← Eesti

3-03-37/2

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: Otsuse kuupäev: Kohus: Kohtunik: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: 3-208/2004 Tallinnas, 06.09.2004 Tallinna Halduskohus Maret Altnurme V.G.i ja AS X kaebused Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (TJIM) 14.09.2000 ettekirjutuse nr 10-13/1474 tühistamise nõudes, TJIM 19.06.2002 nõudeavalduse nr 6.2-01.2/12916 õigusvastasuse tuvastamise nõudes, ning V.G.i kaebus Harju Maksuameti (HMA) maamaksu teadete nr 116917, 116908, 98564, 50479, 41665, 116921, 23599 ja 6334 tühistamise nõudes 30.08.2004 Kaebuse esitaja V.G.i volitatud esindaja Irina Bušujeva, kaebuse esitaja AS X volitatud esindaja Gennadi Mihelson ning vastustaja TJIM volitatud esindaja Elo Madiste Asjaolud 22.04.2002 kuulutas Tallinna Linnakohus oma otsusega välja AS Y (pankrotis) pankroti. Kohtuotsus on jõustunud. 19.06.2002 esitas TJIM nõudeavalduse nr 5.2-01.2/12916 pankrotihaldur Lembit Ülperile, milles on märgitud pankroti väljakuulutamise seisuga AS Y (pankrotis) maksuvõlaks kogusummas 1 579 957.kr, millest 947 253.kr on põhivõlg ning 632 704.- kr intressivõlg. Nõudeavalduse kohaselt on AS Y (pankrotis) jätnud täitmata talle 14.09.2000 tehtud maksuvõla sissenõudmise ettekirjutuse nr 10-13/1474, millega kohustati AS-i Y (pankrotis) maksuhaldurile tasuma 913 959.- kr põhivõlga ning 277 685.- kr tähtajaks tasumata maksusummadelt arvestatud maksuintresse. Nimetatud ettekirjutuses on hõlmamata AS Y (pankrotis) maksuvõlad, mis on tekkinud pärast ettekirjutuse koostamist ning on ära toodud 19.06.2002 nõudeavalduses. Ettekirjutuse maksuvõlgade arvestus põhineb maksukohustuslase enda poolt maksudeklaratsioonides esitatud andmetel ning maksuhalduri poolt maksukohustuslasele esitatud maamaksuteadetel. 21.04.2003 toimunud AS Y (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku (nõuete kaitsmise koosolek) protokollist nähtuvalt on V.G. ja AS X esitanud oma nõuded õigeaegselt. Samuti nähtub üldkoosoleku protokollist, et V.G. ja AS X on Eesti Vabariigi nõude kogu ulatuses koosolekul vaidlustanud. 1 V.G.i kaebuste sisu ja taotlused Kaebaja taotleb halduskohtult TJIM 14.09.2000 ettekirjutuse nr 10-13/1474 tühistamist, TJIM 19.06.2002 nõudeavalduse nr 6.2-01.2/12916 õigusvastasuse tuvastamist ning HMA maamaksu teadete nr 116917, 116908, 98564, 50479, 41665, 116921, 23599 ja 6334 tühistamist. Kaebuse põhjendused on järgmised. Maksuhalduri 14.09.2000 ettekirjutus on motiveerimata, sellest ei nähtu maksukohustuste määramisel kasutatud metoodika ning kaebaja ei saa seetõttu kontrollida maksuhalduri poolt ettekirjutuses esitatud andmete õigsust. Kaebaja tugineb RKHK 05.10.1999 määrusele nr 3-3-1-33-99, 17.04.2000 otsusele nr 3-3-1-9-00 ning 27.06.2001 otsusele nr 33-1-33-01 ja leiab, et maksuhalduri ettekirjutus peab sisaldama ettekirjutuse tegemist tingivaid asjaolusid koos viidetega vastavate seaduste sätetele. Selle nõude täitmiseks tuleb maksuvõla tasumise ettekirjutuses näidata maksuvõla kujunemine erinevate maksude ja maksustamisperioodide lõikes või põhjendada ettekirjutust teisel sobival viisil. TJIM ettekirjutuses on üksnes ära märgitud maksuvõlad koos nendelt arvestatud intressidega ning seadusesätted, mida AS Y (pankrotis) on rikkunud ning rahandusministri määrused, mille alusel intresse maksuhalduri kasuks arvestatakse. Kaebaja leiab, et AS Y (pankrotis) võib olla teadlikult jätnud maksuhalduri mitmed haldusaktid vaidlustamata, kahjustades sel teel võlausaldajate huve. Maksuvõlgnik võib olla pahatahtlikult deklareerinud suuremaid maksukohustusi, kui seaduse alusel oleks pidanud deklareerima. Samamoodi on motiveerimata ka 19.06.2002 nõudeavaldus. RPSJK 05.11.2002 otsusega nr 3-4-1-8-02 tunnistati, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 28 lg 4 ning selle alusel antud rahandusministri määrused olid intresside arvestamise osas põhiseadusevastased. Seega tuleb ettekirjutus intresside määramise osas tühistada, kuivõrd intresside määramise alus on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaevatavad maamaksuteated on antud kahe kinnistu osas: Xxxxxx/1 ning Xxxxxx/2 maamaksu määramiseks aastate 1998-2002 eest. Vaidlusalused maamaksu teated on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele, tuginedes RKHK 08.11.1999 määrusele nr 3-3-140-99 (maamaksu määramine ühes osas), RKÜK 22.12.2000 otsusele nr 3-4-1-10-2000 (rahandusministri 09.11.1995 määruse nr 140 vastuolu põhiseadusega) ning RKHK 13.03.2001 otsusele nr 3-3-1-3-01, 23.04.2003 otsusele nr 3-3-1-33-03 ja 19.05.2003 otsusele nr 3-3-1-41-03 (kohalik omavalitsus ei ole seaduses sätestatud korras kehtestanud ja teinud maksumaksjale teatavaks haldusakti maa maksustamishinna määramise kohta). Samuti ei ole maksuteateid AS-ile Y (pankrotis) teatavaks tehtud tema äriregistri aadressil. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 1 tulenevalt ei ole adressaadile teatavaks tegemata või kättetoimetamata haldusakt kehtiv. AS X kaebuse sisu ja taotlused AS X taotleb TJIM 14.09.2000 ettekirjutuse nr 10-13/1474 tühistamist ning TJIM 19.06.2002 nõudeavalduse nr 6.2-01.2/12916 õigusvastasuse tuvastamist järgmistel põhjustel. Kaevatud nõudeavaldusest et selgu nõude sisu, alus ja suurus. Nõudeavaldusele lisatud dokumendid ei tõenda avalduses nimetatud asjaolusid. Intress summas 632 704.- kr on põhiseadusevastane vastavalt RPSJK 05.11.2002 otsusele nr 3-4-1-8-

  1. Kuna 19.06.2002 nõudeavalduses tuginetakse TJIM 14.09.2000 ettekirjutusele, milles teostatakse intresside arvestus, tuginedes põhiseadusvastastele õigusaktidele, siis on nii ettekirjutus kui ka nõudeavaldus tervikuna põhiseadusevastased. 2 Kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamisel seisneb selles, et juhul, kui maksuhalduri nõudeavaldus tunnistatakse õigusvastaseks, siis on kaebajal kui võlausaldajal võimalik saada oma nõude rahuldust potentsiaalselt suuremas ulatuses kui nõudeavalduse õigusvastasuse mittetunnustamise korral. Maksunõude aluseks olevad isikukontoread näitavad maksuhalduri poolt arvestatud maksusummat, mitte arvestuse alust ja metoodikat. Kui 19.06.2002 nõudeavaldusega esitatud isikukondorida saldo seis 01.01.1996 on 0, siis
  2. a aprilli õiendi kohaselt peab isikukontoreal seis 20.05.1997 58 asemel olema 54 576 ja käibemaksu enammakse on summas 28 290.- kr. Käibedeklaratsiooni
  3. a mai enammakstud käibemaks on hoopis 102 183.- kr, mitte -15 000.- kr. Käibedeklaratsiooni
  4. a juuni enammakstud käibemaks on 0.- kr, käibedeklaratsiooni
  5. a juuli tasumisele määratud käibemaks on 58 339.- kr, mitte isikukontoreas 3727.- kr või õiendi alusel hoopis 60 750.- kr jne. Kaebaja võib jätkata AS Y (pankrotis) deklaratsioonide ja vastustaja poolt esitatud isikukontoridade analüüsi, kuid nendes esitatud arvud ei ühti. Väär on maksuhalduri väide, et isikukontoread on koostatud AS Y (pankrotis) poolt esitatud andmete järgi. Vastustaja TJIM vastulause ja taotlus Vastustaja leiab, et V.G.i ja AS X kaebused on alusetud ja palub need jätta rahuldamata, va osas, mis puudutab maksuintresse. Intresside osas tunnistab vastustaja kaebuseid. Vastustaja vastuväited on järgmised. TJIM möönab, et AS-ile Y (pankrotis) 14.09.2000 tehtud ettekirjutus maksuvõla tasumiseks ei vasta RKHK 27.06.2001 otsuses nr 3-3-1-33-01 väljendatud seisukohtadele. Motiveerimispuudega haldusakti sisulises õigsuses on nii kohtutel kui ka võlausaldajatel võimalik veenduda, kui motiveerimispuue kõrvaldatakse hiljem. Käesoleval juhul on TJIM esitanud motiveeritud võlanõude AS Y (pankrotis) pankrotimenetluses, mille lisaks on mh AS Y (pankrotis) isikukontoread 7 lehel, mis on väljatrükk maksuhalduri poolt peetavast maksukohustuslaste registrist ja millest nähtub, millised maksusummad ja mis ajal on deklareeritud, millised maksed on riigieelarvesse tasutud ning kuidas on kujunenud intress. Nõudeavalduse esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 24.03.1999 määrusega nr 116 kinnitatud "Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate riikliku registri pidamise põhimäärus“, mille p-le 19 vastustaja tugineb. Võlanõudele lisatud isikukontoridades esitatakse üksnes neid andmeid, mida maksukohustuslane ise on maksuhalduri vastavale registrile esitanud ning nende andmete esitamine maksukohustuse olemasolu kindlaksmääramiseks on piisav, et nii maksukohustuslane ise kui ka kolmandad isikud saaksid veenduda maksunõude õigsuses. Kaebaja ei ole esitanud ka teistsuguseid andmeid, mis annaksid põhjuse kahelda registriandmete õigsuses. TJIM ettekirjutuse motiveerimispuue võlanõude olemasolu ei mõjuta ning see on kõrvaldatud võlanõude esitamisega. MKS § 82 lg 1 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. TJIM ei ole AS Y (pankrotis) suhtes läbi viinud revisjoni ega üksikjuhtumi kontrolli, va maksudeklaratsiooni vormilise õigsuse kontroll. Seega ei ole maksuhalduril andmeid, et AS Y (pankrotis) oleks maksukohustust näidanud suuremana, kui seaduse alusel oleks pidanud deklareerima. TJIM arvates ei ole põhjust eeldada, et AS Y (pankrotis) on pahatahtlikult deklareerinud suuremaid maksusummasid teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Maksuvõla tasumiseks tehtud ettekirjutuse teadlik või tahtlik vaidlustamata jätmine maksukohustuslase poolt ei mõjuta deklareeritud 3 maksuvõla olemasolu. AS Y (pankrotis) on ise tunnistanud oma võlga. AS Y (pankrotis) on TJIM-le esitatud majandusaasta aruannetes kajastanud maksuvõlga. AS Y (pankrotis) majandusaasta aruanded on kontrollitud ka audiitori poolt, mis samuti kummutab kahtluse, et äriühing on näidanud maksuvõlgu tegelikust suuremana. 31.10.2000 on TJIM teinud otsuse haldusõiguserikkumise kohta nr 70-01/436, millest nähtub, et AS Y (pankrotis) juhatuse liikmele L.K on määratud rahatrahv põhjusel, et AS-ile Y (pankrotis) 14.09.2000 tehtud ettekirjutus maksuvõla tasumiseks summas 913 959.- kr jäeti juhatuse liikme L. K. poolt täitmata. L. K. ettekirjutuse osas vastuväiteid ei esitanud. AS Y (pankrotis) pankrotimenetluses on pankrotivõlgnik ainsana tunnistanud maksunõuet. TJIM nõustub kaebuste väidetega intresside osas, mis on arvestatud enne 01.07.2002 MKS § 28 lg 4 alusel. Kuna nimetatud sätte alusel intressimäärade kehtestamine on Riigikohtu poolt tunnistatud põhiseadusevastaseks, ei ole intressinõue perioodil enne 01.07.2002 enam täitmiseks kohustuslik. Vastustaja HMA vastuväited ja taotlus Vastustaja HMA leiab, et V.G.i kaebus on alusetu ja palub selle jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. Pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse kohaselt moodustab AS Y (pankrotis) maamaksuvõlgnevus 125 578.- kr. Maamaksu määramiseks on HMA-le kohaliku omavalitsuse poolt esitatud maksustamishinnad maa kasutuste kohta ühtse failina. Sellekohast kohaliku omavalitsuse haldusakti antud ei ole. Maamaks kinnistute Xxxxxx/1 ja Xxxxxx/2 osas on arvutatud kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel - Maardu Linnavolikogu määruste ja ühtse failina esitatud andmete alusel. Kohalik omavalitsus Maardu Linnavalitsus - oli kohustatud kuni
  6. a-ni määrama maamaksu aluseks oleva maa maksustamishinna ning alates
  7. a-st arvutama maa maksustamishinna. Maa maksustamishinna suurus esitati ühtses failis. Kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 21 lg 4 kohaselt saadetakse maksuteade maksumaksjale või maksu kinnipidajale postiga hiljemalt 30 kalendripäeva enne maksu tasumise tähtpäeva. HMA on saatnud maksuteated lihtkirjaga ja AS Y (pankrotis) registrisse kantud aadressil, Harju 11,10146 Tallinn. AS Y (pankrotis) maksuteateid vaidlustanud ei ole. Kaebetähtaja möödumisel on need haldusaktid jõustunud ning täitmiseks kohustuslikud. Kohtuistung Kohtuistungil jäid protsessiosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus leiab, et kaebused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Kaevatud ettekirjutusega ja nõudeavaldusega nõutud maksuintressid Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et TJIM 14.09.2000 ettekirjutusega ja 19.06.2002 nõudeavaldusega maksuhalduri poolt nõutavad maksuintressid kokku summas 632 704.- kr on sisse nõutud vastuolus põhiseadusega. Vastustaja on selles osas kaebust 4 tunnistanud. RPSJK 05.11.2002 otsusega nr 3-4-1-8-02 tunnistati MKS (01.01.1994 11.05.1996 ja 12.05.1996 - 30.06.2002 kehtinud redaktsioonides) § 28 lg 4 ja selle alusel antud rahandusministri määrused põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega on nii kaevatud ettekirjutus kui ka nõudeavaldus õigusvastased osas, millega AS-ilt Y (pankrotis) nõuti maksuintresside tasumist summas 632 704.- kr. TsMS § 116 kohaselt, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, saab kohus lugeda omaksvõetud asjaolu tõendatuks. Et maksuintresside määramise põhiseadusevastasuses puudub poolte vahel vaidlus ja TJIM nõustub, et summa 632 704.- kr tuleb nõudeavalduses esitatud kogusummast maha arvata, ei pea kohus vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda. Kaevatud ettekirjutusega ja nõudeavaldusega nõutud maamaks Kaevatud nõudeavalduse kohaselt moodustab AS Y (pankrotis) maamaksuvõlg summa 125 578.- kr ja on TJIM poolt sisse nõutud maatükkide Xxxxxx/1 ja 16/2 ning ajavahemiku 1997 –
  8. a eest HMA maksuteadete nr 446-1807 (
  9. a, II kd tl 46), 98564 ja 116908 (
  10. a, tl 238-239), 50479 ja 116917 (
  11. a, tl 236-237), 41665 ja 116921 (
  12. a, tl 234-235), 23599 (
  13. a, tl 233) ning 6334 (
  14. a, tl 232) alusel. Eelnimetatud HMA maksuteadetest ei ole V.G. vaidlustanud maksuteadet nr 446-1807
  15. a eest summas 22 858.- kr. Et kaebaja ei ole selle akti osas kaebust esitanud, ei pea kohus nimetatud akti õiguspärasusele ka hinnangut andma, kuivõrd halduskohus vaatab asja läbi üksnes kaebuses esitatud taotluse ulatuses (HKMS § 19 lg 7). Eeltoodust tulenevalt annab kohus järgnevalt hinnangu HMA maksuteadete nr 98564, 116908, 50479, 116917, 41665, 116921, 23599 ning 6334 õiguspärasusele kogusummas 102 720.- kr (125 578 – 22 858 = 102 720). Kohus on seisukohal, et vaidlustatud maamaksuteated on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele, kuivõrd kõigil vaidlusalustel aastatel puudus maamaksu määramisel eelduslik kohaliku omavalitsuse eelhaldusakt konkreetse maatüki maksustamishinna kindlaksmääramise kohta. Käesolevas asjas puudub vaidlus küsimuses, et vastavat üksikakti ei ole kohaliku omavalitsuse poolt antud ega AS-ile Y (pankrotis) välja saadetud. Sellel põhjusel tuleb HMA kaevatud maksuteated lugeda õigusvastasteks ja tühistada. Kohus tugineb siinkohal RKHK 08.11.1999 määrusele nr 3-3-1-40-99 ja 13.03.2001 otsusele nr 3-3-1-3-
  16. Kuna vastustaja võttis kohtuistungil omaks, et kaevatud maksuteated on Riigikohtu eeltoodud lahenditele tuginedes formaalselt õigusevastased, loeb kohus aktide õigusvastasuse tuvastatuks TsMS § 116 alusel. Kohus ei nõustu aga vastustajaga selles, justkui oleks maatüki maksustamishinna kindlaksmääramata jätmine eelhaldusaktiga ja maatüki maksustamishinna teatavaks tegemata jätmine AS-ile Y (pankrotis) üksnes formaalne rikkumine, mis ei too endaga kaasa maksuteadete materiaalset õigusvastasust ega nende tühistamist. Riigikohtu eelnimetatud lahenditest saab järeldada, et kui maatükile ei ole maksustamishinda määratud, siis ei saa maamaksukohustust tekkida. Maksuteadet ei saa vaidlustada selles osas, mis puudutab maksustamishinna määramist. Kui aga maksustamishinda ei ole määratud, siis ei saa ka maamaksu määrata, sest puudub kohustuslik eelhaldusakt. Eeltoodud argumendid ei ole formaalsed, vaid sisulised ning nende kohaldamine käesolevas haldusasjas toob kaasa maamaksuteadete materiaalse õigusvastasuse ja tühistamise kohtu poolt. Vaidlustatud maamaksu teateid ei muuda sisuliselt õiguspärasteks asjaolu, et nende adressaat akte tähtaegselt kohtus vaidlustanud ei ole. RKTK 16.12.2002 määruse nr 3-2-1103-02 alusel tuginev võlausaldajate kaebeõigus halduskohtusse maksunõude vaidlustamisel lähtubki eesmärgist, et maksunõue saaks halduskohtult sisulise hinnangu 5 halduskohtumenetluses ka juhul, kui pankrotimenetluse võlgnik on jätnud mõne haldusakti vaidlustamata. Seega ei saa Riigikohtu loogikast tulenevalt olla tähtaegselt vaidlustamata haldusakt jõustunud aktiks (vaieldamatuks faktiks) pankrotimenetluse kontekstis. Ainuüksi eeltoodud põhjustel tuleb kohtul HMA maksuteated nr 98564, 116908, 50479, 116917, 41665, 116921, 23599 ning 6334 tühistada ja tunnistada nii kaevatud ettekirjutus kui ka maksunõue nõutud maamaksu osas summas 102 720.- kr õigusvastaseks. Eeltoodule lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et äriregistri väljavõttest nähtuvalt kanti AS Y (pankrotis) registrisse 03.04.
  17. Alates sellest ajast kuni 21.06.2001 oli äriühingu registrijärgseks aadressiks zzzzzzz, Tallinn ning alates 21.06.2001 wwwwww, Tallinn. Kohtule esitatud HMA maksuteadetest nähtuvalt ei ole maksuteated nr 6334 ja 98564 saadetud äriühingu registrijärgsel aadressil. Neist viimane on saadetud aadressil Xxxxxx/2, kuigi äriühingu registrijärgne aadress oli sel ajal Xxxxxx, ning esimene on saadetud aadressil Xxxxxx, kuigi äriregistrijärgseks aadressiks oli siis juba Wwwww. Seega puuduvad kohtul üldse andmed selle kohta, kas eelnimetatud maksuteatedki on nende adressaadile kehtestatud korras teatavaks tehtud. Kaebaja V.G.i väited maakasutusõiguse muutumisest 07.11.2000 Xxxxxx/1 maatüki osas ei leidnud kinnistusraamatu kannete kaudu kinnitust. Kohtu päringu peale elektroonilisest kinnistusraamatust ilmnes, et ei maatükid Xxxxxx/1 ega 16/2 ole üldse (sellise aadressiga vähemalt) kinnistusraamatusse kantud. Kohtule ei ole esitatud ka muid tõendeid (maakasutuslepinguid), millest nähtuks maakasutusõiguse muutus vaidlusalusel perioodil. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et HMA maksuteated nr 98564, 116908, 50479, 116917, 41665, 116921, 23599 ning 6334 tuleb tühistada ja tunnistada nii kaevatud ettekirjutus kui ka maksunõue nõutud maamaksu osas summas 102 720.- kr õigusvastaseks. Protsessiosaliste ülejäänud argumentidele määratud maamaksu osas ei pea kohus vajalikuks hinnangut anda, kuivõrd see ei saa omada asja lahendamisel otsustavat tähendust. Kaevatud ettekirjutusega ja nõudeavaldusega nõutud ettevõtte tulumaks, sotsiaalmaks ja käibemaks Kaevatud ettekirjutuse ja nõudeavaldusega nõuab TJIM AS-ilt Y (pankrotis) ettevõtte tulumaksu, sotsiaalmaksu ja käibemaksu tasumist kokku summas 821 675.- kr. Kohtu hinnangul on ettekirjutus ja nõudeavaldus eelnimetatud summas õiguspärased järgmistel põhjustel. Kohtu arvates ei too formaalsed puudujäägid ettekirjutuse ja nõudeavalduse motiveerimises kaasa nõude sisulist õigusvastasust ülalnimetatud summa osas. Käesolevas asjas on oluline, et TJIM poolt nõutud maksusumma on arvestatud AS Y (pankrotis) isikukontokaartide alusel, mis omakorda tuginevad AS Y (pankrotis) maksudeklaratsioonidele. Nõudeavalduse esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 24.03.1999 määrusega nr 116 kinnitatud "Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate riikliku registri pidamise põhimäärus“, mille p 19 kohaselt olid registriandmete aluseks esmajärjekorras maksudeklaratsioonid. Seega on TJIM nõudnud AS-ilt Y (pankrotis) sisse summad, mille AS Y (pankrotis) ise on maksudeklaratsioonides oma maksukohustusena kirja pannud. Haldusakti motiveerimine on eriti oluline siis, kui tehakse isiku jaoks teda koormav haldusakt. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käesoleval juhul ei ole TJIM ettekirjutuse ja nõudeavalduse puhul olnud tegemist koormava haldusaktiga selle tavatähenduses, kuivõrd aktid on tuginenud akti adressaadi enda aktseptile. Lisaks sellele on nii ettekirjutuses kui ka nõudeavalduses viidatud AS Y (pankrotis) 6 maksudeklaratsioonidele, millel maksunõue tugineb. Seega on akt olnud akti adressaadile endale arusaadav koos adressaadi maksudeklaratsioonides näidatuga ja adressaadi enda raamatupidamisdokumentidega, mistõttu ei pidanudki maksuhaldur akti ja nõudeavaldust teistmoodi motiveerima. AS Y (pankrotis) suhtes ei ole läbiviidud ei revisjoni ega üksikjuhtumi kontrolli ning nõudeavalduse esitamine pankrotimenetluses ei eeldagi seda. Kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg-st 1 tulenevalt tuli maksuhalduril maksu määramisel lähtuda eelkõige maksumaksja maksudeklaratsioonist ning alles siis, kui maksuhalduril oli andmeid, et maksudeklaratsioonis näidatu ei vasta tegelikkusele, viia läbi täiendav kontroll. Maksuhalduril sellised andmed täiendava kontrolli vajaduse kohta puudusid. Selliseid andmeid ei ole kohtule ka esitatud käesolevas kohtumenetluses. Maksumaksja enda deklaratsioonidele tugineva maksunõude vormistamisel pidi maksuhaldur tagama, et akt oleks arusaadav ja kontrollitav eelkõige akti adressaadile endale ja selles küsimuses ei ettekirjutuse ega nõudeavaldusega probleeme ei olnud. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on AS Y (pankrotis) seaduslikud esindajad (nii L. K kui ka V. B) ise võtnud maksuvõla esitatud summas omaks. Kaebuse esitaja V.G.i kartus, et maksusumma on tahtlikult valesti deklareeritud, ei tugine ühelgi tõendil. AS Y (pankrotis) esindaja V. Bi isikus on tunnistanud TJIM poolt esitatud nõuet. Võlgnik on pankrotimenetluses olnud valmis kompromissi korral ka TJIM nõude koheselt tasuma ega ole kordagi vaidlustanud pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet (Tallinna Linnakohtu 22.04.2002 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/5/30-811/01, tl 9-11). Ka L. K on eelneva menetluse käigus nõustunud maksuvõla suuruse ja selle olemasoluga, nähtuvalt haldusõiguserikkumise menetluse raames tehtud otsusest ja L. Ki antud seletusest (tl 278279). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et isikud oma seisukohti oleks muutnud. Kohus ühineb TJIM seisukohaga selles, et kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ei ole võimalik leida loogilist põhjust ega arutlust, millele võiks tugineda kaebaja V.G.i arvamus, et AS Y (pankrotis) viis end ise tahtlikult pankrotti ja seda just väär-deklaratsioonide esitamisega maksuametile. AS Y (pankrotis) tahe mitte minna pankrotti nähtub selgelt asjaolust, et isik ei ole tunnistanud enda pankrotti. AS Y (pankrotis) on tunnistanud maksunõuet ja selle tasumise kaudu võimaliku kompromissi teel üritanud vältida pankrotti minekut. Seejuures kirjutas kompromissettepanekule alla just AS Y (pankrotis) juhatuse liige V. B (tl II kd tl 18). Seetõttu ei pea kohus tõenäoliseks kaebaja hüpoteesi, et AS Y (pankrotis) viis end tahtlikult pankrotti maksusummade väär-deklareerimise kaudu. AS Y (pankrotis) on näidanud oma maksuvõlga jooksvalt majandusaasta aruannetes, mis on läbinud audiitorkontrolli. Lisaks eeltoodule küsis kohus täiendavat informatsiooni AS Y (pankrotis) pankrotihaldur L. Ülperilt (II kd tl 11), kes vastuses kohtunõudele (II kd tl 28-29) esitas järgmised andmed. Pankrotihaldur on nõudnud AS Y (pankrotis) juhatuse liikmetelt ettevõtte raamatupidamise dokumente juba pankrotimenetluse algstaadiumis, kuid raamatupidamise dokumente ei ole haldurile antud. Seetõttu määrati Tallinna Linnakohtu 30.05.2001 määrusega (II kd tl 30) AS Y (pankrotis) juhatuse liige V. Bile rahatrahv summas 9600.- kr. V. Bi on korduvalt trahvitud dokumentide esitamata jätmise eest Tallinna Linnakohtu 04.03.2003 määrusega summas 12 960.- kr (II kd tl 31). Kuna endiselt dokumente haldurile ei esitatud, tegi haldur avalduse kriminaalasja alustamiseks. Tallinna Prokuratuur alustas 13.03.2003 AS Y (pankrotis) vara ja võlgade varjamise faktis kriminaalmenetlust (kriminaalasi nr 03731000060, II kd tl 32). Pankrotihalduri poolt esitatud väidetest ja lisatud tõenditest nähtub üheselt, et V. B on keeldunud dokumentide üleandmisest, mistõttu ei saaks kohus usaldada neid väidetavaid algdokumente, mida kaebuse esitaja sooviks kontrollida halduskohtumenetluses (kohtul puudub igasugune teave, millal dokumendid on koostatud, kus nad on siiani asunud, millel dokumendid tuginevad ja kas nad on autentsed või mitte). 7 AS X ei vaidle oma kaebuses vastu AS Y (pankrotis) maksudeklaratsioonide sisulisele õigsusele ja tegelikkusele vastavusele, kuid esitab väite, et AS Y (pankrotis) isikukontokaardi kanded ja maksudeklaratsioonid ei ole omavahelises vastavuses. Kohus sellise väitega ei nõustu. Kaebuse esitaja poolt II kd tl-l 85 välja toodud arvutustest ja TJIM esindaja poolt kohtuistungil antud selgitustest nähtub, et kaebaja on vääralt lugenud isikukontoridu ega ole täpselt aru saanud, mida üks või teine kanne tähendab. Nii nähtub tl-lt 283, et
  18. a maikuu käibemaksu ettemaks ongi 28 348.- kr, mida märgib ka tl-l 39 asuv õiend. Summast on 15 000.- kr maksumaksjale tagastatud, nagu nähtub täiendavalt isikukontorealt maikuu alt. Niiviisi õiendeid ja isikukontoridu edasi vaadeldes ei tuvastanud kohus nende omavahelisi lahknevusi. Kaebaja ei ole ilmselt aru saanud, et isikukontorea põhimaksete laekumiste lahtris on kajastatud miinusmärgiga maksumaksjale tehtud tagasimaksed ettemaksust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaevatud ettekirjutus ja nõudeavaldus on osas, millega TJIM nõuab AS-ilt Y (pankrotis) ettevõtte tulumaksu, sotsiaalmaksu ja käibemaksu tasumist kokku summas 821 675.- kr, õiguspärased. Määratud intressi ja maamaksu osas kokku summas 735 424.- kr tuleb kaevatud ettekirjutus ja nõudeavaldus tunnistada õigusvastaseks ja ettekirjutus ka vastavas osas tühistada. Kaevatud nõudeavalduse ja ettekirjutuse osaline õigusvastasus ei too endaga kaasa nimetatud aktide õigusvastasust tervikuna. Maamaksu määramist summas 22 858.- kr ei ole ei V.G. ega AS X vaidlustanud. Kohtukulude jagamine Kaebuse esitajad on kohtule esitanud taotluse nende poolt tasutud riigilõivu väljamõistmiseks vastustajalt. Õigusabikulude hüvitamiseks taotlust ei esitatud. Vastustaja ei taotle kohtukulude hüvitamist kaebajatelt. V.G. on kaebustelt tasunud riigilõivu summas 160.- kr (tl 2 ja liidetud toimiku nr 31636/2004 lk 10) ning AS X summas 80.- kr (liidetud toimiku nr 3-1229/2004 lk 16). HKMS § 83 p 1 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Vastavalt § 93 lg-le 3 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Et kaebus rahuldatakse ca 50% ulatuses, kuulub kohtukulu väljamõistmisele samas proportsioonis. Nii kuulub vastustaja TJIM ja HMA õigusjärglaselt Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuselt V.G.i kasuks välja mõistmisele kohtukulu summas 80.- kr ja AS X kasuks summas 40.- kr. Kohus, arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-de 1 ja 3, § 31 lg-te 1, 4 ja 5 ning § 93 lg 3 sätetest, o t s u s t a b:
  19. Rahuldada V.G.i ja AS X kaebused osaliselt ja: 1.1 tühistada Harju Maksuameti maamaksuteated nr 116917, 116908, 98564, 50479, 41665, 116921, 23599 ja 6334; 1.2 tunnistada õigusvastaseks Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 14.09.2000 ettekirjutus nr 10-13/1474 ja 19.06.2002 nõudeavaldus nr 6.2-01.2/12916 osas, millega 8 maksuhaldur nõudis AS-ilt Y (pankrotis) maksuintressi ja maamaksu tasumist kokku summas 735 424.- kr, kaevatud ettekirjutus samas osas ka tühistada.
  20. Ülejäänud osas jätta kaebused rahuldamata.
  21. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuselt kaebuse esitaja V.G.i kasuks välja kohtukuluna riigilõiv summas 80.- kr ja AS X kasuks 40.- kr. Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 06.09.2004 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul, arvates 06.09.
  22. Maret Altnurme Kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.