Obsah (7)

§ 168§ 3§ 53§ 34§ 40§ 183§ 46

3-1747/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 08. veebruar 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-1747/2004 Haldusasi A.D

§ 168

lg 1 p-le 1 ja § 5 lg 1 p-le 2 märgib vastustaja, et kohtueelse menetluse organid ei ole kohustatud igal juhul tagama, et kriminaalmenetlust alustataks või et kõik alustatud kriminaalasjad jõuaksid ka kohtusse. Riigiprokuratuur on oma vastuses selgitanud kaebajale, et KarS § 320 ettenähtud süüteo objektiivne koosseis eeldab tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või kohtumenetlusel teadvalt valeütluse andmist. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud M.M. teadlik kõnealuse kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteost ja seega ka mitte sellest, millised asjaolud omavad tõendamisel tähtsust. Seetõttu ei ole võimalik, et ta oleks saanud anda juhtunu kohta teadvalt valeütlusi. Lähtuvalt eelnevast puudub M.M. teos kuriteokoosseis. Tallinna Ringkonnakohtus kriminaalasjas nr 1-253/03 09.10.2003 tehtud süüdimõistvas kohtuotsuses on kohus tuginenud veel üheksale tõendile, mis vastuoludeta kinnitasid A.D. süüd. Seega ei ole tõenäoline, et M.M. süüdimõistmisega valeütluste andmises oleks A.D.l võimalik saavutada praegusest erinev kohtuotsus tema enda kriminaalasjas. Jääb arusaamatuks, millist kaebaja õigust on kaebaja arvates rikutud või millist vabadust piiratud, milline on kaebaja huvi lõpetatud kriminaalmenetluse jätkamiseks. Nähtuvalt kõnealuse kriminaalasja materjalidest, ei puuduta M. M suhtes menetletud kriminaalasi A.D. huve, A.D. ei ole selles kriminaalasjas kannatanu ning kriminaaltoimikust nähtuvalt ei ole A.D. seda asjaolu vaidlustanud. Antud juhul puudub A.D.l õigus, mida oleks vaja kriminaalmenetluses kaitsta, ja seega ei ole õigustatud tema pöördumine halduskohtusse. Vastustaja palub jätta A.D. kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 2

1. Kõigepealt peatub kohus halduskohtu pädevusel A.D. kaebuse lahendamisel. 22.12.2000 määruses haldusasjas nr 3-3-1-38-00 pidas Riigikohtu üldkogu vajalikuks märkida, et halduskohtu ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel. Halduskohtu ülesanne on kontrollida, kas menetlustoiminguga ei rikutud isiku põhiõigusi ega vabadusi. Riigikohtu halduskolleegium on oma
2. veebruari 2002 määruses haldusasjas nr 3-3-1-2-02 asunud seisukohale, et kui ülalviidatud üldkogu määruses esitatud seisukoha järgi ei saa halduskohus hinnata uurimistoimingu vajalikkust ja otstarbekust, siis ei saa ta hinnata ka kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt. Ka ei tohiks halduskohus piirduda ainult selle kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi. Kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena. „Selleks, et halduskohus saaks kontrollida kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise õiguspärasust, tuleb kõigepealt välja selgitada õigus, mida soovitakse kriminaalmenetluse abil kaitsta. Kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme. Neid küsimusi saab halduskohus aga arutada ainult kohtuistungil, vormistades oma seisukoha kohtuotsusega. Kuid halduskohus ei saa teha ettekirjutust alustada kriminaalmenetlust.“ Eeltooduga haakub HKMS § 7 lg 1, mille kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust siis, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult selle õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Järelikult tuleb kohtul esimese asjana kontrollida, kas kaevatud otsustus rikub A.D. subjektiivseid õigusi. Kui kohus teeb kindlaks, et riigi peaprokurör 08.06.2004 vastuskirjas nr 2-1-19/42 sisalduv otsustus ei riku kaebaja õigusi, sest tema õigusi ei ole võimalik kriminaalmenetluse abil kaitsta, siis jääb kaebus rahuldamata.
3. Asja materjalidest nähtuvalt A.D. on esitanud kohtule kaebuse eesmärgiga, et tema avalduse alusel algatatud ja kaebaja arvates ebaseaduslikult lõpetatud kriminaalasi nr 03731000175 jõuaks arutamiseks kohtusse ja leiaks seal õiglase lahenduse. Kaebaja kaugem eesmärk ja huvi seisneb tema kaebusest ja kohtus antud seletusest tulenevalt ilmselt selles, et kui tunnistaja M.M. tunnistataks valeütluse andmise eest kriminaalkorras süüdi, siis A.D. arvates annaks see aluse revideerida kaebaja enda suhtes langetatud süüdimõistvat kohtuotsust. Kohus on seisukohal, et antud juhul osundatud lõppeesmärgi saavutamine on võimatu ja kaevatud riigi peaprokuröri vastuskiri ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu A.D. kaebus tuleb jätta rahuldamata. Isikul puudub subjektiivne õigus, rääkimata põhiõigusest, nõuda kellegi kriminaalvastutusele võtmist. Kohus nõustub vastustajaga selles, et A.D.l puudub antud juhul niisugune õigus, mida oleks vaja ja võimalik kriminaalmenetluses kaitsta. Et kriminaalasja nr 03731000175 menetluse alustamine ja lõpetamine ning A.D. poolt viimase peale kaebuse esitamine ja kaebusele vastamine toimusid

kehtivuse ajal, siis tuleb antud asjas sellest koodeksist ka lähtuda. Samas, kuna uus kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) jõustus 01.07.2004 ja kuulub kohaldamisele käesoleval ajal, siis viitab kohus ka praegu kehtivatele analoogsetele sätetele näitamaks antud asjas tähtsust omavate põhimõtete järjepidevust. 3.

§ 3

lg-st 1 tulenevalt uurija ja prokurör on kohustatud kuriteo tunnuste ilmnemisel alustama oma pädevuse piires kriminaalmenetlust. Sama koodeksi § 90 lg-st 1 3 ilmneb, et kriminaalmenetluse alustamise ajendiks on muu hulgas ka isikute avaldused, lg 2 kohaselt kriminaalmenetlust võib alustada ainult siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele. KrMS §-st 194 nähtuvad analoogsed alused: kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave ning kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Samas ei tähenda asjaolu, et menetluse alustamiseks esineb küllaldaselt kuriteo tunnustele viitavaid andmeid, samuti menetluse alustamine iseenesest, et iga alustatud kriminaalmenetlus peab lõppema kohtus süüdimõistva kohtuotsusega. Kohtuotsus võib olla ka õigeksmõistev, samuti näeb seadus ette võimaluse alustatud kriminaalmenetluse lõpetamiseks juba eeluurimise staadiumis või ka veel kohtus. Nii on

§-s 5 sätestatud kriminaalasja menetlust kõrvaldavad asjaolud. Sealjuures

§ 168

lg 1 p 1 ja § 5 lg 1 p 2 kohaselt lõpetatakse kriminaalasi, kui eeluurimise käigus selgub, et menetletavas teos puudub kuriteokoosseis. Analoogselt on käesoleval ajal kriminaalmenetlust välistavad asjaolud ja menetluse lõpetamise alused sätestatud KrMS §-des 199-205.

§ 53

lg 2 kohaselt ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest võib tunnistajat karistada vastavalt karistusseadustiku §-dele 318 ja 320. KarS § 320 (valeütlus) lg 1 näeb ette karistuse kannatanu või tunnistaja poolt kohtueelsel või kohtumenetlusel teadvalt vale ütluse andmise eest, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse ees on ette nähtud karistus, lg järgi karistatakse aga sama teo eest, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine. Antud juhul lõpetas uurija Lidia Petrova M.M. suhtes kriminaalasja menetluse, kuna ei tuvastanud tema teos KarS §-s 320 sätestatud kuriteo koosseisu. Uurija leidis, et olukorras, kus kõik vajalikud uurimistoimingud on teostatud, ei ole asjas kogutud materjalidega võimalik tõendada, et M.M. on süüdi teadvalt vale ütluse andmises. Kuna tunnistaja ei olnud isegi teadlik selles kriminaalasjas tõendamisele kuuluvatest tähtsatest asjaoludest, puudus tal põhjus anda teadvalt valeütlusi, tegemist võis olla eksitusega, nagu on tuvastanud uurija ja on lugenud õigeks riigi peaprokurör. 4.

§ 34

kohaselt kriminaalmenetluse osalised on kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune ja nende kaitsja, prokurör kohtulikus menetluses ning kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja ja nende esindaja (KrMS § 16 lg 2 kohaselt menetlusosalised on kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu ja tsiviilkostja).

§ 40

lg 2 järgi kuriteo läbi kannatanuks tunnistatud isikul on muu hulgas õigus esitada kaebusi uurija, prokuröri ja kohtu tegevuse peale, samuti kohtuotsuse või -määruse ja kohtuniku määruse peale (vastavalt KrMS § 38 lg 1 p-le 1 kannatanul on õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmine või lõpetamine selle seadustiku §-des 207 ja 208 sätestatud korras). M. M. suhtes menetletud ja lõpetatud kriminaalasjas A.D. kannatanuks tunnistatud ei ole. Vastustaja väiteil kriminaaltoimikust nähtuvalt ei ole A.D. seda asjaolu ka vaidlustanud. Et kaebaja ei olnud selles kriminaalasjas menetlusosaline, siis järelikult juba seetõttu ei riku eelviidatud kriminaalasja menetluse lõpetamine ja keeldumine menetluse uuendamisest A.D. õigusi.

§ 168

lg 4 kohaselt kriminaalasja lõpetamise määruse ärakirja saadab uurija viivitamatult prokurörile. Samaaegselt saadab uurija kriminaalasja lõpetamise määruse ärakirja teiste seas isikule, kelle avalduse põhjal oli kriminaalmenetlus alustatud, ning selgitab edasikaebamise korra. Sellest tulenevalt, ehkki A. D. ei olnud eelmärgitud kriminaalasjas kannatanu, oli tal põhimõtteliselt õigus uurija määrust prokuröri juures siiski vaidlustada. 5. Tulenevalt

§-st 22 järelevalvet kriminaalmenetluse alustamise ja eeluurimise seaduslikkuse üle teostavad vastavalt prokuratuuriseadusele riigi peaprokurör ning temale alluvad prokurörid, sealjuures oma volitusi kriminaalmenetluses teostab prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele (lg-d 1 ja 3). Käesoleval juhul ongi asja materjalidest nähtuvalt 4 prokurörid ja viimasena neist riigi peaprokurör A. D kaebuse alusel kontrollinud menetluse lõpetamise seaduslikkust. Vastustaja on selgitanud A. D 08.06.2004 saadetud vastuskirjas, miks kõnealuse kriminaalasja menetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele. Samuti seda, miks kaebaja väide on ekslik selles osas, nagu oleks uurija L. Petrova esinenud asja uurimisel advokaadi rollis. Kohus on seisukohal, et vastustaja on vastanud A. D 20.05.2004 kaebuses tõstatatud küsimustele ja esitatud taotlusele ammendavalt. Riigi peaprokurör ei ole A. D kaebuse lahendamisel ja sellega seoses kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasuse kontrollimisel tuvastanud, et menetluse lõpetamisel oleks rikutud

-s sätestatud menetlusnorme. Niisuguseid menetlusnormide rikkumisi ei ole leidnud ka kohus A. D kohtukaebuse läbivaatamisel.

§ 183

lg 1 kohaselt prokurör on kohustatud kaebuse lahendama kümne ööpäeva jooksul, arvates kaebuse saabumise päevast, ja teatama kaebajale tagajärgedest. Kui kaebuse lahendamiseks on vaja välja nõuda ja kontrollida kriminaalasja või kriminaalmenetluse lõpetamise materjale, võib kaebuse lahendamise tähtaega pikendada kuni kahekümne ööpäevani, teavitades sellest kaebuse esitajat. Kohus peab vajalikuks märkida, et antud juhul kohtu käsutuses olevate tõendite valguses on riigi peaprokurör eelnimetatud 10ööpäevast tähtaega rikkunud. A. D kaebusele, mis on registreeritud Riigiprokuratuuris sissetuleva kirjana nr 42/2-1-19

1. mail 2004, on andnud vastustaja vastuse alles 08.06.
2. Kohtule ei ole esitatud tõendit selle kohta, et riigi peaprokurör oleks teavitanud kaebuse esitajat kaebuse lahendamise tähtaja pikendamisest. Samas, kuna haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist, siis ei too vastusega hilinemine antud juhul kaasa kaevatud otsustuse tühistamist, kuna viivitus vastamisel ei mõjuta otsustuse sisulist õiguspärasust. Ka ei riku viivitus kaebaja neid väidetavaid õigusi, mille kaitseks on ta kohtusse pöördunud.
3. Lõpuks sellest, mis puudutab kaebaja lootust, et kui M. M suhtes oleks kriminaalmenetlust jätkatud ja isik oleks valeütluse andmises süüdi tunnistatud, siis vaadataks uuesti üle kaebaja süüdimõistmine ja ta vabaneks vastutusest. Kohus leiab, et isegi sel juhul, kui kriminaalasja menetlus uuendataks, kui M. M teos seejärel leitaks siiski kuriteokoosseis ja ta saaks kohtu poolt KarS § 120 järgi süüdi mõistetud, ei tähendaks see sugugi seda, et automaatselt tekiks alus A. D suhtes langetatud kohtuotsuse revideerimiseks ning otsus kuuluks tühistamisele või muutmisele. Tõendite hindamine on sätestatud

§-s 50: lg 1 kohaselt kohus, prokurör või uurija hindavad seadusest juhindudes kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel, vastavalt lg-le 2 ühelgi tõendil ei ole kohtu, prokuröri ja uurija jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (analoogne on sätestatud KrMS §-s 61). A. D on kriminaalkorras süüdi mõistetud Tallinna Linnakohtu 30.05.2003 otsusega, mis on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2003 otsusega. Kohus nõustub vastustaja väitega, et süüdimõistev kohtuotsus ei põhine kaugeltki mitte ainult M.M. ütlustel, vaid kohus on tuginenud veel paljudele muudele tõendile (sh tunnistajate ja kannatanute ütlused ning kirjalikud tõendid), mis üheselt ja kogumis võetuna kinnitasid A.D. süüd. Järelikult niisuguse tunnistaja, kes ei olnud isegi teadlik selles kriminaalasjas tõendamisele kuuluvatest tähtsatest asjaoludest (

§ 46), ütlused ei saanud olla kaalukeeleks süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel.

Seega puuduvad kaebajal lõpetatud kriminaalmenetluses kaitstavad õigused ja kohtul puudub alus riigi peaprokuröri kohustamiseks A. D 20.05.2004 kaebus uuesti läbi vaadata. Kohtukaebus on alusetu ja seetõttu ei kuulu see rahuldamisele. 5 Hurma Kiviloo Kohtunik 6