3-05-603/1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 10.01.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-987/2005 Haldusasi A.T.’i kaebus Põhja Politseiprefektuuri poolt 19.11.2004 tekitatud varalise ja mittevaralise kahju, summas 17 300 krooni, hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 28.12.2005 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja A.T., kaebuse esitaja volitatud esindaja Gennadi Kull, vastustaja Põhja Politseiprefektuur, vastustaja volitatud esindaja Tiina Vellet RESOLUTSIOON Mõista Põhja Politseiprefektuurilt A.T.i kasuks välja varaline ja mittevaraline kahju, summas 3560 (kolm tuhat viissada kuuskümmend) krooni ning riigilõiv, summas 106 (ükssada kuus) krooni. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 10.01.2006 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 10.01.2006 (HKMS § 31 lg 1, 5). ASJAOLUD 20.11.2004 koostas Põhja PP Põhja PO nooremkonstaabel Irina Saks väärteoprotokolli selle kohta, et 19.11.2004 kell 21.30 eiras A.T. Tallinnas Sõle-Kopli ristmikul olevas Maleva trammipeatuses võimuesindaja politseiametniku Uudo Sepa seaduslikku korraldust, lõpetada ebatsensuursete sõnade kasutamine, karjumine ning kaasa tulla, millega rikkus alkoholiseaduse § 70 ja karistusseadustiku § 276 nõudeid. Väärteoprotokolli kohaselt oli A.T. ilmsete alkoholijoobe tunnustega ning eelnevalt alkoholi tarvitanud (toimiku lk. 31). 17.12.2004 koostas Põhja PP Põhja PO konstaabel Riina Printsmann otsuse väärteoasjas nr. 2318,04,006629, millega määras A.T.’ile alkoholiseaduse § 70 ning karistusseadustiku § 276 alusel karistuseks rahatrahvi (toimiku lk. 46-47). 26.01.2005 Tallinna Linnakohtu otsusega väärteoasjas nr. 4-5/05 tühistas kohus Põhja PP Põhja PO konstaabel Riina Printsmann’i 17.12.2004 otsuse väärteoasjas nr. 2318,04,006629 ning lõpetas väärteomenetluse A.T.i suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna teos puuduvad 1 väärteo tunnused. Otsuses tuvastas kohus, et politseiametniku poolt menetlusnormide mittenõuetekohane täitmine tõi kaasa menetlusalusele isikule põhjendamatu valu tekitamise ning sellega kaasneva vastava käitumise. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT 19.11.2004 õhtul jalutas kaebaja koos tütarlapsega Maleva trammipeatuse lähedal. Kaebaja juurde astus vormis isik, kes ennast ei tutvustanud ja palus dokumente. Kaebaja esitas üliõpilaspileti, kuid isik tõstes kaebaja peale häält teatas, et see ei ole mingi dokument ning tõmbas ise kaebaja rahakotist välja ID-kaardi. Kaebaja päris, miks talt dokumente nõutakse ja millega ta on hakkama saanud. Politseinik Uudo Sepa selgituse kohaselt olla kaebaja joonud õlut avalikus kohas. Kaebaja selgitas, et ta ei ole tänaval õlut pruukinud ja et seda võivad tõendada ka tunnistajad. Politseinikku see ei huvitanud, vaid ta tõukas kaebajat selga ning käsutas teda minema oma paarimehe juurde, kes tegeles kellelegi protokolli koostamisega. Kaebaja soovis öelda oma tütarlapsele paar sõna, kuid see ei õnnestunud, kuna talle löödi selga ja tõugati Uudo Sepa poolt. Hämmeldudes küsis kaebaja, mida te teete? Vastuse asemel rabati ta jalust maha porisele maapinnale. Maas olles löödi korduvalt ning lõhuti ära käekell. Politseiniku tegevuse tagajärjel määrdusid poriga kõik kaebaja üleriided. Kaebaja palus, et politseinik laseks käerauad lõdvemale, mille peale käratati, et ole vait. Kaebaja taotlusi ei rahuldatud. Politseiauto saabudes lükkas Uudo Sepp kaebaja autosse sellisel viisil ja jõuga, et kaebaja lõi oma pea vastu autoust ära. Kaebajaga kaasas olnud tütarlaps sai nähtust sellise vapustuse osaliseks, et ei suutnud järgmisel päeval isegi loengutesse minna. Kaebaja leiab, et teda on politseiniku poolt koheldud vastuolus seadusega, väga julmal ja inimväärikust alandaval viisil. Politsei vabastas kaebaja öösel kella 1.30 paiku. Kuna ühistransport enam ei liikunud, oli kaebaja sunnitud sõitma koju taksoga. Kaebaja leiab, et kuna tema suhtes kasutati põhjendamatult jõhkralt vägivalda, lõhuti ära käekell, tekitati kehavigastusi, alandati inimväärikust, siis politseiametnikul ei jäänud oma väära käitumise õigustuseks midagi muud teha, kui koostada menetlusalusele isikule väärteoprotokoll, mille alusel tunnistada ta korrarikkujaks. Tallinna Linnakohus tuvastas, et kaebajat ei olnud alust üldse kinni pidada. Seega leiab kaebaja, et tema suhtes on käitutud seaduseavastaselt. Kaebaja oli sunnitud politsei tegevuse tagajärjel puuduma loengutest ning hiljem vabast ajast vahelejäetu konspekteerima, vahele jäid ka treeningud, kuna käsi oli väga haige. Kaebajal tuli üle elada kohutav inimväärikust riivav alandustunne ning äärmine solvumine õiguskorrakaitsjate tegevuse peale. Rikutud oli ka sünnipäevapidu ning kuna tema tütarlaps nägi kõike toimuvat pealt, siis toimus ka kaebaja meheväärikuse alandamine otse tema kallima silme all, mis oli kaebajale väga valusaks psühholoogiliseks üleelamiseks. Arvestamata ei saa jätta ka tütarlapse üleelamusi. Kaebuse esitaja taotleb varalise kahju, summas 2300 krooni ja mittevaralise kahju, summas 15 000 krooni, hüvitamist. Varaline kahju seisneb kaebuse esitaja jope väärtuse languses ning käekella remondi maksumuses. Kaebuse esitaja jope, mille hind oli 2500 krooni, sai politseipoolse vägivaldse tegevuse tõttu määritud poriga ning ka rebestatud. Määrdumise jälgi ei olnud võimalik täielikult naha pinnalt likvideerida. Jope nahk rebenes kohast, kus selle paikamist ei ole võimalik teostada selliselt, et parandus välja ei paistaks. Jope kaubanduslik väärtus langes 2200 krooni võrra. Üle 300 krooni sellise jope eest enam keegi ei maksa. Jope on siiani puru ning ei ole teda keemiliselt ka puhastatud. Keemilise puhastuse hind algab alates 300 kroonist. Käekella remont läks maksma 102 krooni. 2 Mittevaralise kahju aluseks on hingeline üleelamine ja füüsilise valu kannatamine. Alandustunne, mida tuli taluda oma kallima silme all, rikutud sünnipäevale minek, valu käeraudadest ja pitsitusjäljed randmetel. Traumast tekitatud põhjustel puudutud loengud, mille konspekteerimine võttis palju aega, treeningtundide vahele jätmine. Kohtuistungil asus kaebuse esitaja seisukohale, et mittevaraline kahju seisneb ainult kaebuse esitaja hingevalus, mitte aga selles, et kaebuse esitaja ei saanud osaleda loengutes ja teha trenni (toimiku lk. 72, kohtuistungi protokolli lk. 2). VASTUSTAJA SEISUKOHT Kaebaja on esitanud kohtule taotluse kohustada Põhja Politseiprefektuuri hüvitama tema käekella remont ning kasutuskõlbmatuks muutunud jope maksumus. Vastustaja ei ole nõus sellega, et kaebaja nõuab hüvitist käekella parandatud maksumuse – 102.- kr ulatuses. Kviitungilt, mille kaebaja on tõendina esitanud nähtub, et asendatud on kellasang (kokku maksumus 30 krooni) ning 82.- kr on kulutatud kella patareide ostmiseks ja vahetamiseks. Patareide vahetus ei saa kuidagi olla seotud käekella väidetava lõhkumisega politseinike poolt, kes panid 19.11.2004 õhtul raudu kaebaja käed. Kaebaja väited temale mittevaralise kahju tekkimisest ja selle ulatusest on paljasõnalised ja tõendamata. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Vastavalt kohtupraktikale on kahju hüvitamise eelduseks püsivama iseloomuga tervisekahjustus (Pärnu Maakohtu otsus 2127/2002). A.T.i sõnul on temale tervise kahjustamisega tekkinud kahju, kuna ta pidi politsei tegevuse tagajärjel puuduma loengutest. Kaebaja väitel ei saanud ta loengutes osaleda, kuna käerandmed valutasid. Erakorralise meditsiini osakonnas on kaebaja suunatud röntgenisse, talle on määratud raviks valuvaigistav salv ja tabletid ning edasise raviplaanina 22.11.2004 perearsti vastuvõtule minek. Ometi ei ole A.T. tõendina esitanud röntgenipilti, millelt nähtuksid tõsisemad vigastused. Samuti ei ole kaebaja perearsti juurde pöördunud. Sellest saab järeldada, et tegemist ei olnud kuigi tõsise ja pikaajalise valuga, mille tõttu oli takistatud konspekteerimine ja koguni loengutes osalemine. Kaebaja ei ole pärast laupäevast erakorralise meditsiini osakonna külastust pidanud tegema ühtegi toimingut, mida võiks seostada politsei tegevusega ja mis oleks takistanud tema loengutest osavõttu. Vastustaja arvates ei ole kahju tekkimine treeningute vahelejätmise tõttu tõendatud. Kaebuses ei ole märgitud, mis treeningutega oli tegemist ja kui mitmest treeningust kaebaja oli sunnitud loobuma. Usaldust ei ärata kaebaja paljasõnalised väljendid „treeningtundide vahelejätmine“, „tükk aega“ ja „käsi oli väga haige“. Kaebaja ei ole selgitanud, kui tihe treeningutest osavõtmine tema elustiili üldiselt iseloomustab. Kahju tekkimine on reaalne vaid juhul, kui tegemist on tavapärase elukorralduse häirimisega. Mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud peavad olema mõjuvad ja neid tuleb tõendada. Seni on kaebaja poolt tõendamata ka kahju tekkimine läbi väärikuse alandamise, mille üheks osaks on A.T.i sõnul tema meheväärikuse alandamine tüdruksõbra ees. Kohtuistungil asus vastustaja seisukohale, et ei ole põhjendatud ka varalise kahju nõue jope osas. Kaebaja on ise kahju nii suureks ajanud, jätmata jope koheselt puhastamata. Samuti ei ole tõsi see, et jopet ei saa parandada nii, et jälge ei jääks. Jope ei olnud nii kehvas seisukorras, vastasel juhul ei oleks hästiriietatud inimene seda enam selga pannud (toimiku lk. 76, kohtuistungi protokolli lk. 6). 3 Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Vaieldamatud asjaolud ning vaidluse ese Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et politseiametnikud kasutasid 19.11.2004 kaebuse esitaja suhtes füüsilist jõudu. Samuti puudub vaidlus selle üle, et politseiametnike käitumine kaebuse esitaja suhtes 19.11.2004 oli õigusvastane (vt kohtuistungi protokolli lk. 3, toimiku lk. 73). Ka Tallinna Linnakohus asus 26.01.2005 otsuses väärteoasjas nr. 4-5/05 seisukohale, et „Üksnes asjaolu, et ta /A.T. – halduskohtu märkus/ ei olnud nõus temapoolse mingi seaduserikkumise toimepanemisega ei andnud alust teda kinni pidada, nõuda politseiosakonda minemist ning sellega kaasnevat füüsilist jõudu kasutada“ (toimiku lk. 8). Nimetatud väärteoasjas asus kohus ka seisukohale, et „…politseiametniku poolt menetlusnormide mittenõuetekohane täitmine tõi kaasa menetlusalusele isikule põhjendamatu valu tekitamise ning sellega kaasneva vastava käitumise“(toimiku lk. 8 pöördel). Poolte vahel on vaidlus kaebuse esitajale tekitatud varalise kahju suuruse ja mittevaralise kahju tekkimise ja suuruse üle. Järgnevalt analüüsib kohus kaebuse esitajale tekitatud varalist ja mittevaralist kahju.
3. Kaebuse esitaja varaline kahju 2.1 Käekella remondi maksumus Kaebuse kohaselt lõhkus politsei 19.11.2004 kaebuse esitaja kinnipidamise käigus ära kaebuse esitaja käekella. Kohtule on eeltoodu tõenduseks esitatud fotokoopia puuduva sangaga kellast (toimiku lk. 10) ning AS Airot jaemüügi arve nr. 024505 18.07.
4. Arvest nähtuvalt on arve esitatud kellaparanduse eest, kogusummas 102 krooni, märkega „kellasang 1,8/20 – 15.00, teenus sanga vahetus – 5.00, Sony 0377 patarei – 21.00, Sony 0392 patarei 21.00, teenus patarei vahetus – 40.00“ Vastustaja on vaidlustanud kaebuse esitaja varalise kahju käekella patareide maksumuse ja vahetuse osas, kuid ei ole esitanud vastuväiteid kellasanga maksumuse ja vahetuse osas. Kohus nõustub vastustajaga selles, et käekella patareide vahetus ei saa olla seotud käekella väidetava lõhkumisega 19.11.2004 õhtul. Kohus peab vähetõenäoliseks, et käekella patareid saaksid lakata töötamast seoses füüsilise jõu kasutamisega. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil patareide vahetuse kohta järgmist: „Seoses käekella lõhkumisega sattus sinna sisse niiskus ja see mõjus neile patareidele, siis need patareid lakkasid töötamast ja oli vaja uued osta. Selle kella sisse käis 2 sellist patareid.“ Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et niiskus võib kella patareide töö halvata. Patareid oleksid võinud saada niiskust seoses kella korpuse lõhkumisega. Samas ei nähtu remondiarvest, et kellassepp oleks parandanud kella katkist korpust, vaid parandati hoopis kella sanga. Kohus on seisukohal, et kella sanga lõhkumise tagajärjel ei saanud niiskus tungida kella korpusesse ning mõjutada kella patareisid. Peale sanga lõhkumise ei ole kaebuse esitaja muude kella osade lõhkumist kaebuses ega kohtuistungil väitnud ning see ei nähtu ka kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud kella fotokoopiast. Tunnistaja A. S. andis kohtuistungil toimunu kohta ütlusi, mille kohaselt pandi kaebuse esitaja käed raudu selja taha ning kaebuse esitajat lohistati raudus kätega mööda asfalti (toimiku lk. 74). Kohus on seisukohal, et sellise teguviisi tagajärjel võis käekella sang tõepoolest füüsilise jõu, põrutuse või hõõrdumise mõjul katki minna. Eeltoodust lähtuvalt 4 saab kaebuse esitaja varaliseks kahjuks seoses käekella lõhkumisega lugeda käekella sanga ning sanga vahetuse maksumust kokku summas 20.- krooni. 2.2 Jope väärtuse vähenemisest tingitud kahju Kohtul puudub alus kahelda selles, et kaebuse esitaja jalust mahatõmbamise ning mööda maad tirimisega pidi kaasnema seemisnahast jope määrdumine, samuti võis kaasneda jope õmbluse lahtirebenemine. Samas puuduvad kohtul tõendid, millest nähtuks eeltoodud tegevusega kaebuse esitajale tekitatud kahju rahaline suurus, mis kaebuse kohaselt väljendub jope väärtuse vähenemises. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja esitanud kohtule vaidlusaluse jope ostuarvet, millelt nähtuks jope esialgne maksumus, kuigi jope oli peaaegu uus - kaebuse esitaja väitel ostetud
5. aasta sügisel (toimiku lk. 72). Kaebuse esitaja väitel oli jope maksumuseks 2500 krooni ning kaebuse esitaja pani tähele jope rebenemist päev pärast intsidendi toimumist. Kaebuse esitaja väitel viis ta jope keemilisse puhastusse alles suvel. Siis öeldi, et jopel on õlilaigud ja neid enam päris puhtaks ei saa (toimiku lk. 72). Seega ei ole kohtul võimalik vaidlust lahendades hinnata seda, kas juhul, kui jope oleks kohe pärast 19.11.2004 keemilisse puhastusse viidud, oleks olnud võimalik seda lõplikult puhastada või mitte. Siiski eeldab kohus, et jope puhastamine vahetult peale selle määrdumist oleks märkimisväärselt kaasa aidanud jope endise olukorra taastamisele. Kaebuse esitaja väitel kandis ta jopet peale vaidlusalust juhtumit veel vaid ühel päeval (toimiku lk. 72). Tunnistaja A. S. kinnituse kohaselt nägi ta peale juhtumit kaebuse esitajat jopet kandmas rohkem kui üks kord. Tunnistaja väitel riietub kaebuse esitaja tavaliselt soliidselt, tal on alati väga head riided (toimiku lk. 74). Eeltoodud tunnistaja ütlustest järeldab kohus, et kaebuse esitaja pidas võimalikuks kanda jopet peale vaidlusalust juhtumit korduvalt 2004-2005 talvehooajal ka ilma seda keemilisse puhastusse viimata. Kuivõrd kaebuse esitaja riietus tunnistaja väitel reeglina soliidselt, järeldab kohus, et jope ei olnud soliidselt riietuva kaebuse esitaja jaoks ilmselt sedavõrd must ja rikutud, et ta ei oleks pidanud võimalikuks seda kanda. Kui jope oleks olnud kandmiseks liiga must ja rikutud, oleks soliidselt riietuda sooviv isik ilmselt pöördunud kohe keemilisse puhastusse ning palunud jope puhastamist. Asjaolust, et kaebuse esitaja seda vajalikuks ei pidanud, järeldab kohus, et jope oli hoolimata määrdumusest siiski kantav ning täitis kaebuse esitaja jaoks oma otstarbe. Sel põhjusel ei pea kohus võimalikuks arvestada kaebuse esitaja varalist kahju lähtuvalt jope väidetavast kaubandusliku väärtuse langusest 2200 krooni võrra. Kohtu poolt teostatud jope vaatluse tulemusena märkis kohus, et jope parempoolse külje õmblus on alt lahti rebenenud ning seemisnaha sees on lahtirebenenud õmbluse kõrval paari sentimeetri suurune auk (toimiku lk. 72). Kohtu hinnangul on eeltoodud lahtirebenenud õmblust ja auku võimalik samuti professionaalse nahaõmbleja juures parandada. Samuti oleks kohtu hinnangul ilmselt olnud võimalik puhastada ka jope määrdunud kohti, kui kaebuse esitaja oleks jope kohe peale juhtumit viinud keemilisse puhastusse. Seega loeb kohus kaebuse esitaja varaliseks kahjuks seoses jope määrdumisega jope keemilise puhastuse ja nahaõmbluse maksumuse, mis said
6. aastal kohtu hinnangul olla kokku orienteeruvalt 540 krooni.
7. Kaebuse esitaja mittevaraline kahju Riigivastutuse seaduse (RVS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, 5 kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Käesoleval juhul on politseiametnike õigusvastane käitumine seoses kaebuse esitaja kinnipidamisega: kaebuse esitajale käeraudade panek, kaebuse esitaja pikalilöömine ning vägivaldne lohistamine mööda maad leidnud kinnitust nii kaebuse esitaja kohtuistungil antud seletustega kui ka tunnistaja ütlustega. Politsei õigusvastase käitumise on tuvastanud Tallinna Linnakohus. Arvestades toimunud juhtumi asjaolusid saab kohus vaid järeldada, et politseiametnike käitumine kaebuse esitajale käeraudade kinnitamisel ning kaebuse esitaja toimetamisel politseiosakonda oli tahtlik. Kuivõrd kaebuse esitaja kohtuistungil loobus mittevaralise kahju seostamisest kaebuse esitaja poolt loengutes osalemise ja treeningutest puudumisega ning kaebuse esitaja ei taotle tekitatud tervisevigastusest tulenevat kahju – st. vajalike ravikulude hüvitamist, saab mittevaraline kahju RVS § 9 lõike 1 kohaselt seisneda väärikuse alandamises. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, nagu peaks kaebuse esitaja suutma käesolevas haldusasjas tõendada enda meheväärikuse alandamist tüdruksõbra ees ning kogetud hingevalu. Hingevalu ja alandustunne on emotsioonid, mida inimene saab vastavalt oma tundlikkuse astmele kogeda vaid väga isiklikult. Seetõttu ei ole selliste emotsioonide kogemist võimalik väliselt tajutaval kujul tõendada. Kohus on veendumusel, et isiku jalust maharabamine, tõukamine ja mööda maad vedamine võimuesindaja poolt on ilmselgelt inimese väärikust alandavad toimingud. Vastustaja, kes leiab, et tegemist ei ole väärikust alandavate toimingutega, ei ole kohtule arusaadavalt selgitanud, miks tuleks nimetatud toiminguid pidada väärikust mittealandavaiks ja taolist kohtlemist normaalseks või tavapäraseks. Kui kaebuse esitajat koheldi niiviisi tüdruksõbra ees, pidi see põhjustama kaebuse esitajale erilist hingepiina ja alandust, sest tüdruksõbra ees ei soovi ilmselt ükski mees langeda tiritava ja tõmmatava peksukoti rolli. Sel põhjusel ei pea kohus võimalikuks piirduda mittevaralise kahjunõude rahuldamisel vastustaja kohustamisega kaebuse esitaja ees vabandama. Asjaolu, et politseiametnike käitumine jättis ka kaebuse esitaja tüdruksõbra psüühikale jälje, nähtub tunnistaja ütlustest, mille kohaselt kaebuse esitaja sõbranna oli hüsteerias (toimiku lk. 74). Kohus möönab, et kuigi politseiametniku korraldused olid ja ilmselt tundusid ka kaebuse esitajale õigusvastased, oleks kaebuse esitaja saanud väärikust alandavat kohtlemist ka ise korraldustele vastuvaidlematu allumisega vältida. Arvestades eeltoodut, samuti asjaolu, et väärikuse alandamine ei kestnud pikaajaliselt, loeb kohus kaebuse esitaja mittevaralise kahju mõistlikuks suuruseks 3000 (kolm tuhat) krooni. Seega kuulub vastustajalt kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele varaline ja mittevaraline kahju, kokku summas 3560 krooni.
8. Kohtukulude kandmine HKMS § 93 lg 3 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitaja kohtukuluks on riigilõiv, summas 519.- krooni. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldab kaebuse osaliselt, kuulub kaebuse esitaja kasuks ka riigilõiv väljamõistmisele osaliselt, summas 106 krooni. Tiina Pappel kohtunik 6