← Eesti

3-04-163/3

Obsah (5)§ 200§ 120§ 215§ 64§ 320

3-04-163 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2006, Tallinn Haldu

§ 200

lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi, mõistes talle karistuseks 9 aastat vangistust,

§ 120

järgi, mõistes karistuseks 1 aasta vangistust, ning

§ 215

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, mõistes karistuseks kaks aastat vangistust.

§ 64lg 1 järgi mõisteti liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 9 aastat vangistust.

Sealjuures mõisteti A. D.

§ 215

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna, 08.11.2002 võõra vallasasja ajutise kasutamise eesmärgil omastamise eesmärgita tungis võõrasse sõiduautosse, lõhkus süüteluku ja kasutas sõiduautot omavoliliselt kuni 09.11.

  1. Süüdimõistmisel tugines kohus muuhulgas tunnistaja M. M. ütlustele.
  2. A. D. avalduse alusel algatati 26.09.2003 Tallinna Prokuratuuris fakti – M. M. poolt kriminaalasja nr 02231609041 eeluurimisel valeütluste andmine – suhtes karistusseadustiku (edaspidi

) § 320 alusel kriminaalmenetlus (kriminaalasi nr 03731000175). Tallinna Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna uurija L. P. 24.03.2004 määrusega lõpetati menetlus kriminaalasjas nr 03731000175 seoses

§-s 320 sätestatud kuriteo koosseisu puudumisega (hkt lk 56-57). Uurija leidis, et olukorras, kus kõik vajalikud uurimistoimingud on teostatud, ei ole asjas kogutud materjalidega võimalik tõendada, et M. M. on süüdi teadvalt vale ütluse andmises. Kuna tunnistaja ei olnud isegi teadlik selles kriminaalasjas tõendamisele kuuluvatest tähtsatest asjaoludest, puudus tal põhjus anda teadvalt valeütlusi, tegemist võis olla eksitusega. Riigi peaprokurör Jüri Pihli 08.06.2004 vastuskirjas nr 2-1-19/42 (hkt lk 4-5) sisalduva otsusega jäeti A. D. kaebus kriminaalasja nr 03731000175 menetluse lõpetamise peale rahuldamata. Vastuskirja kohaselt on kontrollimisel tuvastatud, et menetluse lõpetamine eelnimetatud kriminaalasjas on seaduslik ja põhjendatud.

§ 320

sätestatu süüteo objektiivne koosseis eeldab tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või kohtumenetlusel teadvalt valeütluste andmist. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. M. M. ei olnud teadlik kriminaalasjas, milles avaldaja süüdi mõisteti, tõendamisel tähtsatest asjaoludest. 3. A. D. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille esialgse sõnastuse kohaselt taotles riigi peaprokuröri 08.06.2004 kirja tühistamist ja „võimaluse andmist edasiseks kaebamiseks uurija määruse peale”, ning mille halduskohus võttis menetlusse kui taotluse kohustada riigi peaprokuröri kaebaja kaebus kriminaalasja nr 03731000175 menetluse lõpetamise määruse peale uuesti läbi vaatama ja uue otsuse langetama. Kaebuse esitaja väitis, et tunnistaja M. M. andis kriminaalasja nr 02231609041 eeluurimisel valeütlusi, mille kohta oli küllaldaselt

§ 320lg 1 tunnustele viitavaid andmeid.

M. M. ütlusi kasutas Tallinna Linnakohus kaebaja süüdimõistmisel. Uurimine kriminaalasjas nr 03731000175 oli venitatud ja ühekülgne ning uurija varjas ja moonutas asjaolusid. Riigi peaprokuröri ebaseaduslik otsus takistab kriminaalasja jõudmist kohtulikule arutamisele.

§ 320

ei erista kriminaalasjas tähtsate või mittetähtsate asjaolude moonutamist valeütlusega. Riigi peaprokurör palus kaebuse jätta rahuldamata. Kaebajale 08.06.2004 saadetud vastus on põhjendatud ning seaduslik. Vastustaja viitas KrMK § 168 lg 1 p-le 1 ja § 5 lg 1 p- le 2 ja märkis, et kohtueelse menetluse organid ei ole kohustatud igal juhul tagama, et kriminaalmenetlust alustataks või et kõik alustatud kriminaalasjad jõuaksid ka kohtusse.

§ 320

sätestatud süüteo objektiivne koosseis eeldab tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või kohtumenetlusel teadvalt valeütluse andmist. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud M. M. teadlik kõnealuse kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteost ja seega ka mitte sellest, millised asjaolud 2

(5)3-04-163 omavad tõendamisel tähtsust. Seetõttu ei ole võimalik, et ta oleks saanud anda juhtunu kohta teadvalt valeütlusi. Lähtuvalt eelnevast puudub M. M. teos kuriteokoosseis. Süüdimõistvas kohtuotsuses on kohus tuginenud veel üheksale tõendile, mis vastuoludeta kinnitasid A. D. süüd kuriteoepisoodis. Seega pole tõenäoline, et M. M. süüdimõistmisega valeütluste andmises oleks kaebajal võimalik saavutada praegusest erinev kohtuotsus tema enda kriminaalasjas. Kaebaja õigusi M. M. suhtes algatatud kriminaalmenetluse lõpetamisega ei rikuta, sest kaebaja pole selles kriminaalasjas kannatanu. Kaebajal puudub õigus, mida selles kriminaalmenetluses kaitsta, mistõttu tal puudub kaebeõigus. 4. Tallinna Halduskohtu 08.02.2005 otsusega nr 3-1747/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) Isikul puudub subjektiivne avalik õigus nõuda kellegi kriminaalvastutusele võtmist; 2) Kaebus on esitatud eesmärgiga, et kaebaja avalduse alusel algatatud kriminaalasi nr 03731000175 jõuaks arutamiseks kohtusse. Kaebaja kaugem eesmärk ja huvi seisneb ilmselt selles, et kui tunnistaja M. M. tunnistataks valeütluse andmise eest kriminaalkorras süüdi, siis kaebaja arvates annaks see aluse revideerida kaebaja enda suhtes langetatud süüdimõistvat kohtuotsust; 3) Osundatud lõppeesmärgi saavutamine kaebusega on võimatu. Kaebajal puudub selline õigus, mida saaks kriminaalasja nr 03731000175 menetluses kaitsta. Isegi kui kriminaalasja menetlus uuendataks, leitaks M. M. teos kuriteokoosseis ja mõistetaks ta

§ 120

järgi süüdi, ei tekiks automaatselt alus t kaebaja suhtes langetatud süüdimõistva kohtuotsuse revideerimiseks. Kohus nõustus vastustaja väitega, et süüdimõistev kohtuotsus ei põhine kaugeltki mitte ainult M. M. ütlustel, vaid otsus tugineb veel paljudele muudele tõendile (sh tunnistajate ja kannatanute ütlused ning kirjalikud tõendid), mis üheselt ja kogumis võetuna kinnitasid kaebaja süüd. Järelikult niisuguse tunnistaja ütlused, kes ei olnud isegi teadlik selles kriminaalasjas tõendamisele kuuluvatest tähtsatest asjaoludest (KrMK § 46), ei saanud olla kaalukeeleks süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel; 4) Riigi peaprokurör on vastanud kaebaja 20.05.2004 avalduses tõstatatud küsimustele ja esitatud taotlusele ammendavalt. Pole tuvastatud, et kriminaalmenetluse lõpetamisel oleks rikutud KrMK-s sätestatud menetlusnorme. Kuigi avalduse läbivaatamisel riigi peaprokuröri poolt rikuti KrMK § 183 lg-s 1 sätestatud 10-ööpäevast tähtaega, ei too vastusega hilinemine kaasa vaidlustatud otsustuse tühistamist, kuna viivitus ei mõjutanud otsustuse sisulist õiguspärasust. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. A. D. apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Apellant märgib, et ta oli tunnistatud kriminaalasjas nr 03731000175 uurija määrusega kannatanuks, kuid hiljem uurija selle määruse tühistas. Kriminaalasjas oli tuvastatud, et M. M. andis ebaõigeid ütlusi. Kaebaja ei arva, et M. M. süüditunnistamisel vaadatakse ümber kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Samas saab uurija tegevusele kriminaalasja menetlemisel anda hinnangu Euroopa Inimõiguste Kohus, kuhu kaebuse esitaja on juba vastavasisulise kaebusega pöördunud. Riigi peaprokuröri vastus riivab kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, sest süüdimõistvas kohtuotsuses ja kohtuprotokollides kajastus M. M. tunnistajana, kes andis eeluurimisel ütlusi.
  2. Riigi peaprokuröri vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Vastuses nõustutakse halduskohtu otsusega. Halduskohtu pädevuses ei ole tuvastada, kas 3

(5)3-04-163 kriminaalasjas nr 02231609041 on rikutud A. D. õigusi. Jääb arusaamatuks, milline on apellandi huvi kriminaalasja nr 03731000175 menetluse jätkamise suhtes.
  1. Kuna A. D. teatas 27.01.2006 kirjas Tallinna Ringkonnakohtule, et ei pea vajalikuks osaleda apellatsioonkaebuse läbivaatamise juures kohtuistungil, samuti on riigi peaprokurör apellatsioonkaebusele esitatud vastuses teatanud, et ei pea osavõttu kohtuistungist vajalikuks, vaatab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Riigikohtu 22.12.2000 määrusest haldusasjas nr 3-3-1-38-00 tuleneb seisukoht, et kui subjektiivset avalikku õigust, mida kaebuse esitaja on kriminaalmenetluse abil soovinud kaitsta, kriminaalmenetluses tegelikult kaitsta ei saa, ei riku kriminaalasja menetluse lõpetamine kaebaja subjektiivseid õigusi. Sellisel juhul puudub halduskohtul vajadus kontrollida kriminaalasja menetluse lõpetamise õiguspärasust. Käesolevas asjas ongi halduskohus leidnud, et kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus, mida saaks lõpetatud kriminaalmenetluses kaitsta.
  3. Apellatsioonkaebusest ei ilmne, miks on halduskohtu eelnimetatud seisukoht ebaõige ja milliseid eeliseid annaks A. D- le kriminaalasja nr 03731000175 menetluse jätkamine. Kui apellandil puudub võimalus saavutada jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamist kriminaalasjas, milles apellant on süüdi mõistetud, puudub tal põhjendatud huvi selle kriminaalasja menetlemisel aset leidnud võimalike minetuste tuvastamise suhtes kriminaalasjas nr
  5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et M. M. ütlused ei saanud omada määravat tähtsust kaebuse esitaja süüdimõistmisel

§ 215lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

11. Tallinna Linnakohtu 30.05.2003 otsuses nr 1-253/03 ja kriminaalasja nr 03731000175 menetluse lõpetamise määrusest ilmneb, et M. M. väidetavatel valeütlustel puudub üldse seos A. D. süüdimõistmisega

§ 215lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Tallinna Linnakohtu 30.05.2003 otsusega nr 1-253/03.

Tallinna Linnakohtu selles otsuses on viidatud M. M. ütlustele, mille kohaselt A. D. kandis karistust koos tunnistaja poja A. M- iga ning tunnistaja nägi A. D. viimati novembri alguses 2002, kui A. D. tuli neile koju koos tema pojaga. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et kriminaalasjas nr 03731000175 oleksid olnud uurimisobjektiks need kohtuotsuses sisalduvad M. M. ütlused. Kriminaalasja nr 03731000175 menetluse lõpetamise määrusest ilmneb, et selles uuriti A. M. kriminaalasjas nr 02231609041 antud ütlus i selle kohta, kas ta on 08.11.2002 õhtul või varem helistanud A. D. mobiiltelefoni numbrile. Kaebaja ei ole selgitanud, millist tähtsust omavad need ütlused küsimuses, kas kaebaja on toime pannud teo, milles ta

§ 215

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Tallinna Linnakohtu 30.05.2003 otsusega nr 1-253/03 süüdi mõisteti. Kriminaalasja nr 03731000175 menetluse lõpetamise määrusest ilmneb hoopis, et A. D. on soovinud näidata, et tema telefoni on kasutanud kriminaalasjas nr 02231609041 kannatanuks olnud D. P., kes olevat sel viisil omastanud kaebaja vallasvara. 12. Eeltoodu tõttu ei järeldu Tallinna Linnakohtu 30.05.2003 otsuses nr 1-253/03 tunnistaja M. M. ütlustele viitamisest, et kriminaalasja nr 03731000175 menetluse lõpetamine võiks rikkuda A. D. subjektiivseid õigusi. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. 4

(5)3-04-163 Lauri Madise Silvia Truman Kaire Pikamäe 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.