) §-s 291 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka kuulub relva, erivahendi või vägivalla ebaseaduslik käsutamine ametialaseid täitva ametiisiku poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei käsutanud Põhja-Politseiprefektuuri töötajad S. Izotov ja ja R. Küttim kaebaja suhtes vägivalda; erivahendite käsutamine oli kooskõlas seadusega. Kuna S. Izotovi ja R. Küttimi käitumises ei tuvastatud kuriteokoosseisu kuulus kriminaalmenetlus lõpetamisele. Kaebuse kohaselt oli vägivalla, käe- ja jalaraudade käsutamine politseiametnike poolt ebaseaduslik ja vastuolus Vangistusseaduse §-dega 69 ja 70 kuid Riigi peaprokurör ei kontrollinud kriminaalasja, milles uurimine oli läbi viidud ebaobjektiivselt ja ühekülgselt, materjale, küllaldase põhjalikkusega. Kohtus antud seletuses leidis A.D. täiendavalt, et tal on õigus nõuda nende isikute vastutuselevõtmist, kes tarvitasid tema suhtes vägivalda. Uurimise ebaobjektiivsus seisis selles, et kohtarstlik ekspertiis teostati 5 kuud pärast sündmuse toimumist. Kaebaja lisas, et Euroopa karistusõiguse eeskirjade lisa Nr R
tunnustel selles, et kinnipidamis-ja konvoeerimis teenistuse politseivaneminspektor S. Izotov käsutas A.D. konvoeerimisel 09.10.2003 Tallinna Ringkonnakohtu istungile ebaseaduslikult käeraudu, millega tekitas talle kehavigastused. Politsei erivahendite käsutamise juhendi § 7 p 5 kohaselt käsutatakse politsei erivahendeid vahi alla võetud isiku konvoeerimisel. Üldjuhul on soovitav käed raudu panna selja taha, vaid erandkorras võib käed raudu panna ettepoole. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 1843 nähtub, et A.D. pöördus 09.10.2004.a. Tallinna Vangla arsti poole, kus läbivaatusel tuvastati hüpereemia alad mõlema randmeliigese piirkonnas. Nimetatud vigastused võisid olla tekitatud käeraudade liiga tihedalt kätele panemisest. Tegemist on naha veresoonte reaktsiooniga ilma tervisekahjustuse tekitamiseta, mis kaob mõne tunni möödumisel jälgi jätmata. Samas võib samasugune reaktsioon tekkida ka naha hõõrumisel kõva tömbi esemega. Kohtuarst leidis, et A.D.le ei ole tervisekahjustusi tekitatud. Analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis leidis vastustaja, et ei esine küllaldaselt andmeid, mis annaksid aluse Põhja Politseiprefektuuri kinnipidamis-ja konvoeerimisteenistuse töötajate S. Izotovi ja R. Küttimi suhtes süüdistusakti koostamiseks (enne 01.01.2004 kehtinud seaduse kohaselt süüdistuse esitamiseks). Kohtuistungil täiendas vastustaja seletust, lisades, et kuigi jalarauad ei kuulu aktiivse kaitse vahendite hulka Politseiseaduse järgi ja nende käsutamine on õiguslikult reguleerimata, on nad ometigi politseiasutustele välja jagatud ja praktikas neid aegajalt agressiivsete isikute rahustamiseks tarvitatakse. Jalaraudu käsutanud politseiametnike arvates käitusid nad A.D.le jalaraudu pannes õiguspäraselt. Seega puudub nende käitumises tahtlus ja ühtlasi kuriteokoosseis. Prokurör, hinnates sõltumatult kõiki tõendeid kogumis, käsutab kaalutlusõigust ning leidis et kriminaalmenetluse uuendamiseks ja süüdistusakti koostamiseks puudub alus. Kõhus, kuulanud ära protsessiosalised ja uurinud kirjalikke tõendeid, tuvastas: 12.02.2004.a. Riigi peaprokurörile koostatud kaebuses leidis A.D. politseiametnike S. Izotovi ja R. Küttimi tegevuse tema konvoeerimisel vägivalla, käe-ja jalaraudade käsutamise tõttu olevat ebaseadusliku ning
algatatud kriminaalasja nr 03231000761 lõpetamise uurija poolt süüdistust esitamata põhjendamatu.
. ,,Võimuliialdus" näeb ette, et ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku käsutamise eest käristatakse rahalise karistuse või ühe kuni viieaastase vangistusega. Erivahendi mõiste on avatud Politseiseaduse §-s 14 kus jalaraudu ei nimetata ei passiivse, aktiivse ega politseioperatsioonide abivahendite hulgas. Jalaraudade kohaldamist täiendava julgeolekabinõuna ei näe ette ka Vangistusseaduse §-d 69 ja 70 ega ükski teine seadus. Vabariigi Valitsuse 30.04.2001.a. määrusega nr 154 kinnitatud ,,Strateegiliste kaupade nimekirja" lisa järgi on jalarauad julgeoleku ja poolsõjaväelise otstarbega varustus, mõeldud inimeste aheldamiseks.
§-s 291 ettenähtud tegu seisnebki erivahendi ebaseaduslikus, st erivahendite rakendamist reguleerivate õigusaktidega vastuolus olevas käsutamises. Erivahendi ebaseaduslik käsutamine rikub isiku põhiõigusi ja teatud juhtudel ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 3. A.D. halduskaebuse lahendamisel saab halduskohus kontrollida, kas Riigi peaprokurör toimis avalduse, milles seati kahtluse alla vägivalla, käe- ja jalaraudade käsutamise seaduslikkus, õiguspäraselt. Riigi peaprokurör käitunuks avalduse lahendamisel õiguspäraselt siis, kui ta kehtinud Kriminaalmenetluse koodeksi (edaspidi KrMK) § 22 järgi eeluurimise seaduslikkuse üle järelevalvet teostava kõrgema ametnikuna kontrollinuks, kas kriminaalasja tehiolusid on uuritud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ( KrMK § 19) ning kas kriminaalasja lõpetamine uurija poolt oli põhjendatud ning miks ei kuulu menetlus asjas uuendamisele. Antud juhul on Riigi peaprokurör aga otsustanud A.D. kaebuses tõstatud jalaraudade kui erivahendite käsutamise seaduslikkuse küsimust üldse ignoreerida, pühendamata oma vastuses kaebuse esitajale sellele ühtegi rida. Ometigi ei ole jalaraudade käsutamist ei Politsei- ega Vangistuseaduses ette nähtud ning sellise erivahendi käsutamine, mis ei ole õigusaktidega reguleeritud, moodustabki
§-s 291 ette nähtud kuriteokoosseisu elemendi ning raskematel juhtudel ka Inimõiguste Konventsiooni artikli 3 rikkumise. Kahlust ei ole jalaraudade kuulumist oma funktsioonilt (isikute ohjeldamine, liikumise takistamine analoogselt käeraudadega) erivahendite hulka, mida aga seaduseandja ei ole pidanud kohaseks lubada käsutada politseitöös. Miks jalaraudu käsutanud politseiametnikke sellest hoolimata vastutusele ei võetud, prokurör vastuses kaebajale ei põhjendanud. Alles kohtule seletusi andes väitis vastustaja esindaja, et selle põhjustas muuhulgas tahtluse puudumine politseiametnike käitumises kuna jalaraudu käsutades olid nad veendunud, et neile väljajagatud erivahendi rakendamine on seaduslik juba seetõttu, et see oli otsustatud nende käsutusse anda. Prokurör ei analüüsinud, miks ei esine sel juhul
§-s 290 ettenähtud kuriteo tunnuseid ja milline olnuks, arvestades situatsiooni, õigusnormidega kooskõlas olev käitumine politseiametnike poolt. Seega on Riigi peaprokurör A.D. kaebusele jätnud osaliselt vastamata ning rikkunud ka Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 56 lg 3 nõudeid selles, et kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida põhjendid, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vorminõude rikkumine ei ole kõrvaldatav kohtumenetluse käigus, sest pole võimalik objektiivselt kindlaks teha, missugused olid vastustaja tegelikud kaalutlused vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Haldusakti vorminõuete rikkumine võis käesoleval juhul mõjutada asja otsustamist, sest on võimalik, et mõni kaalutlusõiguse vigadeta teostamise seisukohalt oluline asjaolu jäi vaidlustatud kirjas väljendatud otsuse tegemisel üldse tähelepanuta. Kaebuse uuel menetlemisel peab Riigi peaprokurör käsitlema A.D. kaebust ka jalaraudade käsutamise osas politseiametnike poolt ning andma selle kohta oma kirjaliku motiveeritud seisukoha. Ülejäänud A.D. halduskaebuses püstitatud probleemid seoses vägivalla-ja käeraudade käsutamisega politseiametnike poolt on Riigi peaprokuröri vastuses leidnud ammendava käsitluse ega vaja uut läbivaatamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1 kõhus otsustas: 1. Tühistada Riigi peaprokuröri 05.03.2004.a. kirjas nr 2-1-19/42 väljendatud otsus jätta A.D. taotlus kriminaalasja nr 032311000761 menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks rahuldamata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikust teatavakstegemisest arvates Tallinna Halduskoht kaudu, teatades apellatsiooni esitamise kavatsusest otsuse teinud kohtule kirjalikult 10 päeva jooksul. Aivar Koppel, halduskohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.