskustega nii enda kui oma pereliikmete jaoks arvestama enne liiklemiseks kehtestatud reeglite rikkumist. Seadusandja kehtestas juhtimisõiguse peatamise abinõuna liikluskorra tagamiseks ning teiste liiklejate elu ja tervise kaitseks. Ka kõnealuse põhistuse osas ei ole kohtul alust asuda käesolevas asjas teistsugusele seisukohale, kui Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium analoogilistes asjades. Kohus leiab, et kuigi kaevatav otsus (01.09.2004 otsus nr 8281) on motivatsioonivigadega ning rikutud on menetlusnõudeid, ei kuulu haldusakt selle tõttu tühistamisele, kuna tegemist ei ole vigadega, mis mõjutasid asja otsustamist.

§ 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 01.09.2004 otsus nr 8281 ei ole õigusvastane, mistõttu tuleb kaebus selle tühistamiseks jätta rahuldamata. Küll kuulub tühistamisele ARK-i 07.10.2004 otsus nr 8281 kohtu poolt eelnevalt esile toodud põhjendustel. Lähtudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse 01.09.2004 otsuse tühistamise osas rahuldamata ning tühistab HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel 07.10.2004 otsuse. Kohtukulude väljamõistmist kumbki pool ei taotlenud. Kristina Maimann kohtunik 5