Obsah (8)

§ 10§ 6§ 19§ 7§ 84§ 94§ 92§ 26

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 21.10.04.a. Tallinnas Haldusasi nr 3-1532/04 Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste arutas avalikul kohtuistungil sekretär Kristel Lember`i juuresolekul V.R.`i k

§ 10

lg 3 kohaselt märgitakse kaebuses avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise kindlakstegemiseks ära kaebaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks, kohus ei saa tuvastada asjaolusid igasuguse huvi korral. Kuna kaebaja taotlus ei olnud üheselt mõistetav, kaebusest ei nähtunud, kuidas avalik õigusliku suhte kindlakstegemine aitab parandada tema majanduslikku olukorda, õiguslikku positsiooni, siis kohus tõlgendas kaebust soovina vabaneda temale maamaksu kohustusi panevatest haldusaktidest ja tõlgendas kaebust tühistamiskaebusena. Kaebuse esitaja esitatud kaebusest ja järgnevatest kaebuse täpsustustest järeldas kohus, et kaebaja peaks vaidlustama Lihula Vallavalitsuse maa maksutamishinna akti 1734 17.02.04 a ja Maksu –ja Tolliameti teadet 08.03.2004.a. nr 29777. 3. Asja kohtulikul arutamisel kaebuse esitaja palus tõlgendada kaebus ümber, kuna kaebajale leidis, et tühistamistaotluse esitamine ei ole võimalik kaebuse esitamise tähtaja ületamise tõttu ja ta on sisuliselt ära märkinud kaebuse nõudeid täpsustades, et tal on põhjendatud huvi esitada kahjunõue. Üksnes kahjunõue aitab parandada tema positsioone majanduslikus ja õiguslikus mõttes. Kahjunõude esitamiseks tulevikus on ta esitanud kaebuse

§ 6lg 3 p 1 alusel- taotlusega haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks.

Põhjendatud huviks on õigusvastasuse tuvastamisel eesmärk- saavutada vastustajatega kokkulepe, mille kohta kaebaja esitas kohtule vastava selgituse 04.10.2004.a. täpsustuses ( tlk 96). Kaebaja leiab, et tal on võimalik astuda läbirääkimistesse vastustajatega, eelkõige vallavalitsusega küsimustes, mis võimaldab nende haldusaktidega pandud kohustused kas tasaarvestustega muuta leevendavamateks ja alles mittenõustumisel, esitada kahjunõue. 4.

§ 6

lg 3 p 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja p 3 kohaselt võib kaebusega taotleda avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemist.

19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses, kusjuures halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega.

§ 19

lg 7 annab kohtule õiguse kaebuse tõlgendamiseks ja kohustab halduskohut välja selgitama kaebuse esitaja tegeliku taotluse tulenevalt kaebusest. Kuna kaebuse esitaja ei nõustu kaebuse tõlgendusega, mille andis kohus ja on selgitanud, et ta on esitanud kaebuse haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks põhjusel, et esitada kahjunõue või saavutada kokkulepped vallavalitsusega, samuti esitas ta põhjendatud huvina ennetava huvi, siis ei saa kohus kaebaja taotlust tõlgendada vastuolus kaebaja tahtega. Kohus ja protsessiosalised möönsid, et kaebuse esitaja esitatud kaebustes ja täpsustustes sisaldub viide soovile esitada maksukohustuse vaidlustamisel õigusvastasuse tuvastamise nõue (kaebaja eksitav viide õigussuhte tuvastamiseks), siis kohus tõlgendas kaebuse esitaja nõude ümber vastavalt tema taotlusele haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise nõudeks

§ 6lg 3 p 1 alusel ja arutab asja lähtudes kaebaja nõudest.

Kohtu seisukohad ja otsus 1. Vastavalt

§ 7

lg 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel selleks on põhjendatud huvi.

1. Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks nn tasaarvelduste tegemise eeldusena, kuna seadus ei näe ette võimalust teha tasaarveldust kaebaja soovitud viisil. Ka ei ole võimalik nn ennetada või tõrjuda kaebuse lahendamisega järgnevate maksuteadete esitamist, millesse on kantud kaebuse esitajal tekkinud maksuvõlg. Kaebuse esitaja ei ole tähtaegselt esitanud kaebusi maksuteadetele, mis olid väljastatud perioodil 2000-
3. Kinkelepinguga oli kaebaja saanud elamu omanikuks, elamu on registriandmetel endiselt tema nimel, elamu juurde kuulub maa suurusega 1889 m
4. Maakasutusõiguse üleminek kaebajale on elamu kinkena vastuvõtmise seadusest tulenev tagajärg, samuti maamaksu kohustus. Kaebuse esitaja ei saavuta olukorda, mille kohaselt oleks võimalik kohtuotsuse motiividel saavutada õiguslikke eeliseid maksuvõla kustutamiseks.
5. Kohus lahendab kaebaja nõudel taotlust tunnistada õigusvastaseks Maksu-ja Tolliameti 08.03.04.a. maksuteade nr 29777 ja Lihula Vallavalitsuse maa maksutamishinna akt nr 1734 17.02.04.a. põhjusel, et kaebaja soovib esitada kahjunõude.
6. Kaebuse esitaja väidetel on haldusaktides märgitud vääralt tema maakasutuse suurus ning alusetu on vastustajate poolt maa kasutuse äranäitamine suuruses 1889 m2 . Kaebuse esitaja väitel on jäetud haldusaktides arvestamata temale laienevad soodustused, mis kehtivad Lihulas pensionäridele ning arvestamata on, et maa asub muinsuskaitseala piirides, millest tulenevalt MaaMS § 4 lg 2 alusel tuleks maksu arvestada 25, 50, või 75 % maksumäärast. Kaebaja esialgne seisukoht oli, et tema kasutab liikumiseks hoonete vahel üksnes jalgrajakest, järelikult ei ole võimalik esitada talle nõudeid tulenevalt maa suurusest 1889 m
7. Samas möönis, et seaduslikuks tuleb lugeda maakasutus hoone aluse pinna ulatuses. Kinkelepingusse kantud andmetest või tlk 82-83 olevatest dokumentidest lähtumist kaebaja peab alusetuks. Kohtutoimikusse on esitatud majavalduse maa-ala kasutamise eksplikatsioon ja Lihulas, Tallinna mnt 44 maa-ala kasutamise skeem. Eksplikatsioon on Haapsalu Tehnilise Inventariseerimise büroo poolt koostatud 10.02.69 a., jooksvad muudatused on sisse viidud 28.10.1974 . Krundi pindalaks on märgitud 1889 m
8. EV Lääne-Maakonna Hooneregistritalituse tõendist nr 793 nähtuvalt on Lihula valla Lihula linna Tallinna mnt 44 toimiku nr 592 andmetel V.R.ile kuuluva hoonestuse juurde eraldatud kasutatava maatüki suuruseks 1889 m
9. Seega on maakasutuse suuruse kohta maamaksu tasumiseks kantud andmed tehtud dokumentide alusel ning vastustajad ei ole märgitud maakasutuse suuruse osas teinud kandeid suvaliselt. V.R. ei ole esitanud kohtule tõendeid, et maakasutus hoone juurde oleks määratud teistsugusena. Märgitud suuruses oli kasutanud maad kaebaja ema ja maakasutuse suurust ei muutnud E.R, kes kinkis elamu kaebuse esitajale. V.R. kinnitas, et ta ei ole ise maakasutuse osas algatanud mingeid toiminguid, mis kinnitaksid, et maakasutuse suurus peaks olema teistsugune. Maamaksu kohustus lasub maa kasutajal ja MaaMS § 10 lg 1 kohaselt peab tasuma maamaksu maa kasutajana V.R.. Kuna kaebaja on teadlik hoonete juurde kuuluvast maa suurusest, tema rahalised vahendid ei võimalda maad erastada, siis puudub sund, et ta peaks seda tegema. Maa erastamisest ei tekiks kaebajale vähemaid kohustusi, maamaks tuleks jätkuvalt tasuda. Viited kaebaja „europauperi“ seisundile ja abita jätmisele riigi või omavalitsuse poolt põhjusel, et ta ei suuda maad erastada, ei ole saanud kuidagi mõjutada V.R.i teadmisi maa suurusest või senisest kasutamisest. Maamaksukohustust maa erastamata jätmine ei mõjuta. Maamaksuseaduse ( MaaMS) alusel maksustatakse maamaksuga kogu maa üksikute eranditega MaaMS §
10. Maamaksu tuleb tasuda maa omanikul või maa kasutajal tulenevalt MaaMS § 10 . Maamaksu oli tasunud kaebaja teadmisel tema sugulane, kes kinkis talle elamu aadressiga Lihula, xxxxx. Kaebuse esitaja on teadlik maamaksukohustusest, kuid kuna ta ei saanud kätte maamaksu teateid, siis on maamaks tasumata enne 2004 aastat . 2004 a haldusakt on kaebajal kätte saadud. Ta ei ole esitanud vastustajatele õigeaegselt teavet sellest, et temani ei jõudnud maksuteated. Ka ei ole ta omavalitsusele kurtnud, et ta ei tea, kas tal tuleb tasuda maamaksu. Kohus nõustub vastustajate seisukohtadega, et kaebaja on ise olnud tegevusetu. Maamaksuteade on koostatud kooskõlas kehtiva seadusega, maksuteatele ei ole kantud andmeid, mis ei oleks kooskõlas faktiliste ja õiguslike alustega. Asja kohtulikul arutamisel kaebaja tunnistas, et ta oli teadlik, et maamaksu on hoonete juurde kuuluvalt maalt tasutud nõukogude perioodist, samuti tasus maamaksu E.R.. Kaebuse esitaja oli juba enne E.R.i kinkelepingu tegemist olnud elamu pärijana ¾ mõttelises osas hoone omanik, kuid ka siis ei tasunud ta maamaksu, kuna selle tasus E.R.. Märgitust järeldab kohus, et kaebajale oli pikka aega teada maa maksutasumisest tulenev kohustus tasuda määratud maamaks ning et tal puudub õigustatud ootus, et keegi teine tasub jätkuvalt maamaksu tema eest. Kaebaja esindaja viited, et V.R.i maksuvõlg on kohaliku omavalitsuse tegevusetuse tagajärg, on ainetu. V.R. on ise kinnitanud, et ta ei ole liikumisvõimetu, abitu vanur; ta on aktiivne raamatukogu külastaja, uurib kohaliku elu sündmusi ja saab muud vajalikku informatsiooni raamatukogust, ka oma healt tuttavalt (esindajalt L.Martinsonilt jne). Kohtule esitas kaebaja esindaja Eesti ÜP pangatehinguid kinnitavad dokumendid, millest nähtub, et V.R. on olnud Lihulas aastast 2000 ja aktiivselt külastanud kauplusi jm teenindusettevõtteid. Lihula vallavalitsuse esindajate väidetel on kohalikud kauplused ja raamatukogu varustatud informatsiooniga, kohaliku ajalehega, milles on ära märgitud pensionäridele laienevate soodustuste kasutamise kord ja võimalused. Kohus järeldab, et V.R.il on olnud võimalik kontakteeruda omavalitsusorganitega, tal oli võimalus esitada avaldusi soodustuste saamiseks ning uurida, missugused maksud kuuluvad tasumisele ja missugusel õiguslikul või faktilisel alusel. Kaebaja ei ole jäetud sotsiaalse abita, vajaliku tähelepanuta ning maa suuruse arvestamine eelnevalt nimetatud dokumentide alusel ei kohustanud vastustajaid uurima, kas V. R elab Lihulas või Tallinnas. Kaebaja esitas kohtule panga kontode väljavõtted, mis peavad kinnitama, et kaebaja elab juba 2000 aastast Lihulas ja mitte Tallinnas. Arusaamatuks jääb kaebaja mõtteviis, mille kohaselt oleks pidanud maa suuruse ja sellest tuleneva maamaksu määramiseks uurima kaebajal pensionäri staatuse olemasolu ja selleks kasvõi vajadusel kasutama avalikke teabekanaleid või saatma valla töötaja tema juurde koju. Kaebaja ei ole andnud teada, et ta ootab soodustuste vormistamiseks omavalitsuse töötajat tema juurde koju. Maksusoodustused ei rakendu automaatselt ning ka maa suurus ei ole kaebajale olnud üllatuseks. Kuitahes vaene „europauper“ kaebaja ka ei oleks, on teda teavitanud juba notar kinkelepingu sõlmimisel, et hoonete juurde kuulub maa; selle suurus on lepingusse märgitud ning kohalik omavalitsus ei pidanudki eeldama, et V.R. vajab abi tema kasutada oleva maa suuruse tuvastamiseks. Kuna kaebaja ise ei kurda, et ta oleks olnud informeerimata, vastupidiselt esindaja L.Martisonile, siis ei peatu kohus enam pikemalt küsimustel, kas antud juhul on omavalitsus jätnud täitmata informeerimise kohustuse, olgu selline kohustus sätestatud kas siseriiklikus õiguses või välislepingus. Lääne Maakonna Lihula Vallavalitsuse määrused (tlk 73-80) kinnitavad, et maamaksu määra kinnitamiseks on pensionäride maksusoodustuste rakendamiseks tarvitusele võetud abinõud ning lähtudes maamaksu seadusest on maksusoodustused kinnitatud igaks järgnevaks aastaks vastavalt isikult laekunud tahteavaldustele. V.R.i nime soodustusi saanud isikute hulgas ei ole põhjusel, et ta ei ole esitanud vastavat avaldust. Vastustajatest Lihula Vallavalitsuse esindaja kinnitas, et 2004 a esitatud taotlus tuleb V.R.il vormistada ümber ja kaebajal on võimalik osa saada maksusoodustustest järgnevaks perioodiks. Kohus leiab, et ülaltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatud haldusaktides kajatatud faktilised andmed väärad. Lihula Vallavalitsuse maa maksutamishinna akt 17.02.04 a nr 1734 ja Maksu-ja Tolliameti maksuteade 08.03.04 a nr 29777 on kehtivad haldusaktid ning kuna kaebaja ei ole neid õigeaegselt vaidlustanud, siis tuleb kehtivate haldusaktide nõudeid täita. Maamaksuseaduse (MaaMS) § 10 tulenevalt tasub maamaksu maa omanik või maa kasutaja. V.R. on endiselt hoone omanik; ta ei ole esitanud avaldust maamaksu vabastuseks MaaMS § 11 lg 2 tuleneval alusel. Kohalik omavalitsus võib riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saaja vabastada tema kasutuses olevalt elamumaalt linnas kuni 0, 1 ha või vallas kuni 1,0 ha ulatuses. Lihula Vallavolikogu poolt on määrusega nr 1 16.11.99, määrusega nr 26 20.12.00, määrusega nr 16 11.12.2001, määrusega nr 19 11.12.02 , määrusega nr 30 18.12.2003 a Lihula valla elanikena registreeritud pensionärid õigustatud kirjaliku avalduse alusel taotlema maamaksu vabastust nende kasutuses olevalt elamumaalt, kuid mitte rohkem kui 250.- krooni aastas. V.R. on Lihula linna xxxx elanikuks registreerinud ennast 09.09.2003 a ja avaldust maksusoodustuse saamiseks ta ei esitanud. Maamaksuteated on väljastatud V.R.ile ajavahemikus 200-2003 aadressil Tallinn, yyyy põhjusel, et rahvastikuregistri andmetel oli V.R.i elukoht Tallinnas. Kaebaja pangaülekanded kinnitavad, et ta viibis/elas valdavalt Lihulas, kuid rahvastikuregistri andmeid ei olnud ta muutnud. Kaebaja kinnitas, et ta registreeris ennast Lihula valla elanikuks seotult sooviga osaleda valimistel ning aastal 2000, mil ta elas juba Lihulas, ei olnud ta rahvastikuregistris kannet muutnud, kanne oli tehtud tema Tallinnas asunud korteri aadressi järgi. Lihulas xxxxx hoone ümber jääv maa asus 1996-2001 a Lihula linna maa maksustamise I hinnatsoonis ja 1996 a maa korralise hindamise tulemusel oli elamumaa maksutamishind 18 kr/m 2 , 1501-3000 m2 elamumaa maksutamishind oli 9 kr/m2 . 2000a maksustamihinna hinnatsooniks määrati sama krundi osas H412001 ja Keskkonnaministri 30.11.2000 a määrusega nr 50 Maa korralise hindamise tulemustega kooskõlas on korralise hindamise tulemusel 1-1000 m 2 suurusega elamumaa maksustamishind 18 kr/m2 ja 1000 m2 ületava elamumaa maksustamishind on 0,2 m2 . Maamaksu hakati arvestama V.R.ile ajast, mil tema nimele vormistati kogu hoone kinkelepingu alusel, so 2000 aastast. Maa korralise hindamise Lihula linna seletuskiri koos lisadega on kinnitatud 23.10.96.a. Lihula linnapea poolt (tlk 11-128) ja see seletuskiri on kättesaadav kohalikus omavalitsuses. Maa korralise hindamise tulemused, kehtestatud keskkonnaministri 30.11.01.a. määrusega nr 50 , lisades 87 on märgitud ära Lihula valla maa väärtuste loetelu sihtotstarbe liikide ja kõlvikute kaupa, haritava maa ja loodusliku rohumaa väärtused viljakustsoonides. Koostatud on hinnatsoonide kaart. xxxx maa asub vabariigi Valitsuse 23.12.97.a. määrusega nr 255 kinnitatud Lihula vanima asustuse muinsuskaitseale piirides. MaaMS § 4 lg 2 kohaselt makstakse maalt, millel seadusega või seadusega sätestatud korras on majandustegevus kitsendatud, vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele maamaksu 25, 50, 75 % maksumäärast. Vabariigi Valitsus ei ole Lihula muinsuskaitseala suhtes niisugust otsust langetanud, mille alusel saaks rakendada maksumäära viidatud protsentides; Lihula linnas ei ole majandustegevuse kitsendusega kaasnevat maksumäära rakendatud ka teiste maakasutajate osas, kuna majandustegevuse kitsenduste seadmise tingimustele maa ei vasta. Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala põhimäärus (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 23.12.97.a. määrusega nr 255) sätestab kitsendused ja tingimused, kaitsevööndid eesmärgiga hoida kontrolli all muinsuskaitse alla jääval alal arendatav tegevus, kuid ei sätesta maamaksu määrasid nende rakendamiseks Lihula linnas või vallas. Põhiseadusega kooskõlas oleva maksuintress kehtestati uue MKS-ga alates 01.07.
11. V.R.i maamaksu isikukontost nähtub, et maksuintress on korrigeeritud 06.10.2002.a. (tlk 103). Ülaltoodu alusel leiab kohus, et kaebuse esitaja väited haldusaktides sisalduva väärinfo või V.R.ile laienevate soodustuste kajastamata jätmises ei vasta tõele. Haldusaktid on välja antud pädevate organite poolt, on sisuliselt õiged, vastavuses kehtiva õigusega. V.R.i kaebus tuleb jätta rahuldamata.
12. Kaebuse esitaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu summas 90.-krooni. Kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu 10.-krooni. Vastavalt

§ 84lg 2 tuleb tagastada V.R.ile enammamakstud riigilõiv.

Kohus vormistab tagastamise eraldi määrusega. 7. Kaebuse esitaja ei esitanud enne asja kohtuliku arutamist andmeid, mis oleks võimaldanud uurida, missuguse õigusabilepingu on kaebaja sõlminud, kui ta palus vabastada ta õigusabitasudest. Kohtuistungil kaebaja taotlust ei korranud. Kaebuse esitaja ei ole seega vabastatud

§ 94kohaselt õigusabi tasumisest.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis vastavalt

§ 92lg 1 kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes

§ 26

lg 1 p 6 , § 92 lg 1, § 31 lg 4, lg 5, kohus OTSUSTAB: Jätta rahuldamata V.R.i kaebus. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Karin Kalmiste kohtunik