) §-ga 11 vastuolus olevaks (osas, mis näeb fikseeritult ette 6 kuu pikkuse juhtimisõiguse peatamise tähtaja); tunnistada LS § 77 3 lg 3
§-ga 12 ja § 23 lg-ga 2 vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. 12.12.2005 kaebuse täpsustuse kohaselt loobus kaebaja kaebuse väitest, et juhtimisõiguse peatamine rikub kahekordse karistamise keeldu ning võrdse kohtlemise põhimõtet (võrreldes välisriigi kodanikega), kuna nõustub Riigikohtu poolt neis küsimustes võetud seisukohaga. Kaebaja kaebuse motiiviks on, et juhtimisõiguse peatamine, antud juhul LS § 41 3 lg 4 alusel 6 kuuks, ei ole kooskõlas
§-ga 11 (proportsionaalsuse printsiibiga). Alates 01.10.2005 kaotas LS § 413 kehtivuse. Alates nimetatud kuupäevast on riive isikule omistatud mootorsõiduki juhtimise õigusele sätestatud lisakaristusena süüteo eest. LS § 74 22 lg 4 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kiiruse ületamise eest 21-40 km/h võtta ära mootorsõiduki juhtimise õiguse ühest kuni kolme kuuni. Riigikohus on juhtimisõiguse peatamist määratlenud kui karistuslikku sunnivahendit, millele peavad laienema karistuslikule sanktsioonile iseloomulikud garantiid, sh
lg-s 2 sisalduv põhimõte, et kui seadus pärast õiguserikkumise toimepanemist sätestab kergema karistuse, siis omab see tagasiulatuvat mõju. Selle põhimõtte valguses peab kaebaja põhiseadusevastaseks LS § 773 lg 3, mille kohaselt isiku suhtes, kelle juhtimisõigus on peatatud üheks kuni kaheteistkümneks kuuks, kehtib otsuses märgitud juhtimisõiguse peatamise tähtaeg. Seadusandja ei ole põhjendanud, miks ta peab vajalikuks kohelda rangemini isikuid, kes on 2.lõike kiiruseületamise toime pannud enne 01.10.2005 võrreldes nende isikutega, kes on seda teinud peale 01.10.2005. Kaebaja leiab, et alates 01.10.2005 leebemaks muutunud sanktsiooni LS § 7422 lg 2 kohase väärteo eest tuleb kohaldada enne 01.10.2005 toime pandud väärtegude puhul ning võimaldada kohtul või haldusorganil muuta oma varasemaid otsuseid kehtivate sanktsioonidega võrdsustamiseks. Kaebaja leiab, et LS § 41 3 lg 4 on kehtiva sanktsioonisüsteemi taustal ebaproportsionaalne ega ole oma sellises ranguses vajalik (vastuolu
§-ga 11). Esialgses kaebuses leiab kaebaja lisaks, et haldussunni pime kohaldamine ei vasta proportsionaalsuse printsiibile. LS rakendussätted ei kergenda kaebaja olukorda, samas kehtiv õigus näeb samasuguse teo eest ette kergema karistuse, mistõttu kaebaja leiab, et sellega on võrdses olukorras olevaid isikuid koheldud ebavõrdselt vastuolus
§-ga 12 ning vastuolu on ka
Kaebaja taotleb kohtult jätta LS § 773 lg 3 kohaldamata, tunnistades selle põhiseadusevastaseks ning kasutades HKMS § 26 lg 1 p-st 1 tulenevat volitust tühistada vaidlustatud otsus kas osaliselt või täielikult, arvestades osaliselt juhtimisõiguse peatamise otsuse jõusse jätmisel kaebaja isikut ja tema teo etteheidetavust. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab oma kirjalikus vastuses kaebusele, et kaebaja suhtes kohaldatud norm ei ole
§-ga 11 vastuolus. Kohtuistungil kaebuse täienduse osas esitatud arvamuse kohaselt ei ole kehtiv õigus kaebaja arvates kergemat karistust ette nägev. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas kuni 01.10.2005 kehtinud LS § 41 3 lg 4 on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (
) osas, mis ei võimalda normi rakendajale kaalutlusõigust (arvestades, et seadusandja on alates 01.10.2005 kehtestanud juhtimisõiguse peatamise lisakaristusena, mille määramisel on kohtuvälisel menetlejal või kohtul võimalik arvestada iga juhtumi asjaolusid ja rikkuja isikut); kas LS rakendussäte - LS § 773 lg 3 - on 2 kooskõlas
§-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega ja
lg-st 2 tuleneva kergemat karistust ettenägeva seaduse tagasiulatuva jõu printsiibiga. Kaebaja juhtimisõiguse peatamise aluseks olid: 12.09.2002 toime pandud LS § 74 22 lg 2 kohane liiklusalane väärtegu (lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis), kiirmenetluse otsus tehti 12.09.2002 ja jõustus 27.09.2002; 01.06.2003 toime pandud LS § 74 22 lg 2 kohane liiklusalane väärtegu, kiirmenetluse otsus tehti 01.06.2003 ja jõustus 17.06.2003; 15.04.2004 toime pandud LS § 74 22 lg 2 kohane liiklusalane väärtegu, kiirmenetluse otsus tehti 15.04.2004 ja jõustus 01.05.2004. LS § 413 lg 4 (kehtis kuni 01.10.2005) sätestas, et juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud käesoleva seaduse § 74 5 või § 74 22 lg 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist karistusregistriseaduse kohaselt kustutatud. Kaebaja leiab, et kuni 01.10.2005 kehtinud LS § 413 lg 4 ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (
).
kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine peab olema tagatud nii õigusloomes kui õigusnormi kohaldamisel. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p 5 kohaselt võib Riigikohus tunnistada, et vaidlustatud õigustloov akt oli taotluse esitamise ajal vastuolus põhiseadusega. Vaidlus puudub selles, et kaebaja suhtes kohaldatud LS § 413 lg 4 ei võimaldanud haldusorganil teha otsust kaalutlusõigust kasutades. Seega puudus haldusorganil otsuse tegemisel võimalus kaaluda teo asjaolusid ja kaebaja isikuga seonduvat, märgitud asjaolude arvestamine toimus väärteomenetluses, mis oli juhtimisõiguse peatamise menetlusega seotud. Kaebaja töötab alates 1998.a. taksojuhina (tlk 18, Linnatakso tõend); kaebaja hooldab raske puudega isikut, kelle elukoht asub 17 km Tallinnast (tlk 13, Saue Vallavalitsuse 18.05.2004 tõend); kaebaja ülalpidamisel on neli alaealist last (ühe lapse suhtes on kaebajal elatise maksmise kohustus). Kaebaja elab perega Tallinna linnas. Kaebaja vajab autot laste kooli ja huvialaringidesse viimiseks. Kaebaja tasuda on korteri liisingmakse, 7200 krooni kuus. Kaebaja abikaasa teenib kuus umbes 4000-5000 krooni. (tlk 65, kohtuistungi protokoll) Kohus möönab, et kaebaja võimalus perekonna eest hoolitseda on juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmise korral raskendatud, kuid mitte võimatu. Kaebajal võib juhtimisõiguse peatamise korral leida muu juhtimisõigust mittenõudva töökoha, mis Tallinnas on objektiivselt võimalik. Samaväärne perekonna eest hoolitsemise kohustus on ka kaebaja abikaasal, kes käib tööl ja omab juhilube (tlk 65, kaebaja seletus). Lastel on Tallinna linnas liikumiseks võimalik kasutada ka ühistransporti (tlk 65, kaebaja seletus). Samuti on kohaliku omavalitsuse kohustuseks tagada abi vajava isiku eest hoolitsemine ajal, millal kaebaja ei saa oma kohustust täita, samas perekonda mittekuuluva isiku eest hoolitsemise õigust põhiseadus kaebajale ei taga. Samuti ei kaitse
juba tekkinud teenistus või töösuhet (Riigikohtu otsuse p 68 asjas nr 3-4-1-2-05). Tõendatud ei ole, et võetud võlakohustust ei ole võimalik ajutiselt, kas tervikuna või osaliselt, ajatada või täita leides muu töökoha. Riigikohtu üldkogu on analoogilises asjas, teinud lahendi 27.06.2005 nr 3-4-1-2-05, leides (otsuse p 37, 63, 64, 74, 76, 77), et vastuolu
§-ga 11 ei esine. 3 Üldkogu märkis viidatud otsuse p-s 63, et: ”Põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada. Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. /…/ Üldkogu leiab samuti, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist./…/ Üldkogu märkis otsuse p-s 77, et juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on õiguskorra ja isikute elu, tervise ning omandiõiguse kaitse vajadus, mis on väga kaalukad põhiseaduslikud huvid ja kaaluvad üles hoolitsuskohustuse piirangu.“ Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas asjaolusid mis annaksid alust asuda Riigikohtust erinevale seisukohale ning tunnistada asjassepuutuv norm
§-ga 11 vastuolus olevaks. Kaebaja esindaja leiab, et kuigi LS § 413 lg 4 ei näinud kohtule samuti ette kaalutlusõigust, võiks kohus käesoleval ajal otsuse tegemisel kaaluda kaebaja isiku puhul esinevaid asjaolusid tulenevalt sellest, et seadusandja on alates 01.10.2005 kehtestanud juhtimisõiguse ära võtmise süüteo eest määratava lisakaristusena, mille määramisel on kohtuvälisel menetlejal või kohtul võimalik arvestada iga juhtumi asjaolusid ja rikkuja isikut. Ka Riigikohus on juhtimisõiguse peatamise asjades leidnud, et kuna tegemist on materiaalse karistusega, siis peaksid karistuse määramisele laienema karistusõiguslikud garantiid. Kaebaja palub kohtult kaaluda
lg 2 kohaldamise võimalikkust, kuna võrreldes kehtiva õigusega (LS § 74 22 lg 2 ja 4) on kaebajale samasuguse teo eest määratud raskem karistus.
lg 2 sätestab, et kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust.
lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada selliselt, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Kehtivast LS § 7422 lg-st 2 tulenevalt mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni. Nähtuvalt kiirmenetluse otsustest (tlk 58, 59, 33) ületas kaebaja sõidukiirust 12.09.2002 ja 01.06.2003 mitte vähem kui 21 km/h ja 15.04.2004 mitte vähem kui 23 km/h. Erinevalt varasemast liiklusseaduse regulatsioonist võib kehtiva LS § 7422 lg 4 alusel eriõiguse ära võtta juba esimese kiiruse ületamise eest, seega on regulatsioon seaduste abstraktsel võrdlemisel pigem raskenenud. Küll võimaldab kehtiv LS kaaluda kas iga konkreetse süüteo (kiiruse ületamise) eest lisakaristusena eriõigus ära võtta 1-3 kuuks või piirduda rahatrahviga. Kohus leiab, et seadusandja on võtnud liiklusalaste rikkumiste osas karmima hoiaku (ühiskondliku hukkamõistmise tähenduses) tulenevalt sellest, et on varem formaalselt mittekaristusliku meetme muutnud ka vormiliselt karistuslikuks. Kuna seadusandja on selle reformiga seoses ette näinud ka rakendussätted, tuleb kohtul kaebaja seisukohta analüüsida läbi liiklusseaduse rakendussätte - § 773 lg 3 - põhiseaduspärasuse hindamise. Nimetatud sättes on seadusandja võtnud seisukoha enne 01.10.2005 kohaldatud juhtimisõiguse peatamise tähtaegade osas ega ole endiselt andnud haldusorganile või kohtule kaalutlusõigust. Kõnealuse sätte alusel kehtib ka kaebaja suhtes tehtud otsuses märgitud juhtimisõiguse 4 peatamise tähtaeg ning kohus ei saa jätta nimetatud rakendussätet kõrvale ja lähtuda otse põhiseadusest, vaatamata sellele, et nimetatud säte ei kehtinud ega saanudki kehtida kaevatava haldusakti andmise ajal ja vastustaja ei ole sellele otsuse tegemisel tuginenud. Tegemist on asjassepuutuva sättega. LS § 411 ja 413 kehtetuks tunnistamisega seotud rakendussätete § 773 lg-s 3 on ette nähtud, et isiku suhtes, kelle juhtimisõigus on peatatud üheks kuni kaheteistkümneks kuuks enne 2005.aasta 1.oktoobrit kehtinud liiklusseaduse § 41 3 alusel, kehtib otsuses märgitud juhtimisõiguse peatamise tähtaeg. Kaebaja leiab, et LS § 773 lg 3 on vastuolus
lg 2 teise lausega ja
§-ga
§-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane.“ Kohus käsitles otsuse eelnevas osas 6 kuu pikkuse juhtimisõiguse peatamise tagajärgede proportsionaalsust konkreetselt kaebaja suhtes ega leidnud, et see tooks kaasa perekonna eest hoolitsemise kohustuse täitmise võimatuse, mööndes siiski, et kaebajale kaasneb juhtimisõiguse peatamisega seoses raskusi ja ebamugavusi oma kohustuste täitmisel. Kohus märgib lisaks, et tulenevalt kaebaja kutsetegevusest peaks ta liiklusreegleid järgima erilise tähelepanelikkusega. Riigikohtu üldkogu leidis 27.06.2005 otsuses, et meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 24). Arvestades juhtimisõiguse peatamise üle toimunud pikka õiguslikku diskussiooni (sh Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses) ei ole kohtul alust arvata, et seadusandja otsus rakendussätete kehtestamisel oleks kaalumata ja juhuslik. Eeltoodud põhistusi arvestades ei näe kohus LS § 773 lg 3 vastuolu ka võrdse kohtlemise 5 põhimõttega (
). Eelnevast tulenevalt ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning kaebus tuleb HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. Kristina Maimann kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.