09.12.2002 riigisekretäri käskkirjaga nr. 292-R arvati A.J. reservist välja seoses tähtaja möödumisega. 18.08.2003 riigisekretäri käskkirjaga nr. 199-R arvati A.J. alates 14. augustist 2003 taas reservi
23.02.2004 riigisekretäri käskkirjaga nr. 36-R pikendati A.J. reservis oleku aega
juunist
p 3 kohaselt on ametnike reservi üheks eesmärgiks kindlustada ametikohalt vabastatud isikule uuesti teenistuse leidmine ametnikuna. Kuna
10. peatüki sätete kohaselt arvab teenistusse ja peab arvestust ametnike reservi kohta ainult Riigikantselei, lasub
p 3 märgitud kohustus Riigikantseleil.
lg 1 sätestab, et ametnikku vajava ametiasutuse juht teatab vabast ametikohast riigisekretärile, märkides ära täidetava ametikoha nimetuse ja selle täitmiseks esitatavad nõuded. Nimetatud norm on kohustusliku iseloomuga, pannes üheselt mõistetavalt ametiasutuse juhile kohustuse teavitada vabast ametikohast riigisekretäri. Ametiasutuse juhi teatamiskohustus tuleneb ka
kui avalik-õiguslikke suhteid reguleeriva seaduse mõttest ning eelkõige §-s 136 toodud ametnike reservi eesmärkidest, milleks on ühelt poolt kindlustada ametiasutustele ametnikukandidaatide leidmine ning teisalt kindlustada teenistuse leidmine teenistuses mitteolevaile ja ametist vabastatud endistele ametnikele. Kuna seadusandja on pannud riigikantseleile ametnike reservi eesmärkide sätestamisega teatud kohustused, mis on otseses sõltuvuses
§-s 174 lg 1 märgituga, ei saa väita, justkui oleks riigisekretärile vabadest ametikohtadest teatamine üks paljudest valikukanalitest leida võimalusi vabade ametikohtade täitmiseks.
lg 1 kohustuslik iseloom loob eeltingimused Riigikantseleile talle seadusega ettenähtud ülesannete täitmiseks, vastasel juhul kaotaks
ning teised ametnike reservi reguleerivad normid igasuguse mõtte.
Kuna ametiasutuste juhid tegutsevad erinevate ministeeriumide valitsemisalades ning
§-s 147 lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätnud asutuste juhtide ring on konkretiseerimata (st kaebuse esitajale teadmata), ei saa
Kaebuse esitaja leiab seetõttu, et kaebus tuleb esitada ka Vabariigi Valitsuse vastu. Seega on Vabariigi Valitsus, kellele alluvad ametiasutuste juhid ei ole seadusega ettenähtud korras teatanud riigisekretärile vakantsetest ametikohtadest, käitunud õigusvastaselt, jättes sooritamata talle
§-ga 147 lg 1 ettenähtud toimingud. Antud tegevusetusest tingituna ei ole ka Riigikantselei saanud oma seaduslikke kohustusi täita – leida kaebuse esitajale kui ametikohalt koondatud isikule teenistust avalikus sfääris, tehes vastavaid pakkumisi ning esitades kaebuse esitaja kandidatuuri ametiasutuste juhtidele. Vastustajate sooritamata toimingute tagajärjena on kujunenud olukord, kus kaebuse esitajal on kogu reservis oleku aja jooksul puudunud võimalus ennast avalikus teenistuses teostada ning 2 tehtud töö eest tasu saada. Seega tuleb
kontekstis kaebuse esitaja reservis oleku aeg võrdsustada teenistusest sunnitult puudumisega ja käsitleda kui teenistusest sunnitult puudumist, kohaldades analoogiat ning rakendades
Kaebuse esitaja leiab, et seetõttu kuulub talle hüvitamisele kogu reservis viibitud aja eest töötasu. Vastuses kohtunõudele 10.01.2005 leiab kaebuse esitaja, et hüvitatava töötasuna tuleks arvesse võtta kaebuse esitaja reservis oleku perioodidel kehtinud ja kehtiv kohtuniku ametipalk (sh staažitasu vastavalt kaebuse esitaja ametist vabastamise ajal seaduse alusel kehtinud staažitasu määrale), käsitledes taotletavat rahasummat töötasuna teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse esitajale pakutavate ametikohtade sobivuse hindamisel oleks kaebuse esitaja arvates vastustajad pidanud lähenema avatumalt, lähtumata ainult dokumentaalselt tõestatud kvalifikatsioonist (kaebuse esitaja lõpetas
) 10. peatüki sätetele, mis käsitlevad ametnike reservi, ei ole Vabariigi Valitsus haldusorganiks, kes peaks sooritama ametnike reserviga seotud toiminguid. Samuti ei kohusta viidatud sätted Vabariigi Valitsust andma ühtegi haldusakti ega ka määrust seoses ametnike reservi pidamisega. Vastavalt
lõikele 1 peab reservi arvestust Riigikantselei ja
lõikele 1 teatab vabast ametikohast riigisekretärile ametnikku vajava ametiasutuse juht. Vabariigi Valitsus ei saa asendada teisi haldusorganeid nende seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmisel. Seega ei ole Vabariigi Valitsus ametnike reserviga seonduvalt ühtegi toimingut sooritanud ega sooritamata jätnud, samuti haldusakti andnud ega andmata jätnud, mis oleks vaidlustatavad HKMS-i korras. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja nõuded Vabariigi Valitsuse vastu õigusliku aluseta ja kaebus tuleb vastavalt HKMS § 26 lõike 1 punktile 6 jätta selles osas rahuldamata. 2. Riigikantseleid käsitlevas osas Riigikantselei ei ole nõus kaebaja meelevaldse
-i tõlgendamisega.
10. peatükis on Riigikantselei õigused ja kohustused ametnike reservi pidamisel väga täpselt sätestatud ja seisnevad reservi arvatud isikute arvestuse ehk reservi nimekirja pidamises ning selle alusel ametnikku vajava ametiasutuse juhile reservi nimekirja väljavõtte ettevalmistamises ja 3 saatmises, reservi arvamise ja reservist väljaarvamise toimingute teostamises ning reservi arvamist taotlevate isikute konkursi- ja atesteerimiskomisjoni teenindamises.
Reservis hoitakse reservi arvatud ametnike nimekirja ja teenistuslehti.
§-ide 140 ja 151 kohaselt toimub reservi arvamine ja reservist väljaarvamine riigisekretäri käskkirjadega.
kohaselt teatab ametnikku vajava asutuse juht riigisekretärile vabast ametikohast, märkides ära täidetava ametikoha nimetuse ja sellele esitatavad nõuded ning riigisekretär saadab 3 tööpäeva jooksul taotluse saamisest asutuse juhile väljavõtte reservi nimekirjast nende isikute kohta, kes vastavad esitatud nõuetele.
ei sätesta Riigikantseleile õigust ega kohustust teha reservis olevale ametnikule ametikohtade pakkumisi ametnike reservi pidajana. Riigikantselei leiab, et on sooritanud kõik
-ist tulenevad toimingud A.J. suhtes seoses tema ametnike reservi arvamisega.
-i kohaselt ei kuulu Riigikantselei pädevusse kohustada ametiasutuse juhti reservist ametnike valimiseks taotlusi esitama.
-is sätestatud ametnike reservi pidamine on ametiasutustele ametnikukandidaatide leidmisel ja seaduse alusel ametnike reservi arvatud isikutele uuesti teenistuse leidmisel abistava iseloomuga.
ei sätesta ametiasutuse juhile kohustust vaba ametikoha tekkimisel valima ametnikku ametnikkude reservist. See on üks võimalus ametnikukandidaadi leidmiseks.
sätestab, et ametisse nimetamise õigus on ametiasutuse juhil või tema poolt selleks volitatud ametnikul. Ametisse nimetamise õigust omav isik peab ametniku ametisse nimetamisel järgima
-is ning eriseadustes sätestatud ametikohtade puhul ka nendes seadustes toodud sätteid. Teenistusse võtmist reguleerib
2. peatükk, kus muuhulgas sätestatakse ametikohad, mis kuuluvad täitmisele avaliku konkursi korras.
lõike 1 kohaselt nimetatakse riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 4 1. lõike punktis 1 nimetatud kõrgemad ametnikud ametisse avaliku konkursi alusel (va
Nimetatud kohustuslik norm välistab ametisse nimetamise õigust omava isiku võimaluse neid ametikohti muul viisil täita.
lõige 2 annab ametiasutuse juhile õiguse kuulutada avalik konkurss välja ka muude ametikohtade täitmiseks vastavas ametiasutuses. Seega on ametiasutuse juhil õigus otsustada, kas täita
lõikes 1 nimetamata ametikohad konkursi alusel või kasutada muid valiku- ja värbamiskanaleid. Ametiasutuse juhil on diskretsiooni teostamise õigus otsustamaks, kas leida
lõikes 1 nimetamata vabadele ametikohtadele ametnikke avaliku konkursi korras, läbi edutamise, nimetada ametnik talle teadaolevate võimalike kandidaatide hulgast, pöörduda taotlusega ametnike reservi poole vms.
rakendub juhul, kui ametiasutuse juht on otsustanud kasutada võimalust ametnike reservist ametnikku valida. Sobiva ametniku nõuetele vastavate kandidaatide hulgast valib asutuse juht ja
ei sea siin piiranguid valiku tegemisel. Seoses sellega, et A.J. reservis viibimise aja jooksul ei esitatud asutuste poolt riigisekretärile ühtegi taotlust vabale ametikohale ametniku leidmiseks ametnike reservist, mis vastanuks A.J. kvalifikatsioonile ja ootustele, ei olnud riigisekretäril võimalik esitada teda ka
lõike 2 kohaselt ametnikukandidaadina asutustele valiku tegemiseks.
ei näe ette hüvitist ametnike reservis viibimise aja eest. Seadus ei näe ette, et juhul, kui reservis viibimise aja jooksul ametnikku ametisse ei nimetata, hüvitatakse talle teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu. Kaebajal ei saanud tekkida ekslikku arvamust ega õigustatud ootust, et ametnike reservis olek kindlustab talle uue ametikoha avalikus 4 teenistuses ja kaebaja ise ei pea sellel ajal aktiivselt töökohta otsima.
lõike 1 kohaselt registreerib tööta jäänud ametnik end lisaks ka elukohajärgses tööhõivetalituses. Juba reservi arvamise teates soovitas Riigikantselei kaebajal registreerida end tööhõiveametis tööotsijana. Samuti on Riigikantselei soovitanud A.J.l jälgida avaliku konkursi kuulutusi Riigikantselei veebilehel ja osaleda avalikel konkurssidel. A.J. poolt Riigikantseleile
) § 136 punkti 3 kohaselt on ametnike reservi üheks eesmärgiks muuhulgas kindlustada ametikohalt vabastatud isikule uuesti teenistuse leidmine riigi või kohaliku omavalitsuse ametnikuna.
Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas
p 3 ning § 137 lg 1 annavad reservi arvatud ametnikule õiguse nõuda Riigikantseleilt kui ametnike reservi arvestuse pidajalt teenistuspakkumiste tegemist ning kas vastavate pakkumiste tegemata jätmist saab käsitleda Riigikantselei õigusvastase tegevusetusena.
lg 1 sätestab: „Ametnikku vajava ametiasutuse juht teatab vabast ametikohast riigisekretärile, märkides ära täidetava ametikoha nimetuse ja selle täitmiseks esitatavad nõuded.“ Poolte vahel on vaidlus ka selle üle, kas
lg 1 on kohaldatav Vabariigi Valitsuse suhtes ehk kas eeltoodud sättest tekkis vastustajal Vabariigi Valitsusel teatamiskohustus või kohustus tagada tema haldusalas olevate ametiasutuste juhtide poolt teatamiskohustuse täitmine. Vaidlus on ka selle üle, kas eeltoodud säte on imperatiivse iseloomuga, mis paneb ametiasutuse juhile vastuvaidlematu kohustuse teatada igast vabast ametikohast riigisekretärile või on ametiasutuse juhil valikuvabadus (diskretsiooniõigus) otsustada, kas teatada vabast ametikohast riigisekretärile või mitte. Kui vastus eeltoodud küsimustele on jaatav, siis tuleb kohtul anda hinnang sellele, kas eeltoodud kohustuste täitmatajätmine on käsitletav Vabariigi Valitsuse õigusvastase tegevusetusena. Tuvastades vastustajate õigusvastase tegevusetuse, peab kohus lahendama ka küsimuse, kas vastustajatel on seoses õigusvastase tegevusetusega kohustus hüvitada kaebuse esitajale reservis viibitud aja eest kaebuse täpsustuses märgitud kohtuniku ametipalk. 2. Kaebus Riigikantselei tegevusetuse peale Riigikantselei kohustused ja pädevus seoses ametnike reservi arvestuse pidamisega on toodud
§-des 140 lg 3, § 141 lg 2, § 147 lg 2, 5, § 150 ja 151. Neist puudutab otsest vaidlusküsimust ainult
. 5
Riigisekretäri kohustused ametniku reservist ametisse nimetamise toimingute osas on
§-st 147 nähtuvalt vaid kaudse, abistava iseloomuga ning piirduvad
Riigisekretäri kohustused (kohustuslik tegevus) saavad
järgi alata alles pärast seda, kui ametnikku vajava ametiasutuse juht on teatanud vabast ametikohast riigisekretärile, märkides ära täidetava ametikoha nimetuse ja selle täitmiseks esitatavad nõuded. Pärast eeltoodud teatamistoimingut saadab riigisekretär
lg 2 kohaselt ametnikku vajava ametiasutuse juhile kolme tööpäeva jooksul, arvates taotluse saamise päevast, väljavõtte reservi nimekirjast nende isikute kohta, kes vastavad esitatud nõuetele, samuti ärakirja nende teenistuslehest. Vastustaja poolt kohtuistungil kohtule esitatud selgituse kohaselt on kaebuse esitaja reservis oleku aja jooksul tulnud vaid üks teade vabast ametikohast, milleks oli Rahandusameti juhataja ametikoht. Rahandusameti juhataja ametikoht nõudis finantsalast haridust, mida kaebuse esitajal ei olnud (toimiku lk. 115, kohtuistungi protokolli lk. 1). Nagu nähtub kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud dokumentidest, samuti vastustaja poolt kohtule esitatud dokumentidest ning kaebuse esitaja Curriculum Vitae’st, on kaebuse esitaja küll lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning tal on seega juriidiline kõrgharidus, tal puudub aga majandusalane kõrgharidus. Eeltoodust nähtuvalt ei ole vastustaja Riigikantselei saanud kaebuse esitaja reservis oleku aja jooksul põhjendatult saata kaebuse esitaja nime ühegi ametiasutuse juhile ametisse nimetamise sobivuse otsustamiseks.
lg 4 kohaselt nimetab sobiva kandidaadi ametiasutuse juht ametikohale isiku avalduse alusel.
Kuigi
ei sätesta otseselt seda, kes peaks reservis olevale ametnikule tema sobivuse korral teenistuspakkumise tegema, tuleb seaduse mõttest järeldada, et vastava pakkumise teeb ametiasutuse juht, mitte Riigikantselei. Kuivõrd käesoleval juhul on kohus tuvastanud, et kaebuse esitaja kvalifikatsioonile vastavaid teateid vakantsetest ametikohtadest riigisekretärile ei esitatud, tuleb järeldada, et ka riigisekretäril polnud võimalik edastada kaebuse esitaja nime ametiasutuse juhile sobivuse otsustamiseks, ammugi mitte teha kaebuse esitajale teenistuspakkumisi. Riigikantselei kohustus teha kaebus esitajale teenistuspakkumisi ei tulene kohtu arvates ka ühestki
-i sättest.
Ühestki
sättest ei nähtu, et Riigikantseleil oleks pädevus või kohustus organiseerida ametiasutuste vakantsete ametikohtade täitmist reservis olevate ametnikega. Samuti ei nähtu
-i sätetest, et Riigikantselei oleks kohustatud tagama reservis olevatele ametnikele ametikohad.
lõike 1 kohaselt on ametisse nimetamise õigus ametiasutuse juhil või tema poolt selleks volitatud ametnikul. Eeltoodud sättest tulenevalt saab ka ettepaneku ametisse astumiseks ehk teenistuspakkumise reservis olevale isikule teha ainult ametiasutuse juht, mitte aga ametnike reservi arvestust pidav Riigikantselei. Riigikantselei saab äärmisel juhul vastava teenistuspakkumise reservis olevale ametnikule edastada. Samas ei saa käesoleval juhul rääkida ka edastamise kohustuse järgimata jätmisest, kuna kohus tuvastas, et kaebuse esitaja kvalifikatsioonile vastavaid pakkumisi tehtud ei ole.
-i 10. peatükk ei anna Riigikantseleile kohtu arvates õigust nõuda riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutustelt
§-st 147 tuleneva teatamiskohustuse täitmist. Riigikantselei 6 ei ole
-i 10. peatüki mõistes järelevalveorganiks eeltoodud kohustuse täitmise tagamisel. Ka seetõttu ei saa kohus tuvastada Riigikantselei õigusvastast tegevusetust. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ka Riigikantseleilt ametnike reservis viibitud aja eest töötasu hüvitamise nõudes.
ühestki sättest ei tulene kaebuse esitaja õigust nõuda ametnike reservis viibitud aja eest töötasu. Kuni 01.01.1996 kehtinud
lg 1 andis reservi arvatud isikutele õiguse saada reservis oleku iga kuu eest tasu Eestis kehtiva kuupalga alammäära ulatuses, kuid mitte rohkem kui kuus kuud järjest. Seda tasu tuli sätte järgi hakata maksma alates päevast, mil lõppes isikule teenistusest vabastamisel hüvitatud periood.
järgi maksti reservi arvatud isikule ka ravikindlustushüvitisi, lastetoetusi ja muid summasid, mida tööandja oli kohustatud oma töötajatele välja maksma. Alates 01.01.1996 muudeti
tervikuna, kaotades ära senise reservi arvatu tasustamiskohustuse ning tunnistati kehtetuks
.
hakkas kehtima uues redaktsioonis „Tööta jäänud ametniku registreerimine“, mille lõige 1 kehtib alates 01.01.1996 kuni tänaseni järgmises redaktsioonis: „Tööta jäänud ametnik, kaasa arvatud reservi arvatu, registreerib end töötu abiraha ning täiend- ja ümberõppe stipendiumi saamiseks elukohajärgses tööhõivetalituses. Reservi arvatut täiend- või ümberõppele saates arvestatakse atesteerimiskomisjoni sellekohast soovitust.“ Eeltoodud säte on seadusesse sisse viidud ilmselt selleks, et teadvustada ametnike reservis viibivale isikule seda, et ametnike reservis viibimine ei taga talle automaatselt ning tingimusteta uut ametikohta avalikus teenistuses, mistõttu ta peab ka ise astuma aktiivseid samme endale uue ameti- või töökoha leidmiseks. Säte võrdsustab kunagise ametniku sisuliselt teiste tööhõivetalituses registreerinud töötute isikutega, kusjuures erandiks on vaid asjaolu, et tööta jäänud isikuks on endine ametnik, mistõttu ametnike reservi arvatut täiend- või ümberõppele saates arvestatakse atesteerimiskomisjoni sellekohast soovitust. Eeltoodud seaduse muudatuste põhjal võib järeldada, et
redaktsioonis, mille alusel kaebuse esitajale reservis oleku aja 6 kuu eest hüvitist ette ei näinud. Seega puudub kohtul alus kohustada Riigikantseleid kaebuse esitajale
alusel töötasu hüvitise väljamaksmiseks. Kaebuse esitaja on leidnud, et tema suhtes tuleb kohaldada analoogia alusel
lõiget 1, mis sätestab: „Ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.“ Kohus leiab, et
lg 1 sätestab ammendavad tasu nõudmise alused, mida ei ole võimalik kohtul omavoliliselt laiendada. Käesolevas haldusasjas ei vaidlusta kaebuse esitaja enda vabastamist kohtunikuametist, mistõttu ei ole tegemist ebaseadusliku teenistusest vabastamise juhtumiga. Kohtul puudub alus arvata, et kaebuse esitaja oleks ametnike reservis viibides võinud endale kindlustada ametikoha kohtunikuna. Kohtute seaduse § 53 lõike 1 kohaselt nimetatakse kohtunikud ametisse avaliku konkursi alusel. Seega on välistatud kaebuse esitaja ametisse nimetamine kohtunikuna vaid sel põhjusel, et ta on ametnike reservis ning ta on kunagi olnud kohtunik. Neil põhjendustel on kohtu arvates kaebuse esitaja taotlenud põhjendamatult ning alusetult 7 vastustajatelt teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu vastavalt reservis oleku perioodidel kehtinud ja kehtivale kohtuniku ametipalgale. Eeltoodust lähtudes tuleb jätta kaebus Riigikantselei kohustamiseks A.J.’le ametikohtade pakkumiseks ning ametnike reservis viibitud aja eest töötasu hüvitamise nõudes rahuldamata. 3. Kaebus Vabariigi Valitsuse tegevusetuse peale Vastustaja on väga õigesti oma vastuses kaebusele osundanud HKMS § 14 lõikele 2, mille kohaselt on halduskohtumenetluses protsessiosaliseks (pooleks) asutus, ametnik või avalikõiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik, kelle haldusakti või toimingu peale kaebus või protest on esitatud. HKMS § 4 lõige 1 kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusalune
lõige 1 sätestab: „Ametnikku vajava ametiasutuse juht teatab vabast ametikohast riigisekretärile, märkides ära täidetava ametikoha nimetuse ja selle täitmiseks esitatavad nõuded.“ Leides, et
lõige 1 paneb ametiasutusele kohustuse, mida ametiasutus ei järginud, saab ametiasutuse toimingut (tegevusetust) vaidlustada HKMS-i sätteid järgides. HKMS-i alusel halduskohtusse kaebuse esitamisel tuleb asutuse mõistet avada
-s toodud ametiasutuse mõistest lähtudes. Kaebuse Vabariigi Valitsuse
lõikele 1 tugineva tegevusetuse peale saaks halduskohtusse seega esitada juhul, kui käsitleda Vabariigi Valitsust
mõistes ametiasutusena.
lõike 1 kohaselt on ametiasutus riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav asutus, kelle ülesandeks on avaliku võimu teostamine.
Vabariigi Valitsust riigi ametiasutuste hulgas märgitud ei ole, küll on aga riigi ametiasutuseks loetud valitsusasutused Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 mõistes (loetelu punkt 5). Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 lõike 3 kohaselt on valitsusasutused ministeeriumid, Riigikantselei ja maavalitsused, samuti ametid ja inspektsioonid ning nende kohalikud täidesaatva riigivõimu volitusi omavad asutused. Seadusega võib ette näha ka teisi valitsusasutusi. Kohus on seisukohal, et Vabariigi Valitsus ei ole käsitletav ametiasutusena
mõistes. Seetõttu ei ole
Vabariigi Valitsus võib küll teenistusliku järelevalve korras kontrollida valitsusasutuste toimingute (sh ka seega tegevusetuse) seaduslikkust (
lg 1, § 94 lg 4), kuid nimetatud järelevalvepädevuse teostamise õigus ei anna alust käsitleda Vabariigi Valitsust valitsusasutuste tegevusetuse asjades vastustajana. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja soovinud kaasata Vabariigi Valitsust haldusasjas vastustajana. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr. 2-3/1125/04 (toimiku lk. 32) märkinud, et kaebajal on õigus valida, kelle vastu ta kaebuse esitab. Riigikohtu halduskolleegium on 22.12.2000 määruses nr. 3-3-1-56-00 leidnud: „Halduskohus ei saa ilma kaebaja nõusolekuta asendada kaebuses vastustajana märgitud isikut õige vastustajaga. Halduskohus peab aga poolena protsessi kaasama kõik isikud, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Kui lisaks isikule, kes on kaebuses märgitud vastustajana, on kaebuses vaidlustatud veel kellegi tegevust, on kaebus esitatud mitme isiku või haldusorgani vastu. Viimaseid tuleb kõiki käsitleda vastustajana.“ Käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja väitnud ühegi konkreetse ametiasutuse tegevusetuse õigusvastasust ega taotlenud taolise tegevusetuse 8 hindamist kohtu poolt. Seetõttu ei ole kohus pidanud vajalikuks kaasata haldusasja menetlusse vastustajatena kõiki neid valitsusasutusi üle kogu Eesti, kes on kaebuse esitaja reservis oleku perioodidel avaldanud ajalehtedes tööpakkumiskuulutusi (kokku 14 isikut – toimiku lk. 24). Kohus nõustub vastustajatega selles, et
ei sätesta ametiasutuse juhile vastuvaidlematut kohustust teatada vabast ametikohast riigisekretärile. Selline
tõlgendus oleks vastuolus teiste
-i sätetega. Nii näiteks ei saa ametnike reservi kasutada konkursi korras täidetavate ametikohtade täitmiseks.
lõike 1 kohaselt riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse paragrahvi 4 1. lõike punktis 1 nimetatud kõrgemaid ametnikke nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel, välja arvatud
§-s 30 loetletud juhtudel. Samuti võimaldab
lõige 2 riigi või kohaliku omavalitsuse juhi otsusel avaliku konkursi välja kuulutada ka muude ametikohtade täitmiseks vastavas ametiasutuses. Eeltoodud sätetest tulenevalt ei piirdu ametiasutuse juhi valik vaid ametnike reservis olevate isikutega, vaid tal on seaduse alusel õigus ise vabalt valiku kriteeriumide üle otsustada. Seega saab ametnike reserv ametiasutuse juhi valikul olla vaid üheks võimalikuks valiku allikaks. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus Vabariigi Valitsuse kohustamiseks kaebuse esitajale ametikohtade pakkumiseks ning kaebuse esitajale ametnike reservis viibitud aja eest töötasu hüvitamise nõudes rahuldamata. Kuivõrd töötasu hüvitamise nõude põhjendamatust on kohus kohtuotsuse punktis 2 juba käsitlenud, ei pea kohus vajalikuks oma motiive Vabariigi Valitsust puudutavas osas korrata. /allkiri/ ÄRAKIRI ÕIGE Tiina Pappel Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.