Obsah (5)

§ 58§ 6§ 94§ 103§ 66

Tsiviilasi nr 2-2/1186/05 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-2/1186/05 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Toomas Talviste Otsuse tegemise aeg ja

§ 58

lg 2 tähenduses oli tegemist õiguspärase teoga ehk õigustoiminguga, millest tekkisid tsiviilõigused ja kohustused

§ 58lg 1 mõttes.

Vastavalt HÕS § 240 lg-le 3 oli politseil õigus paigaldada sõiduk valvega hoiukohta või politseiasutusse. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamisel ja hoidmisel oli politseil võimalik täita enda seaduslik kohustus teiste isikute abil, jäädes sõiduki omaniku ees vastutavaks seadusel põhineva hoiusuhte alusel. Kui sõiduk paigutatakse riigi (politsei) tahteavalduse põhjal kolmandale isikule kuuluvasse valvega hoiukohta, saab see toimuda üksnes kolmanda isiku ja riigi (politsei) vahelise lepingulise suhte põhjal. Hageja on seisukohal, et tema ja Eesti Vabariigi vahel tekkis politsei poolt sõidukite teisaldada ja hoida andmisel nimelt selline eraõiguslik suhe, kus hageja AS G. andis igakordselt nõustumuse politseiametniku kui riigi esindaja pakkumusele sõlmida teisaldamis- ja hoiuleping. Selles suhtes on hoidjaks hageja, kes hoiulepingu eseme eest kannab vastutust riigi kui hoiuleandja, mitte aga sõiduki omaniku ees. (Sõiduki omaniku ees vastutab riik seadusel põhineva hoiusuhte alusel). Riik (politsei) on kasutanud sõidukite teisaldamiseks ja hoiukohta paigutamiseks hageja abi, sõlmides eraõigusliku lepingu, mille kohaselt hageja on politsei tellimusel sõidukeid teisaldanud ja hoidnud. Selle suhte raames on tekkinud õigused ja kohustused riigi ja hageja vahel. Hageja töötajad on kostja ametnike poolt edastatud pakkumustele andnud nõustumuse ning teisaldanud ja paigutanud sõidukid hoiukohta ning hoidnud lepingu esemeks olevaid sõidukeid. Iga sõiduki teisaldamisel ja hoiule andmisel koostati akt (käsitletav kirjaliku lepinguna), mis sisaldas HÕS § 240 lg-s 32 sätestatud andmeid ja ka tsiviilkoodeksis (TsK) hoiulepingule ettenähtud olulisi tingimusi, v. a. teisaldamis- ja hoiutasu suurus. Hageja on lepingud sõlminud kostjaga ning lepingulised õigused ja kohustused kehtivad hageja ja kostja vahel. Ka tasu maksmise osas kehtivad õigused ja kohustused hageja ja kostja vahel. Lepingu pooleks olev kostja on kohustatud teisaldamis- ja hoiulepingu alusel tasuma hagejale, sõiduki omanik, juht või valdaja seevastu on kohustatud tasuma seaduse alusel tekkinud suhte põhjal kostjale teisaldamis- ja hoiutasu. Üksnes sõiduki kiirema kättesaamise hõlbustamiseks võimaldavad haldusõiguserikkumiste seadustik ja liiklusseadus sõiduki omanikul, juhil või valdajal tasuda teisaldamis- ja hoiutasu riigi eest ettevõtjale, kes sõlmis lepingu riigiga. Sel moel tasub sõiduki omanik, juht või valdaja kolmanda isiku eest teisaldajale ja hoidjale ning täidab ühtlasi ka seaduse alusel tekkinud hoiusuhtel põhineva teisaldamis- ja hoiutasu maksmise kohustuse riigi kui hoidja ees. Vastavalt kõnesolevate lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsK § 420 lg-le 4 saab hoiulepingu alusel makstava tasu suuruse määrata seaduse või lepinguga. Ka teisaldamistasu suurus võib tuleneda õigusaktidest. Käesoleval juhul on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki hoiukohta toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud kuni 01.09.2002 kehtinud HÕS §240 lg 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse määrustega (26.11.1996 määrus nr 300, RT I 1996, 84, 1509; 06.12.2000 määrus nr 404, RT I 2000, 96, 617; 16.05.2001 määrus nr 166, RT I 3 2001, 46, 255). Alates 01.09.2002 on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki hoiukohta toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud LiiklS § 202 lg 7 alusel antud Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrusega nr 279 (RT I 2002, 74, 447). Hageja leidis, et tal on õigus nimetatud määrustega kehtestatud määras teisaldamis- ja hoiutasu saada. Kuni 16.12.2000 oli teisaldamise ja puksiirauto tellimise hind 600 krooni ja alates 17.12.2000 400 krooni. Iga sõiduki hoiustamise eest nõudis hageja tasu 120 krooni päevas (kuni 16.12.2000) ja alates 17.12.2000 40 krooni päevas vastavalt kohtule esitatud tabelile sõidukite teisaldamise ja parklasse paigutamise aja kohta. Hageja arvestuse kohaselt on teisaldamistasu suurus kokku 85 200 krooni ja hoiutasu suurus kokku 10 353 080 krooni (42 094 hoiupäeva eest tasumääraga 120 krooni ja 132 545 hoiupäeva eest tasumääraga 40 krooni). Kostjaga sõlmitud lepingutes ei ole kokku lepitud tähtaegades, millal maksmise kohustus tuleb täita. Hageja leidis, et arvestades lepingute objektide suurt hulka, on põhjendatud ja mõistlik tasu maksta vähemalt kord poolaastas (VÕS § 82 lg 3). Vastasel juhul peaks hageja täitma põhjendamatult pika aja jooksul oma kohustusi, selle eest tasu saamata. Kostja ei ole hageja ees tasu maksmise kohustust mõistlikult vajaliku aja jooksul täitnud ning tasunõue on seega sissenõutav. Eeltoodust lähtuvalt palus hageja kostjalt välja mõista mootorsõidukite teisaldamis- ja hoiutasu 10 438 280 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et hagiavalduses esitatud õiguslikud põhjendused ei vasta vaidlusaluste suhete ajal kehtinud materiaalõigusele. Vaadeldaval juhtumil ei ole tegemist tüüpilise eraõigusliku suhtega ning pooltevaheline õigussuhe ei vasta tavapärase eraõigusliku hoiulepingu tingimustele. Kirjalikke hoiulepinguid poolte vahel sõlmitud ei ole. Sõidukite teisaldamiseks ja hoiukohta paigutamiseks otsuseid teinud liikluspolitseinikel puudus riigi volitus eraõiguslikku suhtesse astumiseks, vaid nad andsid haldusakte avaliku võimu kandjana. Pooled ei ole saavutanud kokkulepet hoiutasus ega hoiutähtajas. Kostja leidis, et hagi arvutuslik alus ei ole jälgitav ja hageja ei ole tõendanud vara hoidmist konkreetsel ajavahemikul ega seda, millest tuleneb tema õigus nõuda hoiutasu maksimaalmääras. Poolte vahel eraõigusliku suhte tekkimisele räägib vastu hageja väide, et tegemist on hoiuga seaduse alusel, mida hagiavaldusest nähtuvalt reguleerisid sõidukite parklasse teisaldamise ajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrused. Vabariigi Valitsuse 26.11.1996 määrusest nr 300 tuleneb üheselt, et politseiasutusele ja selle kaudu riigile ei ole pandud tasumise kohustust. Hoiukohta toimetamise ja hoidmise kulud pidi tasuma juht, omanik või valdaja. Hageja pidi arvestama, et sõiduki hoiulevõtmisel kohaldatakse Vabariigi Valitsuse 26.11.1996 määruse sätteid ja hoiule toimetamise ning hoidmise eest tasub sõiduki juht, omanik või valdaja. Seda võib nimetada hoiusuhte oluliseks tingimuseks. Puudus kokkulepe, et riik tasub hoidjale kulud ja sellist esialgset kokkulepet ei ole muudetud. Hageja tegevusest nähtub, et ta ka aktsepteeris sellist õigusnormide tõlgendust ega esitanud aastate jooksul nõudeid riigi vastu. Hageja ei olnud vaadeldaval perioodil vaidlusaluste sõidukite ainsaks hoidjaks. Tartu Politseiprefektuurile teadaolevalt toimetas hageja sõidukid küll parklasse, kuid parkla Tartu linnas Ravila 63a kuulus ja sõidukeid hoidis kuni 2000. a. hoopis AS G’ Selline asjaolu nähtub ka sõidukite teisaldamisaktidest. Selleks ajaks, kui hageja sõidukeid hoidma asus, oli AS G’ parklasse toimetatud üle 100 sõiduki. Tartu Politseiprefektuurile ei ole esitatud lepinguid ega muul viisil informeeritud, et hoidja oleks Tartu Politseiprefektuuri nõusolekul vahetunud või oleks nõue AS G’ poolt hagejale loovutatud. Vabariigi Valitsuse 06.12.2000 määrusega kinnitatud ja 16.12.2000 kehtima hakanud „Mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise korra ja määrade “ § 1 lg 2 nägi ainsana viidatud määrustest ette, et mootorsõiduki toimetamise, hoidmise ja valvamise kulud tasub selle tellinud asutus sõiduki ümber paigutanud ja seda hoidnud ettevõtjale. Sõiduki juht, omanik või valdaja hüvitab tellijale eelnimetatud kulu. Nimetatud määruse kehtivuse perioodil 16.12.2000-23.05.2001 toimetati hoiukohta üle 80 sõiduki, mille eest on sõiduki juht, omanik või valdaja tasunud. Seniajani on hoiule jäänud mõni üksik mootorsõiduk, mille omanikuga on raskendatud ühenduse saamine. 06.12.2000 määruse kehtivuse perioodil teisaldatud sõidukite eest on võimalik tasuda juhul, kui hoidja on täitnud hoiutingimusi. Kui tegemist on hoiulepinguga, siis on hageja kohustatud tagastama hoiulevõetud vara hoiulevõtmise momendi seisundis, lepinguga ettenähtud seisundis või seadusega ettenähtust mitte madalama kvaliteediga seisundis. Kostja andmetel ei ole hageja sõidukeid tavapäraselt hoidnud ja taganud hoiu nõuetekohast kvaliteeti. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus jättis 02.05.2005 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud teisaldamis- ja hoiulepingute sõlmimist. Olles asunud seisukohale, et lepingu olemasolu poolte vahel ei ole tõendatud, jättis kohus poolte väited ja vastuväited teenuste osutamise (lepingu täitmise), lepingu väidetavate poolte ja tasumäärade osas tähelepanuta, kuna need ei omanud õiguslikku tähendust asja lahendamisel. VÕS § 3 p 1 kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust. Leping on tehing kahe ja enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma (VÕS § 8 lg 1). TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel − vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis − on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punkides. Olulised on need lepingu punktid, mis on sellisteks tunnistatud seadusega või on vajalikud antud liiki lepingutes, samuti kõik need punktid, millede suhtes ühe poole avalduse põhjal peab olema saavutatud kokkulepe. Hageja kui teisaldamis- ja hoiulepingu väidetav pool on esitanud kostja vastu lepingu täitmise nõude ning nõuab kostjalt tasu sõidukite teisaldamis- ja hoiuteenuste eest. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada poolte vahel kokkuleppe saavutamine nimetatud teenuste osas ja lepingu sõlmimine selle olulistes tingimustes, eriti tasu osas kokkuleppimise teel, kuna hagi kohaselt on tegemist tasulise lepinguga. Kohtu hinnangul ei saa asjas esitatud tõendite põhjal järeldada teisaldamis- ja hoiulepingute sõlmimist ja nendest tuleneva rahalise kohustuse tekkimist kostjal. Kohus nõustus kostjaga selles, et poolte vahel ei ole saavutatud kokkulepet hoiu olulistes tingimustes, eriti hinnas ja mahus ning tõenditest ei nähtu riigipoolset soovi tellida pikema aja jooksul teisaldamis- ja hoiuteenuseid just hagejalt ja maksimaaltasu tingimustel. Tõendamata on iga teisaldamise ja hoiustamise episoodi suhtes lepingu sõlmimine, sealhulgas oluliste tingimuste ja volituste osas. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud lepingu objektiks liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamine. Väidetava lepingu kohaselt oli hageja kohustus tagada politseiametniku poolt esitatud tellimuse täitmine ja pukseerida teisaldamisele määratud sõiduk vastavasse parklasse. Kohtumenetluse käigus võttis hageja õigeks kostja vastuväite, et poolte vahel ühtne leping puudus. TsMS § 116 kohaselt luges kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks. Hageja esitatud haldusaktid ei ole käsitatavad tsiviilõigusliku kokkuleppena (lepinguna), millega hageja on võtnud teisaldamise, valve ja hoiulevõtmise kohustuse ning millega kostja on võtnud kohustuse maksta osutatud teenuste eest. Teisaldamisaktidel puuduvad tsiviilõiguslike suhete tekkimise tunnused

§ 58lg 1 tähenduses.

Kohus tõlgendas haldusakte kui avaliku võimu ülesandeid täitva liikluskorraldaja (politsei) otsuseid liiklusest kõrvaldatud sõidukite sundteisaldamise kohta, mitte kui tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Nimetatud haldusaktidega ei ole tõendatud olulised ja konkreetsed lepingutingimused ega riigi esindaja volitused. Hageja ei ole tõendanud hinnakokkulepet, mida kohtu arvates tuleb tasulise lepingu puhul pidada oluliseks tingimuseks TsK § 165 lg 1 tähenduses. Hagejal lasus kohustus tõendada iga üksiku teisaldamise ja hoiustamise puhul lepingu sõlmimist ja kokkuleppe saavutamist olulistes tingimustes, eriti aga tasu osas. Seda kohustust hageja täita ei suutnud. Kohus leidis, et sundteisaldamise otsused vormistanud politseiametnike volitused riigi esindamisel sõiduki tsiviilõigusliku hoiuleandjana ei ole tõendatud.

§ 6

lg 3 kohaselt riik ja kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilõigussuhtes avalik-õigusliku juriidilise isikuna. Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad juriidilise isiku tsiviilõigusi ja täidavad tsiviilkohustusi oma asutuste kaudu.

§ 94

lg 2 kohaselt juriidiline isik teeb tehingu esindaja kaudu.

§ 103

lg 1 kohaselt tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, on tühine (

§ 66

). Asjaolu, et hageja poole pöördus politseiametnik, ei tähenda, et tegemist oli isikuga, kellel oli volitus lepingu sõlmimiseks kostja nimel

§ 94lg 2 tähenduses.

Hagiavalduses viidatud Vabariigi Valitsuse määrused ei reguleeri teisaldamis- ja hoiutasu riigi ja hageja vahel. Need puudutavad sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud isikute suhtes kohaldatavaid hoiuja teisaldamiskulude hüvitamise maksimummäärasid. HÕS § 240 sõnastus ei viita, et politseiniku puhul oleks tegu riigi esindaja ja sõiduki tsiviilõigusliku hoiuleandjaga. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub Tallinna Linnakohtu 02.05.2005 otsuse tervikuna tühistada ning teha asjas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt AS G. kasuks välja 10 438 280 krooni ja kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus tõenditele ebaõige hinnangu andnud, rikkunud menetlusnorme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellant leiab, et poolte vahel puudus õigupoolest vaidlus faktiliste asjaolude osas ja vaieldi, kuidas pooltevahelist õigussuhet tõlgendada. Faktiliselt osutas hageja ca 8 aastat riigile sõidukite sundteisaldamise ja hoidmise teenust, olles teadlik, et vastavaid otsustusi tegevad politseiametnikud esindavad Eesti Vabariiki ning teisaldamis- ja hoiutasud on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrustega. Kirjalik leping poolte vahel puudus, kuid oli välja kujunenud praktika ning majandus- ja kutsetegevuses teenuste osutamise tasulisust eeldatakse (eraõigusliku juriidilise isiku valvatavasse parklasse sõiduki hoiuleandmise tasulisus on üldteada asjaolu). Riik on olukorda talunud, seetõttu tugineb hageja taluvusvolitusele. Hageja ei ole väitnud, et sundteisaldamise ja -paigaldamise aktid oleksid käsitatavad lepingutena, vaid esitas aktid tõenditena pooltevahelise kokkuleppe tingimuste kohta. Aktidest nähtub, millal ja milliste sõidukite teisaldamise ja hoiu kostja tellis. Hoiutähtaeg oli määramata ja sõltus kostja tahtest, samas võisid hoiuleantud sõidukite omanikud tasuda teisaldamis- ja hoiukulud kostja eest ning oma sõiduki tagasi saada. Teisaldamis- ja hoidmisteenuse hinnad tulenesid perioodil 10.12.1996 kuni 16.12.2000 Vabariigi Valitsuse 26.11.1996 määrusest nr 300; perioodil 16.12.2000 kuni 24.05.2001 Vabariigi Valitsuse 06.12.2000 määrusest nr 404; perioodil 24.05.2001 kuni 01.09.2002 Vabariigi Valitsuse 16.05.2001 määrusest nr 166 ning alates 01.09.2002 Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrusest nr

1. Eesti Vabariik oli teadlik nimetatud tasumääradest, kuivõrd ta oli need ise kehtestanud, aktsepteeris neid tasumäärasid pooltevahelises praktikas ega vaidlustanud tasude suurust ka mitte 06.12.2000 määruse jõustumisel, mille § 1 lg 2 sätestas otseselt kostja tasumiskohustuse. Hageja leiab, et kostja on kohustatud tasuma osutatud teenuse eest täies ulatuses ning teenuse mahtu ei mõjuta see, missuguseid täitmisabilisi (AS G’) hageja teenuse osutamisel kasutas. Linnakohus jättis pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata ning probleemistiku lahendamata. Olles leidnud, et poolte vahel lepingulist suhet ei olnud, ei tuvastanud kohus, missugune õigussuhe poolte vahel oli. Valitsev kohtupraktika (Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendid) on korduvalt rõhutanud, et mootorsõiduki sundteisaldamise teenuse ning hoiu faktilise täitmise tellimisel tekib tellija (antud juhul Eesti Vabariigi) ja sundteisaldaja vahel lepinguline suhe. Siinkohal viitab apellant Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2003 otsusele nr 3-3-1-64-03, Riigikohtu erikogu 12.11.2002 määrusele nr 3-3-4-7-02, Tallinna Ringkonnakohtu otsustele nr 22/9/03 07.04.2003, 2-2/19/03 24.04.2003, 2-2/15/03 29.04.2003, 2-3/171/04 19.11.
2. Sõidukite omanikud võisid küll kostja eest hüvitada hageja kulud, kuid tsiviilõiguslikult ei ole mõeldav, et Eesti Vabariik kohustab avaliku võimu aktiga juhtimiselt kõrvaldatud isikut või sõiduki omanikku või valdajat sõlmima kolmanda isikuga teisaldamis- ja hoidmisteenuse osutamise lepingut. Kostja soovib varjuda õigusliku regulatsiooni ebaselguse taha, mille ta ise on tekitanud, jättes reguleerimata olukorra, kui riigi tellimusel hoiustatud sõidukile järele ei tulda. Selle aktsepteerimine tähendaks eraõigusliku teenuse osutaja usalduse ja varaliste positsioonide kuritarvitamist. Apellant soovib saada kohtult õiguslikku hinnangut olukorrale ja juhiseid, kuidas toimida, kui sõiduki omanik ei maksa riigi poolt talle nii-öelda pealesurutud teenuse eest. Seda, et teenuse tellijaks oli riik, on kostja möönnud eelviidatud Vabariigi Valitsuse määruste seletuskirjades ning teenuse eest tasumise kohustuse osaliselt omaks võtnud Siseministeeriumi esindaja 05.04.2002 kirjas hageja esindajale. Need tõendid jättis esimese astme kohus tähelepanuta ega andnud hinnangut kostja vastuolulisele käitumisele, kes kohtumenetluses igasugust tasumiskohustust eitas. Samuti jättis kohus asja lahendamisel tähtsust omavatest tõenditest tähelepanuta hageja seadusliku esindaja seletuse lepingute sõlmimise ja täitmise asjaolude kohta, OÜ J.F. audiitori 04.10.2004 seisukoha, mis tõendab, et praktikas on hageja alati nõudnud teenustasu Vabariigi Valitsuse määrustes sätestatud määrades, tõendid sundteisaldatud sõidukite asumise kohta hageja valvataval territooriumil ja üldteada asjaolu, et spetsialiseeritud hoiukohas auto hoidmine on tasuline. Kuigi apellant leiab, et hagi rahuldamata jätmine tõendamatuse tõttu oli alusetu, oleks kohus, kui ta leidis, et tõendeid ei ole piisavalt, pidanud TsMS §-dest 3 ja 91 tulenevalt hagejale selgitama, milliste nõude aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole küllaldased, ning tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Selle kohtu ülesande täitmata jätmine on menetlusnormi rikkumine. Dokumentaalsete tõenditena esitatud sundteisaldamisaktidele andis kohus ebaõige hinnangu ega käsitlenud otsuses hageja väiteid, et teenuse osutamise lepingu sõlmimist poolte vahel kinnitab kaheksa-aastane praktika ning et tasuta teenuse osutamine tähendaks tulumaksuseaduse mõttes kingituste tegemist, mis tooks kaasa hageja pankroti ja hageja juhatuse liikmete võimaliku kriminaalvastutuse raskete juhtimisvigade eest. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks ega uue otsuse tegemiseks. Kaebuses ei vaidlusta apellant kohtuotsust, vaid kordab laiendatult oma varasemaid seisukohti hagejana. Ainsad normid, mille rikkumisele apellant kaebuses tugineb, on TsMS § 3 ja §
3. Apellatsioonikohus peab aga jääma kaebuse piiridesse, milles välja toodud väited ei põhjenda Eesti Vabariigilt raha väljamõistmist. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud protsessiosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Hageja väidetel on ta osutanud Eesti Vabariigile mootorsõidukite teisaldamis- ja hoidmise teenuseid tasulises valvega parklas alates 1996.aastast kuni käesoleva ajani. Kuivõrd hoiutasu on maksmata sõidukite omanike/ valdajate/ poolt, siis palus hageja hoiutasu välja mõista kostjalt. Hagiavaldusele lisatud parklasse teisaldatud sõidukite teisaldamis- ja hoiutasu arvestuse kohaselt on sõidukid paigutatud parklasse erinevatel aegadel, kusjuures viimased sõidukid on paigutatud 2001.aastal. Vaidlus puudus selles, et hageja tasulisse parklasse tõepoolest toimetati vaidlusalusel perioodil politseiametnike korraldusel ja sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktide alusel mootorsõidukeid. Kostja vastuväited on olnud selles osas, et hageja ei ole tõendanud, et kõik hagiavalduse lisas näidatud sõidukid tema parklas ka asusid. Otsusest ei ilmne, et kohus oleks tõendeid antud vastuväidete osas hinnanud, millega on rikutud TsMS § 95 lg 1 ja § 231 lg
4. Kohtu seisukoht on õige, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Hageja väidetel oli pooltevaheline õigussuhe kvalifitseeritav hoiulepinguna, mida enne 1.juulilt 2002 reguleerisid tsiviilkoodeksi sätted. Linnakohus, jättes hagi rahuldamata, asus seisukohale, et pooltevaheline hoiulepingust tulenev õigussuhe ei leidnud tõendamist ning üksikud teisaldamis- ja paigaldamisdokumendid on haldusaktid ning ei ole käsitletavad tsiviilõiguslike kokkulepetena. Kokkulepe puudus hoiulepingu olulises tingimuses, so. hoiutasus ning politseiametnikel puudus volitus lepingu sõlmimiseks. Apellandi väide on põhjendatud, et linnakohtu seisukoht on ekslik. Asjaolu, et sõidukite teisaldamist ja parklasse toimetamist korraldas politseiamet, ei välista veel tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist. Riigikohtu halduskolleegium 20.
5. 2003 otsuses 3-3-1-64-03 asus seisukohale, et politseiprefektuur on haldusorgan ning liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamine on vaadeldav avaliku ülesandena. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida aga nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Kolmandatel isikutel, s.t eelkõige sõidukite omanikel tekkis õigussuhe teisaldamise otsustajaga, s.o. politseiametiga. Kolleegium nõustub ülaltoodud seisukohaga. Parklasse toimetati sõidukid nimelt politseiametnike korraldusel ning anti üle hoidmiseks eraõiguslikule äriühingule. Seega tekkis hoiusuhe Eesti Vabariigi/ Politseiameti kaudu/ ning tasulise parkla teenust osutava äriühingu vahel. Hoiulepingut vaidlusalusel perioodil reguleeris TsK §
6. Hageja väidetel sõlmiti hoiuleping iga üksiku sõiduki suhtes eraldi. Seega tulnuks linnakohtul tuvastada, millal vastavad hoiulepingud sõlmiti ja milline hoiutasu on jäänud iga üksiku hoiulepingu puhul maksmata. Otsusest sellist analüüsi ei ilmne. Asjaolu, et poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku hoiulepingut, ei välista hoiusuhte olemasolu. Asjaolu, et sõiduki ümberpaigutamist ja hoidmist reguleeris HÕS § 240 ja selle alusel antud Vabariigi Valituse määrused, ei muuda teenuse osutamisega kaasnenud tsiviilõiguslikke suhteid veel avalik- õiguslikuks. Ka on ekslik linnakohtu seisukoht selles osas, et politseitöötajal puudusid volitused hoiulepingu sõlmimiseks. Nimetatud volitus tulenes seadusest, millega anti politseiametnikule õigus kõrvaldada mootorsõiduk liiklusest ning korraldada sõiduki teisaldamine tasulisse parklasse /HÕS § 240 ja kehtiv liiklusseadus § 20²/. Linnakohus asus seisukohale, et poolte vahel on kokku leppimata ka hoiutasus, mistõttu lepingus puudub oluline tingimus. Apellandi seisukoht on põhjendatud, et majandus- ja kutsetegevuses osutatud teenused on eelduslikult tasulised. Antud juhul oli tegemist hagejaga, kes osutas hoiuteenust tasulises valvega parklas. Seega antud asjaolu viitab ka sellele, et sõiduki hoiuleandja pidi olema teadlik, et tegemist on tasulise hoiuga. Apellandi väide on põhjendatud, et riik ei ole sätestanud olukorra lahendust, mil sõiduki omanikud/ valdajad/ ei maksa hoiuteenust osutavale äriühingule hoiutasu. See ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kui kohus ei nõustunud hageja poolt nõutud hoiutasu suurusega ning leidis, et Vabariigi Valituse määruses toodud tariifid ei ole pooltevahelises hoiulepingus kohaldatavad, siis tulnuks otsustada, milline on siis mõistlik tasu hoiu eest. Arvestades eeltoodut kolleegium leiab, et linnakohtu otsus kuulub tühistamisele. Kuivõrd linnakohus on jätnud hindamata tõendeid ja tuvastamata, kui palju sõidukeid oli vaidlusalusel perioodil faktiliselt hageja juures hoiul, siis ei ole võimalik teha uut otsust apellatsioonimenetluses. Seega tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse TsMS § 333 lg 2 järgi. Kuivõrd tsiviilasi kuulub uuesti läbivaatamisele, siis ei ole võimalik rahuldada ka taotlusi kohtukulu väljamõistmiseks. Tiit Kollom Mare Merimaa Toomas Talviste