lg 2 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis. Vaidlusalune kuusk asus kinnistut läbiva elektriliini kaitsevööndis, puu külgmised oksad olid kokkupuutes elektriliiniga, mistõttu niiskete ilmatikutingimuste korral võis kokkupuude puuga saada eluohtlikuks. Ka ohustas kasvanud hõbekuusk kinnistul asuvat elumaja. Seetõttu tegutses kostja hädaseisundis. Hõbekuuse istutas ajutiselt sellele kohale kostja ja A. ema S.
lg 4 kohaselt on isikul asja hävimise või kaotsimineku korral erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitamisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Kuna hagejatel puudub selle mahavõetud hõbekuuse osas aga eriline huvi ja isiklikud põhjused, siis ei kuulu mittevaraline kahju seadusest tulenevalt hüvitamisele. Hagejate väited hõbekuusest kui mälestuspuust ei vasta tegelikkusele. Kostjale teadaolevalt abiellusid A. ja L. 1978. aasta talvel ja siis mingit puud ei istutatud.
Sama paragrahvi
kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
-i järgi on süül põhineva vastutuse (deliktiline üldvastutus) aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse peab tõendama hageja.
lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kostja teo ja hagejatele kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose tuvastamine on vajalik selleks, et hagejad saaks üldse väita, et kostja on toime pannud õigusvastase teo (delikti). Antud asjas tuleb kindlaks teha, kas kostja tegu oli hagejale tekkinud kahju vajalikuks põhjuseks. AÕS § 72 lõike 5 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.
lg 1 p 5, 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega või heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Seega on kostja poolt kuuse mahasaagimisega tekitatud kahju õigusvastane ja otseses põhjuslikus seoses hagejatele kahju tekkimisega.
lg 2 p 3 tulenevalt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis. Hädaseisundis kahju tekitamisega on tegemist juhul, kui isik tekitab teisele kahju teda ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks. Ekspertarvamuses on Tareke Projekt OÜ ekspert seisukohal, et maja kõrval kasvanud hõbekuusk ei kahjustanud hoone kandekonstruktsioone. Eesti Energia AS on väljastanud õiendi, millest nähtub, et piirkonna meister Vello Kajalaid on 20.-21.08.2003 käinud kohapeal olukorda kontrollimas ning asunud seisukohale, et hetkel puuokste kärpimiseks vajadust ei ole. Nimetatud ekspertarvamust ei ole kostja vaidlustanud, samuti ei ole kostja ümber lükanud asjaolu, et Eesti Energia AS tuvastas 21.08.2003, et vaidlusaluse kuuse oksad ei ole kasvanud sedavõrd elektriliinidesse, et neid oleks vaja kärpida. TsMS § 91 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole tõendanud, et esinevad
§-is 1045 lg 2 sätestatud teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Muru ja majaesise sammaldumise ärahoidmiseks puu mahavõtmine ei ole hädaseisundis tegutsemine. Antud juhul ei ole tekitatud kahju võrdses proportsioonis puu kasvamisest tekkinud ohu tõrjumisega kostja poolt. Samuti ei saa vaidlusaluse puu mahavõtmist käsitleda AÕS § 72 lg 4 mõttest tuleneva vajaliku kulutusena, vaid teiste kaasomanike kaasomandi valdamise ja kasutamise rikkumisena.
lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei olnud hagejatele kahju tekkimises süüdi.
lg 2 kohaselt varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt
§-ile 128 lg 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud.
lg 1 3 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
lg 2 kohaselt kui samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Hagejad on hinnanud oma varalise kahju suuruseks 9300 krooni. Nimetatud hinnangu andmisel tuginesid hagejad Tartu Puukooli direktori A arvamusele, mille kohaselt lähtudes Tartu Linnavalitsuse
§-ile 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtule on esitatud tõendid, kus on Tartu Puukooli poolt antud hinnad torkava kuuse hõbedase vormile: kõrgusega 60-80 cm 69 krooni; kõrgusega 160-180 cm 699 krooni; kõrgusega 180-200 cm 1299 krooni. Nimetatud tõendeid ei ole kostja vaidlustanud. Uue hõbekuuse istiku istutamine asetab hagejad võimalikult lähedale olukorrale, milles hagejad oleks olnud, kui kostja ei oleks puud maha võtnud. Mahavõetud puud on võimalik asendada ainult uue puu istutamisega. Hagejatele kahju hüvitise suuruse määramise aluseks tuleb võtta esitatud kõige kõrgema (180-200 cm) istiku hind, s.o 1299 krooni. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hõbekuusk oli poolte kaasomandis, millest hagejale L. kuulus 3/8 mõttelist osa ja P. 1/8 mõttelist osa. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja L. kasuks materiaalne kahju summas 487.13 krooni ja P. kasuks materiaalne kahju 162.38 krooni.
lg 4 kohaselt on asja hävimise või kaotsimineku korral isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul oli hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Hagejate väitel on neile nende jaoks olulist emotsionaalset ja sentimentaalset väärtust omava hõbekuuse mahasaagimisega tekitatud mittevaraline kahju. Hagejate seletuste kohaselt oli vaidlusalune hõbekuusk A. sõbranna M kingitus L. ja A. abiellumise puhuks ning P. sünni puhuks. Hagiavalduses on hagejad väitnud, et puu oli istutatud noorpaari poolt tähistamaks abiellumist. Pärast seda, kui kostja vaidlustas selle asjaolu ja tõi välja, et puu oli unustanud Tartusse A. sõbranna X ja see oli istutatud kostja ja A. ema poolt, siis on hagejad väitnud, et see oli kingitus X poolt A. ja L. pulmadeks. Kuna hagejad on muutnud kohtumenetluse käigus oma väiteid selle kohta, miks neil on vaidlusaluse puu suhtes eriline huvi, siis see on tekitanud kahtlusi hagejate seletuste vastavuses tõele. Poolte seletused on vaidlusaluse puu istutamise asjaolude kohta vastuolulised. Poolte seletustega ja tunnistajate ütlustega ei ole leidnud tõendamist, mis asjaoludel ja kelle poolt vaidlusalune puu oli istutatud. Ei ole tõendamist leidnud, et hõbekuusk oli istutatud A. ja L. abiellumise puhul või P. sünni puhul. Nimetatud asjaolu on aga aluseks sellele, et hagejatel on eriline huvi vaidlusaluse puu suhtes. Seega ei ole hagejad tõendanud nende erilist huvi vaidlusaluse hõbekuuse suhtes ning ei ole tõendatud, et hagejatel on tekkinud vaidlusaluse 4 hõbekuuse mahavõtmisega moraalne kahju ning L. ja P. hagi A. vastu moraalse kahju 45 600 krooni nõudes tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Apellandid L. ja P. taotlevad apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2005 otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täielikult. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei täida 12-meetri kõrguse puu asendamine 2-meetri kõrguse istikuga
lg 1 kohast eesmärki asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hagejad tuginesid asjaolule, et kuivõrd kostja poolt mahavõetud hõbekuusk on hävinud, siis on tegemist hävinud varaga.
lg 1 kehtestab reegli, mille kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
lg 2 alusel kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik. Käesoleval juhul ei ole uue samaväärse asja soetamine võimalik, kuivõrd üle 3,5-meetriseid okaspuid ei ole võimalik istutada (A. 28. märtsi 2005 kiri nr 1-11/28). Hävinud hõbekuuse väärtuse arvestamisel on hagejad tuginenud asjaolule, et puuistik ei saa olla samaväärne täiskasvanud puuga. Kuigi Tartu Linnavolikogu 16.05.1991 otsusega nr 129 vastu võetud „Haljastuse taastamismaksumuse hüvitamise kord“ on alates 09.10.2000 kehtetu, kuid kuna käesoleval ajal puudub Tartu linnas kasvavate dekoratiivpuude hindamiseks kehtiv kohaliku omavalitsuse õigusakt, siis on tegemist ainsa matemaatilis-loogilist arvutuskäiku võimaldava juhendiga hävinud hõbekuuse maksumuse hindamiseks. Dekoratiivpuu maksumust ei saa hinnata selliselt, et korrutada mingi konkreetse pikkusega istiku hind suhtarvuga puu kõrgusesse, kuivõrd puu vajab kasvamiseks ka pidevat hooldamist. Kahjuhüvitis peab olema selline, mis kompenseerib isikule talle kuulunud ja hävinud asja väärtuse. Maakohus on käesoleval juhul lugenud apellantide vara (s.o ½ 12-meetrisest hõbekuusest) väärtuseks üksnes 2-meetrise puuistiku väärtuse. Maakohtu selline seisukoht on väär, kuivõrd on ilmselge, et 2-meetrine puuistik ei ole samaväärne 12-meetrise kõrguse puu väärtusega.
lg 6 kohaselt otsustab kahjuhüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kui maakohus ei nõustunud hagejate seisukohtadega kahjuhüvitise suuruse osas, siis oleks tulnud kohtul kindlaks määrata kahjuhüvitis, mida antud juhul ei ole tehtud; 2) on põhjendamatult jäetud rahuldamata mittevaralise kahju nõue. Asjaolu, et hagiavalduses pole välja toodud fakti, et hõbekuuse näol oli tegemist pulmakingiga, ei anna see alust väita, nagu oleks hagejad oma positsiooni kohtumenetluse käigus muutnud. Poolte vahel pole vaidlust selles, et hõbekuusk istutati pärast A. ja L. pulmi. Seisukohta, mille kohaselt hõbekuusk oli saadud pulmakingina ning istutatud A. ja L. abiellumise tähistamiseks, kinnitasid ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad X. Maakohus on põhjendamatult jätnud hindamata nimetatud tunnistajate ütlused. Samuti kinnitab tunnistaja G., et tegemist oli mälestuspuuga; 3) on põhjendamatult keeldutud tunnistaja Riho ülekuulamisest. R. saab anda ütlusi selle kohta, et L. on G. öelnud, et tegemist on mälestuspuuga, mida ei tohi maha saagida, kuna see omab emotsionaalset tähendust talle ning tema tütrele P.. Samuti oskab tunnistaja kinnitada, et L. selgitas G. hõbekuuse moraalset väärtust temale ja tütrele ning G. ei vaidlustanud neid, vaid tõi hõbekuuse mahasaagimise põhjenduseks üksnes asjaolu, et see on kasvanud elektriliinidesse; 4) ei ole mittevaralise kahju väljamõistmine hagiavalduses taotletud suuruses kostjale põhjendamatult koormav. Hagejad on oma mittevaralise kahju nõude esitamisel ning hindamisel 5 lähtunud puu hinnast. Võttes aluseks mingi konkreetse väärtuse - antud juhul puu hinna, on neil võimalik lihtsamalt hinnata neile tekitatud mittevaralist kahju. L. ja P. tekitatud mittevaraliseks kahjuks saab hinnata vastavalt kahekordset ning kolmekordset poole puu maksumust, s.o 9300 x 2 = 18 600 krooni ning 9300 x 3 = 27 000 krooni. Kostja ega maakohus ei ole märkinud, milline mittevaralise kahju arvestamise metoodika võiks olla põhjendatum; 5) on kohtuotsust põhistatud protsessiosaliseks mitteoleva kolmanda isiku poolt antud teabega. Käesoleval juhul on kohus G. tunnistusele tuginedes tuvastanud asjaolu, mida ta oleks pidanud tuvastama vahetut tõendiallikat, s.o X , üle kuulates.
Puud maha võttes tegutses kostja vara ähvardava ohu tõrjumiseks ja seetõttu ei olnud tema tegevus õigusvastane ning ta ei pea 6 võimalikku kahju hüvitama. TsÜS § 141 lg 2 sätestab aga erandi, mille kohaselt peab kahju tekitaja, vaatamata hädaseisundile, kahju siiski hüvitama, kui tõrjutud oht oli tekkinud temast endast tuleneva asjaolu tõttu. Seetõttu jäävad arusaamatuks maakohtu seisukohad, et poolte kaasomandis oleval kinnistul kasvavast hõbekuusest tulenev oht ei olnud tekkinud kostjast tulenevatel asjaoludel, ning et kostja tegutses antud juhul nii enda kui ka hagejate vara ähvardava ohu tõrjumisel. Jõudes sellistele järeldustele, oleks maakohus pidanud ka varalise kahju nõude rahuldamata jätma; 2) on otsuses põhjendamata, miks maakohus ei nõustunud kostja väidetega selle kohta, et hõbekuusk ei täitnud enam aiakujunduslikku eesmärki ning selle mahavõtmiseks oleks lähitulevikus paratamatult vajadus tekkinud. Sellega rikkus maakohus TsMS §-is 231 lg 4 sätestatut. AÕS § 72 lg 4 kohaselt on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid ilma teiste kaasomanike nõusolekuta. Hagejad on õigeks võtnud (hagiavaldus, avaldus politseile, seletused kohtuistungitel), et kostja on hõbekuuse mahavõtmise ettepanekuga pöördunud hagejate poole mitmeid kordi. TsÜS § 63 lg 1 sätestab, et esemele (asjad, õigused ja muud hüved) tehtud kulutused on vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest; 3) on maakohus jätnud põhjendamata, milles seisnes kostja süü. Kostja saab tõendamiskoormist taluda ikkagi vaid siis, kui talle on teada asjaolud, mis on hagi esemeks. TsÜS § 104 lg 2 sätestab süü vormid. Nendeks on hooletus, raske hooletus ja tahtlus.
sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega mitte igasugune õigusvastane kahju tekitamine ei ole vastutuse aluseks, vaid ikkagi süüline kahju tekitamine. Vaatamata sellele, et
lg 1 järgi kahju tekitaja süüd eeldatakse, peab kohus otsuses süüd motiveerima.
Kui kostja käituski õigusvastaselt (võttis hõbekuuse maha teiste kaasomanike nõusolekuta, eirates sellega AÕS § 72 lg 1 sätteid), siis tuleb tuvastada, milles seisnes siis tema süü. Enne puu mahavõtmist oli kosja teinud kõik mõistliku, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (
Maakohtule esitatud kirjaliku seletuse kohaselt olid kuuse mahasaagimise peamisteks põhjusteks järgmised asjaolud: aiakujundusliku elemendina oli puu oma aja ära elanud; puu paiknes elektriõhuliini kaitsevööndis ning külgmised oksad paiknesid liinis; eluohtlikkus seoses madala majaesisega oli tugeva vihmasaju korral ja vihmasel talvel sageli liigvesi, sellest lähtuvalt oli oht jääda pinge alla nii täiskasvanul, lapsel kui ka koduloomal; kaasomandis oleva elumaja säilitamise eesmärgil; sümbioos samblikega. Oma väidete kinnitamiseks esitas kostja kohtule ka vastavad tõendid: 07.04.2005 AS Kobras geodeedi Ivo Maasiku poolt teostatud Y kännu mõõdistuse ja maa-ala plaani. Jooniselt on võimalik näha, et kuusk kasvas nii vanade kui ka uute elektriliinide kaitsevööndis ja vaid 3,59 m kaugusel elumaja välisseinast; 4 fotot, millest ühel on näha allesjäänud ja mõõdistatud känd ning kolmelt fotolt asjaolu, et kuuse oksad ulatusid tõepoolest elektriliinidesse; tunnistaja G. ütlused; 4) on maakohus jätnud välja selgitamata, et hõbekuuse langetamise jaoks ei olnud vaja linnavalitsuselt raieluba ja puu ei kuulunud ka looduskaitse registrisse. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et nii kostja seletuse kui ka tunnistaja G. ütlustega on tõendatud, et juba
väide, et maakohus pidas ekspertarvamust väga oluliseks ja määravaks tõendiks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et L. ja P. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti A. L. Põllu kasuks välja 487.13 krooni ja P. kasuks välja 162.38 krooni. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A. L. kasuks välja 828 krooni ja P. kasuks välja 276 krooni. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus L. ja P. apellatsioonkaebuse rahuldamata, samuti jätab ringkonnakohus rahuldamata A. vastuapellatsioonkaebuse. Maakohus on tuginedes AÕS §-ile 72 lg 1 ja 5 õigesti leidnud, et kostja on poolte kaasomandis asuval kinnistul hõbekuuse mahasaagimisega käitunud hagejate (kaasomanike) tahte vastaselt ning tekitanud sellega hagejatele varalist kahju. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et
lg 1 p 5 ja 8 kohaselt on kostja selline käitumine õigusvastane.
lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega kohustab seadus kahju tekitajat hüvitama ja kõrvaldama need kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid õigusvastase kahju tekitamise tulemusena. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja saagis maha poolte kaasomandis oleval kinnistul kasvanud hõbekuuse. Kostja õigusvastase tegevuse tulemusena ei hävinud mitte puu, vaid kahjustati kinnisasja. Peale puu hävimise ei ole tegemist olemuslikult teistsuguse asjaga. Sellest tulenevalt on maakohus ekslikult juhindunud
§-ist 132 lg 1 ja 2, millised käsitlevad asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustust ning mõistnud kostjalt hagejate kasuks 8 välja ainult kuuseistiku maksumuse. Lähtuda tuleb
§-ist 132 lg 3, mille kohaselt asja kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning asja võimalikku väärtuse vähenemisest. Kinnisasja senise olemuse taastamine on võimalik, kui istutada kinnistule uus puu. Hüvitamisele kuuluv kahju seisneb seetõttu kulutustes, mis on vajalikud seoses uue puu istutamisega. AS Tartu Puukool hinnapakkumisest (t.l 57) nähtub, et 2 meetrise torkava kuuse hõbedase vormi maksumus koos istutusteenusega on 2208 krooni. Kuivõrd L. kuulub 3/8 ja P. 1/8 mõttelist osa kinnistust, siis peab kostja hüvitama hagejatele tekitatud kahju proportsionaalselt nendele kuuluvate osadega, s.o L. 828 krooni ja P. 276 krooni. Maakohtu poolt kostjalt ainult istiku maksumuse väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd
§-is 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgist tulenevalt ei ole endise olukorra taastamine ilma istutusteenuse maksumuseta võimalikult lähedane endisele olukorrale. Hagejad ei ole nimetanud ning asja materjalidest ei nähtu, et seoses hõbekuuse mahasaagimisega oleks vähenenud kinnistu väärtus. Muus osas on vaidlustatud maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastuseks L. ja P. apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandid on ekslikult leidnud, et kostja poolt mahasaetud hõbekuuse näol on tegemist hävinenud varaga ning kahju hüvitamisel tuleb juhinduda
§-ist 132 lg 1. Nagu eespool ringkonnakohus märkis, on tegemist kinnisasja kahjustamisega ning kahju hüvitamisel tuleb juhinduda
§-ist 132 lg 3.
lg 1 sätestab põhimõtte, mille kohaselt kahju hüvitamisel tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, s.t tuleb taastada endisele olukorrale võimalikult lähedane olukord. Antud juhul on selleks kinnisasjale uue sama liiki puu istutamine. Kuivõrd seadus kohustab taastama võimalikult lähedase endise olukorra, siis on ebaõige apellantide nõue, et mahasaetud 12-meetrine puu tuleb asendada kindlasti 12-meetrise puuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et mahasaetud hõbekuuse maksumuse kindlaksmääramisel ei saa juhinduda kehtetust Tartu Linnavolikogu 16.05.1991 otsusega nr 129 vastuvõetud „Haljastuse taastamismaksumuse hüvitamise korrast“. Apellantide vastupidine seisukoht on ebaõige. Põhjendatud ei ole apellantide väide, et maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata mittevaralise kahju nõude. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et
§-is 134 lg 4 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise alus – asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitusena rahasummat, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi eelkõige isiklike põhjuste tõttu – ei ole tõendatud. Nimetatud sätte mõttest tuleneb, et mittevaraline kahju hüvitatakse üksnes erandjuhtudel ning hageja kohustus on neid erandlikke asjaolusid tõendada. Nimetatud sättest tuleneb ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda üksnes asja hävimise või kaotsimineku korral. Antud juhul ei olnud tegemist asja hävimise ega kaotsiminekuga, vaid kinnisasja kahjustamisega. Samuti ei ole hagejad tõendanud erilise huvi esinemist isiklike põhjuste tõttu (seda juhul, kui oleks tõendatud asja hävimine või kaotsiminek). Maakohus on õigesti leidnud, et hagejate ebajärjekindlad seletused menetluse kestel seoses isiklike põhjustega mahasaetud hõbekuuse suhtes, ei ole usaldusväärsed. Hagejate erilist huvi seoses isiklike põhjustega mahasaetud hõbekuuse suhtes ei tõenda ka tunnistajate A. ja P. ütlused. Nii on tunnistaja A. kinnitanud, et ta ei mäleta, millal hõbekuusk istutati ja ei tea, kes selle istutas. A. ütles talle, et puu istutati nende abiellumise aastal. Tunnistaja P. ütlustest nähtub, et ta kuulis L. ja A., et puu oli saadud saarlase käest abiellumise puhul. Seega on tunnistajad kuulnud asjas tähtsust omavaid asjaolusid hagejalt ja tema abikaasalt, mitte neid ise vahetult tajunud. 9 Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hagejate taotluse tunnistaja R. ülekuulamiseks. Apellandid on kaebuses ise märkinud, et tunnistaja R. saab anda ütlusi, mida ta kuulis L. Põllult, s.o hagejalt. Seega ei kõrvalda tunnistaja R. ütlused vastuolusid hagejate ja kostja erinevates seisukohtades. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et tunnistaja R. elab Y majas alates
§-id 1043 ja 1045 lg 2 p 3) on seadusega kooskõlas ning põhinevad asjas kogutud tõenditel. Maakohtu otsus vastab TsMS § 231 lõike 4 nõuetele. Kuigi maakohus on otsuse leheküljel 6 märkinud ekslikult, et antud juhul ei ole tekitatud kahju võrdses proportsioonis puu kasvamisest tekkinud ohu tõrjumisega kostja poolt, ei ole see viinud maakohut ebaõigele lõppjäreldusele. Eelnevalt on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei tegutsenud hõbekuuske maha saagides hädaseisundis. Iseenesest võib õige olla kostja väide, et hõbekuusk ei täitnud enam aiakujunduslikku eesmärki ning selle mahasaagimiseks oleks lähitulevikus tekkinud paratamatult vajadus, kuid see ei õigusta kostja poolt hõbekuuse mahasaagimist ilma teiste kaasomanike nõusolekuta. Maakohus on põhjendatult leidnud, et deliktilise üldvastutuse korral peab objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse tõendama hageja ning kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise või süü puudumise.
lg 1 sätestab kahju õigusvastase tekitaja süü presumptsiooni, mis tähendab seda, et õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et ta ei olnud hooletu. Antud juhul ei ole kostja seda teinud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et esinevad
§-is 1050 lg 2 sätestatud vabandavad asjaolud. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane apellandi väide, et maakohus on jätnud põhjendamata, milles seisnes kostja süü ega teinud kindlaks süü vorme. Apellandi poolt nimetatud AS Kobras geodeedi I. poolt teostatud Y kännu mõõdistuse ja maa-ala plaan ei tõenda, et kostja tegutses hõbekuuske maha saagides seaduslikult ning ei lükka ümber Tareke Projekt OÜ arvamuses ja Eesti Energia AS poolt väljastatud õiendis väljendatud seisukohta, et hõbekuusk ei kahjustanud elamu kandekonstruktsioone ning puudus vajadus hõbekuuse oksi kärpida. Asjaolud, et hõbekuuse mahasaagimiseks ei olnud vaja raieluba ja et 10 hõbekuusk ei olnud kantud looduskaitse registrisse, on iseenesest õiged, kuid nende asjaolude arvestamine ei muuda kostja tegevust seaduslikuks. Maakohus on tuvastanud kostja õigusvastase käitumise (õigusvastasust välistavate asjaolude mitteesinemise) mitte üksnes Tareke Projekt arvamusele, vaid asjas kogutud tõendite kogumile tuginedes. Seetõttu on ebaõige apellandi väide, et maakohus on pidanud määravaks hageja esitatud Tareke Projekt OÜ arvamust. Kuivõrd L. ja P. apellatsioonkaebus rahuldati ainult 454,50 krooni ulatuses ning A. vastuapellatsioonkaebus jäeti täielikult rahuldamata, siis TsMS § 60 lg 1 ja 8 kohaselt jätab ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda. Egon Konsand Andra Pärsimägi 11 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.