lg 2 toodud lõpparve kinnipidamisel makstav keskmine palk on oma olemuselt viivis lõpparve väljamaksmisega viivitamisel ning nimetatud summa ei kuulu hüvitamisele TKindlS § 20 lg 1 1 alusel. Samuti ei saa nimetatud summat käsitleda töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitisena, kuna nimetatud summa maksmise kohustus tekib tööandjal
Töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitistena saab käsitleda
§-des 82 ja 90 sätestatud hüvitisi töötajale. A.S. pöördus kaebusega Tallinna Halduskohtusse, taotledes Eesti Töötukassa 17.03.2005 otsuse nr. 305000059 tühistamist osas, millega Eesti Töötukassa otsustas jätta hüvitamata töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitise lõpparve kinnipidamise eest. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT Töötukassa tugines otsuse tegemisel töötuskindlustuse seaduse (TKS) §-le 22 lg 1 ja põhjendas hüvitamisest keeldumist sellega, et töölepingu lõppemisel lõpparve väljamaksmisega viivitamisel seaduse alusel makstav keskmine palk ei ole mitte palk, vaid viivis. Selline käsitlus ei vasta seadusele. TKS § 20 lg 1 p 2 alusel hüvitatakse muuhulgas enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu lõpetamisel saamata jäänud keskmine palk ja töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitis. Töötukassa on ebaõigesti ja seadusega vastuolus andnud meelevaldselt
lg 2 kohaselt makstavale keskmisele palgale teistsuguse tähenduse, kui seadus nimetab. TKS § 20 lg 1 p 2 sätestab selgelt, mida töötukassa hüvitama peab.
lg 2 kohaselt peab tööandja maksma keskmist palka aja eest, kui töötajale ei makstud õigeaegselt lõpparvet välja. Tööõiguses sätestab viivise üksnes Palgaseadus palga maksmisega viivitamisel (§ 35). Seega on viivis iseseisev õiguskaitsevahend, mida makstakse ainult teatud konkreetsel juhul. Tuleb rõhutada, et töötukassapoolne tõlgendus on täielikult arusaamatu: kui seaduses on konkreetselt sätestatud, millisel juhul on töötajal õigus keskmist palka saada, siis nii tulebki seda tõlgendada ja teiste tähenduste andmine sellele on täielikult ebakohane. Sisuliselt on tegemist seaduse meelevaldse kohaldamisega, mis rikub olulisel määral õiguskindluse põhimõtet. Õigusriigis tuleb kohaldada õigust vastavalt seadusele ning tuleb vältida seaduse meelevaldset ja valikulist kohaldamist eesmärgiga vältida oma kohustuste täitmist. Isegi kui asuda seisukohale, et tööraamatu kinnipidamise eest makstav keskmine palk ei ole käsitatav n.ö. tavalise palgana, siis tuleb see ikkagi TKS § 20 mõtte kohaselt töötajale hüvitada, sest nimetatud paragrahvi kohaselt kuulub hüvitamisele nii palk kui ka töölepingu lõpetamisel makstav hüvitus. Kuna antud juhul on selgelt tegemist rahasummaga, mida tööandja peab maksma töötajale seoses töölepingu lõpetamisega, siis kuulub see samuti TKS § 20 kohaselt töötajale hüvitamisele. TKS §-st 20 ei tulene, et sellist hüvitust või palka töötukassa ei hüvita, sest tegemist on hüvitusega, mis on töölepingu lõpetamisel jäänud saamata. VASTUSTAJA SEISUKOHT Töötukassa on jätkuvalt seisukohal, et
S alusel hüvitamisele ei kuulu. TkS § 20 lg 1 p 1 kohaselt hüvitatakse töötajale enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud palk ja puhkusetasu ning punkti 2 kohaselt enne või pärast maksejõuetuks tunnistamist töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitis.
lg 2 sätestab tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest ning tegemist ei ole seoses töölepingu lõpetamisega makstava hüvitusega, vaid sanktsiooniga tööandjale, mis sunniks teda töötajale lõpparve seaduses sätestatud tähtajal väja maksma. Vaidlustatud otsuses 2 ei ole öeldud, et tegemist on viivisega, vaid et oma olemuselt on lõpparve kinnipidamisel makstav keskmine palk sarnane viivisega, sest tööandja on kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 22.06.1999 otsuses nr. 3-2-1-48-99 asunud seisukohale, et PaS § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise eest töötajale viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. Kolleegium leidis, et palgaseadusega ettenähtud viivist tuleb palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PaS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus
lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.
lõike 2 kohaselt töölepingu lõpetamisel pankroti väljakuulutamise tõttu või tööandja pankrotimenetluse raugemisel maksab töötajale hüvitust Eesti Töötukassa
S-s sätestatud ulatuse. Sellega on
-s tehtud otsene viide, et töötukassa maksab välja
§-s 90 sätestatud töölepingu lõpetamise hüvitisi. Töötuskindlustuse seadusega asendati varem kehtinud Vabariigi Valitsuse tagatisfondist väljamaksete tegemine tööandja pankroti korral töötukassa poolt tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitisega. Hüvitise maksmise alused ja piirmäärad ei muutunud. Tagatisfondist hüvitati vaid
-is sätestatud töölepingute lõpetamisel makstavad hüvitised. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt peavad õigus- ja haldusaktid olema sõnastatud piisavalt mõistetavalt ja selgelt, et üksikisikul oleks võimalik haldusorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada. TkS-s on sätestatud töötuskindlustuse üldpõhimõtted ning tingimused hüvitise saamiseks, mis kehtivad ja mida rakendatakse ühtmoodi töötuskindlustussüsteemi käivitamisest ning töötuskindlustuse seaduse jõustumisest alates 01.01.
) § 119 lõikega 2, mis annab töötajale õigusliku aluse nõuda keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest . 2. Töötuskindlustuse seaduse § 20 lg 1 p-s 1 sätestatud keskmise palga olemus TKindlS § 20 lg 1 p 1 kohaselt hüvitatakse tööandja maksejõuetuse korral töötajale enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud palk ja puhkusetasu. Palgaseaduse (PalS) § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Seega võib lihtsustatult öelda, et palk on töölepingu, õigusakti või kollektiivlepinguga kokkulepitud tasu tehtud töö eest.
„Vastutus tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest“ lg 2 sätestab: „Lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.“ Kohus nõustub vastustajaga selles, et
S § 2 lõikes 1 sätestatud palgana. Kohus on sellisel seisukohal seetõttu, et
lõikes 2 sätestatud keskmise palga näol ei ole tegemist tasuga tehtud töö eest, vaid sanktsiooniga
-s ettenähtud tööandja poolse kohustuse rikkumise eest. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja väitnud ega tõendanud, et tal oleks õigus saada keskmist palka seoses tööandja juures töötamisega. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et TKindlS § 20 lg 1 p-s 1 sätestatud „saamata jäänud palga“ all peetakse silmas konkreetselt töötaja poolt tehtud töö eest saamata jäänud tasu ehk palka selle üldlevinud tähenduses ning palga mõiste ei laiene keskmisele palgale, mida tööandjal tuleks vastutuse korras maksta lõpparve kinnipidamise eest
Kui seadusandja oleks tahtnud palgamõistet laiendada ka nn sanktsiooni korras makstavale palgale, oleks seadusandja seda seaduses sõnaselgelt sätestanud. Asjaolu, et TKindlS § 20 lg 1 p 1 all peetakse silmas konkreetselt PalS § 2 lõikes 1 sätestatud palka osundab ka asjaolu, et TKindlS § 20 lg 1 p 2 all sätestatakse eraldi töölepingu 4 lõpetamisel töötaja poolt saamata jäänud hüvitise mõiste.
lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamisel pankroti väljakuulutamise tõttu maksab töötajale hüvitust Eesti Töötukassa lõikes 1 nimetatud ulatuses, kuid mitte üle töötuskindlustuse seaduses ettenähtud ulatuse.
lõige 1 sätestab hüvituse määrad, mida tööandja on töötajale kohustatud maksma töölepingu lõpetamisel ettevõtte likvideerimise, töötajate koondamise ja vanuse tõttu. Eeltoodud hüvitused jäävad
lõike 1 kohaselt vastavalt töötaja pidevale tööstaažile kahe kuu keskmise palga ja kuue kuu keskmise palga vahele.
lõike 1 alusel töötajale makstava keskmise palga ning
lõike 2 alusel makstava keskmise palga olemus on selles mõttes sarnane, kuna mõlemal juhul ei ole palga näol tegemist tasuga tehtud töö eest. Asjaolust, et seadusandja käsitles
S § 20 lõike 1 p 2 ja mitte p 1 all nähtub, et seadusandja ei soovinud laiendada TKindlS § 20 lg 1 p-s 1 sätestatud „saamata jäänud palga“ mõistet nendele
-s sätestatud keskmise palgana arvutatavatele summadele, mida ei maksta töötajale tasuna töö eest palga tavapärases tähenduses. 3. Töötuskindlustuse seaduse § 20 lg 1 p-s 2 sätestatud saamata jäänud hüvitise olemus TKindlS § 20 lg 1 p 2 kohaselt hüvitatakse tööandja maksejõuetuse korral töötajale enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitis. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitistena saab käsitleda
§-des 82 ja 90 sätestatud hüvitisi töötajale. TKindlS § 20 lõike 1 p 2 kohaseks hüvitiseks ei saa pidada keskmist palka, mida tööandja on kohustatud töötajale maksma iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest. Töölepingu lõpetamise päevaks saab käesoleval juhul lugeda kaebuse esitaja poolt töölt lahkumise päeva 01.07.2003. Vastaval päeval ei saanud tööandjal tekkida veel kohustust maksta kaebuse esitajale ühe kuu keskmist palka seoses lõpparve väljamaksmisega viivitamisega. Eeltoodust lähtuvalt ei saa
§-s 119 nimetatud keskmist palka pidada hüvitiseks, mis kuulub kaebuse esitajale Töötukassa poolt väljamaksmisele. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata. Tiina Pappel kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.