KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe, Ivo Pilving Määruse tegemise aeg ja koht
- jaanuar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-59 Haldusasi R. K. taotlus Tallinna Vanglale kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest rahatrahvi määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11.11.2005 määrus haldusasjas nr 3-1524/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. K. erikaebus RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu
- novembri 2005 määruse haldusasjas nr 3-1524/03 põhjendusi ja asendada need käesolevas määruses toodud põhjendustega. Muus osas jätta määrus muutmata ja R. K. erikaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Määruskaebus esitatakse määruse teinud ringkonnakohtu kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Vangla direktori 26.06.2003 käskkirjaga nr 182-k, mida muudeti 24.07.2003 käskkirjaga nr 250-k, kohaldati R. K. suhtes alates 26.06.2003 vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p-des 1-4 ettenähtud täiendavaid julgeolekuabinõusid – eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine ja kehakultuuriga tegelemise keelamine. Tallinna Halduskohtu 03.09.2003 otsusega haldusasjas nr 3-1524/03 tühistati Tallinna Vangla direktori 26.06.2003 käskkiri nr 182-k ja 24.07.2003 käskkiri nr 250-k. Halduskohus pidas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes põhjendatuks, kuid leidis, et nende kohaldamise aeg oli liialt pikk (õigusvastane). 3-03-59 Tallinna Halduskohtu 19.09.2003 määrusega pöörati 03.09.2003 kohtuotsus viivitamata täitmisele isiklike riiete või esemete kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise keeldu tühistamise osas. Muus osas jäeti R. K. kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramise taotlus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2005 otsusega haldusasjas nr 2-3/33/05 muudeti Tallinna Halduskohtu 03.09.2003 otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et käskkirjade tühistamine on põhjendatud, sest nendes polnud kindlaks määratud kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamise tähtaega. Julgeolekuabinõude kohaldamise piisava ajavahemiku üle otsustamine kuulub aga vangla direktori pädevusse ja seetõttu ei saanud halduskohus vangla direktori hinnanguid enda omadega asendada. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. 17.12.2004 esitas R. K. Tallinna Halduskohtule taotluse „esmase õiguskaitse määruse täitmisele pööramiseks“ ning palus, et viivitamata lõppeks kaebaja õiguste rikkumine ja kohtu määruse 19.09.
- a nr 3-1524/2003 mittetäitmine. Tallinna Halduskohtu 19.01.2005 määrusega haldusasjas nr 3-2648/04 jäeti R. K. taotlus rahuldamata. Kohus leidis, et taotluse sisust nähtuvalt peab kaebaja ilmselt silmas 19.09.2003 määrust, millega pöörati 03.09.2003 kohtuotsus viivitamata täitmisele. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2005 otsusest, mis jõustus selle teatavakstegemisest, ei ole Tallinna Vangla enam seotud halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on julgeolekuabinõude edasine kohaldamine kaebaja suhtes lubamatu. Seega muutus halduskohtu otsuse toime ja 19.09.2003 määrus ei oma peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist asjas enam sisulist tähtsust. Haldusasja nr 3-1524/03 menetluse käigus taotles kaebaja kahel korral esialgse õiguskaitse kohaldamist, kuid kohus jättis taotlused rahuldamata. Et kaebaja suhtes ei ole esialgset õiguskaitset kohaldatud, on esialgse õiguskaitse määruse täitmisele pööramise taotlus alusetu. Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2005 määrusega haldusasjas nr 2-3/557/2005 tagastati erikaebus Tallinna Halduskohtu 19.01.2005 määruse peale R. K-le läbivaatamatult, kuna vaidlustatud määruse näol ei ole tegemist määrusega, mille peale erikaebuse esitamise õigus oleks ettenähtud halduskohtumenetluse seadustikus. 21.03.2005 Tallinna Halduskohtule esitatud taotluses palus R. K. määrata Tallinna Vanglale rahatrahvi halduskohtu 19.03.2003 määruse täitmata jätmise eest. Taotluse kohaselt tühistas Tallinna Vangla 19.09.2003 määruse alusel 19.09.2003 käskkirjaga nr 300-k talle määratud isiklike riiete või esemete kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise keelu. Samas ei täidetud tema suhtes määrust alates 19.09.2003 kuni 23.09.2003 Tartu Vanglasse etapeerimiseni ja tema Tallinna Vanglasse tulekust 15.12.2004 kuni 23.12.2004 uuesti Tartu Vanglasse etapeerimiseni. Tallinna Vangla leidis kirjalikus seletuses, et täitis kohtu määruse 19.09.2003 käskkirjaga nr 300-k. Määrus on kohaldatav vaid perioodile 19.09.2003 - 23.09.
- Perioodil 15.12.2004 23.12.2004 ei ole 19.09.2003 määrus kohaldatav, kuna tegemist on uue situatsiooni ja uute asjaoludega ning direktori käskkirja nr 300-k kehtivus oli lõppenud. Vangla sisemise reglemendi kohaselt tuleb kinnipeetaval teha taotlus laost kambrisse väljastatavate asjade saamiseks. R. K. ei ole 19.
- - 23.09.2003 taotlust esitanud. Juhul kui R. K. oleks kohe esitanud reeglite kohaselt taotluse, oleks ta asjad laost kätte saanud päeval, mil teda etapeeriti Tartu Vanglasse. Vangla tegi omalt poolt kõik kohtumääruse täitmiseks. Tallinna Halduskohtu 11.11.2005 määrusega jäeti R. K. taotlus rahuldamata. 2
(6)3-03-59 19.09.2003 määrusega pööras kohus viivitamata täitmisele 03.09.2003 otsuse kaebaja isiklike riiete või esemete kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise keelu tühistamise osas. HKMS § 98 lg 3 võimaldab kohtul määrata kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest süüdiolevale protsessiosalisele rahatrahvi kuni 100 000 krooni. Kuna kohtuotsus ei olnud 19.09.2003 määruse tegemise ajaks jõustunud, olid selle määruse tegemise ajal Tallinna Vangla direktori 26.06.2003 käskkiri nr 182-k ja 24.07.2003 käskkiri nr 250-k endiselt seadusjõus. Tallinna Vangla andis määruse saamisel selle täitmiseks põhjendatult käskkirja nr 300-k, lugedes järgnevast päevast kaebaja suhtes kohaldatud täiendavatest julgeolekuabinõudest alates 26.06.2003 kehtivaks vaid need, mille suhtes kohtuotsust viivitamata täitmisele ei pööratud. Kaebajal oli vangistusseaduse alusel ja kooskõlas Ta llinna Vanglas kehtiva korraga õigus saada kasutamiseks asju, mille suhtes keeld u enam ei kehtinud. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks temale antud õigusi soovinud selleks ettenähtud korras kasutada. Ekslik on kaebaja seisukoht, nagu oleks määrusega kohustatud vanglat väljastama laost ilma tema taotluseta tema juurest ära võetud ja lattu hoiule ant ud esemeid. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 61 reguleerib vanglas lubatud asjade hoidmist. Viidatud paragrahvi
- lõike kohaselt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lõikes 3 toodud piirangut. Sama paragrahvi
- lõige sätestab, et kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ja lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekirja hoitakse laos. Sama paragrahvi
- lõike järgi antakse asjad lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav ametnik ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. Tallinna Vangla kodukorra järgi toimub asjade üleandmine lattu ja laost väljaandmine ettenähtud dokumentide alusel lao valvuri poolt, kes teeb vastavad sissekanded kambrikaardile. Nimetatud kaardile kantakse kambrisse kaasavõetavad asjad ehk kambris seoses laost väljastamisega olevad asjad, sissekande õigsust kinnitab kinnipeetav oma allkirjaga. Kui kinnipeetav vajab laos hoiul olevaid lubatud asju, kirjutab ta avalduse. Osakonna inspektor edastab nõusoleku korral avalduse lao valvurile, kes toob asjad kambrisse viseeritud avalduse alusel, tehes sissekande tema kambrikaardile muudatuste loetellu. Esemed antakse kambrist lattu samas korras. Lao valvur võtab asjad hoiule, tehes sissekande kambrikaardile. 19.09.2003 määruses selgitati, vastustaja peab kohtuotsuse osaliselt viivitamata täitmisele pööramisega seoses tagama kaebaja õigusi üksnes niivõrd, kuivõrd see tuleneb VangS-st või vangla sisekorra eeskirjadest ja kuivõrd seda võimaldavad Tallinna Vangla tingimused. Tallinna Vangla täitis kohtumäärusest tuleneva kohustuse ja tunnistas viivitamatult kehtetuks isiklike riiete või esemete kasutamise keelu ja kehakultuuriga tegelemise keelu. Kohus nõustus vastustajaga, et 19.09.2003 määrus 03.09.2003 otsuse viivitamatult täitmisele pööramiseks ei ole perioodil 15.
- - 23.12.2004 enam kohaldatav, sest tegemist on uue situatsiooni ja uute asjaoludega ning direktori käskkirja nr 300-k kehtivus oli lõppenud. Tühistatud käskkirjad ja käskkiri nr 300-k puudutasid kaebaja suhtes Tallinna Vangla vangistusosakonnas karistuse kandmisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. 23.09.2003 viidi R. K. karistuse kandmiseks üle Tartu Vanglasse. R. K. kohtuistungile toomiseks (15.12.-23.12.2004) Tallinna Vanglasse paigutamisel tehtud toimingud on tehtud teistsuguses situatsioonis ja nende vaidlustamiseks on R. K. algatanud eraldi haldusasja 396/
- Nimetatud haldusasja toimikust nähtuvalt on Tallinna Vangla direktor andnud 16.12.2004 käskkirja nr 71, mille kohaselt kohaldatakse Tallinna Vanglasse kohtuistungi toimumise ajaks paigutatud kinnipeetavate suhtes eraldihoidmise printsiipi julgeolekuosakonna määratud kambrites vangistusosakonna korpuses, samuti vangistusõigusest tulenevaid piiranguid, mis on ette nähtud vastuvõtuosakonnas viibivatele kinnipeetavatele. 3
(6)3-03-59 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES R. K. erikaebuses paluti tühistada määrus ja saata asi tagasi halduskohtule trahvi määramiseks Tallinna Vanglale halduskohtu 19.09.2003 määruse täitmata jätmise eest. Erikaebuses leiti, et Tallinna Vangla rikkus hea halduse põhimõtteid, andes 19.09.2003 välja käskkirja nr 300-k ja samas kohtu 19.09.2003 määrus t vaidlustamata jättis selle täitmata. 19.09.2003 määrus kuulus viivitamata täitmisele ja kohustas Tallinna Vanglat koheselt andma kaebajale kätte isiklikud riided ja esemed ning lubama tegeleda kehakultuuriga vangla spordisaalis. Kaebaja ei saanud 19.09.-23.09.2003 ja 15.12.-23.12.2004 kasutada temale kohtumäärusega antud õigusi. Hea halduse põhimõttega on vastuolus kohtu järeldus, et kaebaja, kes oma õiguste kaitseks esitas taotluse kohtule, pidi taotlema vanglalt uuesti sisuliselt sama, mida kohus määrusega juba rahuldas. Iseenesest käskkirja 300-k väljaandmine ei tähenda veel, et kaebajale tagastati isiklikud riided ja esemed ning lubati tegeleda kehakultuuriga. Määrus tagas kaebajale reaalse õiguse kasutada isiklikke riideid ja esemeid ning tegeleda kehakultuuriga. 19.09.2003 määrus kaotas kehtivuse ja õigusjõu 07.01.2005, kui jõustus ringkonnakohtu otsus. Kaebaja oli 15.12.- 23.12.2004 Tallinna Vanglas 19.09.2003 määruse kaitse all. Uusi iseseisvaid asjaolusid julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei esinenud. Kohtu viide haldusasjale nr 3-96/2005 on asjakohatu, kuna poolte vahel ei ole vaidlust Tallinna Vanglas 15.12.-23.12.04 aset leidnud toimingute suhtes. Kohus leidis ebaõigesti, et antud asjas tuleb kohaldada Tallinna Vangla direktori 16.12.2004 käskkirja nr
- Tallinna Vangla vastuses paluti jätta erikaebus rahuldamata. Kaebaja väide Tallinna Vangla poolt hea halduse põhimõtete rikkumisest on väär. Vaidlust ei ole selles, et perioodil 19.
- - 23.09.2003 oli Tallinna Vangla kohustatud täitma 19.09.2003 määrust. Erikaebusest ei selgu, milles seisnes R. K.. õiguste kasutamise takistamine olukorras, kus vangla andis määruse faktiga saamisel koheselt käskkirja nr 300-k. Kohus ei teinud vanglale ettekirjutust eelneva taotluseta asjade R. K-le kätteandmiseks, vaid kohustas tagama kinnipeetavale määrusega antud õiguste ja vabadus te kasutamise vastavalt korrale esitatud taotluse alusel. Kui R. K. oleks Tallinna Vangla direktori 20.06.2001 käskkirjaga kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 5.3 alusel esitanud laos hoiul olevate asjade saamiseks avalduse, oleks need talle väljastatud. Kodukorra p 24.2 järgi toimus spordi- saali kasutamine samuti eelnevalt kinnitatud graafiku alusel. Kuna R. K. oli sel hetkel kinnipeetav Tallinna Vanglas, kehtisid ka temale need reeglid. R. K. leiab ekslikult, et tegemist oleks olnud topelttaotlusega. 19.09.2003 määrus ei ole kohaldatav ajavahemikule 15.12.-23.12.
- Määrus kaotas kehtivuse peale seda, kui R. K. etapeeriti 23.09.2003 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. R. K. oli 22.
- – 23.09.2003 Tallinna Vangla kinnipeetav ja 23.09.2003 - 15.12.2004 Tartu Vangla kinnipeetav. R. K. etapeeriti ajutiselt Tallinna Vanglasse uuesti 15.12.2004 kohtuistungi toimumise ajaks kuni 23.12.
- Seega on viimati nimetatud perioodil tegemist uue situatsiooni ja uute asjaoludega. Kuna käskkirjas nr 300-k ei olnud sätestatud kehtivuse aega ja vangla käskkiri saab kehtida kuni kinnipeetava üleviimiseni teise vangla administratsiooni haldusalasse, siis sai Tallinna Vangla kohaldada käskkirja nr 300-k vaid perioodil 19.09.- 23.09.2003, mil see ka täideti. Täiendavate julgeolekuabinõude käskkirja pikaaegne kohaldamine ilma läbivaatuseta ja uuendusteta oleks vastuolus VangS § 69 lg- ga 3 ja proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtu viide haldusasjale nr 3-96/05 oli asjakohane. Antud asjas on vaidluse esemeks just Tallinna Vanglas toimunu perioodil 15.
- - 23.12.2004 seoses kaebaja isiklike esemete kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise keelamisega. 4
(6)3-03-59 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtu 19.09.2003 määrusega pöörati viivitamata täitmisele halduskohtu 03.09.2003 otsus kaebaja isiklike riiete või esemete kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise keelu tühistamise osas. Halduskohus jättis kaevatava määrusega rahuldamata kaebaja taotluse Tallinna Vanglale trahvi määramiseks halduskohtu 19.09.2003 määrusega viivitamata täitmisele pööratud halduskohtu 03.09.2003 otsuse täitmata jätmise eest. Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et Tallinna Vangla oli kohustatud täitma perioodil 19.09.2003 - 23.09.2003 halduskohtu 19.09.2003 määrusega viivitamata täitmiseks pööratud osas halduskohtu 03.09.2003 otsust. Tallinna Vangla ja halduskohus leidsid, et Tallinna Vangla on kohustuse täitnud, andes kohtu 19.09.2003 määruse saamisel põhjendatult käskkirja nr 300-k ja loobudes sellega kaebaja suhtes piirangute kohaldamisest, kuid kaebaja ei ole soovinud temale antud õigusi selleks ettenähtud korras kasutada. Kaebaja arvates ei ole Tallinna Vangla kohustust täitnud. Vanglal ei olnud vaja võtta vastu haldusakti, vaid 19.09.2003 kohtumääruse alusel anda kaebajale ilma täiendava taotluseta kätte isiklikud riided ja esemed ning lubada tal tegeleda kehakultuuriga vangla spordisaalis. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määrus kohtuotsuse, millega tühistatakse haldusaktid, viivitamata täitmisele pööramise kohta on õigusliku tähenduse poolest sarnane haldusaktide kehtivuse peatamisega esialgse õiguskaitse korras. Seetõttu oli Tallinna Vangla direktori 26.06.2003 käskkir ja nr 182-k ja 24.07.2003 käskkir ja nr 250-k kehtivus kohtu 19.09.2003 määrusega peatatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja Tallinna Vanglal oli võimalik äravõetud asjad kaebajale tagastada ilma käskkirja nr 300-k vastu võtmata. Samas ei ole peatatud haldusakti tühistamine iseenesest õigusvastane, kuid käskkiri nr 300-k ei ole seotud kohtuotsuse täitmisega. Halduskohtu 03.09.2003 otsusega tühistati Tallinna Vangla direktori 26.06.2003 käskkiri nr 182-k ja 24.07.2003 käskkiri nr 250-k. Kohtuotsuses ega kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramise määruses ei teinud halduskohus Tallinna Vanglale ettekirjutust tühistatud haldusaktide taga sitäitmise kohta vastavalt HKMS § 26 lg 1 p- le 1. Seega puudus Tallinna Vangla l eelnimetatud käskkirjade kehtivuse peatamise tõttu alates 19.09.2003 küll õiguslik alus kaebaja asjade kinnipidamiseks, kuid samas ei olnud Tallinna Vangla ka kohustatud tühistatud haldusaktide alusel äravõetud asju tagastama kaebajale ilma, et kaebaja oleks esitanud Tallinna Vangla kodukorra punktis 5.3 ettenähtud avalduse laos hoiul olevate asjade kambrisse toomiseks. Kaebaja ei esitanud asjade kättesaamiseks avaldust ega saanud asju ka kätte perioodil 19.09.2003 - 23.09.2003. Ringkonnakohus möönab, et Tallinna Vangla oleks hea halduse põhimõtetest lähtuvalt võinud kaebajale selgitada, et asjade kättesaamiseks on vaja esitada vastav avaldus. Selgitamiskohustuse mittetäitmine ei ole aga samastav kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmisega, mille eest kaebaja taotleb Tallinna Vanglale rahatrahvi määramist. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 24.2 toimub spordisaali külastamine vastavalt graafikule, mille kinnitab vangistusosakonna juhataja inspektorite (salgaülemate) ettepanekul. Graafik kooskõlastatakse peaspetsialist-korrapidajaga. Seetõttu pidi kaebaja spordisaalis kehakultuuriga tegelemiseks astuma ise kohaseid samme. Haldusasja materjalidest ei nähtu, 5
(6)3-03-59 et kaebaja oleks selliseid samme astunud. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kaebaja viibis pärast halduskohtu 19.09.2003 määrust Tallinna Vanglas vaid kuni 23.09.2003, ei ole alust süüdistada Tallinna Vanglat halduskohtu ettekirjutuse täitmata jätmises ja kaebajal vangla spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamises. Halduskohus nõustus Tallinna Vangla seisukohaga, et halduskohtu 19.09.2003 määrus halduskohtu 03.09.2003 otsuse viivitamatult täitmisele pööramiseks ei ole kohaldatav perioodile 15.
- - 23.12.2004, sest tegemist on uue situatsiooni ja uute asjaoludega ning Tallinna Vangla direktori 19.09.2003 käskkirja nr 300-k kehtivus oli lõppenud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu 19.09.2003 määruse kohaldatavust kaebaja suhtes on ebaõige seostada Tallinna Vangla direktori 19.09.2003 käskkirja nr 300-k kehtivuse küsimusega, sest nagu ringkonnakohus eelpool juba leidis, oli Tallinna Vanglal võimalik täita halduskohtu määrusega viivitamata täitmisele pööratud osas kohtuotsust ka ilma nimetatud käskkirja vastu võtmata. Halduskohus on õigesti seostanud kohtuotsusega tühistatud käskkirjade mõju lõppemise kaebaja suhtes seoses tema üleviimisega karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. Justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 92 kinnitatud Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 7 kohaselt annab vangla direktor oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Osundatud sättest tulenevalt saab vangla direktori käskkiri kehtida kinnipeetava suhtes kuni tema üleviimiseni teise vanglasse. Seega lõppes kaebaja üleviimisega Tartu Vanglasse 23.09.2003 kohtuotsusega tühistatud käskkirjade mõju kaebaja suhtes. Seetõttu ei seondu Tallinna Vangla hilisem tegevus enam halduskohtu 03.09.2003 otsusega. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu viide haldusasjale nr 3-96/05 asjakohane, sest nimetatud haldusasjas on vaidluse esemeks muuhulgas ka Tallinna Vangla toimingud perioodil 15.
- - 23.12.2004 seoses kaebaja isiklike esemete kasutamise ja kehakultuuriga tegelemise keelamisega. Kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine Tallinna Vangla poolt ei ole tõendamist leidnud ja seetõttu puudub alus Tallinna Vangla trahvimiseks HKMS § 98 lg 3 alusel. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 6
(6)