← Eesti

3-04-126/2

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: Otsuse kuupäev: Kohus: Kohtunik: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: 3-1585/2004 Tallinnas, 18.10.2004 Tallinna Halduskoh

) sätestatud reklaami tunnustele (

§2lg 1).

Kõnealuse valgustulba paigaldamine ei ole olnud seadusest tulenev kohustus, vaid see on paigaldatud kaebaja vabal tahtel ning see kannab üldsusele (tarbijale) suunatud kommertsteavet kaebaja äriliste eesmärkide saavutamiseks. Sellest tulenevalt loetakse valgustulbad välireklaamikandjateks ja nendel esitatud teave välireklaamiks, mis kuulub maksustamisele reklaamimaksuga. Valgustulbal reklaamitakse Fortum Oil and Gas Oy-le kuuluvat ja Rautakirja Oy-le kuuluvat kaubamärki NESTE, X AS-le kuuluvat kaubamärki A24 kaubamärki R-KIOSK. Lisaks eeltoodule reklaamitakse kandjal vedelkütusetanklas müüdavate kütuste nimetusi ja ühe kütuseliitri hindu. Seega on tegemist reklaamiga

§2lõikes 1 sätestatu mõttes.

Samuti vastab kõnealune reklaamkandja ja sellel eksponeeritud reklaam reklaamimaksumääruse punktides 2 ja 2.1. sätestatule (nii praegu kehtivas kui ka enne 04.12.2003 kehtinud redaktsioonis). Reklaamimaksumääruses käsitletakse reklaami mõistet

§2lõike 1 tähenduses.

Täiend määruse punktis 2 ”nägemise kaudu tajutav teave” tähendab seda, et määruse kohaselt maksustatakse ainult nägemise kaudu tajutavat reklaami.

hõlmab aga näiteks ka seda reklaami, mida inimene tajub kuulmise teel (raadioreklaam). Reklaamimaksumääruse alusel selline reklaam maksustamisele ei kuulu. Osundatud vedelkütuseseaduse §4 lõiget 1 on kaebuse esitaja kajastanud vaid osaliselt. Nimetatud sätte kohaselt peab tanklas olema nähtavale kohale välja pandud teave, millest nähtub: 1) kütuse nimetus; 2) kütuse hind; 3) müüja ärinimi, registrikood, registreeringu number, asukoha aadress ja kontakttelefoni number; 4) kütuse kasutamise otstarbest tulenev muu teave. Nimetatud sätte eesmärgiks on see, et vedelkütuse tarbija saaks piisavat ja adekvaatset teavet nii kütuse kui ka müüja kohta, mitte aga asjaolu, et teave peab autojuhile olema sõites tajutav tänavalt või teelt, sh öisel ajal. VKS §4 lg 1 tulenev tingimus, et teave peab olema nähtaval, ei tähenda, et kogu nõutud teavet peaks autojuht märkama ka teel olles ja öisel ajal. Kui vedelkütuse tarbija tuleb tankima, peab tal olema võimalus näha ja teada saada, missugune ettevõte seda kütust müüb ja saada piisavat informatsiooni selle kohta, kelle poole pöörduda probleemi tekkimisel. Kaubandustegevuse seadus ei ole antud juhul kohaldatav, kuna nimetatud seadus jõustus alles käesoleva aasta 15.aprillil. 4 Vastustajad rõhutavad, et segamini ei tohi ajada reklaami kui vabatahtlikku teabe edastamist ja kaubanduslikku teavet, mille edastamise kohustuslikkus tuleneb seadusest. Vastustajad ei nõustu kaebuses toodud väitega korralduse vastuolu kohta tarbijakaitseaduse §ga

  1. TKS §7 lg 1, millele kaebaja on viidanud, kohaselt kaupa pakkudes, sh vaateaknal, ja kaupa müües peab kaupleja tarbijale teatavaks tegema kauba müügihinna ja ühikuhinna. Nimetatud nõue on kehtestatud tarbija õiguste tagamiseks ning sellega ei ole vastuolus ei vaidlustatav korraldus ega ka selle aluseks olev reklaamimaksumäärus. Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.04.2004 määrus nr 76, millega on kehtestatud kauba ja teenuse hinna avaldamise nõuded., kuna nimetatud määrus jõustus alles 26.04.
  2. Kaebuse esitaja väited tema ebavõrdse kohtlemise kohta ei ole tõsiseltvõetavad. Teised Tallinnas tegutsevad vedelkütuse müüjad, kes kasutavad samasuguseid reklaamkandjaid, kuuluvad maksustamisele samadel alustel nagu Nestele kuuluvad reklaamkandjad. Tõene ei ole ka väide, et Tallinna linn kohtleb erinevate tegevusvaldkondade ettevõtjaid erinevalt. Kaebuses toodud näidete (ühistranspordiloa omanikud ja ehitusettevõtjad) puhul on tegu õigusaktidest tulenevate kohustustega, mida kaebaja ka ise oma kaebuses märgib. Vastustajad paluvad jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja enda kanda. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus leiab, et X AS-i kaebus on põhjendatud. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kohalikul omavalitsusel on õigus seaduse alusel kehtestada ja koguda makse. Maksukorralduse seaduse (MKS) §3 lg 3 kohaselt kehtestatakse kohalikud maksud valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses (KoMS) sätestatud tingimustele. KoMS §5 punktist 5 tulenevalt on reklaamimaks kohalik maks. Seega on reklaamimaksu kehtestamine kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Reklaamimaks Tallinnas on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrusega nr 75 ( määruse lisa 1). Vastavalt reklaamimaksumääruse punktile 35 on reklaamimaksu osas maksuhalduriks Tallinna Ettevõtlusamet. Reklaami mõiste on sätestatud reklaamiseaduse §2 lõikes 1, mille kohaselt käsitletakse reklaamina teavet, mis avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise, ürituse või idee edendamise või mõnes muus vallas mõne muu soovitud tagajärje saavutamise eesmärgil ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel eksponeerib. Reklaamimaksu Tallinnas reguleeriva määruse nr 75 lisa 1 punkti 2 preambula kohaselt on reklaamimaksu objekt reklaam (nägemise kaudu tajutav teave reklaamiseaduse §2 lg 1 tähenduses), mida eksponeeritakse Tallinnas vastavalt määruse punktile 2.
  3. avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa ja mis asub väljaspool ehitise siseruume (Tallinna Linnavolikogu 27.11.2003 määrusega nr 61 kehtestatud redaktsioonis, mis jõustus 04.12.2003). 5 Ajavahemikul 01.01.2003 kuni 03.12.2003 kehtisid eelpoolnimetatud määruse punkt 2 ja selle alapunkt 2.
  4. järgmises sõnastuses: ” Maksuobjekt on reklaam (nägemise kaudu tajutav teave reklaamiseaduse §2 lg 1 tähenduses, mida eksponeeritakse Tallinnas: 2.
  5. avalikus kohas väljaspool ehitise siseruume;”. Korralduse kohaselt oleks X AS pidanud hiljemalt 3.jaanuaril 2003 esitama või postitama reklaamimaksualase maksudeklaratsiooni, Pärnu mnt 141 eksponeeritava reklaami kohta ja tasuma reklaamimaksu vastavalt KoMS §10 lg 5 p 2 ning reklaamimaksumääruse punktis 23 sätestatule
  6. jaanuariks 2003.a. Seega on küll õige kaebuse esitaja väide, et vaidlustatud korralduses on ekslikult osundatud reklaamimaksumääruse punktile 2.1 sõnastuses, mis korralduses nimetatud toimingute sooritamise ajal ei kehtinud, samuti on osundatud sõnastus ebatäpne (kokku on kirjutatud määruse p 2 preambula ja p 2.
  7. tekst), kuid nimetatud vormivead korralduses ei ole iseenesest toonud kaasa kaebuse esitaja õiguste rikkumist ning ei saa olla korralduse tühistamise aluseks. Kaebuse esitaja õiguste rikkumine saab tuleneda asjaolust, et reklaamimaksumääruse mõlema redaktsiooni kohaselt on loetud reklaamiks, mis kuulub maksustamisele reklaamimaksuga, Pärnu mnt 141 kinnistule, kus asub kaebuse esitajale kuuluv vadelkütuse automaattankla, paigutatud valgustulp (reklaamkandja), millel vastustajate väitel eksponeeritakse reklaami avalikus kohas Tallinnas nii reklaamiseaduse kui ka reklaamimaksumääruse tähenduses.

§2

lg 1 kohaselt on reklaamil kaks tunnust: 1) teave avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise, ürituse või idee edendamise või mõnes muus vallas mõne muu soovitud tagajärje saavutamise eesmärgil; 2) teavet levitab selle avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel. Vastustajad on möönnud, et reklaami kumbki tunnus ei sisalda endas lõplikku, vaid tegemist on avatud loeteludega (”

  1. või mõnes muus vallas mõne muu soovitud tagajärje saavutamise eesmärgil”; ”
  2. või mõnel muul vastaval kaalutlusel”). Lähtuvalt sellest, et tegemist on avatud loeteludega, on vastustajad leidnud, et kõnealuse valgustulba näol on vaieldamatult tegemist reklaamkandjaga, millel eksponeeritakse reklaami. Samuti on vastustajad leidnud, et kuna valgustulpade paigaldamine ei ole X AS-i seadusest ega muudest õigusaktidest tulenev kohustus, siis on tegemist kaebaja vabal tahtel paigutatud vahendiga üldsusele (tarbijale) suunatud kommertsteabe avaldamiseks, millega kaebaja soovib saavutada oma ärilisi eesmärke. Eelpooltoodud seisukohad kajastuvad vastustajate poolt kohtule antud kirjalikus vastulauses kaebusele ja kohtuistungil antud seletustes. Vaidlustatavas haldusaktis nimetatud seisukohti ega põhjendusi, miks on kaebajale kuuluva tankla juures olevat valgustulpa käsitletud reklaamkandjana ja sellel paiknevat teavet reklaamina, ei kajastu. Tallinna Ettevõtlusamet on oma kaevatavas korralduses reklaamimaksualase maksudeklaratsiooni esitamise kohta põhjendanud oma järeldust, et Pärnu mnt 141 asuva tankla territooriumile on paigutatud reklaamkandja, millel eksponeeritakse reklaami, asjaoluga, et reklaamkandjal (valgustulbal) on Fortum Oil and Gas Oy-le kuuluv kaubamärk NESTE, X AS-le kuuluv kaubamärk A24 ja Rautakirja Oy-le kuuluv kaubamärk R-KIOSK. 6 Lisaks eeltoodule on valgustulbal vedelkütusetanklas müüdavate kütuste nimetused ja ühe kütuseliitri hinnad. Muid põhjendusi reklaamimaksu määramiseks kaebuse esitajale korraldus ei sisalda. Korralduse tegemist tingivate asjaoludena on tsiteeritud vaid reklaamimaksu käsitlevate õigusaktide sätteid. Kohus leiab, et ettevõtlusameti korraldus on motiveerimata ega võimalda üheselt ja selgelt aru saada, miks on antud juhul tegemist reklaamiga

§2lg 1 ja reklaamimaksumääruse p 2.1.

tähenduses. Põhjendamata on ettevõtlusameti seisukoht, et kuna tegemist on kaebaja poolt eraldi püstitatud spetsiaalse konstruktsiooniga (valgustulbaga), mille paigaldamise kohustus ei tulenenud õigusaktidest, siis tuleb seda käsitleda reklaamkandjana.

§2

lõikes 1 sätestatud reklaami mõistest ei tulene, et ettevõtja või muu juriidilise isiku ärinime või talle kuuluva kaubamärgi (logo) kasutamine selle isiku tegutsemiskohas nimetatud isiku tähistamiseks (ettevõtja asukohatähis) on reklaam. Samuti ei ole kaevatavas korralduses põhjendatud, miks on antud juhul käsitletud reklaamina teavet, mille avaldamine (avalikustamine) on ettevõtjale kohustuslik tulenevalt seadusest. Vastavalt vedelkütuse seaduse §4 lõikele 1 peab tanklas olema nähtavale kohale välja pandud teave, millest nähtub: 1) kütuse nimetus; 2) kütuse hind; 3) müüja ärinimi, registrikood, registreeringu number, asukoha aadress ja kontakttelefoni number; 4) kütuse kasutamise otstarbest tulenev muu oluline teave. Kõnealusel juhul paiknes valgustulbal teave müüja ärinime, kütuse nimetuste ja kütuse ühe liitri müügihinna kohta. Vastustaja väide, et antud juhul oli valgustulbal avaldatud VKS §4 lõikes 1 sätestatud teave vaid osaliselt (kusjuures müüja registrikood, registreeringu number, asukoha aadress ja kontakttelefoni number olid välja pandud tankurile), ei tähenda, et tarbija jaoks olulisem osa VKS §4 lg 1 sätestatud andmetest, mis oli suuremalt ja paremini nähtavana välja pandud, muutuks seetõttu reklaamiks. Nõustuda tuleb kaebuse esitaja väitega, et VKS §4 lg 1 järgimine eeldab ka seda, et teave tankla ja selles müüdava kütuse kohta peab olema tarbijale, kelleks on sõidukijuht, erilise keskendumiseta nähtav tänavalt või teelt (seega mitte ainult vahetult tankuri juures) ja ning muuhulgas ka pimedal ajal. Selliselt tajutav saab olla ainult teave, mis on piisava suurusega ja pimedal ajal valgustatud. Vastavalt tarbijakaitseseaduse §-le 7 lg 1 peab kaupleja tarbijale kaupa pakkudes teatavaks tegema kauba müügihinna ja ühikuhinna (vastavalt TKS §7 lg 3 on ühikuhind ühe kilogrammi, ühe liitri jne lõpphind). Kauba müügihind ja ühikuhind Eesti kroonides avaldatakse kirjalikult selgel ja loetaval viisil ning hinnad peavad olema tarbuijale üheselt mõistetavad ja kergesti märgatavad. Seega on kauba hinna avaldamine ettevõtjale kohustuslik lähtuvalt TKS-s sätestatud tarbija õigustest. Kuna Xautomaattankla Pärnu mnt 141 on rajatis (ehitis ilma siseruumide ja välispiireteta), ei ole võimalik TKS §-s 7 nõutavaid andmeid paigutada siseruumi. Eeltoodust tulenevalt ei saa käsitleda reklaamina kauba müügikohas või selle vahetus läheduses kajastatud andmeid kauba nimetuse ja hinna kohta. Kõnealusel valgustulbal avaldatud teave ei sisalda tarbijale suunatud sõnumit kauba kasulikkuse, eeliste või muude positiivsete omaduste kohta, mille eesmärgiks võiks olla 7 tarbija kutsumine või suunamine just selle kauba ostmisele, eelistades seda teiste analoogiliste kauplejate poolt pakutavale kaubale ja suurendades seeläbi kaebuse esitaja kauba läbimüüki, mis on reklaami tunnusteks vastavalt

§2lg 1 sätestatule.

Seega ei vasta kaebuse esitajale kuuluva tankla territooriumil asuval valgustulbal avaldatud teave

§ 2lõikes 2 sätestatud reklaami tunnustele.

Muudele asjaoludele, mis võiksid tingida nimetatud teabe käsitlemise reklaamina, korralduses viidatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et Tallinna Ettevõtlusameti 20.04.2004 korraldus nr 5-1/2 mk on põhjendamata ja motiveerimata, kuna see ei võimalda korralduse adressaadil aru saada, miks ta on antud juhul kohustatud esitama reklaamimaksualase maksudeklaratsiooni ja maksma reklaamimaksu. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Kuna kaevatav haldusakt kuulub tühistamisele eelpooltoodud põhjustel, siis ei anna kohus õiguslikku hinnangut kaebuses toodud väidetele kaebuse esitaja ebavõrdse kohtlemise ja sellest tulenevalt reklaamimaksumääruse punkti 5 alapunktide 5.7.-5.

  1. kohaldamata jätmise kohta nende vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga
  2. Vastavalt HKMS §25 lg 5 jätab kohus kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti asjassepuutuva sätte, kui see on vastuolus põhiseadusega. Käesoleval juhul ei ole reklaamimaksumääruse punkti 5 alapunktide 5.7.-5.
  3. näol tegemist asjassepuutuvate sätetega, seega ei pea kohus antud kohtuvaidluse raames hindama nende sätete vastavust põhiseadusele. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes HKMS §26 lg 1 p 1, §93 lg 1 ning §31 lõigetest 1, 4 ja 5 kohus otsustas:
  4. Rahuldada X AS-i kaebus.
  5. Tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 20.04.2004 korraldus nr 5-1/2 mk.
  6. Mõista Tallinna Ettevõtlusametilt kaebuse esitaja kasuks välja viimase poolt kantud kohtukulud summas 14 382, 40 krooni (neliteist tuhat kolmsada kaheksakümmend kaks krooni ja 40 senti). Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. S.Tromp kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.