3-744/2005 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2005. a, Tallinn Haldusasja number 3-744/2005 Haldusasi K.M.

) § 7 lg 1 p 3 alusel enammakstud vanemahüvitise tagasi maksmist summas 7613 krooni /tl 9-10/.

1. K.M. esitas eelnimetatud otsuse nr 2630 VH/1 kehtetuks tunnistamiseks vaide /tl 6-7/, Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni
2. mai
3. a otsusega nr 31 jäeti tema vaie rahuldamata /tl 12-14/.
4. 07.06.2005 esitas K.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse eelnimetatud vaideotsuse kehtetuks tunnistamiseks /tl 2-4/, hiljem täpsustas oma taotlust, soovides Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna (edaspidi – Tallinna Pensioniamet) 31.03.2005 otsuse nr 2630 VH/1 kehtetuks tunnistamist (st tühistamist) /tl 22/.
5. 07.07.2005 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 24/, 08.08.2005 esitas Tallinna Pensioniamet kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 30-31/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja K.M. leiab, et kaevatud haldusakti andmisega on vääralt kohaldatud

§ 3

lg-t 7 ning seega rikutud tema õigust saada vanemahüvitist

§ 1lg 1 ja § 2 lg 1 alusel.

AS Silja Line Eesti poolt novembris 2004 välja makstud sotsiaalmaksuga maksustatud summa näol on tegemist kaebajal saamata jäänud töötasuga aastatel 2001-2003 tehtud töö eest. Vastavalt

§ 3

lg-le 7 on õigus hüvitist vähendada või mitte maksta, kui isik teenib hüvitise maksmise kalendrikuul tulu. Tallinna Pensioniamet on omapoolses

tõlgenduses seadnud vanemahüvitise maksmise sõltuvusse tulu saamise ajast, mitte töö teostamise ajast, mille eest tulu saadi. Antud juhul ei ole seaduses täpselt reguleeritud juhtumit, kus hüvitise maksmise kalendrikuul makstakse hüvitise saajale samal ajal välja ka varem teenitud tulu tööandja poolt. Kaebaja on sisuliselt pandud olukorda, kus tööandjapoolse töötasu väljamaksmisega viivitamise tõttu nõutakse kaebajalt tagasi vanemahüvitist. Kaebaja ei teeninud kõnealust tulu mitte hüvitise maksmise kalendrikuul, vaid aastatel 2001-2003. Seega ei ole tema puhul õige kohaldada

§ 3lg-t 7.

Seda sätet tuleb tõlgendada

üldise eesmärgi valguses, milleks vastavalt § 1 lg-le 1 on laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamine. Kaevatud otsus ei arvesta

mõtte ja eesmärgiga, tuues kaasa ebaõiglase olukorra, mida seadusandja

vastuvõtmisel ette ei näinud ning mida ta ei oleks soovinud. Nimetatud asjaolude mittearvestamine Tallinna Pensioniameti poolt otsuse tegemisel toob kaasa kaebaja ebavõrdse kohtlemise võrreldes teiste lapsega kodus olevate vanematega, kes saavad selle eest vanemahüvitist. Selline olukord ei olnud kindlasti seadusandja eesmärk

vastuvõtmisel. Isikute võrdsus on üks peamisi õigluse elemente ja kaitstud Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi - PS) §-ga 12. Vastustaja Tallinna Pensioniamet vaidleb kaebusele vastu.

§ 3

rakendamisel lähtub Sotsiaalkindlustusamet isiku sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamaksmise kuust. Seega lähtub ta vanemahüvitise määramisel, selle suuruse kindakstegemisel kui ka töötamise korral vanemahüvitise suuruse arvutamisel sotsiaalmaksuga maksustatud (kassapõhisest) tulust, mida isikule on makstud esimesel juhul kalendriaasta jooksul ning teisel juhul kalendrikuus. Tööandjate praktika sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamaksmisel erinev. Osa tööandjaid maksab isiku kalendrikuus teenitud töötasu välja selle teenimise kuu lõpul, teine osa sellele järgneval või järgnevatel kuudel. Kuna tööandjatel ei ole kohustust täpsustada, millise tööperioodi eest on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenitud, siis seetõttu saab Sotsiaalkindlustusamet võtta vanemahüvitise arvutamisel aluseks sotsiaalmaksuga maksustatud tulu selle väljamaksmise kuu järgi. 2 Sotsiaalkindlustusametis rakendatav halduspraktika, mille kohaselt loetakse hüvitise maksmise kuuks kalendrikuu, mille eest hüvitist makstakse, tagab vanemahüvitise saajate võrdse kohtlemise. Nimetatu võimaldab neid vanemahüvitise saajaid, kes taotlevad vanemahüvitise määramist kohe alates hüvitisele õiguse tekkimisest, kohelda võrdselt nende vanemahüvitise saajatega, kes taotlevad vanemahüvitise määramist tagasiulatuvalt. Eeltoodud selgituste kohaselt hüvitise suurus tagasiulatuval määramisel ja maksmisel on isikul, kes sai sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu vanemahüvitisele õiguse tekkimisest alates 5 kuu jooksul ning

1. kuul enam sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei saanud, sama suur kui isikul, kes taotles koheselt pärast hüvitisele õiguse tekkimist hüvitist ja sai eelnimetatud isikuga võrdset igakuist tulu. Seejuures vanemahüvitise tagasiulatuval määramisel lähtutakse vanemahüvitise suuruse kindlakstegemisel eelnimetatud 5 kuul igas kuus väljamakstud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu suurusest ning arvutatakse nendel kuudel väljamakstud tulu suurusest lähtuvalt iga kuu eest vanemahüvitise suurus, mis makstakse välja küll korraga. Juhul kui vanemahüvitise tagasiulatuva määramise ja maksmise korral lähtutaks eelmiste perioodide eest vanemahüvitise väljamaksmisel üksnes hüvitiste summaarse väljamaksmise kuust, siis tekiks olukord, mil tagasiulatuvat määramist ja maksmist taotlev isik saab vanemahüvitist enam, kui vanemahüvitisele õiguse tekkimisest alates hüvitist koheselt taotlenud isik. Eelnimetatu võimaldab vanemahüvitist maksta ka nendele hüvitise saajatele, kes pärast vanemahüvitise saamise lõppu tööle asuvad. Vastasel korral kaotaksid nad osaliselt või täielikult viimase kuu vanemahüvitise. Pensionikindlustuse registri andmete alusel on kaebaja saanud
2. a novembris, s.o vanemahüvitise maksmise kalendrikuul tulu, mis ületab viiekordset hüvitise määra, kuid pensioniametit ta tulu teenimisest teavitanud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaevatud 31.03.2005 otsusest nr 2630 VH/1 nähtuvad järgmised faktilised asjaolud, mis ei ole poolte vahel vaieldavad: K.M. esitas 08.03.
4. a Tallinna Pensioniametile taotluse vanemahüvitise määramiseks. K.M.ile määrati Tallinna Pensioniameti I toetuste osakonna juhataja 11.06.
5. a otsusega nr 2630 VH

alusel vanemahüvitis alates 04.06.2004 kuni 31.12.

1. Hüvitise arvutamisel lähtuti riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud andmetest, mille kohaselt oli K.M.i
2. a isikustatud sotsiaalmaks 38793 krooni, sellest tulenevalt määrati hüvitis suurusega 9796 krooni kuus. Pensionikindlustuse registri andmetel on tööandja Silja Line Eesti AS maksnud novembris
3. a K.M.i töötasult sotsiaalmaksu 3732 krooni, mille alusel arvutatud tulu

§ 3lg 7 mõistes on 11 309.09 krooni.

Vaidlustatud otsusega on otsustatud tagasi nõuda K.M.ile enammakstud vanemahüvitis 7613 krooni ja teha talle ettepanek enammakstud hüvitis maksta otsuses näidatud Sotsiaalkindlustusameti kontole. Pensioniameti otsust on põhjendatud järgnevaga:

§ 3

lg 7 kohaselt hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. 2004. a riigieelarve seaduse § 6 lg 4 alusel on vanemahüvitise määr 2200 krooni kuus, viiekordne hüvitise määr on seega 11000 krooni kuus.

§ 3

lg 7 mõistes arvutatakse teenitud tulu registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu alusel. 2004. a novembris on registri andmetel K.M.i isikustatud sotsiaalmaks 3732 krooni, teenitud tulu seega vastavalt 11309.09 krooni, mis on suurem viiekordsest hüvitise määrast. Seega on enammakstud vanemahüvitist 9796 krooni.

§ 7lg 1 p 3 alusel nõutakse hüvitiseks enammakstud summad tagasi.

1. 09.02.2005 jõustunud (kohaldatakse tagasiulatuvalt
2. aasta
3. jaanuarist)

vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja praeguseni kehtiva redaktsiooni § 1 lg 1 kohaselt selle 3 seaduse eesmärk on hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Tulenevalt

§-st 2 hüvitisele on õigus teiste seas Eesti alalisel elanikul - last kasvataval vanemal (sh enne lapse kuue kuu vanuseks saamist on õigus hüvitisele last kasvataval emal) ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitushüvitise või lapsendamishüvitise maksmise perioodi lõpupäevale järgneval päeval. Vastavalt

§ 3

lg-le 1 ühe kalendrikuu hüvitise suurus arvutatakse hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste (edaspidi isikustatud sotsiaalmaks) andmete alusel. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt, kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1, 2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra.

§-s 5 on sätestatud teatamiskohustus: kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu) või ilmnevad muud asjaolud, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele, on ta kohustatud sellest pensioniametile viivitamata kirjalikult teatama. Vastavalt

§ 7lg-le 1 hüvitiseks enammakstud summa nõutakse tagasi.

Samast nähtub, et hüvitise enammaksmisena käsitatakse ka juhtumit, kui hüvitise saaja jätab pensioniametile teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele (p 3).

1. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole Silja Line Eesti AS töötaja K.M. alates 30.04.2004, mil ta siirdus lapsehoolduspuhkusele, seisuga 07.04.2005 puhkust katkestanud ega tööle naasnud. Samuti kinnitab Silja Line Eesti AS, et 04.11.2004 tehtud ülekanne summas 10 612.krooni on saamata jäänud tulu, koos viivisega, 2001-2003 tööperioodi eest /tl 15/. Kaebaja väiteil oli tegemist ületunnitöö eest saamata jäänud tasuga ning ta ei täitnud teatamiskohustust seetõttu, et ta ei osanud arvata, et varasema perioodi eest töötasu hilinemisega ülekandmine võiks mõjutada tema õigust saada vanemahüvitist, mis tema arvates seaduse eesmärki silmas pidades peaks hüvitama töötamise asemel lapse kasvatamise tõttu isikul saamata jäänud sissetuleku. Kaebaja leiab, et teda on koheldud ebaõiglaselt ja ta kannab kahekordset kahju: õigel ajal ülekantud töötasu oleks suurendanud tema vanemahüvitist võrreldes talle tegelikult määratuga ning lisaks nõutakse temalt tagasi vanemahüvitis selle kuu eest, kui ta tegelikult ei töötanud ja tulu ei teeninud. Ka ei oleks hilinenult ülekantud töötasu mõjutanud vanemahüvitise saamise õigust sel juhul, kui see oleks tasutud pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu, siis oleks viivisedki suuremad olnud /tl 35-36/.
2. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel. Enammakstud hüvitise tagasinõudmise imperatiivsed alused on sätestatud

§ 7lg-s 1.

Antud juhul on otsustatud kaebuse esitajalt hüvitiseks enammakstud summa tagasi nõuda

§ 7

lg 1 p 3 alusel, st kui hüvitise saaja on jätnud pensioniametile teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele. Kohus leiab, et ehkki K.M. formaalselt tõepoolest ei täitnud

§-s 5 sätestatud teatamiskohustust, ei ole ta seda teinud süüliselt ega pahatahtlikult, vaid tingituna

sätete ebaselgusest. Kaebuse esitaja õigusalaste teadmisteta, mõistlikult käituva ja tavaloogikast juhinduva isikuna ei pidanud suutma hinnata/tõlgendada nimetatud sätteid nii, nagu seda on teinud vastustaja.

eesmärk on hüvitada isikule laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. See, et seaduse eesmärk on kompenseerida just lapse kasvatamise 4 ajal mittetöötamise või üksnes osalise tööajaga töötamise tõttu saamata jäänud sissetulek, tuleneb selgelt ka

eelnõu (125 SE I) juurde koostatud seletuskirjast (allajoonimised kohtu poolt): „Eelnõu on välja töötatud tulenevalt koalitsioonilepingu pere- ja rahvastikupoliitika punktist 1.1, mille kohaselt tuleb säilitada vanemale palk enne ja pärast sündi kokku 12 kuu jooksul. /…/ Vanemahüvitise seaduse eesmärgiks on vältida pere sissetulekute järsku vähenemist seoses lapse sünniga, hüvitades väikelaste vanematele laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. /…/ Seega on hüvitis tagatud eelkõige sellele vanemale, kes lapse kasvatamise tõttu ei tööta ja kel puudub seetõttu sissetulek. /…/ Eelnõu lubab vanemal hüvitise saamise ajal teatud ulatuses tulu juurde teenida. Eesmärgiks on vältida olukorda, kus vanem kaotaks tööle siirdumisel sõltumata tasu suurusest kogu hüvitise. Kuna vanema tööleminek (ka osalise koormusega) tähendab perele reeglina täiendavaid kulutusi lastehoiule, puuduks vanemal motiiv vastu võtta tööd, millest saadav tasu kujuneks väiksemaks kui hüvitis ja lastehoiu kulud kokku. /…/ Hüvitis säilib täiel määral, kui hüvitise saaja teenib kuus juurde kuni kehtiva hüvitise määra suuruse summa. Kui hüvitise saaja teenib rohkem, vähendatakse hüvitist sõltuvalt sellest, kui suur on hüvitis ja juurde teenitud tulu. Õigus hüvitisele kaob, kui hüvitise saaja teenib üle viiekordse hüvitise määra suuruse summa.“ Järelikult oli eelnõu koostaja (põhiliselt Sotsiaalministeerium), esitaja Vabariigi Valitsuse ja selle seadusena vastu võtnud seadusandja tahe väga selgelt suunatud vanemale lapsega kodus olemise tõttu väljateenimata jäänud/jääva palga hüvitamisele. Seda eesmärki rõhutati nii eelnõu menetlemise ajal kui ka

vastuvõtmise järgselt samuti massimeedias, kus räägiti nn emapalgast. Seega ei pidanud seadusandja silmas olukorda ega näinud kahetsusväärsel kombel ka ette niisuguse olukorra tekkimist, kus isik saab vanemahüvitise ajal enne lapsehoolduspuhkusele siirdumist väljateenitud ja väljamaksmisele kuulunud, kuid mingil põhjusel hilinemisega väljamakstud töötasu, eriti veel koos viivisega. Lisaks sellele, et nimetatud motiivil hüvitise äravõtmine (tagasinõudmine) ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga, on see ka ilmselt ebaõiglane isiku suhtes, kes õigeaegselt väljamaksmata jäänud töötasu tõttu on tõenäoliselt niigi kaotanud hüvitise suuruses (

§ 3lg 2).

Samuti toob see kaasa kaebaja ebavõrdse kohtlemise võrreldes teiste lapsega kodus olevate ja samuti mittetöötavate vanematega, kes saavad selle aja eest vanemahüvitist. Mittetöötava vanema majanduslik olukord võib lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal paraneda ju näiteks ka päranduse, kingi või kunagi antud laenusumma tagasisaamisega, aga neid tulusid ei arvestata vanemahüvitise maksmisel. Varem teenitud, kuid hiljem ülekantud töötasu koos viivistega kuulub kohtu arvates

eesmärki silmas pidades samalaadsesse kategooriasse. 5. Neil asjaoludel ei pidanud K.M. teadma, et ta on kohustatud Pensioniametit teavitama novembris 2004 tulu saamisest, kuna ta ei olnud sel kuul tulu teeninud (= töötamise eest tasu saanud) ja seetõttu ei võinud ta tavakodanikuna aimata, et tööandja hilinenud ülekanne mõjutab tema hüvitise suurust või õigust hüvitisele. Kohus leiab, et seaduse eesmärki ja mõtet silmas pidades ei pidanudki K.M. teadma, et tal sellises olukorras on üldse teatamiskohustus. Samuti on kohus seisukohal, et

§ 7

lg 1 esimene lause koosmõjus p-ga 3 on põhiseadusevastane osas, mis ei võimalda Pensioniametil teostada diskretsiooni enammakstud summa tagasinõudmisel. Kohtu arvates on nimetatud imperatiivne säte ebasobiv ja ebaproportsionaalne seaduse eesmärgi suhtes ning seetõttu vastuolus PS §-ga 11 osas, mis ei võimalda valida õiguslikke tagajärgi juhul, kui hüvitise saaja jätab pensioniametile teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele. Imperatiivne käsk nõuda igal juhul, kui isik on jätnud täitmata teatamiskohustuse, temalt tagasi väidetavalt enammakstud hüvitise summa, rikub ka PS §-st 14 tulenevat nõuet, et muu hulgas vanemahüvitise tagasinõudmise menetlus peab olema kooskõlas selle õiguse materiaalse sisuga. Nimetatud norm riivab ühtlasi kaebaja õigust eesmärgipärasele ja efektiivsele haldusmenetlusele, sh kaebaja on jäänud ilma ärakuulamisõigusest. Neil 5 asjaoludel tuleb

§ 7

lg 1 p 3 jätta käesolevas asjas kohaldamata ja taotleda selle normi PS-le vastavuse osas Riigikohtult järelevalvet. 6. Kohus viitas eelnevalt

sätete ebaselgusele, mis on põhjustanud käesoleva kohtuvaidluse. Et seaduse selgusega ning sellest tulenevalt

ja eriti käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvate sätete tõlgendamise ja praktikas rakendamisega on tõsiseid probleeme, seda kinnitab Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Mai Treiali vastus K.M.i samasisulisele avaldusele õiguskantslerile, mille viimane oli edastanud vastamiseks sotsiaalkomisjonile /tl 17-18/. Kahjuks ei ole ei valitsus ega seadusandja nende probleemide kõrvaldamiseks käesoleva ajani midagi ette võtnud. 7. Ehkki Tallinna Pensioniameti 31.03.2005 otsuse nr 2630 VH/1 tegemise otsene õiguslik alus on

§ 7

lg 1 p 3 (teatamiskohustuse eiramine), siis sisuliselt on väidetavalt enammakstud hüvitise tagasinõudmise alus hoopis

§ 3lg 7.

Just nimetatud säte tekitabki segadust. Selle sätte esimene lause on kohtu arvates ülalkäsitletud

eesmärgiga kooskõlas: kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1, 2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Samas selle lõike teine lause - Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra – võimaldab praktikas erinevaid tõlgendusi. Käesoleval juhul on aga nimelt see asjaolu, et K.M. sai, mitte ei teeninud 2004. novembris tulu, mis ületas viiekordset hüvitise määra, saanud kaevatud otsuse tegemise faktiliseks aluseks. Kohus leiab, et

§ 3

lg 7 teine lause on vastuolus PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega osas, mis puudutab “saadud tulu“, kuna eri terminoloogia kasutamise tõttu ei ole nimetatud lause üheselt mõistetav koosmõjus sama lõike esimese lause ning

§ 1

lg-s 1 sätestatud seaduse eesmärgiga, aga samuti

§-s 5 sätestatud teatamiskohustusega. Seega tuleb antud juhtumil jätta kohaldamata

§ 3lg 7 teine lause.

Õigusselguse ja õiguse arusaadavuse põhimõte nõuab, et ka õigusalaste eriteadmisteta isik saaks oma õigustest ja kohustustest aru ning oskaks oma käitumist selle järgi seada. Kohus on seisukohal, et antud juhtumil on

§ 3

lg 7 teise lause ebaselgus viinud olukorrani, kus pooled tõlgendavad nimetatud sätet erinevalt ja teevad sellest erinevaid järeldusi, mistõttu kaebaja jättis täitmata oma teatamiskohustuse. Et Tallinna Pensioniametil puudus ka diskretsiooniõigus hinnata teatamiskohustuse täitmata jätmise põhjuseid ja kaebaja poolt novembris 2004 tulu saamise asjaolusid, järgnes imperatiivse seadusesätte kohaselt hüvitise tagasinõue. Kohus möönab, et sotsiaalvaldkonna seadused on reeglina ja üldjuhul ka põhjendatult registrikesksed ning antud juhtumil ei saanud Tallinna Pensioniamet toimida teisiti, kui kehtiv

tal võimaldas. See mööndus aga ei muuda kohtu järeldust, et kaevatud otsus on õigusvastane ja ebaõiglane, rikkudes muu hulgas ka K.M.i õigusi, mis tulenevad PS §-st 27. 8. Kohus rõhutab, et isegi sel juhul, kui asuda seisukohale, et

§ 3

lg 7 teine lause ei ole vastuolus õigusselguse põhimõttega, kuna seda sätet koosmõjus

mõtte, § 1 lg 1 ja

§ 3

lg 7 esimese lausega hinnates on võimalik aru saada, et

mõttes sõna „saamine“ on sõna „teenimise“ sünonüüm, siis tuleb igal juhul tagada Pensioniametile kaalutlusõigus. Pensioniametil peab olema võimalik hinnata, kas konkreetne sotsiaalmaksuga maksustatud tulu mõjutab hüvitise suurust või õigust hüvitisele, ning kas isik on jätnud teatamiskohustuse täitmata pahatahtlikult ja temalt on alus vanemahüvitis tagasi nõuda. Samas kohus jääb oma varem väljendatud seisukoha ja põhjenduste juurde, et

§ 3lg 7 teine lause on põhiseadusevastane.

Õigusriigis peab olema tagatud seaduse ühetaoline ja õiglane kohaldamine. Õigusriigile ei ole omane, et seadust ja selle mitmetimõistetavaid sätteid 6 tõlgendab täitevvõimuasutus. Liiatigi, kui ta teeb seda vastuolus seaduse eesmärgiga, nagu kohtu arvates käesoleval juhul. Järelikult peab seadus üheselt välistama niisuguse väärpraktika. Käesolevas asjas möönis ka vastustaja, et tal puudub diskretsioon ja

kohaldamise küsimuses oleks vajalik Riigikohtu lahend /tl 36/. 9. Et kaebuse esitaja ei ole ei kaebuses kirjalikult ega kohtuistungil suuliselt taotlenud kohtukulude väljamõistmist Tallinna Pensioniametilt, siis tulenevalt HKMS § 93 lg-st 7 kohus selles osas seisukohta ei võta/kulusid välja ei mõista. Hurma Kiviloo Kohtunik 7