← Eesti

3-05-29/3

Obsah (4)§ 30§ 38§ 91§ 12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Oliver Kask ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2005, Tallinn Haldusas

) §- le 30, Vabariigi Valitsuse 10.02.1999 määrusega nr 57 kinnitatud Kolga lahe maastikukaitseala kaitse-eeskirjale (kaitse-eeskiri) ning Maa-ameti 06.09.2004 kirjale nr 1-6/

  1. V. P. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Jõelähtme Vallavalitsuse 20.12.2004 korraldus nr 817 tühistada ja Jõelähtme Vallavalitsust kohustada asuma teostama Rammu saare ülemise päevamärgi juurde maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid. Kaevatav korraldus rikub kaebaja omandiõigust. Kaebaja nõudeõigus maa erastamiseks tuleneb Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-st
  2. MRS § 20 lg 12 kohaselt on ka looduskaitsealal asuva ehitise omanikul õigus erastada ehitise teenindusmaa. Kolga lahe maastikukaitseala kaitseeeskiri ei keela maa erastamist. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 a.p 4 kohaselt ei võta vallavalitsus hilisemaid kui 15 päeva jooksul saabunud vastuseid arvesse – Maa-amet on vastanud Jõelähtme Vallavalitsuse 10.08.2004 nr 5.2-2.5/1479 koostatud järelepärimisele alles 06.09.2004 nr 1-6/
  3. Ka tugineb Maa-amet paljasõnalistele väidetele ehitise kohta ja suunab kohalikku omavalitsust kaebuse esitajale kuuluva ehitise sundvõõrandamisele. Vastuses kaebusele Jõelähtme Vallavalitsus ei nõustu kaebusega. 04.03.2004 Veeteede Ameti poolt avaldatud Teadaannetes Meremeestele on märgitud, et seisuga 01.01.2004 on Rammu saare ülemine päevamärk tühistatud ja sihtotstarbelisest kasutusest navigatsioonimärgina välja arvatud. Päevamärk (30 m kõrgune betoonvundamendil asuv metallkonstruktsioon) asub Rammu saarel sihtkaitsevööndis. Vabariigi Valitsuse 10.02.1999 määruse nr 57 p 2 kohaselt on Kolga lahe maastikukaitseala valitsejaks Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus. 21.07.2004 käis valla poolt moodustatud komisjon Rammu saarel kohapeal kontrollimas päevamärgi tehnilist seisukorda ja tõdes, et päevamärk on lagunenud, roostes ja selle juures viibimine on eralduvate metallplaatide tõttu ohtlik. Tulenevalt MRS § 222 alusel Harju maavanema ja Jõelähtme Vallavolikogu 26.05.1997 sõlmitud kokkuleppest on Jõelähtme vallas maa erastamise korraldajaks Jõelähtme Vallavalitsus. Päevamärgi näol on tegemist lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitisega, mida MRS § 6 lg 31 kohaselt ei käsitata ehitisena, mille juurde oleks õigus erastada maad. Kuna kaitse-eeskiri ei võimalda ehitise korrastamiseks tehtavaid töid, pole ehitise korrastamine ja maa erastamine võimalik. Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus palub jätta kaebus rahuldamata. Rammu saar kuulub Harju Maavalitsuse 18.12.1991 määrusega nr 232 moodustatud Kolga lahe maastikukaitsealasse. Kolga lahe maastikukaitseala kaitse-eeskirja kohaselt on kaitseala põhieesmärgiks Põhja-Eesti väikesaartele iseloomulike maastike ning koosluste ja liikide kaitse. Kolga lahe maastikukaitseala kuulub terves ulatuses Euroopa Komisjonile esitatavasse Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja, s.h nii linnualade nimekirja kui loodusalade nimekirja (Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr. 615-k). Saarte maastikke ohustavate teguritena nimetatakse Kolga lahe maastikukaitseala kaitsekorralduskavas üleliigset tallamist, ehitustegevust ning masinatega sõitmist. Linnustikku ohustavate tegevustena nimetatakse Kolga lahe maastikukaitseala 2

(8)2-3/793/05 kaitsekorralduskavas linnustiku häirimist – paadiliiklust merel ning inimeste viibimist saarel. Saarte maastike ja elustiku kaitseks on Kolga lahe maastikukaitseala tsoneeritud majandustegevuse piiramise astmest lähtudes piirangu- ja sihtkaitsevööndisse. Suurem osa Rammu saarest kuulub sihtkaitsevööndisse ning Rammu saare ülemine päevamärk asub Kolga lahe maastikukaitseala Rammu sihtkaitsevööndis. Kaitse-eeskirjaga on Rammu sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine ning inimeste liikumine väljaspool teid ja radu ajavahemikul 1. aprillist 20.juulini. Kaitse-eeskirjaga ei ole lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd. Rammu saarel puudub infrastruktuur, mille abil oleks võimalik ehitus- ja majandustegevust läbi viia ja ehitustööd päevamärgi juures tooksid kaasa pöördumatud muutused saare loodusele. Rammu saare ülemist päevamärki tuleb käsitleda kui kasutusest väljalangenud, lagunenud ja maastikupilti kahjustavat ehitist, mille korrastamist Kolga lahe maastikukaitseala kaitse-eeskiri ei võimalda. Tallinna Halduskohtu 26.04.2005 otsusega nr 3-52/2005 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Vaidlusalune Rammu päevamärk on navigatsioonimärgina kasutusest väljalangenud – 2004 Teadaanded Meremeestele nr 1 teadaanne nr 4 b kohaselt on tühistatud Rammu liitsihi ülemine päevamärk. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et soovib päevamärgi kasutusele võtta vaatlustornina. Päevamärgi kasutamine vaatetornina ilma remondita on tervisele ja elule ohtlik. Sama leiti kaebaja poolt esitatud ekspertarvamuses. Seega on tegemist kasutusest väljalangenud ehitisega. MRS ja Korra tõlgendamisel tuleb lähtuda ehitise kasutamise võimalikkusest. Juhul, kui ehitis on sedavõrd lagunenud, et ilma remontimata pole teda tervisele ja elule ohutult võimalik kasutada, tuleb lugeda teda lagunenud ehitiseks, mille kordategemiseks võib kohalik omavalitsus enne teenindusmaa määramist määrata tähtaja. Lagunenud ehitise poolt ümbruse või maastikupildi kahjustamist tuleb eeldada juba seoses asjaoluga, et ehitis on lagunenud ning vajab kordategemist. Kaebuse esitajale kuuluva päeva märgi suhtes kuuluvad kohaldamisele MRS § 6 lõige 31 ning Korra punkt 3 ning nendest tulenevad erastamise erisused, mistõttu päevamärki saab käsitleda MRS § 20 lõike 12 kohase ehitisena ning selle juurde teenindusmaad erastada alles pärast päevamärgi kordategemist.

§ 30

lg 4 p 6 kohaselt võib sihtkaitsevööndis kaitse-eeskirjaga lubada tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta ehitise püstitamist kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks ja olemasolevate ehitiste hooldustöid. Kaitse-eeskirja p 19 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, välja arvatud kaitse-eeskirja punktides 6-8 ja 10-11 lubatud tegevused ning p 19 loetletud koosluste ja liikide säilimiseks vajalikud või neid mittekahjustavad tegevused. Kaitseeeskiri sõnaselgelt ei luba olemasolevate ehitiste hooldustööde teostamist. Kaebuse esitajale kuuluva päevamärgi hooldustöid ei saa võrdsustada kaitse-eeskirja punkti 19 alapunktis 9 loetletud ehitiste rajamisega, kuna viimased rajatakse kaitseala tarbeks ning nende rajamiseks on vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Seega tuleb järeldada, et

ja kaitse-eeskiri koosmõjus ei luba kaebuse esitajale kuuluva päevamärgi remonditööde teostamist. Olukorras, kus

ja kaitse-eeskiri välistavad päevamärgi remonditööde seaduslikkuse ning ehitise korrastamine on MRS § 6 lõike 31 ning Korra punkti 3 kohaselt ehitisele teenindusmaa määramise eeltingimuseks, on kohalik omavalitsus õigesti jätnud teenindusmaa määramata. Jõelähtme Vallavalitsuse 20.12.2004 korralduse nr 817 tühistamiseks puudub alus. Korraldus on seaduslik ning ka faktiliselt põhjalikult motiveeritud. Kuigi

ja kaitse-eeskiri ei puuduta erastamist, pidi kohalik omavalitsus erastamise eeltoimingute tegemist alustades kõigepealt kindlaks tegema erastamise võimalikkuse ning kuna erastamise võimalikkus on MRS ja Korra kohaselt seatud sõltuvusse ehitise korrastamisest, pidi kohalik omavalitsus olukorras, kus ta tuvastas ehitise 3

(8)2-3/793/05 mittekorrasoleku,

ja kaitse-eeskirja alusel kindlaks tegema, kas ehitise korrastamine on sihtkaitsevööndile kehtestatud piiranguid arvestades lubatud. Kuivõrd

ja kaitse-eeskiri ehitise korrastamist ei luba, on Jõelähtme Vallavalitsuse korralduses toodud viited täiesti asjakohased. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses palub V. P. halduskohtu otsus tühistada, sest kohtuotsus on vastuolus materiaalõiguse normidega ja protsessinormidega. Apellant leiab, et kohtuotsus on vastuolus looduskaitseseadusega, ehitusseadusega ja kaitseeeskirjadega, samuti tuleb kaaluda kaitse-eeskirjade vastavust põhiseadusele.

§ 30

lg 4 p 6 kohaselt võib kaitse-eeskirjaga lubada olemasolevate ehitiste hooldustöid. Apellandi arvates ei ole ega saa ehitise kordategemisel olla mingit kahjulikku mõju ja see ei takista mingil määral loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist ega saa kahjustada kaitstava loodusobjekti seisundit. Kaitse-eeskirja p-s 19 on keelatud tegevuste kõrval loetletud tegevused, mida saab teha kaitseala valitseja nõusolekul. Muuhulgas on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste andmine, metsamajanduskava väljastamine jne. Selliste tegevuste lubatavus näitab selge lt, et kaitse-eeskirjad ei keela majandustegevust ja ettevõtlust sihtkaitsevööndis. Ühe ehitise kordategemine ei ole sisuliselt isegi mitte majandustegevus ja ettevõtlus, vaid ehitise normaalne hooldamine, mis on iga omaniku kohustus ja tuleneb ES §-st 29 lg 4. Kaitseala valitsejal on õigus anda omapoolsed tingimused hooldamiseks ja kordategemiseks kooskõlas

ja kaitsekorrast tulenevate kitsendustega. Kaitseala valitsejal ei ole seadusest tulenevat õigust keelata ehitise omanikul ehitist hooldamast ja korrastamast viitega kaitse-eeskirjale. Kohus on jätnud arvesse võtmata, et kõnealusele ehitisele oli nõukogude ajal maakasutus määratud ning seoses sellega puudus vallavalitsusel üldse õigus kaaluda seda, kas teenindusmaa määratakse või mitte. Samuti ei ole arvestatud asjaoluga, et ehitis ei ole sihipärasest kasutamisest välja langenud apellandi süül. Nimetatud looduskaitsealal sihtkaitsevööndis asuv ehitis kuulus varem riigile ja riik on selle ehitise ise erastanud. Seega ei näinud riik takistusi, et selline ehitis ei võiks olla eraomandis, mistõttu ei saa olla takistatud selle ehitise juurde ka teenindusmaa määramine ega ehitise kordategemine. Kui kaitse-eeskirja p 19 tõlgendada viisil nagu seda tegi halduskohus, on see vastuolus looduskaitseseadusega. Samuti on nimetatud eeskiri vastuolus ka põhiseaduse §- ga 32, mille kohaselt piiranguid oma vara ja omandi käsutamiseks saab ette näha ainult seaduses. Vastuses apellatsioonkaebusele Jõelähtme Vallavalitsus apellatsioonkaebusega ei nõustu. Päevamärgi näol on tegemist lagunenud, ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustava ehitisega, mida MRS § 6 lg 31 kohaselt ei käsitata ehitisena, mille juurde oleks õigus erastada maad. Apellant leiab, et ES § 29 lg 4 tuleneb tal kohustus ehitise omanikuna tagada ehitise ning selle asukoha maaüksuse korrashoid ja ohutus ümbruskonnale ehitamise ajal ja ehitise kasutamisel. Kuid päevamärk on kasutusest väljas ja lisaks sätestab

§ 38lg 7, et kaitsealal reguleerib ehitamist kaitseala kaitse-eeskiri.

Asjakohatu on apellandi väide, et tulenevalt nõukogude aegsest maaeraldusest päevamärgi juurde, puudus vallavalitsusel õigus kaaluda teenindusmaa määramist. Vallavalitsusel puudub MRS § 6 lg 31 kohaselt õigus maa erastamiseks lagunenud ja kasutusest väljas oleva ehitise juurde.

§ 30

lg 4 p 6 annab võimaluse kaitse-eeskirja kehtestajale teatud tingimuste olemasolul kaitseeeskirjaga lubada olemasoleva ehitise hooldustöid. Kolga lahe maastikukaitseala eeskirjad ei anna luba olemasolevate ehitiste hooldustöödeks.

sõnastus eeldab, et kaitse-eeskirjas oleks loa andmine sõnaselgelt välja kirjutatud.

ja kaitse-eeskirja koostoimest selgub, et olemasolevate ehitiste hooldustööd ei ole Rammu saare sihtkaitsevööndis lubatud. 4

(8)2-3/793/05 Kaitse-eeskiri on kehtiv, sest

§ 91

lg 1 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist moodustatud kaitsealade ja looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord jäävad kehtima kuni käesoleva seaduse alusel kehtestatud kaitse-eeskirjade jõustumiseni või kaitse kehtetuks tunnistamiseni. Tähelepanuta tuleb jätta apellandi nõue vaadata läbi Vabariigi Valitsuse 10.02.1999 kaitse-eeskirja vastavus põhiseadusele. HKMS § 34 lg 3 kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Tegelikult puudub vastuolu kaitse-eeskirjade ja põhiseaduse vahel. Määrusega kehtestatud kord üksnes täpsustab seadust ning ei kehtesta iseseisvaid aluseid isiku õiguste piiramiseks. Kooskõlas PS § 87 lg 6 on Vabariigi Valitsusel põhiseaduslik õigus anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.

on üldnorm, mis jätab paljud olulised küsimused kaitse-eeskirjaga reguleerimiseks.

§ 12lg 1 on kirjas, et kaitseala kaitsekord määratakse kaitse-eeskirjaga.

Vastuses apellatsioonkaebusele on Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Looduskaitseseadus annab õigusliku aluse selleks, et teha piiratud juhtudel erisusi

§ 30lg 2 sätestatud üldistest kitsendustest.

Kolga lahe maastikukaitseala kaitse-eeskirja p 11 on üldnorm, mis saab rakenduda üksnes siis, kui kaitse-eeskirjas on ka konkreetselt lubatud olemasolevate ehitiste hooldustöid või uute ehitiste püstitamist. Seda kaitse-eeskiri aga ei luba, mistõttu kohaldub üldine sihtkaitsevööndi majandustegevuse keeld. Ehitusseadus kohustab tõepoolest ehitise omanikku tagama ehitise ja selle ümbruse korrashoiu. Seega on tegu õigusnormide konkurentsiga. Looduskaitseseaduse säte on antud juhul erinormiks, sest ta kohaldub üksnes väga piiratud territooriumitel, mistõttu kohaldamisele kuulub

sätestatud piirang. Kaitseala valitseja ei saa otsustada seda, kas antud sihtkaitsevööndis tuleks ehitisi korrastada või mitte. Kaitse-eeskiri ega seadus ei anna talle nendes küsimustes otsustuspädevust. Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 1 saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses üldjuhul kontrollida õigustloovate aktide kooskõla põhiseadusega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-31-03 leidnud, et Vabariigi Valitsuse määruseid, millega määratakse asja avalik-õiguslikku seisundit, tuleb käsitleda üldkorraldusena, s.t halduse üksikaktina, mistõttu ei ole võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida Kolga lahe maastikukaitseala kaitse-eeskirja kooskõla põhiseadusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohtus käib vaidlus selle üle, kas ülemise päevamärgi näol on tegemist kasutusest välja langenud ja lagunenud ümbrust või maastikupilti kahjustava ehitisega, mille juurde maa erastamine MRS § 6 lg 31 kohaselt ei ole võimalik ilma ehitist korrastamata. Samuti asjaolu üle, kas kaitseeeskiri lubab teatud tingimustel ehitise hooldustööd või keelab need täiesti. MRS § 6 lg 31 sätestab: „ Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta. Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 1. lõike punktis 8 sätestatu alusel. Kui kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist.“ 5

(8)2-3/793/05 Kuna maareformi seadus ei käsita ehitisena lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi, välistab seadus maa erastamise selliste ehitiste juurde sõltumata sellest, kas varem oli selle ehitise juurde krunt määratud või mitte. Seepärast ei ole asjakohane kaebaja väide, et ülemise päevamärgi juurde oli krunt kindlaks määratud ning kohalik omavalitsus ei pidanudki asuma tegelema teenidusmaa määramisega. Vallavalitsuse korraldusega ei lahendatud üksnes teenindusmaa määramise küsimust, vaid keelduti kaebajale maa erastamisest ja lõpetati sisuliselt kaebaja maa erastamise taotluse menetlus. Siinkohal tuleb veel märkida, et varasema krundi olemasolu ei omaks tähtsust ka seetõttu, et kaebaja ei saaks tulenevalt kohaldamisele kuuluvast erinormist – MRS § 20 lg 12 - päevamärgi juurde maad erastada ühelgi juhul rohkem kui teenindusmaa ulatuses. Ehitise vastavuse hindamine seadusega sätestatud tingimustele kuulub vallavalitsuse pädevusse. Vallavalitsus lähtus käesoleval juhul ehitise ülevaatusel tuvastatust ja asjaolust, et ehitist ei kasutata enam sihtotstarbeliselt. Ülemine päevamärk püstitati navigatsioonimärgina ning selliselt kasutamist enam ei leia. Veeteede Amet, kelle pädevuses on navigatsioonimärgistuse korraldamine vastavalt meresõiduohutuse seaduse §- le 47, tühistas Rammu liitsihi ülemise päevamärgi alates 01.01.2004 (lk 44). Vastav taotlus ülemise päevamärgi kustutamiseks oli esitatud Veeteede Ametile juba päevamärgi eelmise omaniku OÜ * poolt (vt toimiku lk 72 kiri 18.07.2003), kes soovis päevamärgi kas maha monteerida või võtta kasutusele vaatlustornina. Kohaliku omavalitsuse poolt ehitise ülevaatusel 21.juulil 2004 osalenud valla maaosakonna juhataja, vallasekretär, valla jurist, kaitseala valitseja ja Anija metskonna metsaülem tuvastasid, et metalltorni ülemises osas asuvad metallplaadid on pooles mahus alla kukkunud, osad plaadid on kohe kukkumas, torni viiv uks on katki ja metalltrepp tornist eemal, torn jätab ebakindla mulje ja torni ükski ülevaatusel osalenutest ronida ei söandanud (lk 50). Kaebaja ei ole nõus, et päevamärk on lagunenud. Tema poolt asjas esitatud ekspertarvamuse kohaselt (lk 76) on torn suhteliselt heas korras, metalli roostekahjustused on hakanud eralduma aga pole avariiohtlikult levinud, flantsühendused on suhteliselt heas korras, samuti torni ühendus vundamendiga; sisetrepp on kasutuskõlblik. Küll on osaliselt lagunenud ja alla kukkunud torni ülaosas asuv metallekraan. Ringkonnakohus nõustub kohaliku omavalitsuse ja kohtu seisukohaga, et vaidlusalune päevamärk on lagunenud ehitis MRS § 6 lg 31 mõttes. Nii kaebaja poolt kutsutud ekspert kui kohaliku omavalitsuse komisjon on leidnud, et torn on roostekahjustustega ning osa ülemisi metallekraani plaate on alla kukkunud ja osa kukkumisohus. Kuigi roostekahjustuse ulatus metalltorul ei ole täpselt kindlaks tehtud, on metallkonstruktsiooni roostekahjustus asjaolu, mis viib kõrvaldamata jätmise korral torni kiire hävinemiseni. Samuti on inimeste tervisele ja elule ohtlikud allakukkumisohus metallplaadid. MRS § 6 lg 31 eesmärk on takistada maa erastamist ehitise juurde, mille omanik on ehitise edasise sihipärase kasutamise ja säilimise suhtes ükskõikne ning huvitub üksnes maa omanikuks saamisest soodsatel tingimustel. Seepärast tähendavad kohaliku omavalitsuse poolt nõutavad korrastustööd muuhulgas ehitise viimist seisukorda, kus selle edasine lagunemine on peatatud. Vaidlusaluse metalltoru osas oleks sellisteks korrastustöödeks, nagu ka kaebaja poolt torni ülevaatuseks kaasatud ekspert on leidnud, torni korrosioonikahjustuste mahakraapimine, torni töötlemine korrosioonitõrjevahendiga ning torni katmine värviga, lisaks lahtiste metallplaatide kõrvaldamine. Ilmne on, et roostekahjustusega ja kattevärvi suures osas kaotanud torn (vt fotod maa erastamise toimikus), millel osa metallplaatidest on lahti või alla kukkunud, kahjustab maastikupilti ja ümbrust. 6
(8)2-3/793/05 Seega on kohalik omavalitsus õigesti leidnud, et ilma ehitise kordategemiseta ei ole käesoleval juhul maa erastamine võimalik. MRS § 6 lõige 3¹ annab kohalikule omavalitsusele kaalutlusõiguse, kas ta määrab tähtaja ehitise kordategemiseks või ehitise kõrvaldamiseks. Kaalutlusõiguse teostamisel saab kohalik omavalitsus lähtuda ehitise lagunemise astmest, omaniku seisukohast ning ehitise kordategemist mõjutavatest muudest teguritest. Käesolev päevamärk ei ole sedavõrd lagunenud, et selle kordategemine oleks ebaotstarbekas, samuti soovib ehitise omanik seda edasi kasutada kui mitte navigatsioonivahendina siis vaatlustornina. Kohalik omavalitsus on peale Harjumaa keskkonnateenistusega konsulteerimist leidnud, et kaitse-eeskiri keelab ehitise hooldustööd ning seetõttu pole ehitise kordategemine võimalik. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ja kohus on siinkohal kaitse-eeskirja ja

-st ebaõigesti tõlgendanud.

kehtestati 10.mail 2004, kaitse-eeskiri võeti vastu 20.02.1999 ning kehtib tulenevalt

§ 91lg 1 kuni uue kaitse-eeskirja jõustumiseni või kaitse kehtetuks tunnistamiseni.

Kuna kaitse-eeskiri on varasem kui seadus, ei ole seaduses kasutatav terminoloogia üheselt kaitse-eeskirjale üle kantav ning leidmaks vastust küsimusele, kas kaitse-eeskiri võimaldab olemasoleva ehitise hooldustöid vaatamata sellele, et sellist luba sõnaselgelt kaitse-eeskirjas ei sisaldu, tuleb

ja kaitse-eeskirja tõlgendada.

§ 30

lg 4 p 6 kohaselt võib kaitse-eeskirjaga kaitstava loodusobjekti säilitamiseks vajalike tegevustena või tegevustena, mis seda objekti ei kahjusta, lubada sihtkaitsevööndis olemasolevate ehitiste hooldustöid. Kaitse-eeskirja punkt 19 lubab muu- hulgas kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis kehtestada detailplaneeringut ning anda välja projekteerimistingimusi. Detailplaneeringu koostamise või projekteerimistingimuste väljastamisega määratakse vastavalt ehitusseaduse §-le 19 tingimused ehitise püstitamiseks koostatavale ehitusprojektile. Kuni 1.jaanuarini 2003 kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 2 nägi ette, et detailplaneering tiheasustusega alal ja projekteerimistingimused hajaasustusega alal annavad aluse uute hoonete ehitamiseks või olemasolevatele juurdeehituse tegemiseks. Seega annab kaitse-eeskiri kaitseala valitseja nõusolekul võimaluse uute hoonete ehitamiseks või olemasolevate laiendamiseks. Kaitseeeskirja p 19 alap 9 kohaselt on uute hoonete rajamine sihtkaitsevööndis võimalik üksnes kaitseala tarbeks, kuid nimetatud punktis toodud piirangut ei saa laiendada eelnevatele kaitseala valitseja nõusolekul lubatavatele tegevustele. Kuna kaitse-eeskiri lubab kaitseala valitseja nõusolekul ehitustegevuse näiteks olemasoleva hoone laiendamiseks, peaks samadel tingimustel olema lubatav ka olemasolevate ehitiste hooldustööd. Seepärast ei ole õige vaidlusaluses korralduses võetud seisukoht, et kaitse-eeskiri keelab olemasoleva ehitise hooldustööd. Olemasoleva ehitise hooldustööd on võimalikud kaitseala valitseja nõusolekul. Kui kaitseala valitseja sellist nõusolekut ei anna, peab ta vastama taotlusele motiveeritud keeldumisega (kaitse-eeskirja p 12). Kaitseala valitseja poolt nõusoleku andmine eeldab diskretsiooni kohaldamist. Käesoleval juhul on kaitseala valitseja teatanud vallavalitsusele, et olemasoleva rajatise taastamine ja hooldamine on sihtkaitsevööndis keelatud kaitse-eeskirjaga. Seega ei ole keskkonnateenistus diskretsiooni teostanud. Tegemist on haldusmenetluse käigus tehtud diskretsiooniveaga, mille eest vastutab lõpliku haldusakti andja. Seepärast on korraldus maa erastamisest keeldumise kohta õigusvastane ja tuleb tühistada. Maa erastamise avalduse uuel menetlemisel peab kohalik omavalitsus pöörduma kaitseala valitseja poole taotlusega olemasoleva ehitise hooldustöödeks loa saamiseks vastavalt kaitse-eeskirja p- le 12. Taotluses tuleb kirjeldada vajalikud hooldustööd, et kaitseala valitseja saaks hinnata nende võimalikkust sihtkaitsevööndis. Selleks tuleb vajadusel teostada uus päevamärgi ülevaatus selle omaniku osavõtul, et kindlaks teha, kas lisaks metallekraani eemaldamisele, roostekahjustuse 7

(8)2-3/793/05 mahakraapimisele, korrosioonitõrje vahendiga töötlemisele ja värvimisele on vajalik ka toru seintes roostekahjustustega osade asendamine või muud tööd. Otstarbekas on teha kaitseala valitsejale alternatiivne taotlus ja küsida nõusolekut torni lammutamise tingimuste osas, sest arvestades kaitseeeskirjas sätestatut, on kõik tegevused sihtkaitsevööndis lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Maa erastamise avalduse menetlemist ei ole alus t lõpetada enne, kui kaebajale kuuluva torni saatus on selge. Seega tuleb kaebajale sõltuvalt kaitseala valitseja seisukohast teha ettekirjutus kas torni kordategemiseks või kõrvaldamiseks. Kui kaebaja ettekirjutust ei täida, saab kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 1 p-s 8 sätestatud abinõu ja torn sundvõõrandada. Kuni sundvõõrandamiseni säilib kaebajal AÕS RakS § 13 lg 3 kohaselt õigus saada maa omanikuks. Seega on põhjendatud ka kaebaja nõue kohustamaks kohalikku omavalitsust jätkama maa erastamise eeltoimingute tegemist. Eeltoimingute hulka kuulub ka ehitise kordategemise võimaluste selgitamine. Mis puudutab kaebaja väidet tema põhiseaduslike õiguste rikkumise kohta kaitse-eeskirjaga, siis siinkohal tuleb märkida, et kitsendused kaebajale kuuluva torni kasutamiseks ja käsutamiseks tulenevad

-st.

§ 30

lg 4 p 6 keelab üldjuhul olemasoleva ehitise hooldustööd sihtkaitsevööndis ning võimaldab neid teha üksnes siis, kui kaitse-eeskiri lubab. Samuti ei sõltu MRS § 6 lg 31 kohaselt ehitise kordategemise või lammutamise ettekirjutuse tegemise sellest, kas ehitis oli lagunenud juba enne kui kaebaja selle omandas või lagunes kaebaja süül. Kaebaja ei omandanud nimetatud ehitist riigilt vaid osaühingult, seepärast ei ole riik kaebajale andnud lootust, et ta saab üleantud torni juurde maad erastada. Maa erastamise võimalikkus sõltub seadusega ettenähtud tingimuste täitmisest. Kaebaja on halduskohtus taotlenud ekspertiisiakti muretsemise kulude tasumist summas 10 620 krooni. Nimetatud summa näol on tegemist dokumentaalse tõendi saamise kuluga HKMS § 85 lg 2 tähenduses. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb nimetatud summa vastustajalt välja mõista (HKMS § 93 lg 6 ja lg 1). Viive Ligi Oliver Kask Silvia Truman 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.