KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: Otsuse kuupäev: Kohus: Kohtunik: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: 3-742/2004 Tallinnas, 06.05.2004 Tallinna Halduskohu

muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-le 2 pidid maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektid esitama avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 01.01.

1. Tagastataval maal asusid 01.01.1998 seisuga I.E.le kuuluvad hooned. I.E. jättis maa ostueesõigusega erastamise avalduse LVV-le tähtaegselt esitamata. I.E. kinkis hooned kinkelepinguga nr 3399 07.05.2003 oma kaheaastasele pojale G.E.E.le, kirjutades alla nii kinkija kui ka kingisaaja nimel. Olles ise oma lapseealise poja eestkostja, esitas I.E. viis päeva pärast kinkelepingu sõlmimist 12.05.2003 oma poja nimel LVV-le maa ostueesõigusega erastamise avalduse 12,3 ha maa erastamiseks pojale kuuluvate hoonete juurde. Hoonete kinketehingu näol on tegemist näiliku tehinguga (TsÜS § 89), kuna teostatud tehingul ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Omandiõiguse üleminek on näilik, kuna omandaja on lapseealine ja temal endal selle vara suhtes reaalselt 1 omandiõiguste teostamine ei ole võimalik. Kingitud vara on jäänud edasi reaalselt kinkija enda kasutusse ja käsutusse. Kinketehingu ainus eesmärk oli saada õigus hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Ilma kinkelepingut vormistamata oleks maa erastamine olnud võimatu - hoonete juurde kuuluv teenindusmaa oleks jäetud riigi omandisse ning hoonete omaniku kasuks oleks seatud hoonestusõigus. I.E.l ei olnud mingeid seaduslikke takistusi maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamiseks seaduses ettenähtud tähtajal. Avalduse esitamata jätmisega kaotas ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. Näiliku tehingu alusel aga on LVV andnud I.E.le õiguse erastada hoonete juurde kokku 12,3 ha maad, mis on tunduvalt rohkem kui hoonete teenindamiseks vajalik. Selle tõttu rikub LVV korraldus L.V. õigust saada maad tagasi võimalikult suures ulatuses ja saada tagasi kogu maa, millele ei ole seadusega ettenähtud korras ja tähtajal esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Sellise avalduse esitamiseks uue tähtaja saamine näiliku tehingu kaudu on õigusvastane. I.E. nõustus veel
2. a märtsikuus maamõõtja A. Vaheri juuresolekul ainult ehitiste teenindusmaa erastamisega, märkides omakäeliselt ära erastatava maa piirid teenindusmaa ulatuses. Läbirääkimiste käigus sõlmiti maa tagastamise subjektide ja Revala Maamõõdubüroo vahel 16.03.2003 leping Metsapõllu 34 tagastatava maaüksuse mõõdistamiseks. Selle alusel on 28.03.2003 välja antud Metsapõllu maaüksuse mõõdistamise lähteülesanne, mille kohaselt I.E. hoonete juurde on temaga kokkuleppel jäetud maa senise maakasutuse ulatuses, ca 0,8 ha. Samuti on LVV korraldus vastuolus

§ 9

lg-ga 2, mille kohaselt kui elamu omanik soovib erastada maad üle 2 ha, siis peab vallavalitsus andma pooltele tähtaja kokkuleppimiseks. Alles pärast seda, kui ettenähtud tähtajaks ei ole kokkulepet saavutatud, võib vallavalitsus määrata erastatava ja tagastatava maa suuruse ja piirid. LVV maanõuniku kirjas sisalduv ettepanek kokkuleppe sõlmimiseks ühe kuu jooksul on vastuolus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (Tagastamise kord) p-ga

1. Lisaks on LVV korraldus motiveerimata ja põhjendamata. Korraldusest ei selgu, et vallavalitsus oleks arvesse võtnud erastatava maatüki ja tagastatavate lahustükkide väärtust vastavas proportsioonis. Korraldus ei sisalda mingeid kaalutlusi, miks on erastatava maa suuruse ja piiride määramisel arvestatud eelkõige hoonete omaniku huve ja eelistatud neid tagastamise subjektide huvidele. LVV on rikkunud Tagastamise korra sätteid ja seadusevastaselt venitanud maa tagastamise küsimuse lahendamisega. Vastavalt Tagastamise korra p-le 49 pidi LVV otsustama maa tagastamise hiljemalt kuue kuu jooksul subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamisest. Käesolevaks ajaks on möödunud 8 aastat. Vahepeal võttis Loksa Vallavolikogu 18.10.1996 vastu otsuse Metsapõllu 34 maaüksuse tagastamise kohta, mille kohaselt jäetakse tagastamata ainult 0,61 ha A. E. kuuluvate hoonete juurde. LVV õigusvastane venitamine on võimaldanud elamu omanikul teha kinketehingu oma väikelapse kasuks, mis on andnud formaalse aluse maa erastamise avalduse esitamiseks. Eeltoodust tulenevalt palub L.V. tühistada LVV 05.11.2003 korralduse nr 493 ja tuvastada LVV tegevusetuse õigusvastasus. Vastustaja LVV vastulause ja taotlus Vastustaja esitatud kaebusega ei nõustu, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebuse kui põhjendamatu täies ulatuses rahuldamata. Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 03.05.2000 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-00 märkis kohus, et kui tehingu vaidlustaja ei ole vaidlustatud tehingu pool, siis ei tekita, muuda ega lõpeta see tehing tema tsiviilõigusi ja -kohustusi. Seega ei riku vaidlustatud tehing kaebaja õigusi. Tehingute põhiküsimused ei ole selles osas alates 01.07.2002 jõustunud TsÜS-ga 2 muutunud. Käesolevas halduskohtumenetluses ei ole võimalik anda hinnangut nimetatud tehingu kehtivusele. Vastustaja pädevusse ei kuulu ka muul alusel ostueesõigusega erastamisel õigus anda hinnang tehingu kehtivusele. Tehingu kehtivusele saaks vastustaja anda hinnangu siis, kui selline võimalus tuleneb otseselt õigusnormidest. Kaebuse esitaja ning vaidlusaluste ehitiste eelmise omaniku vahel puuduvad igasugused kirjalikud kokkulepped. Mis puudutab kaebuses tõstatatud küsimust, nagu oleks katastriüksuse moodustamine saanud alguse enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist, siis juriidiliselt kehtiv katastriüksuse moodustamine algab asendiplaani koostamisega, mille peab eelnevalt allkirjastama kohaliku omavalitsuse volitatud isik (maanõunik R. Kiis). Faktiliselt tõi 08.05.2003 maamõõtja A. Vaher LVV-le asendiplaani projekti. Nimetatud päeval teavitas A. Vaher maanõunikku ühtlasi sellest, et erastaja ja kaebaja on omavahel kokku leppinud. Tuginedes nimetatud informatsioonile pidas maanõunik kohaseks saata välja kaebuse esitajale ning kolmandale isikule kirjad. LVV 12.05.2003 kirjaga nr 5-4/224 saatis maanõunik R. Kiis asjaosalistele piiride kulgemise ettepaneku ning määras ühtlasi tähtaja, mille jooksul saaksid piirinaabrid sõlmida vastava kokkuleppe. Kokkuleppe saavutamiseks määrati algselt üks kuu, kuna oli teada, et mõlemad pooled on asjaga kursis ja tegelevad sellega. Hiljem pikendati tähtaega kolme kuuni (LVV 14.07.2003 kiri nr 5-4/394), so kuni 15.08.
2. Vastustaja leiab, et

§ 9

lg-te 1 ja 2 alusel on ta toiminud vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel õiguspäraselt. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega maa väärtusest. Käesoleval juhul on oluline eristada, kas väärtuse all mõistetakse asja turuhinda või maa maksustamishinda. Vaidlusaluse maatüki hinda saab määrata peale seda, kui on moodustatud katastriüksuse plaan, sest kuni pole koostatud tagastatava maa katastriüksuse plaani, ei ole ka võimalik LVV korraldusse vastavaid kaalutlusi (väärtus jne) sisse kanda. Käesoleval juhul on tagastatava maa maksustamishind ligikaudu 41 136.- kr ja erastatava maa maksustamishind 38 517.- kr vastavalt vaidlustatud korraldusele. Seega on maa väärtused kaebaja kasuks ja mitte kahjuks. Vastustaja ei nõustu kaebuse motiividega, nagu oleks vastustaja viivitanud maa tagastamisega. Tagastamiskorraldus eeldab katastriüksuse plaani, mille tellib maa tagastamise õigustatud subjekt. Volikogu 18.10.1996 otsus oli tehtud ebaõigesti ja on volikogu 27.04.2000 otsusega nr 9 tunnistatud kehtetuks. Kolmanda isiku G. E. E. seadusliku esindaja seletus ja taotlus I.E. nõustub kaebajaga selles, et ta ei olnud esitanud ostueesõigusega erastamise avaldust õigeaegselt, so seisuga 01.01.

1. Avalduse mitteesitamise põhjuseks on asjaolu, et tol hetkel oli I.E. vallaline ega olnud seotud kohustustega perekonna ning järglaste ees. Kui L.V. oleks oma maa tagastamise asju hakanud ajama kohe, kui ta maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistati, oleks ta saanud oma maa tagasi võimalikult endistes piirides. Vahepeal on I.E. aga jõudnud abielluda ning peres on kasvamas järeltulija G.E.E., kelle huve ja tulevikku I.E. peab kindlustama. Aprilli esimestel päevadel 2003 toimus esimene kohtumine L.V. ja tema poolt valitud Revala Maamõõdubüroo OÜ maamõõtja A. Vaheriga. Piiride mahamärkimise hetkeks oli I.E. ainukeseks huviks tema kasutuses oleva maa suuruse säilitamine, kuna seaduslikku õigust piiride kokkuleppeks tal tol hetkel ei olnud. Piiride looduses mahamärkimisel soovitas maamõõtja A. Vaher viia I.E.l end kurssi oma seaduslike õigustega. Sellepeale helistas I.E. Harju Maavalitsusse, mille juristid teatasid, et kui I.E.l on laps ja ta kingib hooned lapsele, siis tekib lapsel õigus maa erastamisele. L.V. ei saa väita, et hoonete kinkimise näol on tegemist näiliku tehinguga, kuna vastav kinkeleping on notariaalne. Notariaalse tehingu puhul ei saa tegu olla näiliku tehinguga, 3 kuna omandiõigus läheb peale tehingu teostamist üle teisele isikule, mida tõendavad kanded hooneregistris. Vastavalt perekonnaseaduse (PkS) § 50 lg-tele 2 ja 4 on I.E. oma lapse seadusliku esindajana kohustatud kaitsma oma lapse õigusi ja huve. I.E. välistab L.V.ga maa suuruse küsimuses kokkuleppele jõudmise, kuna I.E. ei ole nõus loobuma oma lapse seadusliku esindajana tema õiguste kaitsest ja erastama maa tagastamise õigustatud subjektide poolt pakutud minimaalse teenindusmaa ehk õuemaa ulatuses. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid protsessiosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kaebaja täpsustas kohtuistungil oma taotlusi ja selgitas, et on kohtule esitanud alternatiivsete taotlustena tühistamiskaebuse ja tuvastamiskaebuse. LVV tegevusetuse õigusvastasuse palub kaebaja kohtul kindlaks teha juhul, kui LVV 05.11.2003 korralduse tühistamise taotlus jääb kohtu poolt rahuldamata. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
2. Vaidlusalune kinkeleping ei ole näilik Kohus ei jaga vastustaja seisukohta, mille kohaselt ei ole käesolevas halduskohtumenetluses võimalik vaidlustatud kinketehingu kehtivusele hinnangut anda ja jätab seepärast tähelepanuta vastustaja vastavasisulised vastuväited tl-l
3. Riigikohus on mitmes lahendis (n RKHK 12.02.1999 määrus haldusasjas nr 3-3-1-3-99) leidnud, et seisukoht, mille kohaselt ei saa halduskohus tulenevalt HKMS §-st 3 anda hinnangut tsiviilõigusliku lepingu kehtivusele või tühisusele, on väär. HKMS § 3 lg 1 p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. L.V. ei ole halduskohtule esitanud taotlust kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ega ka lepingu tühisuse tunnustamiseks. LVV 05.11.2003 korraldus nr 493 maa erastamiseks ei ole LVV poolt tsiviil-, perekonna- ega tööõigussuhtes antud akt. Järelikult on halduskohus pädev hindama kaevatud akti õiguspärasust, hinnates ka akti andmise aluseks olevat tsiviilõiguslikku lepingut. Tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamine otsuse põhjendavas osas ei ole tsiviilõigusliku asja läbivaatamine HKMS § 3 tähenduses (RKHK 05.05.1995 määrus nr 3-3-1-6-95). 07.05.2003 notariaalse ehitise kinkelepinguga (tl 16-21) kinkis I.E. G.E.E.le Loksa vallas Kemba külas asuva Metsapõllu ehitise. Kinkelepingu koostas ja tõestas Tallinna notar Tiit Sepa (Sepp) asendaja Eva-Ly Linnas. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Tõestamisseaduse § 18 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et notar selgitab välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar 4 kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti. Vastavalt TsÜS § 89 lg-tele 1 ja 2 on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. PkS §-de 97 ja 98 kohaselt on eestkostja lapse seaduslik esindaja. Eestkostja on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest ning lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Vastavalt PsK § 100 lg-tele 1 ja 4 ei või eestkostja teha tehingut eestkostetavaga, va juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale tsiviilkohustusi. Eestkostja ja eestkostetava kohta § 100 lg-tes 1-3 sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes. Eeltoodud seadusesätetest tulenevalt saab kohus asuda seisukohale, et I.E. ja G.E.E. vahel sõlmitud ehitise kinkeleping ei ole näilik. Kinkelepinguga kohustus I.E. tasuta üle andma talle kuuluva ehitise G.E.E.le ja tegema võimalikuks omandi ülemineku. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et ehitis on kingisaajale üle antud ja omandiõigus on üle läinud. Nimetatut kinnitavad vastavad kanded hooneregistris (tl 9-10). Enne notariaalakti koostamist ja tõestamist on notar välja selgitanud osalejate tahte, tehingu tähenduse ning selle õiguslikud tagajärgjed. Notariaalaktist nähtuvalt ei ole notaril tekkinud kahtlust tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, kuivõrd vastavad selgitused ja põhjendused notariaalaktist puuduvad. Notar on aga notariaalakti lisa nr 1 p-s 3.1 selgitanud ehitise omanikule õigust maa ostueesõigusega erastamiseks, lugedes kinkelepingu sõlmimise ja sellele potentsiaalselt järgneva maa erastamise järelikult seadusega kooskõlas olevaks. Kinkelepingu näol ei ole olnud tegemist ka keelatud tehinguga vanema ja lapse vahel PkS § 100 lg 1 tähenduses, kuivõrd kinketehingust ei tekkinud alaealisele lapsele võlaõiguslikke kohustusi – kinkeleping täitis oma eesmärki VÕS § 259 lg 1 tähenduses lapse rikastamise näol. L.V. ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest saaks teha järelduse, et kinkelepingu sõlmimisel ei olnud lepingus avaldatud tahtele (ehitise valduse ja omandiõiguse üleminek) vastavaid õiguslikke tagajärgi. Tehingu eesmärk oligi ehitise kinkimine ning sellega kaasnes konkreetsel juhul

-st tulenev õigus maa ostueesõigusega erastamisele. Seega pidanuks L.V. käesoleval juhul tõendama, et I.E. ei soovinud ehitist kinkida ja G.E.E. ei soovinud kinget vastu võtta. Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Kaebaja esitatud asjaolud tehingu näilikkust ei kinnita. Kinketehing oleks näilik, kui I.E. oleks kinkinud hooned n mõnele oma sõbrale, kes peale maa erastamist oleks kinnisasja I.E.le tagasi kinkinud. Praegusel juhul on aga alaealise lapse tekkinud omand kaitstud PkS §-des 99 ja 100 sätestatud keeldude ja piirangutega ning vanema tahteavalduse tagasipööramine on seega raskendatud. Lisaks eeltoodule soovib kohus lisada järgmist. PkS § 50 kohaselt on vanemal kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Kohtu arvates ei muuda vanema poolt oma lapse huvides tegutsemine, PkS-st tulenevate õiguste täitmine ning last soodustava tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine seda lepingut näilikuks. VÕS § 260 võimaldab kinkelepingut sõlmida isegi veel sündimata lapse kasuks. Kõike eeltoodut kokku võttes saab kohus asuda seisukohale, et I.E. ja G.E.E. vahel 07.05.2003 sõlmitud notariaalne kinkeleping ei ole näilik ja on seega kehtiv. 5 2. LVV 05.11.2003 korraldus nr 493 on õiguspärane 12.05.2003 esitas I.E. G.E.E. nimel Eesti Vabariigi maareformiseaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 21 kohaselt tähtaegse avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Viidatud sätte kohaselt, kui ehitis omandatakse pärast 01.01.1998 vallasasjana, on ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada

-s sätestatud alustel. Ehitise omandanud isikul tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates. Vastavalt

§ 9

lg 1 p-le 1, kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti.

§ 9

lg 2 kohaselt, kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad.

§ 9

lg 2 alusel oli G.E.E.l talle kuuluva elamu juurde õigus erastada 12,30 ha maad (puudusid vabad piirnevad maad, mille arvelt oleks olnud võimalik erastada), tingimusel, et pooled ei jõudnud asjas teistsugusele kokkuleppele ja et maa jagati õigustatud subjektide ja ostueesõigusega erastaja vahel võimalikult võrdsetes osades. Järgnevalt annab kohus hinnangu mõlemale mainitud kriteeriumile. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et enne LVV 05.11.2003 korralduse andmist olid pooled jõudnud kokkuleppele maa jagamise osas. Tagastamise korra p 52 kohaselt määrab valla- või linnavalitsus kokkulepete sõlmimiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud ega pikem kui kolm kuud. LVV 12.05.2003 kirjaga nr 5-4/224 (tl 26) saatis maanõunik R. Kiis LVV volitatud esindajana asjaosalistele piiride kulgemise ettepaneku ning määras ühtlasi tähtaja, mille jooksul saaksid piirinaabrid sõlmida vastava kokkuleppe. Kokkuleppe saavutamiseks määrati algselt üks kuu, mida pikendati kolme kuuni, so kuni 15.08.2003, LVV 14.07.2003 kirjaga nr 5-4/394 (tl 68). Et kaebaja on LVV 14.07.2003 kirja kätte saanud ja oli seega teadlik kokkuleppe saavutamise tähtaja pikendamisest, kinnitas kaebaja kohtule ise kohtuistungil. Järelikult andis LVV õigustatud subjektidele ja maa erastajale piisava tähtaja kokkuleppele jõudmiseks ning ei ole isikute õigusi piiranud. Eeltoodust tulenevalt puudus maa ostueesõigusega erastamise korralduse andmise ajaks pooltevaheline kokkulepe maa jagamise küsimuses. Tagastamise korra p 52 kohaselt, kui seadus ei näe ette õigustatud subjekti poolt sõlmitava kokkuleppe kohustuslikku notariaalset vormi, sõlmitakse see lihtkirjalikus vormis ning kokkuleppe osaliste allkirjade õigsuse kinnitab valla- või linnasekretär. Tehingu allkirjastamine kannab tehingu sõlmimise puhul selle lõpetatuse eesmärki – kõigile peab olema selge, et tegemist ei ole enam lepingu projektiga ega mustandiga. Seega ei ole suulised läbirääkimised kokkuleppe saavutamiseks ega isegi suuline kokkulepe kokkuleppeks

tähenduses, millest saanuks kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamise korralduse andmisel lähtuda. LVV ei ole 6 sellist väidetavat suulist kokkulepet ka kunagi aktsepteerinud ega andnud kaebajale alust arvata vastupidist – lepingu maamõõdubürooga maa mõõdistamiseks sõlmis kaebuse esitaja ning tl-l 25 asuva maaüksuse mõõdistamise lähteülesande on välja andnud maamõõdubüroo, lähtudes kaebaja poolt antud andmetest, mitte vald. Maa jagamise võrdsuse küsimuses nõustub kohus vastustaja LVV seisukohtadega.

§ 9

lg 9 sätestab, et sama paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riigikohtu halduskolleegium leidis oma 27.02.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-1-01, et tulenevalt

§ 9

lg-st 2 tuleb maa võimalikult võrdsetes osades jagamisel lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest ning silmas tuleb pidada ka maatükkide tegelikku väärtust, mitte üksnes nende pindala. Vastustaja on maa väärtuse hindamisel tuginenud õigesti maa maksustamishinnale, mis arvestab ka maa kõlvikulist koostist (kas tegemist on põllu-, rohu- või metsamaaga - RKHK lahend nr 3-3-1-52-01), ning hinnanguliselt leidnud, et tagastatava maa maksustamishind on ligikaudu 41 136.- kr ja erastatava maa maksustamishind 38 517.- kr. Kaebaja ei ole nimetatud arvulistele suurustele vastu vaielnud ega täiendavaid argumente kohtule esitanud. Seega saab kohus jõuda järeldusele, et vald on maatükkide proportsioonid õigesti leidnud. Seejuures ei saa olla argumendiks vara tagastamise subjektide arv, kuivõrd

sellise kriteeriumiga arvestamist ette ei näe.

1. LVV ei ole venitanud maa tagastamisega Tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina on kaebaja toonud välja potentsiaalse kahju hüvitamise nõude, mida kohus aktsepteerib. Kui LVV tegevusetuse tõttu sai võimalikuks maa erastamine G.E.E.le ja seega maa tagastamata jätmine L.V.le, ei saa välistada kahju hvüitamise nõude edu. Esimene otsustus maa tagastamise kohta vaidlusaluse maaüksuse osas tehti juba 18.10.1996, mil Loksa Vallavolikogu otsustas tagastada õigustatud subjektidele Metsapõllu 34 maa endistes piirides, va A. E hoonete juurde kuuluv 0,61 ha (tl 38). Nimetatud akt tunnistati kehtetuks Loksa Vallavolikogu 27.04.2000 määrusega nr 9 (vara tagastamise toimiku lk 1). Asjas puudub vaidlus selles, et Loksa Vallavolikogu nimetatud määrusest on kaebuse esitaja teadlik ja selle sisuga tuttav – viimast kinnitas kohtuistungil kaebaja ise. 3,5 aasta jooksul, mil maa tagastamise otsust ei olnud kehtetuks tunnistatud, ei võtnud kaebaja midagi ette maa lõplikuks vormistamiseks enda nimele. Tagastamise korra p 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid (p 50). Kui vähemalt üks maa tagastamise õigustatud subjektidest kuulub isikute hulka, kellele maa tagastatakse riigi kulul, tellitakse riigi kulul tehtavad maakorraldustööd isikult, kellega on maavanem sõlminud lepingu riigi kulul maakorraldustööde tegemise kohta. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima 01.01.1995 - 31.12.1998 vastuvõetud komisjoni otsuste alusel (kaebaja on subjektiks tunnistatud 08.03.1995 otsusega) hiljemalt 01.07.2003 (p 56). P-s 56 tähendatud isik saab valla- või linnavalitsusest või maavalitsusest maa tagastamise toimiku või selles sisalduvate dokumentide ärakirjad ning neid materjale arvestades koostab katastriüksuse moodustamise toimiku (katastritoimiku). P-s 56 tähendatud isik koostab maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku dokumentide alusel valla- või linnavalitsuse korralduse eelnõu maa 7 tagastamise kohta. Eelnõu ning maa tagastamise toimiku ja katastriüksuse toimiku esitab ta valla- või linnavalitsusele (p-d 563 ja 566). Vara tagastamise toimiku lk-lt 3 nähtuvalt palus kaebaja teostada maa tagastamisel vajalikud maakorraldustööd riigi kulul. Eeltoodu tähendas, et vastavate tööde eest oleks pidanud tasuma riik pärast katastriüksuse moodustamist, kuid ei võtnud subjektilt kohustust tellida maade mõõdistamine ise vastavat lepingut omavalt maamõõdubüroolt. Kohalik omavalitsus ei saanud maad enne tagastada, kui õigustatud subjekt ja maamõõtja olid teinud vastavad Tagastamise korra kohased eeltoimingud. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et enne 16.03.2003 ei olnud ta kunagi pöördunud maamõõdubüroo poole maaüksuse mõõdistamiseks, kuna ei teadnud seda teha. Korra p-s 49 sätestatud tähtaja täitmine on kohaliku omavalitsuse poolt võimalik üksnes eeldusel ja juhul, kui õigustatud subjekt täidab endapoolsed kohustused maa tagastamiseks. Käesoleval juhul seda ei tehtud. Seega tulenes maa tagastamisega viivitamine kaebaja poolt oma kohustuste mittetundmisest ja temapoolsest tegevusetusest.
2. Kokkuvõte Kõike eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebus on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Vaidlustatud haldusakti andmise aluseks olnud kinkeleping ei ole näilik ja on kehtiv. Kaevatud haldusakt on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Maa tagastamise menetlus on veninud kaebajast endast sõltuvatel asjaoludel, mistõttu ei saa kohus tuvastada LVV-poolset õigusvastast venitamist. Protsessiosaliste ülejäänud argumentidele ei pea kohus vajalikuks hinnangut anda, kuivõrd need ei saa asja lahendamisel omada otsustavat tähendust.
3. Kohtukulud HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt on vastustaja LLV-l õigus taotleda tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt, kuna kaebus jääb rahuldamata. LLV on kohtule esitanud kohtukulude väljamõistmiseks vastavasisulise taotluse, kohtukulude nimekirja, vastustajale õigusabi osutanud OÜ Aare Raigi AB 31.03.2004 arve nr 20040310 õigusabi eest Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-742/2004 summas 11 233.- kr ning arve tasumist tõendava väljavõtte advokaadibüroo arvelduskontost (tl 71-73). Kohus on seisukohal, et esitatud tõendite alusel on LLV poolt õigusabikulude kandmine käesolevas haldusasjas summas 11 233.- kr tõendatud. Kohus leiab, et haldusorgani kulud õigusabile on olnud põhjendamatult suured ning neid tuleb vähendada HKMS § 87 lg 2 kohaselt. Kohus võib HKMS § 87 lg 2 alusel asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Kohtu hinnangul olnuks kohaliku omavalitsuse organit kohtus pädevad esindama ka organi teenistujad oma ametikohuseid täites. Kohus leiab, et asja raskust, mahukust ning õigusabi osutanud isiku poolt tehtud töö suurust arvestades tuleb vastustaja esindaja kulutusi vähendada ja õiglaseks summaks tehtud töö eest, arvestades kehtivat kohtupraktikat, on 7000.- kr õigusabi eest. Seega kuulub kaebuse esitajalt vastustaja kasuks välja mõistmisele kohtukuluna õigusabikulu summas 7000.- kr. Kohus, arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 31 lg-te 1, 4 ja 5, § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 ning § 87 lg 2 sätetest, o t s u s t a b: 8
4. Jätta L.V. kaebus Loksa Vallavalitsuse 05.11.2003 korralduse nr 493 tühistamise ja Loksa Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata.
5. Mõista L.V.lt Loksa Vallavalitsuse kasuks välja kohtukulu summas 7000.- kr. Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 06.05.2004 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul, arvates 06.05.
6. Maret Altnurme Kohtunik 9