3-917/05 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Määruse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-917/05 Haldusasi AS X kaebus Tallinna Linnavalitsuse va

§ 17

lõikes 3 toodud kaebuse esitamise tähtaega tuleks arvutada ajast, mil kaebuse esitaja sai teada asjaolust, et ta on jäädavalt minetanud võimaluse saada kinnistu omanikuks ostueesõigusega erastamise teel .Seetõttu leidis 1 kaebuse esitaja jätkuvalt, et kaebetähtaega tuleb arvutada

1. juuli 2002.a lepingu sõlmimisest arvates.
2. oktoobri määrusega jättis halduskohus kaebuse uuesti käiguta, leides, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ning kohustas kaebuse esitajat esitama tähtaja ennistamise taotluse ning tähtaja möödalaskmise põhjused. Kaebuse esitaja seisukoht kaebetähtaja küsimuses
3. Kaebuse kohaselt tekkis kaebuse esitajale kahju seoses sellega, et ta ei saanud ostueesõigusega erastamise teel omandada Tallinnas Kadaka tee 185A asuvat maatükki. Kaebuse esitaja leiab,

§ 17

lõikes 3 sätestatud kaebuse esitamise tähtaega tuleb arvestada alates 11.07.2002, millal kaebuse esitaja omandas lepinguga Kadaka tee 185A kinnistu, kuivõrd just sel ajal minetas ta lõplikult võimaluse saada sama maatüki omanikuks ostueesõigusega erastamise teel ning sel ajal tekkis talle kahju, mis kaebuse kohaselt väljendub kaebuse esitaja poolt

1. juuli 2002.a lepingu alusel Kadaka tee 185A kinnistu eest tasutud ostuhinnas, millest on maha arvatud kulud, mis oleksid kaasnenud sellesama kinnisasja ostueesõigusega erastamisega.
2. Kaebuse esitaja leiab, et kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole andnud haldusakti maa ostueesõigusega erastamise kohta, ei saaks kaebuse esitamise tähtaja kulgemise algusest rääkida enne kui Tallinna Linnavalitsus on AS X taotluse maa erastamiseks lahendanud. Kaebuse esitajal ei olnud alust pöörduda kaebusega kohtusse, sest talle ei olnud teada maa erastamise menetluse tulemused ega see, millise otsuse võtab Tallinna Linnavalitsus vastu seoses kaebuse esitaja taotlusega tühistada korraldus nr 718-k.
3. Juhuks, kui kohus jääb seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, palub kaebuse esitaja tähtaja ennistada, rõhutades, et ta on teinud kõik endast oleneva ja püüdnud õigusvastase haldusaktiga tekitatud ebaõiglust kõrvaldada esmaste õiguskaitsevahenditega. Samuti on kaebuse esitaja teinud kõik selleks, et vältida kahju suurenemist, mis on oluline argument tähtaja ennistamisel.
4. Viimaks taotleb kaebuse esitaja, juhul kui kohus peaks jätma kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, tunnistada RVS § 17 lg 3 ning HkMS § 9 lg 4 Põhiseadusega vastuolus olevateks. Vastustaja seisukoht
5. Tallinna Linnavalitsus leiab, et AS X kaebus ei ole tähtaegne ning kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puuduvad põhjendused. Vastustaja toob välja, et AS X sai oma õiguste võimalikust rikkumisest teada hiljemalt
6. augustil 1997, millal kinnistusamet saatis AS-le X kinnistamisotsuse ärakirja. Kaebuse esitajal oli seepeale võimalus vaidlustada kinnistusraamau kanne, ent seda ta ei teinud. AS X on pidevalt kasutanud õigusabiteenuseid ning ei saa seetõttu tugineda väitele, et ta ei suutnud mõista, millise akti või tegevusega tema subjektiivseid õigusi rikuti ja kahju tekitati. Kohtu seisukoht ja põhjendused
7. Kohus on tuvastanud kaebuse esitamise tähtaja rikkumisega 19.10.2005.a. kohtumäärusega. Kohus leiab jätkuvalt, et AS X kaebus on halduskohtule esitatud tähtaja rikkumisega. RVS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. RVS § 31 lg 2 kohaselt saab enne RVS jõustumist tekitatud kahju hüvitamist nõuda enne RVS jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVS jõustumisest arvates. Seega tuli enne 01.01.2002.a tekitatud kahju hüvitamiseks esitada halduskohtule kaebus hiljemalt 01.01.2005.a. 2
8. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga,

§ 17

lõikes 3 sätestatud tähtaega tuleks AS X kaebuse puhul arvutada alates 11.07.2002.a. Kuivõrd eeltoodust nähtuvalt on kahju tekkinud seoses sellega, et kaebuse esitaja ei saanud Kadaka tee 185A maad ostueesõigusega erastada, saab kahju olla tekkinud siis, kui kaebuse esitaja sellise võimaluse kaotas. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kaotas õiguse Tallinnas Kadaka tee 185A asuvat maatükki ostueesõigusega erastada alates Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 718-k andmisest ehk

1. märtsil
2. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et lõplikult minetas ta nimetatud maatüki ostueesõigusega erastamise võimaluse alles 11.07.2002.a. Võimaluse maatükki ostueesõigusega erastada kaotas kaebuse esitaja seetõttu, et Tallinna Linnavalitsus otsustas maa tagastada I.P.ile ja J.P.ile, mitte aga seetõttu, et kaebuse esitaja ise sellesama maatüki
3. aastal ostis. Sarnaselt käesolevale olukorrale saab isikule, kellelt õigusvastaselt võetakse asi, tekkida kahju asja võtmisel ehk ajal, millal ta kaotab võimaluse asja vallata, kasutada ja käsutada, mitte aga siis, kui ta mõne seda asja asendava asja omandamiseks kulutusi teeb ega ka mitte ajal, kui võetud asi näiteks hävib. Kaebuse esitaja on kaebuse kohta esitatud täpsustuses ka ise rõhutanud, et kahju tekkimine on põhjuslikus seoses just nimelt
4. märtsi 1997.a linnavalitsuse korraldusega. Viidatud korraldus ja sellest johtuvad isikute õigused või piirangud oma õiguste teostamisel on püsinud muutumatuna otsuse vastuvõtmisest arvates ning seega ei ole alust väita, et kahju tekkis mingil muul ajal.
5. Asjaolu, et kahju suurus võib aja jooksul muutuda, ei tähenda, et kahju tekkimise ajana tuleks vaadelda iga ajahetke, mil tekkinud kahju oli mingisuguses teatud suuruses. Olenemata sellest, et 11.07.2001.a oli kahjusumma kujunenud just 268 080.- krooni suuruseks ning olenemata sellest, et kaebuse esitaja toimingu (vaidlusaluse maatüki omandamine) välistas kahjusumma edasise suurenemise, ei saa asuda seisukohale, et kahju oleks tekkinud alles 11.07.2001.a. Vastasel korral järelduks, et juhul kui kaebuse esitaja ei oleks vaidlusalust maatükki ostnud, võiks kahju tekkimise ajaks lugeda iga konkreetse kahjusumma suuruse fikseerimise ajahetke. Kohus leiab siiski, et kahju tekkimise ajana tuleb vaadata aega, mil toimusid väidetavalt kahju põhjustanud haldusaktist või toimingust tingitud muudatused. Käesoleval juhul toimus selline muudatus 14.03.1997, millal linnavalitsus otsustas Kadaka tee 185A maatüki tagastada ning välistas seega selle maa ostueesõigusega erastamise võimaluse. Vastustaja sõnutsi oli kaebuse esitaja sellest muudatusest teadlik hiljemalt
6. augustil 1997, kui kinnistusamet saatis AS-le X kinnistamisotsuse ärakirja. Toimikus sisalduvate dokumentide pinnalt saab kindlalt väita, et kaebuse esitaja oli maa tagastamisest teadlik 20.11.1998, millal ta esitas Tallinna Linnavalitsusele taotluse korralduse nr 718-k tühistamiseks. Asjaolu, et
7. aasta
8. juulil tekkis kaebuse esitajal võimalus
9. aasta otsuse esemeks olnud maatükk osta, ei saa siduda linnavalitsuse otsusega.
10. juulil 2002.a ei kaotanud kaebuse esitaja vaidlusaluse otsuse tõttu mitte ühtegi oma õigust, tema õiguste väidetavad rikkumised leidsid aset varem ning kaebuse esitaja pidi nendest teadlik olema.
11. Maareformi seaduse § 20 lg 1 sätestab, et erastamisele kuulub maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Sellest sättest tuleneb, et maad, mis on tagastatud, ei saa enam erastada. Asjaolu, et maa tagastamine on kaebuse esitaja meelest olnud õigusvastane, ei muuda seda põhimõtet. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebuse esitajale kahju tekkimise ajana tuleb vaadelda Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 718-k vastuvõtmist ning kahjust teadasaamise ajana tuleb käsitleda aega, mil kaebuse esitaja sai nimetatud korraldusest teada. Seega on tegemist kahjuga, mis tekkis enne RVS jõustumist ning RVS § 31 lg 2 kohaselt tulnuks sellise nõudega halduskohtu poole pöörduda hiljemalt 01.01.2005.a. Kohus on jätkuvalt samuti seisukohal, et kaebuse esitaja toimingud, mille eesmärk oli kahju suurenemise vältimine, ei mõjuta kuidagi kaebetähtaja kulgu. 3
12. HkMS § 12 lg 3 kohaselt rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Tähtaja saab mõjuval põhjusel möödalastuks lugeda üldiselt juhul kui kaebuse esitamiseks esinesid objektiivsed takistused või kui muudest põhjustest tulenevalt ei saanud tähtaja jooksul kaebuse esitamist mõistlikult eeldada. Kaebuse esitamist ei saa mõistlikult eeldada muuhulgas juhul, kui kaebuse esitaja on asunud oma õigusi kaitsma muul moel ning tal on põhjendatud lootus, et talle tekkinud kahjulikku tagajärge on võimalik likvideerida või see heastada teisel teel kui kaebusega kohtu poole pöördudes.
13. Kohus leiab et käesolevas asjas ei ole kaebuse esitaja ja Tallinna Linnavalitsuse tegutsemine olnud sellised, et kaebuse esitajalt ei oleks saanud mõistlikult eeldada kaebetähtaja jooksul kaebuse esitamist. Kaebuse esitaja on küll mõne pöördumisega Tallinna Linnavalitsuse poole taotlenud talle Kadaka tee 185A tagastamisega tekkinud kahjuliku olukorra likvideerimist, ent neid pöördumisi ei saa vaadelda aktiivse tegutsemisena lahenduse leidmiseks, mis välistaks kaebusega halduskohtu poole pöördumise. Siinjuures tuleb arvestada, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks suhteliselt pika tähtaja sätestamise üheks eesmärgiks on muuhulgas see, et enne kohtu poole pöördumist oleks pooltel võimalik leida tekkinud erimeelsuse lahendamiseks muid võimalusi. Sellise tähtaja ennistamine saab kõne alla tulla juhul, kui eelkõige kaebuse esitaja on tõepoolest aktiivselt püüdnud muud lahendust leida ning kui ta on saanud teise poole tegevusest või muudest asjaoludest (näiteks muu käimasolev kohtumenetlus) mõistlikult eeldada, et sellise muu lahenduse leidmine on võimalik.
14. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada käesoleval juhul seda, et kaebuse esitaja on taotlenud Tallinna Linnavalitsuse
15. märtsi 1997.a otsuse nr 718-k tühistamist. Kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitaja taotlenud Tallinna Linnavalitsuselt nimetatud korralduse tühistamist 20.11.1998.a. Linnavalitsus ei ole nimetatud käskkirja tühistanud. Kaebuse esitaja ei oleks tohtinud jääda lõpmatuseni lootma, et linnavalitsus kõnealuse korralduse tühistab. Samas 20.11.1998.a taotluses taotles AS X muuhulgas ka Tallinna Linnavalitsuse
16. novembri 1997.a korralduse nr 4433-k tühistamist ning nimetatud haldusakti on linnavalitsus
17. aasta
18. detsembri korraldusega nr 7847-k kehtetuks tunnistanud. Samal ajal korralduse nr 718-k kohta esitatud taotluse osas ei ole linnavalitsus mingisugust otsustust teinud. Kaebusest ega selle lisadest ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks olnud põhjendatud lootus, et ka korraldus nr 718-k kehtetuks tunnistatakse. Muuhulgas oleks AS-il X olnud võimalus pöörduda korralduse nr 718-k vaidlustamiseks halduskohtu poole, ent sedagi ei ole ta teinud. Olukorras, kus 20.11.1998.a taotlust ei olnud enam kui aasta pärast lahendatud, kusjuures samas taotluses esitatud teine sarnane nõue rahuldati, ei oleks kaebuse esitaja pidanud ootama jääma, vaid oleks pidanud oma õiguste kaitseks astuma edasisi samme. Kaebusest ja selle lisadest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks pärast 20.11.1998.a Tallinna Linnavalitsusele esitatud taotluse esitamist üldse ühtegi sammu oma õiguste kaitseks astunud enne kui 24.10.2001, millal taotleti Tallinna Linnavalitsuselt Kadaka tee 185A suhtes kohaliku omavalitsuse ostueesõiguse teostamist. Isegi kui kaebuse esitaja on sellel ajavahemikul Tallinna Linnavalitsusega pidanud kirjavahetust või muul moel Kadaka tee 185A maa teemal suhelnud, siis ei nähtu mingil juhul, et kaebuse esitajal oleks olnud põhjendatud lootus saavutada tema õigusi rikkuvale olukorrale lahendus, mis takistanuks tal kohtu poole pöördumist.
19. Kaebuse esitaja poolt Tallinna Linnavalitusse poole korralduse nr 718-k tühistamise taotlusega uuesti 29.09.2004.a pöördumist ei saa käesoleval juhul pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks seetõttu, et kaebuse esitajal olnuks võimalus samasugune taotlus esitada märksa varem ja ta ei oleks pidanud seda jätma ajale vahetult enne kahjunõudega kohtu poole pöördumise tähtaja lõppemist. Olukorras, kus kaebuse esitaja ei ole varem olnud oma õiguste kaitsmisel piisavalt hoolikas ja aktiivne, ei ole põhjust tähtaega ennistada seetõttu, et vahetult enne kaebuse esitamise tähtaja lõppemist on pöördutud haldusorgani poole taotlusega, mis on samane ligi 6 aastat tagasi esitatud taotlusega, mida linnavalistus rahuldanud ei ole. Kohus leiab 4 seega, et kuigi ajavahemikul 29.09.2004 kuni 23.02.2005 (Tallinna Linnavalitsuse vastus, milles võetakse kindel seisukoht, et korralduse nr 718-k kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik) võis kaebuse esitamine tõepoolest takistatud olla, ei olnud objektiivse takistusega ning kuna kaebuse esitaja ei ole valdavat osa kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja kulgemise ajast muul moel oma õiguste kaitsmiseks mõistlikult kasutanud, siis ei ole tähtaja ennistamine põhjendatud.
20. Asjaolu, et kaebuse esitaja omandas vaidlusaluse kinnistu 11.07.2002.a lepinguga, ei anna samuti põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Kadaka tee 185A kinnistu omandamine ei takistanud kuidagi AS-l X kahjunõudega kohtu poole pöördumist. Kaebuse esitaja oleks saanud kahju hüvitamise nõude esitada igal ajal pärast maa I.P.ile ja J.P.ile tagastamist, nõutavaks kahjusummaks oleks olnud vaidlusaluse maa väärtus kohtuotsuse tegemise ajal, millest oleks maha arvatud kulud, mis oleksid kaasnenud sama maatüki ostueesõiguse erastamisega. Lisaks omandas AS X vaidlusaluse kinnistu 11.07.2002.a, mis tähendab,

§ 31lõikes 2 sätestatud tähtaja lõpuni jäi veel kaks ja pool aastat.

Mitte miski ei takistanud kahjunõuet esitamast selle aja jooksul ning mingil juhul ei saa väita, et see aeg oleks kahjunõude esitamiseks liialt lühike olnud.

1. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et HkMS § 9 lg 4 ning RVS § 17 lg 3 on vastuolus Põhiseadusega. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg kulgeb paralleelselt ka sel ajal, mil kahjustatud isik üritab kõrvaldada oma õiguste rikkumist muude vahenditega, ent see ei tähenda, et sellisel juhul oleks kahjunõudega kohtu poole pöördumine välistatud. Selleks ongi seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimalus – kui isik on tõepoolest kaebetähtaja kulgemise ajal teinud mõistlikke pingutusi oma õiguste kaitseks, siis ennistab kohus tähtaja. See tähendab, et kaebuse esitaja ei mineta võimalust kohtu poole pöörduda, kui kaebetähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, eelkõige objektiivsetel asjaoludel, mis takistasid kaebuse esitamist. Seega ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et protsessuaalsete tähtaegade kehtestamine kohtumenetluses oleks vastuolus PS §-ga 14 ja
3. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja väitega, et käesoleval juhul on isikud, kes taotlevad avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamist, asetatud halvemasse olukorda võrreldes isikutega, kes taotlevad eraõiguslikus suhtes kahju hüvitamist. Sarnastel alustel nagu on tsiviilõiguses sätestatud materiaalõigusliku aegumistähtaja peatumiseks, on halduskohtumenetluses võimalik protsessiõiguslik kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Pigem on halduskohtumenetluses kaebuse esitamise tähtaja ennistamise võimalused avaramadki. Seetõttu ei saa kaebuses nimetatud sätteid lugeda vastuolus olevateks Põhiseaduse §-ga
4. Siinkohal märgib kohus samuti, et käesoleval juhul ei esine ühtegi TsÜS §-des 158 jj sätestatule sarnanevat alust.
5. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et AS X ei ole kaebuse esitamise tähtaega mööda lasknud mõjuval põhjusel ning tähtaja ennistamiseks puudub alus. HkMS § 12 lõike 3 kohaselt lõpetab halduskohus, juhul, kui ta jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, määrusega asja menetluse. Lea Kuuse Kohtunik 5