3-04-72/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Silvia Truman, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-72 (endine 2-3/603/2005) Haldusasi A. D. kaebus riigi peaprokuröri
2. märtsi 2004.a. kirjas nr 2-119/42 sisalduva otsuse, millega jäeti kaebaja taotlus kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks rahuldamata, tühistamise nõudes Tallinna Halduskohtu
3. jaanuari 2005 otsus haldusasjas nr 31360/2004 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Riigi peaprokröri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. detsember 2005 Menetlus osalised Kaebaja: A. D. Vastustaja: riigi peaprokurör, esindaja E. O. RESOLUTSIOON Jätta riigi peaprokuröri apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
5. jaanuari 2005 otsus haldusasjas 3-04-72 (endine 3-1360/2004) muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest 06.01.2006.a. 3-04-72 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. 08.05.2003 alustas politseiprefektuur kriminaalasja KarS § 291 järgi A. D. advokaadi N. Lausmaa avalduse põhjal seoses sellega, et 16.04.2003, A. D. konvoeerimisel Tallinna Linnakohtu istungile, kasutasid Tallinna Politseiprefektuuri konvoeerimistalituse töötajad S. I. ja R. K. ebaseaduslikult füüsilist vä givalda. 20.10.2003 alustati kriminaalasi KarS § 291 järgi A. D. avalduse põhjal seoses sellega, et 10.10.2003, viies teda ringkonnakohtusse kohtuistungile, pani Tallinna Politseiprefektuuri konvoeerimistalituse vaneminspektor S. I. talle ebaseaduslikult käerauad ja jalarauad, mille tulemusena tekitati kehavigastusi. Eelnimetatud kriminaalasjad liideti ühte menetlusse. Tallinna Politseiprefektuuri koordineerimistalituse politseijuhtivinspektor uurija õigustes S. K. 15.12.2003 määrusega lõpetati kriminaalasi kuriteokoosseisu puudumise tõttu S. I. ja R. K. tegevuses. Määruses leiti, et eeluurimise käigus ei tuvastatud kummaski episoodis S. I. ja R. K. poolt ametikohustuste täitmisel ebaseaduslikku erivahendite kasutamist või vägivalda.
7. A. D. pöördus 12.02.2004 kaebusega riigi peaprokuröri poole ning taotles kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tühistamist.
8. Riigi peaprokuröri 05.03.2004.a. vastuses nr 2-1-19/42 leiti, et kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. KarS § 291 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka kuulub relva, erivahendi või vägivalla ebaseaduslik kasutamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei kasutanud konvoeerimistalituse töötajad kaebaja suhtes vägivalda. Erivahendite kasutamine oli vajalik ning seaduslik. Kuna kaebuses riigiprokuratuurile ei ole kaebaja selgitanud, milles seisneb Tallinna prokuratuuri vastuste ning kriminaalasja lõpetamise määruse ekslikkus ning vastuolulisus, ei vasta esitatud kaebus avaldustele vastamise seaduse § 7 lõikele
9. Uurijal oli õigus lõpetada kriminaalasja menetlus, kui esinevad KrMK § 5 ettenähtud alused.
10. A. D. esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule ning palus riigi peaprokuröri 05.03.2004.a. kirjas nr 2-1-19/42 sisalduva otsuse, millega jäeti kaebaja taotlus kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks rahuldamata, tühistamist. Kaebuses leiti, et tema suhtes kasutati 16.04.2003 ja 10.10.2003 vägivalda ning ebaseaduslikult kasutati käeraudu ja jalaraudu. Riigiprokuratuur ei kontrollinud põhjalikult kuriteo asjaolusid ning ei tutvunud täies mahus kriminaalasja materjalidega. Uurija määruses toodud väited on vastuolus tegelikkusega , uurimist ei viidud läbi objektiivselt.
11. Riigi peaprokuröri vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja avalduse lahendamiseks nõudis riigiprokuratuur välja kriminaalasja materjalid ning Põhja Ringkonnaprokuratuurist nõuti välja järelevalvetoimik. Kontrollinud kriminaalasja materjale täies mahus, leidis riigiprokuratuur, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei tutvunud kriminaalasja materjalidega täies mahus. 2 3-04-72
12. Tallinna Halduskohtu otsusega rahuldati kaebus ning tühistati riigi peaprokuröri 05.03.2004.a. kirjas nr 2-1-19/42 sisalduv otsus, millega jäeti kaebaja taotlus kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks rahuldamata. Halduskohus leidis, et jalaraudade kasutamise õigust ei näe ette ükski õigusakt. KarS § 291 ettenähtud tegu seisneb erivahendi ebaseaduslikus, st erivahendite rakendamist reguleerivate õigusaktidega vastuolus olevas kasutamises. Riigi peaprokurör käitunuks avalduse lahendamisel õiguspäraselt siis, kui ta kehtinud KrMK § 22 järgi eeluurimise seaduslikkuse üle järelevalvet teostava kõrgema ametnikuna kontrollinuks, kas kriminaalasja tehiolusid on uuritud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kas kriminaalasja lõpetamine uurija poolt oli põhjendatud ning miks ei kuulu menetlus asjas uuendamisele. Antud juhul on riigi peaprokurör otsustanud kaebuses tõstatatud jalaraudade kui erivahendite kasutamise seaduslikkuse küsimust üldse ignoreerida. Ometi ei ole jalaraudade kasutamist õigusaktides ette nähtud, mis iseenesest moodustabki juba KarS § 291 ette nähtud kuriteokoosseisu elemendi. Miks jalaraudu kasutanud politseiametnikke sellest hoolimata vastutusele ei võetud, kaebajale saadetud vastuses ei põhjendatud. Alles kohtus väitis vastustaja esindaja, et politseiametnike tegevuses puudus tahtlus, kuna jalaraudu kasutades olid nad veendunud, et neile väljajagatud erivahendi rakendamine on seaduslik juba seetõttu, et see oli otsustatud nende kasutusse anda. Riigi peaprokurör on jätnud osaliselt A. D. 12.02.2004 kaebusele vastamata ning rikkunud sellega HMS § 56 lõike 3 nõudeid. Nõuete rikkumine ei ole kõrvaldatav kohtumenetluse ajal. Kaebuse uuel menetlemisel peab riigi peaprokurör käsitlema A. D. kaebust ka jalaraudade kasutamise osas politseiametnike poolt ning andma selle kohta oma kirjaliku motiveeritud seisukoha. Ülejäänud kaebuses püstitatud probleemid seoses vägivalla ja käeraudade kasutamisega politseiametnike poolt on riigi peaprokuröri vastuses leidnud ammendava käsitluse ega vaja uut läbivaatamist. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13. Riigi peaprokuröri apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist. A. D. poolt riigi peaprokurörile esitatud kaebuses ei käsitletud ühegi sõnaga jalaraudade kasutamist. Kuna uurija määrust vaidlustati tervikuna, mis hõlmas nii käe- kui jalaraudade kasutamise, siis ei pidanud riigi peaprokurör vajalikuks neid eraldi käsitleda. Seisukohaga, et jalaraudade kasutamist pole õigusaktides ette nähtud ning tegemist on KarS § 291 kuriteoga, sekkus halduskohus otseselt kriminaalmenetlusse ning oma sisult andis prokuratuurile juhise saata kriminaalasi süüdistusaktiga kohtusse. Sellist õigust halduskohtul ei ole. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et ükski kehtiv seadus ei keela otseselt jalaraudade kasutamist. Politseiametnike tegevuses puudus tahtlus, mistõttu on täitmata kuriteokoosseisu subjektiivne külg. Seega on uurija määrus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seaduslik ning oma lõppjäreldustes õige, mistõttu puudus prokuratuuril alus selle tühistamiseks. Halduskohus on omavoliliselt väljunud kaebuse piiridest. A. D. vaidlustas kohtus seda, et vastustaja ei ole põhjalik ult kontrollinud kriminaalasja materjale ning et uurimine on läbi viidud ühekülgselt ja erapoolikult. Seega ei esitatud vastuväiteid selle kohta, et riigi peaprokurör on jätnud osaliselt kaebusele vastamata. Samuti jättis ha lduskohus tähelepanuta, et A. D. avaldus ei 3 3-04-72 vastanud avaldustele vastamise seaduse § 7 lõikele 2, mistõttu ei saanud riigiprokuratuur põhjalikku selgitust anda. Halduskohus leidis, et prokurör ei analüüsinud, miks ei esine politseiametnike käitumises KarS § 290 ettenähtud kuriteo tunnuseid. Nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda, kuna kaevatavas kriminaalasjas ei ole kunagi kriminaalmenetlust alustatud KarS § 290 tunnustel, mistõttu puudus prokuratuuril ka vajadus selle süüteokoosseisu osas selgitust anda.
14. A. D. vastuses apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et riigi peaprokuröri apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses sisalduvate põhjendustega ning tuginedes HKMS § 47 lg 3 ning TsMS § 654 lg 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Halduskohus ei ole sekkunud kriminaalmenetlusse. Kohtuotsusega pole antud juhist saata kriminaalasi süüdistusaktiga kohtusse. Halduskohus on otsuses viidanud vaid sellele, et vastustaja ei ole oma seisukohtade kujundamisel arvestanud asjaoluga, et jalaraudade kasutamine pole õigusaktidega lubatud, mistõttu esineb üks KarS § 291 ette nähtud süüteokoosseisu element. Halduskohtu seisukoht jalaraudade kasutamise õigusliku aluse puudumise kohta on õige. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, justkui õigustaks jalaraudade kasutamist asjaolu, et ükski õigusakt ei keela seda selgesõnaliselt. Isiku õigusi ja vabadusi piiravate vahendite kasutamine on lubatud üksnes seadusest tuleneva volituse olemasolul. Vastustaja esindaja on kohtumenetluse käigus selgitanud, et isegi KarS § 291 objektiivse külje esinemisel puudub subjektiivne k ülg, so politseiametnike tahtlus, mistõttu oli kriminaalmenetluse lõpetamine seaduslik. Ringkonnakohus leiab, et sellise selgituse andmine ei kõrvalda riigi peaprokuröri 05.03.2004.a. kirja puudusi. Riigi peaprokurör peab koostama nõuetekohase vastuse kaebaja avaldusele. Üksnes selline lähenemine tagab kaebaja õiguse kasutada vastusega mittenõustumisel kohaseid õiguskaitsevahendeid. Halduskohus ei väljunud kaebuse piiridest. HKMS § 19 lg 7 kohaselt lähtub halduskohtus kaebuse läbivaatamisel esitatud taotlusest, kuid ei ole seotud kaebuse sõnastusega. Kuigi kaebaja ei esitanud selgesõnalist vastuväidet selle kohta, et riigi peaprokurör on jätnud tema kaebusele osaliselt vastamata, on selline kohtu järeldus kooskõlas kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei kontrollinud põhjalikult kriminaalasja materjale. Kahtlused kontrolli põhjalikkuses ongi seotud eelkõige sellega, et riigi peaprokuröri vastusest ei nähtu, millisele arutluskäigule tuginedes on leitud, et KarS § 291 nimetatud kuriteo koosseisu ei esine. Seda olukorras, kus jalaraudade kasutamine viitab KarS § 291 objektiivse külje esinemisele. Kuigi A. D. oma kaebuses riigi peaprokurörile jalaraudade teemal eraldiseisvalt ei peatunud, pidi vastustaja seda niikuinii käsitlema, kui ta viis läbi igakülgse kontrolli kriminaalmenetluse lõpetamise määruse üle. Siinkohal ei ole seetõttu asjakohane vastustaja märkus, et A. D. kaebus ei vastanud avaldustele vastamise seaduse § 7 lõike 2 nõuetele. 4 3-04-72 Halduskohus ei ole kohustanud vastustajal analüüsida, kas politseiametnike tegevuses esines KarS § 290 ettenähtud kuriteo koosseis. Kohtuotsusest tervikuna nähtub, et tegemist on kirjaveaga. Halduskohus on silmas pidanud KarS § 291 koosseisu kontrollimist. Oliver Kask Silvia Truman Kaire Pikamäe 5