← Eesti

3-05-1081/5

Obsah (5)§ 108§ 133§ 118§ 84§ 85

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 21.veebruar 2006.a Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-05-1081 (endine nr.3-253/2005) H

) § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - vääritu teo. Vääritu tegu seisnes selles, et Ida Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Kohtla-Järve arestimaja spetsialist Andrei Borissenko viibis 30.07.2005 teenistuses alkoholijoobe seisundis, millega rikkus süüliselt Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 10.03.2004 käskkirjaga nr. 19 kinnitatud ning Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 24.03.2005 käskkirjaga nr. 56 muudetud Ida Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja § 14 lg-t 4 ja § 29 lg 2 p-i 2 ning avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 16 ja p 18 nõudeid. Distsiplinaarjuurdluse läbiviibimise ajal oli Andrei Borissenko`ga teenistussuhe peatatud

§ 108p 3 alusel.

06.09.2005 käisid Ida Politseiprefektuuri personali- ja politseikontrollitalituse politseivaneminspektor Olga Kruzberg ning sama talituse politseijuhtivinspektorid Karl Põder ja Veiko Kõre Andrei Borissenko elukohas xxxxx, xxxxxxx, et tutvustada talle Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.09.2005 käskkirja nr.873p, kuid politseiametnikel ei õnnestunud Andrei Borissenko`ga kohtuda. Peale uksele koputamist vastas politseitöötajatele läbi ukse vene keelt 2

(7)3-05-1081 kõnelev meesterahvas, et Andrei on haige ning palus end mitte tülitada. 07.09.2005 saatis Ida Politseiprefektuur tähitud kirjaga Andrei Borissenko`le tema kodusel aadressil xxxxxx, xxxxxxx, teenistusest vabastamise käskkirja teise originaaleksemplari ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koopia. AS Eesti Post tagastas 10.10.2005 Ida Politseiprefektuurile nimetatud tähtkirja, kuna kaebaja seda vastu ei võtnud. 17.10.2005 sõitsid Ida Politseiprefektuuri personali- ja politseikontrollitalituse politseivaneminspektor Olga Kruzberg ning sama talituse politseijuhtivinspektorid Karl Põder ja Veiko Kõre kaebaja elukohta, et tutvustada talle teenistusest vabastamise käskkirja. Ukse avas kaebaja vanaema ning ütles, et Andrei on kodus ja kutsus politseiametnikud korterisse. Olga Kruzberg selgitas Andrei Borissenko`le, et nad soovivad talle tutvustada ja üle anda allkirja vastu teenistusest vabastamise käskkirja. Andrei Borissenko vastas, et ta ei ole nõus millelegi alla kirjutama ja et ka vanaema ei kirjuta ühelegi paberile alla. Olga Kruzberg pani distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte, teenistusest vabastamise käskkirja nr. 873p teise originaaleksemplari ja dokumentide saatekirja koridori kapi peale ning politseiametnikud lahkusid kaebaja elukohast. Käskkirja originaaleksemplarile tegid politseiametnikud märke selle kohta, et Andrei Borissenko keeldus käskkirjaga tutvumast. Vastustaja leiab, et Ida Politseiprefektuur tegi kõik endast oleneva, et tutvustada Andrei Borissenko`le distsiplinaarjuurdluse materjale ja teenistusest vabastamise käskkirja ning tagada talle distsiplinaarjuurdluse käigus ette nähtud õigused. Kaebaja väide, et ta ei ole käskkirja siiamaani näinud, ei vasta tegelikkusele. Tegelikkusele ei vasta ka kaebaja väide, et ta töötas Ida Politseiprefektuuris töölepingu alusel, sest Andrei Borissenko nimetati Ida Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Kohtla-Järve arestimaja spetsialisti ametikohale politseiprefekti 16.03.2004 käskkirjaga nr. 467p. Vastustaja märgib, et

§ 133

lg-st 1 tuleneb üheselt, et ametnikku ei või ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel sama seaduse § 108 p-des 2-10 sätestatud alusel, teenistusest vabastada koondamise, ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või atesteerimistulemuste põhjal.

§ 133

, sätestades teenistusest vabastamise aja piirangud, näeb distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamise korral lg-s 3 ette piirangu vaid seoses teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku teenistusest vabastamisega. Ülejäänud ametnikele sel alusel teenistusest vabastamise osas seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Vastustaja kinnitab, et kaebaja ei ole valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni ega teenistujaid esindavaks isikuks. Ida Politseiprefektuur viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 02.05.2005 otsuse nr. 3-31-10/05 p-le 19, millest nähtub järgnev:

§ 118

lg 3, mis sätestab, et ametnik vabastatakse karistusena distsiplinaarsüüteo eest arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast, seob vabastamise aja teenistusest vabastamise käskkirja teatavakstegemisega. Ka haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 61 lg 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavakstegemises või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. KOHTU PÕHJENDUSED Andrei Borissenko palub tühistada Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.09.2005 käskkiri nr. 873p, mille alusel ta vabastati teenistusest Ida Politseiprefektuuri korrakaitse osakonna arestimajade talituse Kohtla-Järve arestimaja spetsialisti ametikohalt alates 18.10.2005. Kaebaja peab vaidlustatud käskkirja ebaseaduslikuks, kuna seda ei ole talle tutvustatud ning teenistusest vabastamise ajal oli ta töövõimetuslehel. Kaebusest ei nähtu, et Andrei Borissenko vaidlustaks Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.09.2005 käskkirja nr. 873p 3

(7)3-05-1081 „Politseiteenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest“ sisuliselt, st kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et ta pani 30.07.2005 toime süülise teo, olles Kohtla-Järve arestimajas teenistuses ebakaines olekus. Nimetatud käskkirjast nähtub, et Ida Politseiprefektuuri korrakaitse osakonna arestimajade talituse Kohtla-Järve arestimaja spetsialist Andrei Borissenko oli 30.07.2005 kell 00.10 teenistuses Kohtla-Järve arestimajas alkoholijoobe seisundis. Oma teoga rikkus Andrei Borissenko Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 10.03.2004 käskkirjaga nr. 19 kinnitatud ning politseiprefekti 24.03.2005 käskkirjaga nr. 56 muudetud Ida Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja § 14 lg-et 4 ja § 29 lg 2 p-i 2 ning avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-de 16 ja 18 nõudeid ning pani toime

§ 84p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - vääritu teo.

Sama käskkirja punktiga 1 määrati Andrei Borisseko`le

§ 84

p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo (vääritu tegu) toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine, arvates talle käskkirja teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.09.2005 käskkirjaga nr.873p tutvustati Andrei Borissenko`t 17.10.2005, mida tõendab käskkirja originaaleksemplaril 17.10.2005 tehtud märge „A.Borissenko keeldus käskkirja vastu võtmast allkirja vastu oma elukohas xxxxx, xxxxxxxx linn. Käskkirja teine originaaleksemplar on jäetud eelnimetatud aadressil“. Märkusele on alla on kirjutanud politseiametnikud Olga Kruzberg, Karl Põder ja Veiko Kõre (t.lk.14). Tunnistaja Ida Politseiprefektuuri personali- ja politseikontrollitalituse politseijuhtivinspektor Karl Põdra (Põder) poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et esimest korda käis ta kaebaja elukohas koos distsiplinaarjuurdluse läbiviija Ida Politseiprefektuuri personali- ja politseikontrollitalituse politseivaneminspektor Olga Kruzberg`i ja Ida Politseiprefektuuri personalija politseikontrollitalituse politseijuhtivinspektor Veiko Kõre`ga 22.08.2005, et tutvustada Andrei Borissenko`le tema õigusi seoses tema suhtes algatatud distsiplinaarjuurdlusega, aga samuti selleks, et tutvustada talle distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja ja distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendit. Korteri ukse avas Andrei Borissenko. Olga Kruzberg, kes oskab vene keelt, esitles neid ja selgitas visiidi eesmärki. Kaebaja oli adekvaatne, sai kõigest aru ja ütles, et tema joovet ei ole tuvastatud. Samuti ütles Andrei Borissenko, et kuna ta on töövõimetuslehel, siis ta ei soovi nendega sel teemal rääkida. Olga Kruzberg luges vene keeles ette käskkirja sisu ja selgitas Andrei Borissenko`le tema õigusi. Andrei Borissenko ütles, et ta teab, et distsiplinaarjuurdlus on algatatud, kuid ei soovi midagi selgitada. Andrei Borissenko oli ärritatud ja ütles, et järgmine kord ta neid sisse ei lase. Järgmine kord, so 06.09.2005, mindi Andrei Borissenko elukohta selleks, et tutvustada talle distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet ja käskkirja tema distsiplinaarkorras karistamise kohta. Ust ei avatud. Läbi ukse palus meeshääl end mitte häirida. Hääle järgi oli võimalik järeldada, et see oli Andrei Borissenko. Eelpoolnimetatud materjalid saadeti kaebajale posti teel, kuid need tagastati AS-i Eesti Post poolt Ida Politseiprefektuurile, sest kaebaja ei võtnud neid vastu. Kolmas kord sõitsid Olga Kruzberg, Veiko Kõre ja Karl Põder Andrei Borissenko juurde 17.10.2005. Maja õues oli vanem naisterahvas ja kuna politseiametnikud arvasid, et neid korterisse sisse ei lasta, siis pöördusid nad abi saamiseks tolle naisterahva poole. Vanem naisterahvas ei teadnud, kas kaebaja on kodus ja osutas ühele teisele naisterahvale, kes, nagu hiljem selgus, hooldab kaebaja vanaema. Hooldaja ütles, et ta on teel Andrei Borissenko vanaema juurde ning koos mindi Andrei Borissenko ukse taha. Ukse avas vanem naisterahvas (kaebaja vanaema). Olga Kruzberg selgitas vene keeles, kes nad on. Kui nad kolmekesi sisenesid korterisse, siis väljus kaebaja ilmselt WC-st või vannitoast ja neid nähes hakkas kätega vehkima, öeldes, et ei taha meiega rääkida ja palus meil lahkuda. Politseiametnikud tahtsid Andrei Borissenko`le teenistusest vabastamise käskkirja üle anda, kuid ta ütles, et ei ole nõus kuhugi alla kirjutama. Samuti keelas ta ka vanaemal seda teha. Olga Kruzberg pani distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja käskkirja koridori kapi peale. Eelnevalt tegid Olga Kruzberg, Veiko Kõre ja Karl Põder käskkirja originaaleksemplarile märkuse selle kohta, et kaebaja keeldus käskkirjale alla 4

(7)3-05-1081 kirjutamast. Lahkudes kuulsid politseiametnikud, et kaebaja ähvardas nendega koos korterisse sisenenud Niina Popova`t (t.lk.112). Tunnistaja Ida Politseiprefektuuri personali- ja politseikontrollitalituse politseijuhtivinspektor Veiko Kõre poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et 22.08.2005 sõitis ta koos Karl Põdra ja Olga Kruzberg`iga kaebaja elukohta xxxxxxx, xxxxxxxx, et tutvustada talle distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja ja distsiplinaarjuurdlusega seonduvaid õigusi ning kohustusi. Andrei Borissenko avas ise korteri ukse ning lubas neil korterisse siseneda, kuid ütles seejärel, et „ma ei soovi teid kuulata“. Olga Kruzberg tõlkis sõna-sõnalt distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja vene keelde, selgitas Andrei Borissenko`le distsiplinaarjuurdlusega seonduvaid õigusi ja kohustusi ning palus selle kohta kaebajalt allkirja, millest too keeldus, väites, et joovet pole tuvastatud ning et ta on töövõimetuslehel. Andrei Borissenko oli teadlik sellest, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarjuurdlus. Veiko Kõre sõnul tegid politseiametnikud distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirjale märke, et „A.Borissernko`t on käskkirjaga tutvustatud 22.08.2005, kuid allkirjast ta keeldus“ (t.lk.30,113). Teine kord käis Veiko Kõre koos Olga Kruzberg`i ja Karl Põdraga Andrei Borissenko elukohas 06.09.2005, et tutvustada talle teenistusest vabastamise käskkirja, kuid ust neile ei avatud. Kaebaja rääkis nendega läbi ukse. Hiljem saadeti dokumendid kaebajale koju posti teel, kuid kuna kaebaja neid vastu ei võtnud, siis sõitsid 17.10.2005 Olga Kruzberg, Karl Põder ja Veiko Kõre kaebaja juurde koju. Maja ees oli üks naisterahvas, kes, saades teada, et nad on politseiametnikud, lubas aidata neil korterisse pääseda. Kaebaja korteri ukse avas vanem naisterahvas, kaebaja väljus samal ajal ilmselt tualetist. Politseiametnikud esitlesid ennast ning üritasid Andrei Borissenko´le üle anda distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet ja tema teenistusest vabastamise käskkirja, kuid Andrei Borissenko keeldus dokumente vastu võtmast. Olga Kruzberg palus teises toas istuvat naisterahvast dokumendid vastu võtta, kuid kaebaja keelas tal seda teha. Politseiametnikud jätsid dokumendid koridori kapi peale, tehes vastava märke käskkirja originaaleksemplarile (t.lk.113). Olga Kruzberg ei saanud kohtuistungile ilmuda lapse ootamatu haigestumise tõttu, kuid toimikus on olemas tema kirjalikud ettekanded Andrei Borissenko elukohas käimise kohta (t.lk.16,30,40,74,96). Andrei Borissenko märgib nii kaebuses kui ka kohtuistungil, et üks tema juures käinud politseiametnikest oli naine. Ida Politseiprefektuuri tunnistajad Veiko Kõre ja Karl Põder kinnitasid mõlemad kohtuistungil, et nendega käis kolmel korral Andrei Borissenko elukohas kaasas Olga Kruzberg. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et Olga Kruzberg käis Andrei Borissenko elukohas 22.08.2005, 06.09.2005 ja 17.10.2005, mille kohta ta on koostanud kirjalikud ettekanded 22.08.2005 ja 17.10.2005. Andrei Borissenko palus kutsuda tunnistajatena kohtusse Niina Popova ja Jevgenija Beljakova, kes tema sõnul võivad tunnistada, et 17.10.2005 Ida Politseiprefektuuri töötajad tungisid tema korterisse ja rikkusid tema rahu (t.lk.108). Tunnistaja Niina Popova ütluste kohaselt kohtus ta 2005 a oktoobrikuus aiamaalt tulles Andrei Borissenko maja ees hoovis politseiametnikega. Politseiametnikud küsisid, kas tema hoolitseb Andrei Borissenko vanaema eest ja peale jaatavat vastust ütlesid, et nad on Andrei Borissenko töö juurest. Korteri ukse avas Andrei Borissenko vanaema. Andrei Borissenko oli töövõimetuslehel. Politseiametnikud andsid Andrei Borissenko´le mingid paberid, mida ta ei võtnud vastu, ka vanaema ei võtnud neid vastu, mistõttu politseiametnikud panid paberid koridori tumba peale (t.lk.109,110). Tunnistaja Jevgenija Beljakova väitis, et politseiametnikud (1 naine ja 2 meest) käisid Andrei Borissenko korteris kolmel korral, kuid täpsustas, et see info pärineb kaebajalt. Jevgenija Beljakova arvates tuli naisterahvas kontrollima, kas Andrei Borissenko on töövõimetuslehel. Dokumentide üleandmist 17.10.2005 ta ei ole näinud, kuid Andrei Borissenko palus politseiametnikel korterist lahkuda, kuna ta on haige (t.lk110). Kohus leiab, et tunnistajate Karl Põdra ja Veiko Kõre ütluste ning nende poolt 17.10.2005 koostatud ettekannete ning Olga Kruzberg`i 17.10.2005 ettekandega on tõendatud, et Andrei Borissenko keeldus 17.10.2005 Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.09.2005 käskkirjaga 5
(7)3-05-1081 nr. 873-p tutvumast ja selle kohta allkirja andmast ning käskkirja teine originaaleksemplar jäeti Andrei Borissenko elukohta. Käskkirja originaaleksemplarile tehti politseiametnike poolt märge selle kohta, et A. Borissenko keeldus käskkirja vastu võtmast allkirja vastu. Dokumentide jätmine kaebaja elukohta on tõendatud ka Niina Popova järgmiste ütlustega: „Nad andsid mingid paberid, kuid Andrei Borissenko ei võtnud neid vastu, ka vanaema ei võtnud neid vastu, mistõttu politseiametnikud panid paberid koridori tumba peale“. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et vaidlustatav käskkiri tehti Andrei Borissenko`le teatavaks 17.10.2005 ning kuna

§ 118

lg 3 sätestab, et ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi lg 1 alusel

§-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast, siis kaebaja on vabastatud teenistusest arvates 18.10.2005. Antud juhul on Ida Politseiprefektuur teinud kõik endast oleneva, et tutvustada Andrei Borissenko`t distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja, distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ning teenistusest vabastamise käskkirjaga. Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.09.2005 käskkiri nr. 873p „Politseiteenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest“ vastab

§-s 132 sätestatud teenistusest vabastamise vormistamisele esitatud nõuetele. Käskkirja andmise aluseks on Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.08.2005 käskkirjaga nr. 435t algatatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte. 30.08.2005 koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nähtub, et 30.07.2005 kell 00.10 kõrvaldati Ida Politseiprefektuuri korrakaitse osakonna arestimajade talituse Kohtla-Järve arestimaja spetsialist Andrei Borissenko teenistusest, kuna tal esinesid alkoholijoobe tunnused ja suust tuli alkoholi lõhna. Kohtla-Järve konstaablipunktis tuvastati Andrei Borissenko`l joobeseisund indikaatorvahendiga LION S-L2 nr. 3 (alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus üle 0,24 mg/l). Andrei Borissenko keeldus joobeseisundi tuvastamise protokollile allkirja andmast ning nõudis joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, kuid SA-s Ahtme Haigla keeldus joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest. Alates 01.08.2005 kuni 15.08.2005 viibis Andrei Borissenko korralisel puhkusel. 15.08.2005 teatas ta Ida Politseiprefektuurile, et jäi töövõimetuslehele. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nähtub, et Andrei Borissenko poolt toime pandud süüline käitumine on vastuolus üldtunnustaud kõlblusnormidega ning diskrediteerib nii Ida Politseiprefektuuri autoriteeti kui ka ametnikku ennast, luues negatiivse ettekujutuse riigiteenistujast. Samuti on leitud, et oma käitumisega eiras Andrei Borissenko

-e lisas 1 sätestatud avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-i 16 nõudeid, mis sätestab, et avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötajate vastu ja p-i 18 nõudeid, mille kohaselt ametnik on väärikas, vastustundlik ja kohusetundlik. Kooskõlas Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 10.03.2004 käskkirjaga nr. 19 kinnitatud ning politseiprefekti 24.03.2005 käskkirjaga nr. 56 muudetud Ida Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja § 29 (vääritu tegu ) lg-e 1 kohaselt loetakse väärituks teoks, mille eest võib ametnikku vabastada, süülist tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust ning sama korra § 29 lg 2 p-i 2 kohaselt loetakse väärituks teoks teenistuses viibimine joobeseisundis. Kooskõlas

§ 85

lg 1 p-ga 5 on ametnikele määratavaks distsiplinaarkaristuseks ka teenistusest vabastamine käesoleva seaduse § 118 alusel. Nimetatud paragrahvi lg 2 sätestab, et vääritu teo (

§ 84

p 3) eest võib ametnikku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Vaidlustatud käskkirja andmise õiguslike alustena on märgitud

§ 84p 3, § 85 lg 1 p 5 ja § 118.

Seega sisaldab vaidlustatud käskkiri nii õiguslikku kui ka faktilist alust. Andrei Borissenko on asunud väärale seisukohale, leides, et teda ei oleks tohtinud teenistusest vabastada ajutise töövõimetuse ajal.

§ 133

Teenistusest vabastamise aja piirang lg 1 sätestab, et ametnikku ei või koondamise, ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või atesteerimistulemuste põhjal teenistusest vabastada ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel käesoleva seaduse paragrahvis 108 p-des 6

(7)3-05-1081 2-10 sätestatud alustel. Andrei Borissenko vabastati teenistusest distsiplinaarsüüteo eest

§ 118

alusel ning

§-st 133 ei tulene põhjendusi, mis välistaksid tema teenistusest vabastamise distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ajutise töövõimetuse ajal. Vastustaja andmetel ei ole kaebaja valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni ega teenistujaid esindavaks isikuks, mistõttu

§ 133lg-s 3 ettenähtud piirangud talle ei laiene (t.lk.10). Kaebuse rahuldamata jätmisel juhindub kohus HKMS § 26 lg 1 p-st 6. Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.