Obsah (7)

§ 101§ 396§ 397§ 8§ 113§ 6§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2006.a. Tartu kohtumaja, Tartu Kalevi 1 Tsiviilasja number 2-05-2353 (

§ 101lg 1 p-st 1, § 396 lg-st 1 ja Ts

MS § 60 palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja laenusumma suuruses 50 000 krooni; mõista kostjalt hageja kasuks välja laenuintressid summas 10 500 krooni ja laenu tagastamisega tekkinud viivitusintress summas 36 000 krooni. Hageja palub jätta kohtukulud kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja tunnistab nõuet osaliselt. Kostja võtab omaks, et võlgneb hagejale 50 000 krooni põhivõlga ja intressi 10 500 krooni ulatuses. Ülejäänud osas vaidleb kostja hagile vastu. Kostja leiab, et viivisenõude näol on tegemist ebamõistlikult suure summaga ja taotleb kohtult selle vähendamist. Kostja tugineb Riigikohtu seisukohale leides, et viivise sissenõudmisel tuleb muude elementide kõrval eelkõige arvestada kreeditori kahjude suurust. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja vaidlusaluse summa maksmata jätmise tõttu kahju kannatanud, mistõttu puudub alus viivise sissenõudmiseks hagis märgitud summas. Samuti on oluline kostja majanduslik olukord, mis on laenu sissenõutavaks muutumisest kuni käesoleva hetkeni olnud raske. See on samuti aluseks viivisenõude vähendamisele. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUVÄIDETE OSAS Hageja leiab, et laenulepingus kokku lepitud viivisemäär – 0,1% - vastab igati praktikas rakendatavatele määradele ja mõistlikkuse kriteeriumile. Viivis ei ületa põhivõlga ning on tekkinud ca 2-aastase kohustuse täitmisega viivitamisest, mis näitab kostja hoolimatut suhtumist kohustuse täitmisesse. Hageja leiab, et kostja väide, nagu ei oleks Y kostja kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju kannatanud, on paljasõnaline. Kostja pole oma väidet kuidagi põhistanud. Hageja on seisukohal, et laenu õigeaegne tagastamata jätmine on tekitanud kahju algsele võlausaldajale ja hagejale, mis seisneb saamata jäänud tulus, mida oleks võinud teenida näiteks pangas hoiustades või raha edasi laenates. Kui arvestada, et laenuandja oleks laenanud laenuraha 50 000 krooni ulatuses selle lepingujärgse tagastamise päeval samase intressiga edasi, oleks tema tulu tänaseks päevaks ca 42 000 krooni. Nimetatud summa on käsitletav võlausaldaja kahjuna, mis, nagu ilmneb, ületab praegusel hetkel nõutavat viivist. Eelnev kinnitab arusaama, et viivis evib endas eelkõige kompensiatsioonilist iseloomu. Tulenevalt eeltoodust palub hageja jätta kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldamata. NÕUDE SUURENDAMINE HAGEJA POOLT 2 13. oktoobril 2005.a. esitas hageja avalduse viivisenõude suurendamiseks. Eelnev viivisenõue oli arvestatud perioodi 14. jaanuar 2004. a kuni 30. mai 2005.a. kohta. Avaldusega suurendas hageja hagi eset viivise nõude osas 42 650 kroonini, millest nähtub viivitusintress lisaks eelnevale ka perioodi 30. mai 2005.a. kuni 13. oktoober 2005.a. kohta. KOSTJA VIIMANE SEISUKOHT Kostja edastas 06.jaanuaril 2006.a. kohtule avalduse, milles ta teatab, et tunnistab hagi täies ulatsues, so. 96500.- krooni ulatuses (kohustuse täitmise, intresside ja viiviste nõudes). KOHTU PÕHJENDUSED Kohus tegi otsuse tuginedes järgmistele tõenditele. 1. Y ja X vahel 14. novembril 2003. a sõlmitud laenuleping tõendab võlasuhte tekkimist eelmainitud isikute vahel hagiavalduses märgitud tingimustel. 2. 28. veebruaril 2005. a saatis Y X le teatise nõude loovutamise kohta OÜ-le ProInkasso. 3. 30. mail 2005. a Võru Maakohtu kinnistusosakonnast tehtud kinnistusraamatu registriosade väljavõtetest nähtub, et kostja omab kolme kinnistut.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu puhul tuleb maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul oli laenuandjaks Y, kes andis laenusaajale X le 150 000 krooni laenu. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja nimetatud summa, millele lisandusid 3,5% intresse kuus,

1. jaanuariks
2. a tagasi maksma. Kostja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt, tasudes eelmainitud kuupäevaks vaid 50 000 krooni ning
3. augustiks
4. a veel 50 000 krooni. Ülejäänud kolmandik summast ja intressid, mille suuruseks kujunes 10 500 krooni, on siiani tasumata.

§ 8lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Seega on X l laenulepingust tulenev kohustus tasuda hagejale maksmata osa põhivõlast ja intressid. Hageja nõuab perioodi

1. jaanuar 2004.a. -
2. oktoober 2005.a. eest viivist summas 42 650 krooni. Esmalt vaidles kostja viivisenõudele vastu, leides, et arvestades põhivõla suurust; kahju, mida algne võlausaldaja põhivõla õigeaegselt maksmata jätmise tõttu võis kannatada ning kostja majanduslikku olukorda, on viivitusintress liiga suur ning taotles selle vähendamist. Olgugi et kostja viimaks hagi 96 500.- krooni ulatuses õigeks võttis, peab kohus vajalikuks selles osas oma seisukohta selgitada. Kohus tugineb Riigikohtu
3. juuni 2005.a. otsusele nr 3-2-1-66-05, milles on üksikasjalikult käsitletud viivitusintressiga seonduvat. Riigikohus märgib, et viivise näol on tegemist õiguskaitsevahendiga eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt. Tulenevalt

§ 113

lg 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Viimati mainitud paragrahv sätestab leppetrahvi vähendamise võimaluse. Võlausaldaja õigused lepingujärgse viivise sissenõudmisel ei ole aga siiski piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest (

§ 6lg 1) tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada.

See nähtub ka

§ 162

lg 1, mis sätestab kohtu võimaluse tasumisele kuuluvat leppetrahvi vähendada, kui see on võlausaldaja kahjuga võrreldes liiga suur. Sama sätte järgi tuleb leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Võttes arvesse eelmainitud tingimusi, asub maakohus seisukohale, et alust viivise vähendamiseks ei ole. Seda järgnevatel põhjustel. Esmalt on hageja nentinud, et viivisenõue on väiksem, kui tulu, mida võlausaldaja raha samadel tingimustel sama perioodi vältel välja laenates oleks saanud. Seega 3 ei ole viivis võrreldes võlausaldaja kahjuga liiga suur. Kostja rõhutas oma vastuses kohtule, et tema majanduslik seis on nigel, mis on olnud takistuseks temapoolsele kohustuse täitmisele ning ühtlasi on olukord alus viivitusnõude vähendamiseks. Hageja on esitanud kohtule väljavõtte kinnistusraamatu registriosadest, millest nähtub, et kostja omab mitut kinnistut. Sellega on tõendatud, et kostja majanduslik olukord ei ole nii kehv nagu hageja on seda ise kajastanud. Kohus on seisukohal, et puudub alus viivitusnõude vähendamiseks kostja kehvade majandusolude tõttu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt põhivõla, intressi ja viivise väljamõistmine hagis toodud suuruses on põhjendatud ja seaduslik. KOHTUKULUDE JAOTUS

1. jaanuaril 2006.a. jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamisseaduse § 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kehtib kohtukulude jaotamisel
2. detsembrini 2005.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja palub kostjalt välja mõista kohtukulud, milleks on riigilõiv 7000 krooni, õigusabikulu 9558 krooni, kohtutäituri tasu ja täitekulu 1239,50 krooni. TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kohus rahuldas hagi täielikult summas 103 150 krooni. Viis protsenti sellest summast on 5157,5 krooni. Nimetatud summa kuulub õigusabi kuluna väljamõistmisele kostjalt. Ülejäänud osa õigusabikulust jääb hageja kanda. Kohus leiab, et eelpool nimetatud kohtukulud on olnud vajalikud ja põhjendatud, mistõttu tuleb need kostjalt hageja kasuks välja mõista. Rutt Teeveer Kohtunik 4