← Eesti

3-04-298/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-298 Haldusasi E. J. kaebus Tallinna Kesklinna eluasemekomisjoni
  2. septembri
  3. a otsuse tühistamise ning kaebuse esitaja munitsipaaleluruumi taotlejana arvelevõtmiseks kohustamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. detsembri
  5. a otsus haldusasjas nr 3-2294/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus E. J. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  6. veebruar 2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja E. J. (isikukood *), esindajad O. K. ja adv Ene Mõtte Vastustaja Tallinna Kaialiisa Koolberg Kesklinna Valitsus, esindaja RESOLUTSIOON
  7. Jätta E. J. apellatsioonkaebus rahuldamata.
  8. Muuta Tallinna Halduskohtu
  9. detsembri
  10. a otsuse haldusasjas nr 3-2294/2004 põhjendavat osa, asendades halduskohtu otsuses toodud põhjendused selle otsuse põhjendustega.
  11. Jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
  12. veebruaril
  13. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. E. J. päris 25.11.2002 surnud vanaema M. V. pärandvarana kasutusõiguse Tallinnas L. Koidula *-* asuvale korterile vastavalt M. V. ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel 01.11.1999 sõlmitud eluruumi üürilepingule. Tallinna Kesklinna vanema 17.11.2003 korraldusega nr 1042 otsustati lugeda M. V. ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused 3-04-298 üle läinuks pärijale E. J., kelle seaduslik esindaja on tema ema O. K.. Korralduse alusel vormistati L. Koidula *-* eluruumi üürilepingu lisa E. J. üürilepingusse astumise kohta. Mõtteline osa L. Koidula * elamust tagastati omandireformi käigus 13.08.1993 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 737-k. Tagastamise õiguspärasus vaidlustati kohtus. Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2001 otsusega nr II-3/150/01 jäeti muutmata halduskohtu otsus, milles leiti, et osas, milles elamu tagastati Saksamaale ümberasuja õigusjärglasele, toimus tagastamine ebaõigesti, ning vara tagastamise korraldus tühistati. Kaebuse kohaselt kuna isikud, kellele vara tagastati, on võõrandanud oma osa elamust kolmandatele isikutele, puudub võimalus selle tagasisaamiseks.
  15. E. J. palus ennast arvele võtta munitsipaaleluruumi taotlejana. Tallinna Kesklinna eluasemekomisjon jättis 24.03.2004 avalduse rahuldamata, kuna avaldaja ei elanud eluruumis selle tagastamise hetkel. Õigus taotleda tagastatud eluruumide üürnikuna arvelevõtmist munitsipaaleluruumi saamiseks on vaid konkreetsel üürnikul, kes elas eluruumis selle tagastamise hetkel. E. J. palus veelkord Kesklinna Valitsusel ennast arvele võtta munitsipaaleluruumi taotlejana. Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.09.2004 kirjaga nr 9-12/03/61 vastati eitavalt, kuna eluasemekomisjoni 02.09.2004 otsuse kohaselt puudub õiguslik alus kaebuse esitaja arvele võtmiseks munitsipaaleluruumi taotlejana, sest taotluse esitaja ei elanud vara tagastamise ajal nimetatud aadressil.
  16. E. J. esitas kohtule kaebuse Tallinna Kesklinna eluasemekomisjoni 02.09.2004 otsuse tühistamise ja kaebuse esitaja munitsipaaleluruumi taotlejana arvelevõtmiseks kohustamise nõudes.
  17. Tallinna Halduskohtu 13.12.2004 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised. a) Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 121 lg 11 alusel pikenenud üürilepingu tähtaja möödumisel võib üürilepingut pikendada elamuseaduse (ES) §-de 32 ja 33 kohaselt. Sellisel juhul ei kohaldata eluruumi üürilepingu pikenemisele võlaõigusseaduse eluruumi üürilepingu sätteid. Kaebuse esitaja kuulumine ORAS § 121 sätestatud isikute ringi ei ole tõendatud, kuna kaebuse esitaja ei elanud L. Koidula *-* eluruumis elamu või selle mõtteliste osade tagastamise hetkel. Samuti ei ole kuni käesoleva ajani selge, kas tegemist on tagastatud elamu või selle mõttelise osaga omandireformi aluste seaduse tähenduses, kuna kohtulik vaidlus elamu tagastamise õiguspärasuse üle õigustatud subjektile ei ole käesoleva kohtuvaidluse toimumise ajaks veel lõppenud. Kui vaidlusaluse elamu mõtteline osa, milles paikneb korter nr *, ei kuulu tagastamisele, on ainetu vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja tuleb arvele võtta munitsipaaleluruumi taotlejana kui tagastatud eluruumi üürnik. Kaebuse esitaja tegelik eesmärk on üürilepingu alusel kasutatava korteri omandamine. Arvelevõtmist munitsipaaleluruumi üürimiseks taotleb kaebuse esitaja juhuks, kui elamu kuulub tagastamisele. b) Kaebuse esitaja ei vasta Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute arvestuse pidamise korra punktis 3 sätestatud kriteeriumidele, mille alusel võivad Tallinna linnalt taotleda eluruumi üürimist tagastatud eluruumide üürnikud. Kuigi korra punkti 3.2.
  18. kohaselt võib tagastatud eluruumi üürnikuna arvele võtta ka isiku, kes kasutab õigusvastaselt võõrandatud eluruumi, mille tagastamise menetlus on pooleli, tingimusel, et avaldus eluruumi üürimiseks on esitatud enne 01.03.2003, on ka sellisel juhul tulenevalt omandireformi aluste seadusest tingimuseks asjaolu, et eluruumi kasutamist on alustatud enne selle tagastamist. c) Üürilepingust ei tulene kaebuse esitaja õigus munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmiseks. Vastav õigus saab tuleneda üksnes omandireformi aluste 2

(7)3-04-298 seadusest ja see on seotud konkreetse isikuga, kes elas korteris selle tagastamise hetkel ja omab sellest tulenevalt õigust kohaliku omavalitsuse poolt eraldatavale elamispinnale. Kaebuse esitaja on oma vanaema pärijana omandanud eluruumi kasutusõiguse ja see õigus on realiseerunud üürilepingusse üürnikuna astumisega. M. V. oli tagastatud eluruumi üürnikuna isikuliselt võetud arvele munitsipaaleluruumi saajana. Vastavalt pärimisseadusele ei kuulu pärandi hulka pärandaja õigused ja kohustused, mis tulenevad seadusest või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Kaebuse esitajal puudub seadusest tulenev õigus taotleda enda arvelevõtmist munitsipaaleluruumi saamiseks M. V. asemel. Kaebuse esitaja ei kuulu ka isikute hulka, kellel on õigus taotleda Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist mõnel muul Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002. a määruses nr 56 sätestatud alusel, kuna ta ei vasta nimetatud määruses sätestatud kriteeriumidele. Kaebuse esitaja elas enne vanaema surma aadressil Liivalaia *-*, mille erastas tema isa, kes suri 1997. aastal. Kaebuse esitaja ja tema ema omandis on samuti Tallinnas asuv elamumaa suuruseaga 1106 m2. Seega ei kuulu kaebuse esitaja vähekindlustatud, puuetega või muudel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel abivajavate isikute hulka, kes ise ei ole suutelised ega võimelised endale ja oma perekonnale eluruumi tagama ja kellele kohalik omavalitsus peaks seetõttu vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse §-le 14 andma eluruumi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. E. J. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Samuti palub apellant mõista vastustajalt välja kohtukulud. Taotlusi põhjendatakse järgmiselt.
  1. a)Apellandi isa sai Moskvas komandeeringus olles trauma ja paigutati seal haiglasse. 30.08.1993 kirjutati ta haiglast välja elukohajärgse neuroloogi järelevalve alla. Eestis määrati isale pärast uuringute läbiviimist 02.11.1994 II grupi invaliidsus seoses aju kahjustusega. Kuivõrd isa ei suutnud iseseisvalt toime tulla, vajas ta abikaasa abi kuni 25.04.1997, mil suri. Nimetatud perioodil elas apellant oma vanaema M. V. juures ja jäi sinna elama ka pärast isa surma, kuivõrd sellel ajal vajas vanaema juba ise hoolitsust. Lapse ema ei tulnud toime abivajava isaga ja poja kasvatamisega. Samuti oli isa haigusest tulenevalt aegajalt agressiivne ja võinuks last vigastada. Apellandi ema on venelane, seetõttu loodeti, et vanaema juures õpib lapselaps eesti keelt ja saab eestipärase kasvatuse.
  2. b)Kuna kaebuse esitaja on alaealine, on tema seaduslik esindaja lapsevanem. Kui seaduslikul esindajal puuduvad juriidilised teadmised, võib esindajaks võtta juriidiliste teadmistega isiku. Lepingujärgne esindaja lõpetas vahetult enne kohtuistungit õigusabi lepingu, leides, et kaebuse esitaja on suuteline ennast kohtus ise esindama. Põhjusel, et apellandi seaduslik esindaja ei valda eesti keelt, jäi tal suures osas aru saamata kohtuistungil toimunu koos tema õiguste ja kohustustega, mistõttu ei esitanud ta enda väidete tõenduseks vajalikke tõendeid. Asjaolu, et kohus ei andnud kaebuse esitaja emale võimalust uue esindaja leidmiseks ning omapoolsete tõendite esitamiseks, on toonud endaga kaasa ebaõige kohtulahendi. Istungist võttis osa tõlk, kuid tõlge oli puudulik ja tõlgiti üksnes seda osa, mil kohtunik ja vastustaja pöördusid esindaja poole küsimustega, või tema väiteid. Seega jäi kaebuse esitaja emale arusaamatuks, mida vastustaja püüdis kohtuistungil tõendada ja millele oleks pidanud esitama vastuväiteid ja vastupidiseid tõendeid. Samuti palub apellant võtta arvesse tema isa rasket haigust ja Moskva haiglas viibimist tõendavad dokumendid ning kuulata tunnistajatena üle isikud, kes teavad anda selgitust kaebuse esitaja elukoha kohta Koidula tn * maja tagastamise ajal.
  3. c)Kui kohus leidis, et kaebuse esitaja elamine Koidula tn *-* eluruumis elamu või selle mõtteliste osade tagastamise hetkel on tõendamata, oleks kohus pidanud nõudma vastavasisuliste tõendite esitamist (Riigikohtu 06.11.2002 otsus nr 3-2-1-115-02). Kaebuse 3
(7)3-04-298 esitaja ema O. K. on istungil korduvalt viidanud, et poeg elas elamu tagastamise ajal vanaema juures ja on valmis tõendama asjaolu tunnistajate ütlustega. 1993. aastal ehk maja tagastamise ajal oli sisseregistreerimine formaalne ja vastav sissekirjutuse nõue oli muudetud juba mõni aasta tagasi kehtetuks. Seega ei saa omada kaebuse esitaja sissekirjutus 1987. – 1997. aastal Tehnika tn korterisse mingit juriidilist tähendust ega olla kohtus dokumentaalseks tõendiks HKMS § 16 lg 1 ja kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 90 lg 2 mõistes. Kaebaja esindaja mainis kohtuistungil korduvalt tunnistajaid, kes võiksid anda selgitust poja elukoha suhtes – naabrid ja vanaema tuttavad, kes käisid Koidula tn * E. J. õpetamas. Kohus jättis taotluse tähelepanuta, ku na esindaja ei olnud teadlik asjaolust, et kohtule tuleb esitada taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. Kohus oleks pidanud juhtima tähelepanu tunnistajate ülekuulamise vajadusele. Kohus oleks pidanud üle kuulama tunnistajatena A. K., O. V., H. H. ja K. J..
  1. d)Vastustaja oleks pidanud juhtima kohtu tähelepanu asjaolule, et vaidlus maja tagastamise üle on lõppenud ja Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2001 otsus tsiviilasjas nr II-3/150/01 jõustunud. Maja üürnike taotlus õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks ei muuda omandiõigust tagastatud elamule ja apellant jääb edasi sundüürnikuks, kellel peaks olema õigus munitsipaalkorterile. Seega on kaebuse esitajal õigus taotleda enda arvele võtmist munitsipaaleluruumi taotlejana kui tagastatud eluruumi üürnik. 6. Tallinna Kesklinna Valitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse kohtuotsuse põhjendustega. Lisaks märgitakse järgmist.
  2. a)Kaebuse esitaja ei taotlenud juriidiliste teadmistega esindaja leidmise võimaldamist. Kaebaja esindajale tõlgiti vannutatud tõlgi poolt kohtuistungil toimunu. Taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ei esitatud.
  3. b)EV õiguskantslerile lähetatud kirjas väidab O. K., et poeg elas Koidula tn *-* juba sündimisest saadik. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja esindaja erinevaid väiteid kaebuse esitaja elukoha osas – algselt väitis, et E. J. elas Koidula *-* alates 1993. aastast, hiljem, et kaebuse esitaja elas koos temaga ja ainult külastas vanaema. Seega muutis kaebuse esitaja esindaja korduvalt oma seletusi sõltuvalt vastustaja poolt esiletoodud olulistest asjaoludest ning kohtuistungi lõppedes, mõistnuna, millist tähendust omas kooselamise fakt, ei nõustunud enam ka kohtuistungi protokolliga.
  4. c)M. V. kasutas eluruumi üksinda ja vastustaja elektroonilisest andmebaasist nähtub, et eluruumi saamiseks arvelevõtmise nimekirjas oli ta üksinda. Ka 1999. aastal üürilepingu sõlmimise ajal ei avaldanud üürnik, et keegi peale tema eluruumi kasutaks. Üürilepingu järgi oli üürnikul kohustus üürileandjale teatada 7 päeva jooksul tema juurde alaliselt või ajutiselt kauemaks kui üheks kuuks elama asunud isikutest. M. V. sellisest asjaolust ei teavitanud. Ka elamuseaduse § 35 järgi on pojapoja elama asumiseks üürikorterisse vajalik üürileandja nõusolek.
  5. d)Kohus leidis õigesti, et elamu tagastamise küsimus ei ole selge, kuna Koidula * üürnikud esitasid 17.03.2004 kaebuse Tallinna Halduskohtusse nõudega tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.08.1993 otsus nr 914 osas, millega loeti omandireformi objektiks Koidula * hooned. Vaidlus ei ole lahendatud. 7. Kohtuistungil jäid protsessiosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Vastustaja leiab, et vaidlus selle üle, kas Koidula *-* on tagastamisele kuuluv eluruum, ei olnud halduskohtu otsuse tegemise ajaks lõppenud. Seetõttu ei oleks kaebuse rahuldamine ka siis võimalik, kui kaebuse esitaja oleks vaidlusaluses eluruumis elanud ja õigeaegselt taotluse esitanud. 4
(7)3-04-298 Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Tallinna Linnavolikogu
  1. oktoobri 2002 määrusega nr 56 kehtestatud Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra (määruse lisa nr 3) p 3.2 ei näe ette piirangut, et tagastatud eluruumide üürnikke ei võeta arvele, kui tagastamise üle käib vaidlus. Vastupidi, p 3.2.2 kohaselt tagastatud eluruumide üürnikena võetakse arvele isikud, kes kasutavad õigusvastaselt võõrandatud eluruumi, mille tagastamise menetlus on pooleli, tingimusel, et avaldus eluruumi üürimiseks on esitatud enne
  2. märtsi
  3. Käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, et vara tagastamise kohta antud haldusakti kehtivus oleks peatatud. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kohtumenetluse tulemusel vara tagastamise otsus tühistatakse ja vara ei tagastata, siis on võimalik haldusmenetluse uuendamise kaudu isiku arvelevõtmine kustutada.
  4. Halduskohus leidis, et kaebuse esitaja ei elanud Koidula *-* eluruumis selle tagastamise hetkel ega ka hiljem M. V. eluajal. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus rikkus nimetatud seisukohale asudes HKMS § 16 lg 2 sätestatud uurimispõhimõtet, jättes kontrollimata kaebuse esitaja väited selles eluruumis elamise kohta tunnistajate ütluste kaudu. Ringkonnakohtu istungil tunnistajate antud ütlustest nähtub, et kaebuse esitaja elas vaidlusaluses korteris alates umbes 1990-ndate aastate algusest. Tunnistaja H. H. ütlustest nähtuvalt kolis apellant
  5. aastal oma ema korterist Liivalaia tn * ära. Nimetatud väited kattuvad apellatsioonikaebuses kirjeldatud asjaoludega, mille kohaselt läks kaebuse esitaja sellesse korterisse elama oma vanaema juurde
  6. a kevadest. Apellandi esindaja väidete kohaselt kolis apellant Koidula tn * elama
  7. a märtsis tema isa Moskvas hospitaliseerimise järel. Kuna vara tagastamine leidis aset
  8. a augustis, võib neile tõenditele tuginedes asuda seisukohale, et apellant elas vara tagastamise ajal Koidula *-*. Ringkonnakohus ei pea neid tõendeid ümberlükkavateks dokumente, mis näitavad, et kaebuse esitaja oli registrisse kantud teise aadressiga. Ka halduskohtu istungil selgitas kaebuse esitaja seaduslik esindaja, et kaebuse esitaja on olnud registrisse kantud samal aadressil oma emaga, kuid faktiliselt on ta elanud Koidula tn korteris (tl 31). Tallinna Linnavolikogu
  9. oktoobri 2002 määrusega nr 56 kehtestatud Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra (määruse lisa nr 3) p 3.2 ei näe ette piirangut, et isik peaks olema selle eluruumi, mis tagastati, aadressi andmetega kantud rahvastikuregistrisse. Korra p 3.2.1 kohaselt võetakse tagastatud eluruumide üürnikena arvele isikud, kes kasutavad üürilepingu alusel eluruumi, mis on tagastatud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse kohaselt tingimustel, et eluruumi kasutamist on alustatud enne selle tagastamist ja avaldus eluruumi üürimiseks on esitatud enne
  10. märtsi
  11. Korra p 2 kohaselt eluruumi üürimist võivad taotleda korra punktis 3 loetletud isikud, kelle elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse Tallinnas, st kelle isikuandmed on või olid kantud viimati rahvastikuregistrisse Tallinna vastavas linnaosas. Apellant vastab neile nõuetele elukoha osas.
  12. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus keelduda apellandi arvele võtmisest on põhjendatud ebaõigesti. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt või soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada välja, kas keelduva akti andmine oli õiguspärane muudel kaalutlustel. 5
(7)3-04-298
  1. Tallinna Kesklinna vanema 17.11.2003 korraldusega nr 1042 (tl 12) nähti ette apellandi astumine M. V. sõlmitud üürilepingusse M. V. asemel. Seega kasutab apellant vaidlusalust eluruumi sama üürilepingu alusel, mis oli eluruumi üürimise kohta sõlmitud vara tagastamise ajal.
  2. Vastustaja leiab, et kaebuse rahuldamata jätmise toob kaasa ka asjaolu, et nõutavat taotlust arvele võtmiseks kaebuse esitaja enne 01.03.2003 ei esitanud. Halduskohus tuvastas, et apellant esitas 08.03.2004 nõutava avalduse, milles ta tõi muuhulgas põhjenduseks asjaolu, et M. V. oli munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võetud. Apellant ei ole väitnud, et M. V. taotluses oleks apellant märgitud kui isik, kes on kantud taotlejaga samalt aadressilt rahvastikuregistrisse ja kes soovib saada taotlejaga ühist eluruumi, vastavalt korra punktile 5.
  4. Apellandi väide on, et üürilepingu üleminekul apellandile pärimise teel läheb üle ka õigus nõuda enda arvelevõtmist, kui apellant vara tagastamise ajal eluruumi kasutas. Vastustaja osundab pärimisseaduse §-le 2, mille kohaselt pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga.
  5. Ringkonnakohus märgib, et avalik subjektiivne õigus nõuda üürilepingu sõlmimist linna omandis oleva eluruumi üürimiseks ei tulene üürilepingust. Seetõttu pole ka selline õigus päritav samadel alustel üürilepingu pärimisega. Nõude pärimise välistab asjaolu, et vastavalt korra punktile 5.2 tuli Tallinna linna omandis oleva eluruumi üürimise taotluses näidata ära isikute ees- ja perekonnanimed ning sünniajad, kes on kantud taotlejaga samal aadressil rahvastikuregistrisse ja kes soovivad saada taotlejaga ühist eluruumi. Ringkonnakohtu hinnangul said kõik taotluses nimetamata isikud esitada oma taotluse eraldi üürnikust korra p 3.2 alusel. Kuna apellant ega M. V. eluruumi eelmise üürnikuna ei olnud tähtaegselt apellandi arvele võtmiseks taotlust esitanud, ei saanud apellanti pärandaja asemel üürilepingu sõlmimise taotlejana arvele võtta.
  6. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada, et Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord ei nõua isiku arvelevõtmisel tingimuseks seda, et isikul on vajadus eluruumi üürimiseks. Korra p 3.
  7. alusel isiku arvelevõtmiseks ei ole oluline, kas isikul on võimalik kasutada mõnda teist, näiteks tema perekonnaliikmele kuuluvat eluruumi. Eluruumi mitteomavate isikute ja elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvelevõtmist reguleerivad vastavalt korra punktid 3.1 ja 3.
  8. Tagastatud eluruumide seniste üürnike arvelevõtmisel selliseid lisatingimusi ei ole korraga kehtestatud.
  9. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsuse põhjendused tuleb asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Neil kaalutlustel on halduskohtu otsus jätta kaebus rahuldamata õige. Asjas on võimalik teha uus otsus ilma asja esimese astme halduskohtule uueks arutamiseks saatmata.
  10. Apellant taotles kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Kohtukulude tasumine on tõendatud riigilõivu osas nii halduskohtus kui ringkonnakohtus 10 kr ning halduskohtus riigilõivu tasumisel teenustasu 12 kr. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kohtukulud HKMS § 92 lg 1 kohaselt apellandi enda kanda. 6
(7)3-04-298 Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.