KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus: Kohtunik: Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: RESOLUTSIOON: Tallinna Halduskohus Sirje Tromp Tallinnas, 10.03.2005 3-2606/2004 A.F.’i kaebus justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri P.Näks’i 04.11.2004 haldusakti nr 4-1-04/12761 tühistamise ja justiitsministeeriumile ettekirjutuse tegemise nõudes A.F.i üleviimiseks Tallinna Vanglasse 28.02.2005 Kaebuse esitaja lepinguline esindaja vandeadvokaat A.Simson ja justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri volitatud esindaja K.Lang Jätta A.F.i kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Asjaolud 01.11.2004 esitas Tallinna Vangla direktor T.Malva justiitsministeeriumi vanglate asekantslerile P.Näksile taotluse Tallinna Vanglas karistust kandva kinnipeetava A.F.’i (sünd. xx xx xxxx Tallinnas, karistus – 12 a. vabadusekaotust, karistusaja algus 10.05.96, karistusaja lõpp 10.05.2008) ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks ning julgeolekukaalutlustel. Vanglate asekantsleri P.Näksi 04.11.2004 otsusega (kiri nr 4-1-04/12761, mis oli adresseeritud Tallinna Vanglale ja Tartu Vanglale) paigutati Tallinna Vangla kinnipeetav A.F. vangla sisekorraeeskirja §13 alusel julgeoleku kaalutlustel (ohustab vangla turvalisust) edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. A.F.it tutvustati nimetatud kirjaga tema väite kohaselt 10.11.2004 Tartu Vanglas. 2 ’ Kaebuse motiivid ja nõue Kaebuse esitaja leiab, et Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri P.Näksi 04.11.2004 otsuse (kirja nr 4-1-04/12761) näol on tegemist haldusaktiga, mis on motiveerimata ja paljasõnaline ega tugine reaalsetele faktidele. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane. Kaebaja väitel ta ei ohusta ega ole kunagi ohustanud Tallinna Vangla turvalisust. Ta on käitunud vanglas korrektselt ning omanud seal 3 aasta vältel töökohta. Kaebaja üleviimine teise vanglasse ei ole põhjendatud ega seaduslik. Üleviimise tõttu kaotas kaebaja Tallinna Vanglas töökoha, tema sugulastel, eelkõige eakal emal, on keeruline käia kokkusaamistel Tartu Vanglas. Lisaks sellele puudub loogika, miks peaks Tallinnast pärit isik kandma karistust Tartus. Eeltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja tühistada täielikult Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri P.Näksi 04.11.2004 haldusakt nr 4-1-04/12761 ja teha justiitsministeeriumile ettekirjutus kaebaja üleviimiseks Tallinna Vanglasse. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et see ei ole põhjendatud. Isikut karistatakse vangistusega kohtuotsuse alusel. Kohtuotsuses vanglat ei täpsustata. Üldjuhul peab kinnipeetav karistust kandma kinnises vanglas. Seda tüüpi vanglaid on Eestis
- Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust viibida mingis konkreetses vanglas, vangla osakonnas või kambris. See tähendab, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda enda paigutamist ühte või teise vanglasse. Otsuse tegemise õigus kinnipeetava ümberpaigutamiseks on vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja §-le 13 antud justiitsministeeriumi vanglate asekantslerile. Kinnipeetav paigutatakse ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ümberpaigutamise otsus ei ole motiveeritud. Otsuses on selle õigusliku alusena märgitud viide vangla sisekorraeeskirja §-le
- Otsusest nähtub selgelt ka faktiline alus, mille kohaselt kinnipeetav A.F. paigutati ümber julgeolekukaalutlustel, täpsustades seda märkega, et A.F. ohustab vangla turvalisust. Kui ümberpaigutamine toimub julgeolekukaalutlustel, siis julgeoleku säilitamiseks ei saa kinnipeetavale põhjusi detailsemalt avada. Selliselt võiks olla seatud ohtu teiste kinnipeetavate või vanglaametnike elu ja tervis. Vanglate asekantsler lähtus otsuse tegemisel Tallinna Vanglalt saabunud kirjalikest materjalidest ja telefoni teel saadud täpsemast informatsioonist julgeolekuriskide kohta. Antud juhul on vangla poolt tuvastatud reaalne oht, et kinnipeetav A.F. kavandab kättemaksu vanglaametnikele, kes otsustasid teda mitte lubada lühiajalisele väljasõidule ega toeta tema tingimisi enne tähtaega vabanemist. Vastustaja palub jätta A.F.i kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus leiab, et A.F.i kaebus ei ole põhjendatud. Kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamise kord on reguleeritud vangistusseaduse (VS) §-s 19 ning justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja §-des 11-
- 3 VS §19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik: 1) kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks; 2) vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks; 3) julgeoleku kaalutlustel. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja §-le 13 paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab, ja justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri otsuse alusel. Käesoleval juhul on Tallinna Vangla, kus kaebuse esitaja A.F. karistust kandis. direktor T.Malva 01.11.2004 esitanud justiitsministeeriumi vanglate asekantslerile P.Näksile taotluse kinnipeetav A.F.i ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks ja julgeolekukaalutlustel. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler P.Näks on nimetatud taotluse rahuldanud ning teinud 04.11.2004 otsuse nr 4-1-04/12761, millega kinnipeetav A.F. paigutati julgeoleku kaalutlustel edasise karistuse kandmiseks ümber Tartu Vanglasse. Otsus on vastavalt vangla sisekorraeeskirja §17 lg 2 tehtud teatavaks nii vanglale, kes on ümberpaigutamist taotlenud, kui ka vanglale, kuhu kinnipeetav paigutatakse. Otsus on tehtud teatavaks ka kinnipeetavale, kes otsuse alusel ümber paigutati. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja §16 lg 3 peab otsus kinnipeetava ümberpaigutamise kohta olema põhjendatud. Kaevatav otsus on põhjendatud nii õiguslikult kui ka faktiliselt. Otsuse õigusliku põhjendusena on selles toodud viide vangla sisekorraeeskirja §-le 13, mis annab vanglate asekantslerile õiguse otsustada kinnipeetava üleviimine. Samuti on otsuses ära toodud ümberpaigutamise faktiline alus, milleks on julgeolekukaalutlused, mida on täpsustatud märkega, et kinnipeetav ohustab vangla turvalisust. Kohus leiab, et selline põhjuste esitamine kinnipeetava ümberpaigutamiseks on piisav selleks, et kinnipeetav saaks aru, mis oli tema ümberpaigutamise põhjuseks. Seega ei ole õige kaebuses toodud väide selle kohta, et ümberpaigutamise otsus on motiveerimata ning seetõttu õigusvastane. Haldusakti motiveerimine on eelkõige vajalik selleks, et tagada akti kontrollitavus. Juhul, kui ümberpaigutamine toimub julgeolekukaalutlustel, ei ole alati võimalik ega ka otstarbekas kõigi põhjuste ja nendega seotud asjaolude detailne avamine ümberpaigutamise otsuses, kuna nimetatud otsus tehakse teatavaks ka kinnipeetavale. See võiks tekitada täiendavat ohtu teistele kinnipeetavate, kelle kaudu vanglas vastavat informatsiooni kogutakse, või vanglaametnike turvalisusele. Kuna kohtule on esitatud nii Tallinna Vangla direktori 01.11.2004 taotlus kinnipeetav A.F.i ümberpaigutamiseks, kui ka sellele lisatud Tallinna Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti S.Kostõna 03.11.2004 ettekanne, siis on kohtul võimalik nimetatud tõendite alusel kohtumenetluses sisuliselt kontrollida A.F.i Tartu Vanglasse ümberpaigutamise otsuse põhjendatust. Julgeolekuosakonna spetsialisti ettekandest nähtub, et 26.-27.10.2004 vestluse käigus kaaskinnipeetavaga väljendas A.F., kes kannab karistust Tallinnas, Pae tn toimepandud plahvatuse eest, rahulolematust vangla administratsiooni (Toomas Malva ja Andres Põdra) suhtes. Kui jäetakse rahuldamata tema taotlused lühiajalisele väljasõidule lubamise ja karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise kohta, siis lubas A.F. jätkata plahvatuste toimepanemist, kasutades selleks vabaduses viibiva tuttava abi. Lubas lasta õhku A.Põdra auto. Selline teave viitas otseselt sellele, et kinnipeetav A.F. kavandab kättemaksu vanglaametnikele. Nimetatud ettekanne ja vangla poolt kogutud informatsioon olid asekantsler P.Näksile enne ümberpaigutamise otsuse 4 tegemist teada ning selle alusel oli piisavalt põhjust eeldada, et oht vanglaametnike turvalisusele on reaalselt olemas ning kinnipeetav A.F.i ümberpaigutamine julgeolekukaalutlustel on vajalik. Kaebuse esitaja on oma kaebuses väitnud, et ta ei ole rikkumisi toime pannud ega vangla turvalisust ohustanud. Kohus peab vajalikuks märkida, et ümberpaigutamine ei ole reageering rikkumisele (selleks on distsiplinaarkaristus), vaid sellel on võimalikke õigusrikkumisi ennetav funktsioon. Julgeolekuohu suurust ja selle ohu vähendamise võimalusi kinnipeetava ümberpaigutamisega hindab vangla direktor kogutud informatsiooni alusel, lähtudes temale vangistusseaduse §66 lg 3 alusel pandud kohustusest tagada vangla julgeolek. Kohus nõustub vastustaja väitega, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust kanda karistust mingis konkreetses vanglas. See tähendab, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda enda paigutamist ühte või teise vanglasse. Seega ei saa kaevatav otsus rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, mis on kaebuse rahuldamata jätmise iseseisvaks aluseks. Kinnipeetava teise vanglasse ümberpaigutamine võib küll teatud juhtudel põhjustada konkreetse töö kaotamise vanglas või mõnevõrra halvendada perekondliku suhtlemise võimalusi, nagu seda on käesoleval juhul väitnud kaebuse esitaja, kuid nimetatud riived ei saa olla õiguslikuks aluseks nõudele, et kinnipeetav paigutataks uuesti ümber Tallinna Vanglasse. Vastustaja andmetel ei ole kinnipeetav A.F. pöördunud Tartu Vangla juhtkonna poole kirjaliku taotlusega tööle asuda, samuti ei ole vahemaa Tallinna ja Tartu vahel (186 km) sedavõrd suur, et see võiks olulisel määral piirata kinnipeetava kokkusaamise võimalusi oma sugulaste ja perekonnaliikmetega. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et kaebaja ema ei ole vanuse või tervisliku seisundi tõttu võimeline külastama teda Tartu Vanglas. Eeltoodu alusel leiab kohus, et A.F.i kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Sirje Tromp kohtunik