lõike 2 kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Haldusakti mõiste on ära toodud HMS § 51 lg-s 1, mille kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.
lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale saab halduskohtusse kaevatava või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Kohus leiab, et Maa-ameti 06.01.2004 kiri on käsitletav haldusaktina, kuna see on antud haldusorgani poolt, avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannete täitmisel, üksikjuhtumi reguleerimiseks ning toob kaebajale kaasa tagajärje, mille tõttu ei ole võimalik tagastatud maatükki kinnistada ega taotleda toiminguid Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korralduse nr 202 alusel.
lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda kui ta leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Seega peab kohus kaebuse rahuldamiseks tuvastama kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise või vabaduste piiramise. Kaebaja leiab, et toimingust keeldumine toob kaasa olukorra, kus maakatastris kande puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik taotleda kinnistusraamatusse kande tegemist. Seega takistab keeldumine omandiõiguse vaba teostamist. Pooled ei vaidle selle üle, et Maa-ameti peadirektoril oli õigus teha otsus maakatastris kande tegemisest keeldumise kohta. Otsuses on viidatud selle õiguslikule alusele ning otsusest on välja loetavad põhjused, miks ei olnud võimalik maaüksuse kohta kannet teha. Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusega nr 202 tagastati R.T.´le Saare maakonnas Laimjala valla Ruhve külas asuv Uue-Aadu maaüksus suurusega 47,70 ha. MRS § 14 kohaselt kui mõni õigustatud subjektidest soovib oma osa kompenseerimist, on teistel õigustatud subjektidel õigus taotleda maa tagastamist neile kuuluvast nõudeõigusest suuremas osas. R.T. on taotlenud maa tagastamist oma nõudeõiguse osast suuremas osas. Nimetatud vallavalitsuse korraldust ei ole kohaliku omavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud ega kohtu poolt tühistatud või tuvastatud selle õigusvastasust või tühisust. 4 Kaebuse esemeks on Maa-ameti keeldumine maakatastrisse kande tegemisest, mistõttu ei analüüsi kohus protsessiosaliste väiteid, mis puudutavad Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korralduse nr 202 õiguspärasust. Kohus saab lähtuda faktist, et nimetatud korraldus on kehtiv haldusakt. Kohus ei nõustu vastustaja esindaja seisukohaga, et juhul, kui kohaliku omavalitsuse organi kehtiv haldusakt on Maa-ameti arvates õigusvastane võib selle jätta tähelepanuta. Kehtida saab ka õigusvastane haldusakt, seda kuni haldusorgani poolt kehtetuks tunnistamiseni või kohtu poolt tühistamiseni, vm. HMS § 61 lg-s 2 sätestatud tingimuse saabumiseni. Kehtiv haldusakt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 1). HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigivõimuorganitele. Ühestki õigusaktist ei tulene Maa-ametile pädevust tunnistada kehtetuks kohaliku omavalitsuse organite üksikakte. 06.01.2004 otsusega keeldus Maa-amet MaaKS § 8 lg 2 alusel Uue-Aadu maaüksuse kohta kande tegemisest maakatastris ja tagastas katastriüksuse moodustamise toimiku. MaaKS § 8 lg 1 kohaselt katastriüksusi registreerib ning kandeid, sealhulgas parandusi ja muudatusi teeb katastrisse katastripidaja käesolevas seaduses sätestatud alustel. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt on katastripidajal õigus keelduda katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus. Kohus leiab, et antud juhul ei saanud Maa-ametile olla selgusetu kande õiguslik alus lähtuvalt Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusest nr 202 (lisaks saadeti 20.10.2003 vastus Maa-ameti järelpärimisele). Kui Maa-amet leidis, et Laimjala vallavalitsuse 24.12.2002 korraldus nr 202 on õigusvastane, oleks tulnud pöörduda maavanema poole, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksikaktide õiguspärasuse üle. MRS § 38 lg 2 kohaselt on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus kontrollida riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel, nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta, teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses, anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamisel, kaasata maareformi käigus tekkinud probleemide lahendamisse ministeeriumide ja teiste riigiasutuste asjatundjaid ning vastava ala teadlasi ja praktikuid ning juhul, kui kohalik omavalitsus ei täida tähtaegselt seadusel põhinevaid ettekirjutusi, anda kooskõlastatult maavanemaga MRS-ga kohaliku omavalitsuse pädevusse antud toimingu teostamise õigus üle maavalitsusele. Maa-amet ei ole kasutanud talle seadusest tulenevaid õigusi. Maa-ameti tahe toimida efektiivselt ja otstarbekalt ning lootes kohalikult omavalitsuselt mõistlikku käitumist ei õigusta Maa-ameti enda õigusvastast tegevust. Kaebaja ei vaielnud vastu sellele, et Maa-ametil on õigus kontrollida maareformi läbiviimise õiguspärasust ning kohus nõustub eeltooduga, kuid märgib, et õigusi tuleb teostada kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Ükski õigusakt ei anna Maa-ametile õigust ignoreerida kohaliku omavalitsuse kehtivaid üksikakte. Seega on Maa-amet õigusvastaselt keeldunud MaaKS § 8 lg 2 alusel kande tegemisest, millega rikutakse kaebaja subjektiivseid õigusi ning Maa-ameti 06.01.2004 otsus tuleb tühistada ja kohustada Maa-ametit asja uuesti läbi vaatama. Asja uuesti läbi vaatamise käigus on Maa-ametil võimalik teostada seadusest tulenevat järelevalvepädevust ja pöörduda vajadusel maavanema poole kohaliku omavalitsuse üksikakti õiguspärasuse kontrollimiseks. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kaebaja taotles vastustajalt kohtukulude väljamõistmist. 5
lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti ning
lg 1 kohaselt mõistetakse välja kantud kohtukulud poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti.
Asja läbivaatamise kuluks on
p 3 kohaselt õigusabikulu.
lg 1 sätestab, et õigusabikuluks on asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud. Kaebuse esitamisel on kaebaja tasunud riigilõivu 10 krooni (06.02.2004 sularaha arve nr 0240596) ja kandnud õigusabikulusid summas 12 000 krooni (10.12.2004 maksekorraldus nr 1 tasumine õigusabi eest vastavalt lepingule 6-04). Kaebaja on esitanud õigusteeninduse lepingu nr 6-04, mille kohaselt kohustus õigusabi teenust osutanud füüsilisest isikust ettevõtja M.Tuus koostama halduskohtule kaebuse ja esindama kaebajat käesolevas haldusasjas. Kohtuistungil täpsustas esindaja, et õigusabiteenuse hind on kujunenud tunnitasu (1h on 1000 kr) baasil ning esindaja hindas kulutatud töötundide arvuks 12h, mis sisaldab ka materjalide kogumist ja analüüsimist.
lg 2 kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Kohus leiab, et õiguslik vaidlus ei olnud keerukas, kaebaja esindaja ei ole asjas esitanud märkimisväärselt tõendeid ning alles kohtuistungil esitati asja lahendamise seisukohast olulised põhjendused, mistõttu kestis kohtuistung kolm tundi. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks vähendada väljamõistmisele kuuluvat õigusabikulu ning välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks õigusabikulu summas 6000 krooni ja riigilõiv 10 krooni. Kokku kuulub väljamõistmisele kohtukulu summas 6010 krooni. Juhindudes
Tühistada Maa-ameti 06.01.2004 otsus ja kohustada Maa-ametit asja uuesti läbi vaatama.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.